Keiser Vlad Malohujevi ja Sultan Tajipp Uhke kisklemine.

Ei mäletagi enam kust ma seda lugesin, vist oli "Foreign Policy" artikkel, milles analüüsiti Vene lennuki allalaskmist Türklaste poolt. Igatahes oskas Venemaa dikdaator jällekord maailmale demonstreerida oma totaalset ebaadekvaatsust välispoliitilises asjaajamises. Ameeriklaste ja eurooplastega saab suht karistamatult niimoodi käituda, sest nood on juba harjunud Venemaad nägema kui mühakast huligaani, keda peab rahustama et too märatsema ei hakkaks. Türgi seevastu on hoopis teisest puust vastane, ehkki objektiivselt võttes tehniliselt ja materiaalselt palju nõrgem kui eelnimetatud. Paraku tuleb mängu idamaade arusaamine autundest, mida Putini käitumine parandamatult haavas. Türklastel selline asi meelest ei lähe.

Mitmetele eri allikatele toetudes (sõjaväe radari salvestused, reisilennukite pardasalvestised, amide satelliidi info, ... ) võib peaaegu kindlalt väita, et vene lennuk rikkus õhupiiri, ehkki lühiajaliselt. Venemaa muidugi toimis ettearvatud kujul ja valetas silma pilgutamata nii et suu suitses. Kreml eitas piiririkkumist vaatamata tõenditele esitades oma versiooni toetuseks enda radarijaama salvestuse ja teise piloodi tunnistused. Radarisalvestus ajas eksperdid naerma, sest sellisel kiirusel nii järskusid manöövreid ei suuda ükski hävituslennuk teha ja kui suudakski siis piloodid ei elaks sellist kiirendust üle. Paraku on Venemaa rahvusvahelise üldsuse silmis kaotanud igasuguse usaldusväärsuse ja kui nad vahel räägivadki tõtt siis enam keegi neid ei usu.

Putini nii valulise reageeringu põhjustas asjaolu, et tema välispoliitiline avantüür Süürias kipub karidele jooksma, eriti peale sellist õnnetut apsakat. Ma nimelt kaldun arvama, et seekord polnud tegu mitte kaalutletud provokatsiooniga vaid vene pilootide eksimuse või hooletusega ühelt poolt ja türklaste kannatuse katkemisega teiselt poolt. Oli ju Türgi mitu korda vene saadiku õhupiiri rikkumise pärast välja kutsunud, viimati vaid paar päeva enne intsidenti. Venelased aga tuimalt eitasid fakte käitudes türklastega ülbelt nagu poisikestega ajades viimastel kopsu üle maksa.  

Kogu spektaaklit võiks kokku võtta kui kadunud impeeriumide valitsejate vastastikune ärplemine. Vene keiser vihastas Türgi Sultani peale, et tolle sõjamehed üle piiri eksinud hobuse maha lõid. 200 aastat tagasi poleks miskit imestada, aga 21 sajandil eeldad, et poliitikat aetakse veidi kultuursemalt. Venemaa nõudis vabandust Türgilt, ja kui viimane loomulikult keeldus, kuulutas Putin välja majandussanktsioonid.

Naera herneks, sest praeguse seisuga on Venemaa rakendanud rohkem sanktsioone ülejäänud maailma vastu kui need tema vastu. Üritades loobuda Euroopa põllumajandustoodangu sisseostmisest loodeti läbi selle mõjuvõimsa lobigrupi Euroopa poliitikat mõjutada. Venemaa nimelt proovis sanktsioonidega võidelda sanktsioonide vastu. Paraku olevat Euroopa põllumajandustoodangu eksport hoopiski kasvanud, kummalisel kombel on Valgevene muutunud suurimaks importööriks. Kuna Lukashenko alluvatel pole ei raha ega võimet neid toiduainete mägesid tarbida, müüakse "ülejääk" edasi ida suunas. Kokkuvõttes kaotab vaid Venemaa, sest Euroopa müüb endiselt oma kaupa ja Valgevene teenib vahendajana kena kopika, Vene poodides on sama kaup ehkki veidi erinevate siltidega.

