Vääna ja Nõva

Loojang Nõva rannas

Neljapäeval sõitsime malevakaaslasega Nõva randa kus oli plaanis teisigi näha. Paraku jäi väljasõit veits hiljaks kuna hommikul ajasin suvila veemajanduse rida, mis aega röövis. Otsustasime enne kohale sõitu Väänas liival peesitada. Hiljem selgus, et polnud eriti tark tegu, sest päike oli ootamatult terav ja põletas mu vasaku külje põhjalikult ära. Samas vesi soe ja lained täitsa mõnusad. Liiva riisuti adrust puhtaks alles paregu sihukeste lumetraktori moodi masinatega, sest varem olevat liiga märg olnud.

Nõva poole sõites astusime läbi Keila Selverist, kus avastasin põneva nimega "Blond Munk" Karksi õlle, mis tuli tingimata ära proovida. Gaasigrilli ei saanudki, sest sobivat ballooni selleks polnud kusagil müüa, isegi mitte matkatarvete poes. Nõval on teatavasti lõkkekohad koos grillrestidega, loodetavasti leidub vabasid kohti kus liha susistada. Tee peal nägin järsku vasakul punast välja, terve põld täis moone justkui Afganistani oopiumiväli. Huvitav kas tõepoolest kulub Eestis nii palju mooniseemneid moonisaiadele või on see lihtsalt kattevarjuks kübe tulutoovamale ettevõtmisele ?

  Nõval polnud õnneks palju rahvast ja saime suht mõnusa koha. Kummaline ainult miks enamus piknikulaudasid olid tee äärde veetud ja mitte lõkkekoha juures. Vältimaks virutamist olid need niivõrd massiivsetest palkidest kokku pandud, et neljal tugeval mehel oleks isegi nihutamine probleem. Telk sai kohe püsti, selle käigus oli küll nuputamast, sest ei mäletanud täpselt kuidas käis. Kui meelde tuli, oli muidugi super lihtne ja loogiline. Tuul oli vahepeal tõusnud ja lained päris kenad, grillisime, jõime õlut lobisesime ja tegime pilte fantastilisest päikeseloojangust. Proovisime ära ka Eesti enda "shampuse" Fest, mis täitsa mõnusa maitsega, võib teinekordki osta.

 Öösel tuul aina tõusis, millest andis tunnistust nii telgi liikumine kui tugevnev mere kohin. Meid see eriti ei morjendanud, sest telk suht tuulekindel ja õnnega pooleks tuule suunas õieti püstitatud. Varahommikul kuulsin plaginat ja kui uksest välja piilusin nägin, et naabrite omal oli katte üks nurk lahti tulnud. Selle ajaga kui põiekal käisin kiskus tuul ka teise nurga lahti ja minu silme all hakkas kogu kupatus koost lagunema. Unised tüübid kargasid välja ning võitlesid tuulega, et mitte lasta oma telki lendu, viimaks said ikka maa külge tagasi kinnitada, paraku ilma pealiskatteta.

Hommikukohvi keetmiseks lõkke tegemine oleks parasjagu tülikas olnud kuna tuul puhus ajalehti puude alt minema ning oleks tiku hoobilt kustutanud. Õnneks eelmise õhtu söed veel hõõgusid, neilt sai piisavalt kuumust paberi süütamiseks. Kaasas olnud kuivad halud läksid vuhinal põlema, kohvivesi võttis rohkem aega kuna uue kateloki põhi kitsam kui potil ja leegid laperdasid tuule käes siia-sinna. Peale hommikusööki võtsime ette retke mööda randa, mis osutus parajaks katsumuste rajaks. Tuul oli nii tugev, et liiv tuiskas põlve kõrguselt ja suuremad terad tekitasid nõelravi tunde kui sääri tabasid.

Allatuult polnud nii hull aga tagasi vastutuult tulles pidime karjuma, et üksteisest aru saada, tuul ja mere müha summutasid hääle. Ujuma minnes kandis kaldaäärne vool natukese ajaga 50 meetrit edasi. Ega ma eriti kaugele kaldast tükkinud, lained polnud küll väga suured aga see-eest teravad ja tihedad. Rannal lesimisest ei tulnud miskit välja, sest liiv tuiskas ka kõige varjulisemas kohas pidevalt selga ja pähe. Minul polnud niikuinii eriti mõttekas oma põletatud nahaga päikese käes olla.

Telgi kokku panemine oli suht kiire, liivast ja oksapurust puhtaks sai eriti efektiivselt avades ukselukud ja lastes tuule käes rappida. Kahekesi tuli kinni hoida, et tuul minema ei viiks. Viskasime näppu ja mina sain "lühikese" tiku mis tähendas austavat ülesannet olla kaine autojuht. Polnudki juba oma 20 aastat mersa roolis olnud, auto nagu auto ikka ainult igasugu keerulisemat tehnoloogiat jalaga segada. Samas tundsin end mingil kummalisel põhjusel kruusateedel ebakindlamalt kui isa Nissaniga. Mootor muidugi võimas ja asfaldil andsid laiad kummid uhke eelise.