Pikemas perspektiivis saab huvitav olema, mis Süürias juhtub. Venemaa mängib momendil Assadi lennuväge, toetades viimase maismaa operatsioone. Samas on selge, et Assadil pole piisavalt jõude, kogu riigi tagasi vallutamiseks. Keegi ei taha maismaavägesid sisse viia, ilmselt isegi mitte Venemaa, sest Iraagi ja Afganistaani kogemused veel liiga värsked. USA ja Euroopa toetavad mitteislamistidest valitsusvastaseid. ISIS'el läheb raskeks, ehkki mitteametlikku toetust tuleb neile igalt poolt. Maha kanda islamiste ei maksa, nende olukord sarnaneb teatud määral Vene revolutsiooniga, kus kommunistidel polnud algul peale suure idee, fanaatikute ja vaesunud rahvamassi suurt miskit. Ometigi suutsid nad vaatamata ülejäänud maailma vastuseisule ellu jääda ja isegi võimsa impeeriumi üles ehitada.

Karate Kid Kiki :D

Ipponi (3 punkti) vääriline jalalöök Mawashi-Geri

Eilne Shito-Ryu karate sügisturniir toimus Jaapani Kanada kultuuri keskuses nagu ikka. Meie pere oli seekord tavalise kolme asemel esindatud vaid noorema lapsega. Vanemal ülikoolis kole kiired ajad arvestuste ja projektidega ning minul paar kerget ebamugavat vigastust, mis õnnestus kaks nädalat tagasi vabavõitluse trennis ühel päeval hankida. Vasaku käe serv jalalöögi blokkimisest ikka veel valulik, kätekõverdusigi pean ettevaatlikult tegema. Lisaks parema jalatalla serv vastase küünarnuki tabamisest tundlik. Läksin küll peale tööd kohale aga minu osavõtt piirdus kohtunikelauas võistlejate teadustamisega ja tulemuste üle arve pidamisega.

Kiki esitab poolfinaalis Seinchin katat

Kiki seevastu esines üle ootuste hästi saades oma karjääri parima tulemuse. Natuke aitas kaasa õnn või pigem vastaste ebaõnn. Igatahes hommikul kohe toimunud mustade vööde Katas sai ta teise koha, võitja on professionaalne võistleja kelle alistamiseks oleks vaja harukordset õnne või siis aastaid täie pühendumusega harjutamist iga päev, mitte kolm korda nädalas nagu meil kombeks. Naiste mustade vööde vabavõitluses tegime Kikiga veidi koridoris soendust ning jagasin lihtsaid näpunäiteid, õieti tuletasin meelde põhitõdesid, mida ta niikuinii teab aga mis võistlusärevuses võivad ununeda.

Vastase esituses tõrjejalalöök Mae-Geri

Üheks lihtsamaks meetodiks vastase rünnaku tõkestamisel on sooritada tagasiastumiselt jalalöök Mae-Geri või veel parem Yoko-Geri kehasse just ründaja väljasirutatud käe alla. Oluliseks momendiks on siin kiirus, sest hiljaks jäädes ei jõua jalalööki sooritada ja satud passiivsesse kaitsepositsiooni. Plussiks õnnestumise korral lisaks kahele punktile vastase rünnakuisu äravõtmine, teist korda ei taha keegi jalalöögi otsa joosta. Teine tavaliselt punkti toov tehnika on vastase rünnaku etteaimamisel samal momendil tema poole liikumine esimese käega blokkides ja tagumisega madalalt kehasse virutades. Vajalik nii kiirus kui etteaimamise oskus, lisaks peab olema ettevaatlik et mitte löökide kombinatsiooni teise elemendi otsa sisse astuda.

Ründetehnikaid on ju lugematu hulk kombinatsioone ja nõrgemate vastaste vastu võivad need kõik tulu tuua, aga mustade vööde puhul ei maksa minna Hollywoodilikke trikke demonstreerima. Mida keerulisem ja vaatajatele efektsem tehnika, seda lihtsam on seda tavaliselt blokeerida ja ise vasturünnakuga punkti teenida. Tipptaseme karate võistlusi vaadates selgub tõsiasi, et enamus punkte tuleb tavalistest lihtsatest aga superkiiretest ja puhastest rusikalöökidest harva ühe, tavaliselt kahe või maksimaalselt kolme lehnika kombinatsiooni tulemusel. Jalalööke tehakse palju aga punkte nende eest eriti tihti ei saada, sest puhast jalalöögitehnikat on ka kogenud võistlejal raskem sooritada ja samas lihtsam blokkida kui see täiesti ootamatu pole. Kolmepunkti sooritused, ehk jalalöögid pähe skoorivad võistlustel väga harva, tavalisem on ipponi kolm punkti saada heitele järgnevast löögist maaslamaja pihta.

Esikäega blokk eemale ja tagumisega löök kehasse

Seega efektiivsemateks ründetehnikateks esimese käega bloki eemale lükkamine ja tagumisega välkkiire ründamine samas kahe sammuga kiirelt edasi liikudes. Vältimaks vastase jalalöögi otsa jooksmist tuleb olla ootamatu, kiire ja liikuda mitte puhtalt otsejoones kuid suutes katta distants vastaseni, et teine löök ulatuks puudet sooritama. Teine hea tehnika on jalalöögi simuleerimine meelitamaks vastase kaitse alla ja samal momendil pika sirutusega rusikalöögiga pähe ründamine. Kolmas veidi keerulisem kombinatsioon: tagumise käe rusikalöök ja kohe sellele järgnev Mawashi-Geri jalalöök samalt poolelt kehasse või pähe sõltuvalt vastase bloki asendist. See tehnika eeldab head painduvust, kiirust ja lihtsam sooritada siruulatuse eelist omavail sportlastel.

Jalalöögi blokkimine jalaga millele järgneb rusikas lõuga.

Teoreetiliselt kostab lihtne, aga see mis õnnestub perfektselt poksikotil või ka trennis vastastega, osutub praktikas võistlustel oluliselt keerulisemaks. Mustade vööde tasemel enamasti ju mõlemad pooled teavad neid tõdesid. Kuna kasutatakse samu või sarnaseid tehnikaid tuleb mängu vastase ülekavaldamine ja tema liigutuste ning tehnikate etteaimamine eriti kui kiiruse poolest ollakse võrreldavad. Seepärast vahetavad kogenud võistlejad pidevalt poolt ja muudavad tehnikate nüansse üritades olla niipalju etteaimamatud kui võimalik. Karate vabavõitluse matshil on rohkem ühist malega kui tänavakaklusega, sest võidab see kes oskab teise liigutusi ette aimata, mitte see, kes tuimalt lööma kiirustab.

Kohe järgneb vasaku jala Mawashi-Geri

Olles jälginud eelnevate matshide juures kohtunike tegevust tuleb tunnistada, et see oli üsna nõrgal tasemel. Reegleid oli jälle muudetud kuna üritatakse järgida IKF ehk International Karate Federation reegleid. Kohtunikud aga veidike segaduses, mis tekitas mitmeid kummalisi olukordi. Osa järgivad uusi reegleid, osad vahepeal unustavad ja ringikohtunik peab siis kogu selle pudru sees võimalikult õiglasi otsuseid tegema kui temalgi käed seotud. Ehkki rõhutati, et punkti saab anda vaid silmnähtava ja hea tehnikaga puhta soorituse eest tekkis millegipärast olukord, kus tihtipeale ka blokki või õlga tabavad löögid osutusid resultatiivseks. Minu arust anti punkte pikalt liiga kergelt ja kaheldava väärtusega soorituste eest. Suurimaks puuduseks sellel turniiril oligi punktikohtunike töö, leian et neile tuleks vähemalt paar korda näitlikult skeemide ja jooniste või veel parem videote vahendusel selgitada millised tehnikad on punktiväärilised ja reeglitele vastavad ja rõhutada, et kohtunik peab selgelt nägema tehnikat et punkti anda.

Meeste finaalmatsh, mina kohtunikelauas kõige vasakpoolne

Kikil oli õnne juba enne vabavõitlusele minekut, sest too professionaalist naine ei võistelnud tunnetades oma liigset üleolekut, lisaks oli kevadise finaali võitja saanud just eelmine õhtu jalalöögist riivaka silma. Vigastus piisavalt tõsine, et silm kinni plaasterdatud ja seega pidi neiu turniiri vahele jätma, ehkki oli usinalt valmistunud kogu eelneva hooaja jooksul. Kahe väga tugeva rivaali kõrvalejäämine andis minu plikale hea esinemise korral lootusi poodiumikohale.

Kiki alustas veerandfinaalis kohe kenasti kasutades vastase ründe elimineerimiseks jalalööki kehasse mis tabas perfektselt ja andis kaks punkti. See võttis teise hoo maha ja ehkki oli näha, et tütar oli veidike võistluskangestuses ei tekkinud kogu matshi jooksul tema paremuses kahtlust. Poolfinaal osutus algul raskemaks, sest Kiki hakkas liiga tihti kasutama oma tavalist tehnikat kõrget jalalööki koos järgneva rusikalöögiga. Paraku jäi jalalöök enamasti liiga lühikeseks ja enne kui ta jõudis enda rusikalöögiga rünnata noppis vastane punkte. Mina olin kohtunikelauas mistõttu ei sobinud karjuda juhendeid. Tüdruk oli tagaajaja rollis, aga õnneks sai aru oma veast ja hakkas rünnakuid varieerima. Kümme sekundit enne lõppu läks punktiga juhtima, nüüd oleks pidanud lihtsalt kaitses lõpuni ootama kuid ta ei vaadanud ei kella ega punkte ning asus minu ehmatuseks ise ründama. Vastase õnnestunud jalalöögi korral kaotaks matshi, lõpusireeni kõlades sooritasid mõlemad Mawashi-Geri jalalöögi, Kiki suutis osaliselt blokkida samas kui tema löök tabas vastast just küünarnuki ja puusa vahele kehasse - kaks kohtunikku andsid punkti Kikile ja üks vastasele - kokkuvõttes raske ja napp võit. Ülalolevad pildid ongi poolfinaalist.

Naiste ja meeste vabavõitluse võitjad - Kiki ja Michael

Finaalis oli vastaseks oluliselt pikem ja parema siruulatusega aga õnneks aeglasem naine. Punkte said mõlemad vaheldumisi aga matshi teisel poolel liikus Kiki eest ära ja võitis lõpuks viisaka vahega. Minu tütrele andis eelise suurem kiirus, rohkem kogemusi ja liikumisest peegelduv enesekindlus. Hiljem selgus, et viimane oli pisut petlik, tegelt tüdruk enne finaali närvitsenud, et sellele pikale küll vastu ei saa. Samas juba matile jõudes polnud aega muretseda, pidin kandma hoolt, et hoopis vastane tunneks muret nagu ta pärast mulle ütles. Pildid matshidest olen FB'st korjanud, tuttavate karatekate postitustest kuna istusin ise kohtunikelauas.

Shihan Kei Tsumura annab Kikile üle parima naisvõistleja autasu 

Lõputseremoonial anti Kikile lisaks veel parima naisvõistleja autasu, sai ta ju kata teise ja kumite esikoha. Meil endal on pilte vaid meeste mustade vööde vabavõitlusest, needki tegi Kiki minu moblaga sel ajal kui kohtunikelauas istusin nagu eespool mainitud. Kokkuvõttes super tulemus tüdrukult ehkki millegi pärast tundub mulle, et võistluste tase on veits langenud.

Toobali äpardus

See tagumine tüüp on äravahetamiseni Priidiku nägu :P

Tänases reporteris analüüsiti päris hästi päeva suurimat uudist, milleks oli Toobali riigikogust tagasi astumine. Ma pole viitsinud teemat väga põhjalikult uurida aga paistab, et lisaks kriminaalvastutuse alla kuuluvatele trikkidele nagu altkäemaksu vahendamine ja emailide varastamine sai ta hakkama tembuga, mis mujal maailmas või mõnda teise parteisse kuulumise puhul poleks erilist kõmu tekitanud. Väidetavalt alaealiste poistega vürtsikate tekstisõnumite vahetamine kinnitust ei leidnud, küll aga tekkis tõsine kahtlus, et tüübi puhul on tegu homoga, kes unustanud kapist välja astuda. Delfi päeva kild kutsub mehi Toobaliga sauna, kuna see suhteliselt ohutu koht armastuse teemadel vestlemiseks :) Minu teada on meil riigikogus vähemalt üks samasooihar nagu neid viisakamates ringkondades kutsutakse ja see pole mingit probleemi tekitanud.

Paraku keskerakonda kuulumise puhul on valijate seisukohast tegu suuremat sorti jamaga. Kriminaaluurimise alla sattumine, altkäemaksu skandaalid või muu ebaeetiline käitumine selle partei valijaid ei häiri ja vaevalt ta märkimisväärselt hääli kaotaks kui riigikohtus süüdi mõistetakse. Aga kui väide tema seksuaalsete kalduvuste kohta kinnitust leiab (ise ta pole seda ümber lükanud, mis iseenesest kostab ülestunnistusena) peab mees keskerakonna karjääriga hüvasti jätma. Valijate enamus, kes on venelased, suhtub teatavasti äärmiselt tõrjuvalt homodesse. Kui te seda väidet ei usu siis vaadake kas või venemaa U-Tube videosid kus üheks tihedamalt kasutatavaks halvustavaks sõimusõnaks on "pederast".

Minu versioon sündmustest, mis muidugi on täielik spekulatsioon, sest mul pole Edgari tagatoas pealtkuulamisseadmeid:

Tüüp kutsuti Edgari juurde vaibale kus esitati otsene küsimus: Oled pede või mitte. Kahtlustan, et Toobal hakkas veidi puiklema, aga lõpuks tunnistas et vahel on juhtunud, et saunas mõne mehe kannikatele soojem pilk heidetud. Viimane kord oli sihuke äpardus, et teine vend aevastas ja pritsis mu vedela sitaga üle. Edgari küsimusele, kas seda on võimalik tõestada suskas Priidik häbelikult anonüümselt postkasti sattunud mälupulga läpakasse ja pani ülalnähtava videolõigu käima. Kuradi KaPo vandus Edgar, seekord panid nad sauna kraani nupu peale kaamera, alles eelmine nädal avastasime Hundisilma valvekoera kaelarihma alt mikrofoni, loom oli maksavorstiga ära ostetud nagu lahkamisel avastasime.

Genosse tõmbas sügavalt hinge, patsutas Priidikule õlale ja lausus: "Nagu sa tead on meie partei ühiskonna uhkus, au ja südametunnistus mistõttu partei käekäigu nimel olen sunnitud sinult küsima nii riigikogust kui parteist välja astumise avaldust. Seltsimehed Moskvas ei mõista selliste asjadega nalja kui need avalikuks tulevad. FSB hoiatas mind sinu suhtes juba aastaid tagasi, neil muideks on sinust palju huvitavamad videod, ikkagi tipptasemel agentuur. Lootsin, et kasvad ümber või vähemalt suudad varjata oma kalduvusi aga ilmselt pole see nii. Kuna aga oled parteid pikalt ustavalt teeninud üritan sinu maandumist pehmendada näiteks toolile Brüsselisse. Seal teenid oma perseimetlemisega pigem plusspunkte, Jana ongi liiga vanaks jäänud ja ajab aegajalt sihukest paska suust välja, et sinu video on selle kõrval naljaasi. Kui sulle see ei sobi siis kindlasti saaksid mõne Venemaaga seotud kütusefirma juhatuses hakkama, sul ju kiire tankimine hästi selge nagu lehest võis lugeda.

Võib-olla ma eksin, aga julgen ennustada, et Toobal kaob kiirelt ja vaikselt Keskerakonna silmapaistvate figuuride hulgast.

Antibiootiline Apokalüps :)

Lugesin pealkirja ja see Apokalüps ei tundunud eriti elegantne, aga ma ei oska ka paremini tõlkida inglisekeelset "Apocalypse", no on mis on, aru saate ikka mida silmas pean. Viimasel ajal olen oma blogis kirjutanud igasugu võimalikest katastroofidest, mis võiks lausa inimkonna eksisteerimisele kriipsu peale tõmmata. Ega ma tegelikult nii suur pessimist ole aga teemad on huvitavad ja teatud asjaolude kokkusattumisel võivad potensiaalsed ohud ka reaalselt tõsiseid probleeme tekitada.

Antibiootikumidele resistentsete bakterite esilekerkimine pole ohtlikkuselt päris samal tasemel kui AI või asteroidi oht, mis mõlemad võivad teoreetiliselt väga kiiresti inimkonna eksistentsi lõpetada. AI koha pealt oskame momendil vaid teoretiseerida ja asteroidi koha pealt on teada, et iga paarisaja miljoni aasta tagant on juhtunud kokkupõrkeid, mis suure osa maal elavaist liikidest hävitanud. Samas oleme jõudnud tasemele, kus ilmselt inimene kui liik suudaks sellise katastroofi üle elada või ära hoida, kui tegu pole just ekstreemse juhtumiga.

Antibiootikumide resistentsuse puhul liiguksime meditsiiniliselt tagasi aega kus väikseimgi põletik või pisike kriimustus, rääkimata sünnitusest võis eluohtlikuks kujuneda. Muidugi pole tegu ohuga inimliigile ega isegi tsivilisatsioonile, aga väga suuri probleeme tekitaks see siiski. Külmalt ja kaalutlevalt kõrvalt vaadates oleks liigi seisukohalt tegu pigem kasuliku arenguga, sest üle rohkem kui saja aasta hakkaks vähemalt immunoloogilisest seisukohast jälle tööle looduslik valik, jättes ellu tugevamad indiviidid. Paraku tuleb mängu ka juhuslikkuse element, sest sugugi mitte kõik kriimustused ei tekita eluohtlikke põletikke.

Probleemi sisu on selles, et viimase aja jooksul pole suudetud avastada ega välja töötada uusi antibiootikumide klasse. Looduslik valik aga tagab selle et aja jooksul tekib bakteritel resistentsus järjest uute antibiootikumide vastu, sest ellu jäävad vaid need, kes suudavad kuidagi antibiootikumi mõju kas elimineerida või vähendada. Mida tugevam keskkonna surve organismidele, seda kiirem areng toimub, sest bakteri seisukohast on valik lihtne kas elu või surm. Inimeste vaatevinklist oleks ainus perfektne lahendus ohtlikud patogeensed organismid viimse kui üheni maha tappa. Seoses nende rohkusega on see osutunud võimalikuks vaid üksikute ainult inimestele kohanenud haiguskandjate korral nagu näiteks rõuged.

Ülejäänud bakterite puhul hävivad miljardid kuni leidub üks või teine, mille juhuslik mutatsioon kaitseb suuremal või vähemal määral antibiootikumi tapva mõju vastu. Edasi on juba lihtne, loomulikult on selle konkreetse organismi järeltulijatel oluline eelis olelusvõitluses ja ei võta palju aega kuni enamus seda tüüpi organisme kannavad antibiootikumile resistentset mutatsiooni. Kui resistentsus jääks ühe liigi piiresse poleks asi ehk nii hull aga kahjuks on olukord selline, et kui resistentsus tekkib ühel organismil siis erinevaid teid pidi on selle levimine teistele oluliselt lihtsam kui puhtjuhuslik mutatsioon. Erinevad viirused teatavasti vahetavad oma DNA juppe rakus, mis olevat üheks oluliseks uute gripitüvede tekkemehhanismiks. Rõhutan siinkohal, et antibiootikumid ei mõju viirustele, tegu oli lihtsalt näitega organismi DNA võimalikust muutumisest.

BBC refereeritud ja Lancetis avaldatud artiklis väidetakse, et hiljuti identifitseeriti Hiinas mutatsioon MCR-1 mis takistas ühe viimase antibiootikumide verstaposti colistini mõju. Mutatsioon oli juba jõudnud levida mitmetele haigusttekitavatele bakteritele ja paari lähiriiki. Hirmuäratavaks teeb olukorra fakt, et tegu on mutatsiooniga, mis levib ühelt bakteritüvelt teisele harukordse kiirusega ja kombineerudes teiste antibiootikumide klasside resistentsete geenidega muudab bakterid peagi multi või totaalselt antibiootikumi resistentseteks. Nagu teadlased väidavad on küsimus mitte kas vaid millal. Kui alles hiljuti loodeti, et millal on suhteliselt pikka aeg, siis nüüd ennustatakse aastat kuni viit, peale mida pole haiglates hulga põletike vastu mingit efektiivset ravi.

Kokkuvõttes jääb üle loota vaid iseendale, üritada oma organismi hoida nii hea tervise juures kui võimalik ja loota hea õnne peale, sest nagu artiklis kirjutati pole kaugel aeg kui haiglas teatatakse patsiendile: "Sorry, there is nothing we can do to cure your infection" - "Kurb, aga me ei saa midagi teha teie põletiku ravimiseks".

Kes tahab ise lugeda siis BBC veebilehel on kokkuvõte ja Lancetis terve artikkel.

Terrorism - nõrkade relv

Alustuseks tahan rõhutada, et ma ei kavatse õigustada terrorismi vaid proovin objektiivselt ja mitte emotsionaalselt analüüsida terrorirünnakute põhjuseid. Kõigepealt tuleks vaadata kas definitsioonid on paigas.

Oxfordi sõnastik annab lühikese ja selge vastuse:

Terrorism - The unofficial or unauthorized use of violence and intimidation in the pursuit of political aims.

Terrorism - Mitteametlik või sanktsioneerimata vägivalla ja hirmutamise kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Tänapäeval on vägivalla kasutamine enamuse riikide poolt legaliseeritud ainult sõja korral või kuritegevusega võitlemisel ja seda ainult vastavate ametkondade esindajate poolt nagu sõjaväelased või politseinikud. Teatav paindlikkus on aksepteeritud luureametkondade puhul, kus piirid suhteliselt hägused. Hirmu külvamise propaganda, poliitiline tagakiusamine ja mõrvad (käivad muideks ilusti terrorismi definitsiooni alla) on praegugi kasutusel vähemal (lääneriigid) või suuremal (venemaa, mõned aasia riigid, ...) määral.

Kummaliseks muudab olukorra sõna sanktsioneerimata (unauthorized) kasutamine definitsioonis, mis nagu lubaks terroristlikke meetodeid kasutada kui need on sanktsioneeritud, samas pole lisatud kelle poolt, eeldan et peetakse silmas riiklikul tasemel. Kokkuvõttes tuleb mängu olukord, kus teise poole ehk vaenlase tegevust nimetatakse terrorismiks, enda oma legaalseks, sest see on "sanktsioneeritud". Ma olen üsna veendunud, et Pariisi rünnakud olid sanktsioneeritud mingil tasemel (mitte küll riiklikul, sest IS riiki ei eksisteeri) seega puht tehniliselt need ei kuulugi terrorismi alla.

Ma tahaks ka rõhutada asjaolu, et terrorismi ei maksa siduda religiooniga, sest niinimetatud "terroristlikke" ehk enesetapu rünnakuid on korraldatud ammustest aegadest peale, kusjuures ühisnimetajaks on pigem konfliktis oleva poole nõrkus tavasõjapidamis meetodites. "Terroristlikud" rünnakud on nõrkuse märk ja enamasti võetakse need kasutusele kui midagi muud enam üle ei jää aga alla ei taheta anda. Terrorism oli juba piibli aegadest peale (risti löömine vanas Roomas teenis hirmutamise eesmärki, samas jällegi oli riiklikult sanktsioneeritud) ja läbi keskaja üsna levinud ning samas aksepteeritud sõjapidamise või vastuhaku viis, mida harilikult viljelesid mõlemad konflikti osapooled. Alles 20 sajandil hakati sellele viltu vaatama.

Igatahes kui vaadata viimase aja konflikte siis on selge, et terrorismi kasutab viimase võimalusena just nurka surutud konflikti osapool (tshetsheenid, taliban, ISIS, ... ), see et tegu muslimiusklikega pole määrav ehkki nende usu eripära ,mis lubab sõja käigus hukkunule kohest paradiisi, mängib kahtlemata teatavat rolli. Näiteks Ukrainas kasutati hiljuti terroristlikke meetodeid eriti mässuliste poolel ja ma ei kahtlegi, et kui vallutataks mõni mittemuhameedlik riik, hakkaks aktiivsem elanikkond käepäraste vahenditega võitlema okupantide vastu. Okupant kutsuks neid terroristideks, välismaailm vabadusvõitlejateks (teise maailmasõja Prantsuse vastupanuliikumine, vene partisanid või eesti metsavennad langevad kõik sellesse kategooriasse).

Kui vaadata olukorda ISIS'e vaatevinklist, siis nende pommitamine lääneliitlaste ja Venemaa poolt paistab vägagi terroristliku ja eelkõige "mitteauväärse" tegevusena. Vaatamata soovile tabada sõjalisi sihtmärke saavad paratamatult surma ka "ilmsüütud" tsiviilisikud, mida ei saa sõjas kunagi vältida. ISIS'e tüüpidele tundub lääne strateegia pommitada õhust ja kättesaamatust kaugusest eriti argpüksliku käitumisena, sest tõepoolest lennukite piloodid ja eriti droonide operaatorid või tiibrakettide väljalennutajad tegutsevad väljaspool ohupiirkonda. Siinkohal kostab eriti irooniline lääneriikide liidrite poolt terroristide nimetamine argpüksideks, viimased toovad oma naha turule ja tihti jäävad sellest ka ilma. Samas enamus arenenud riikide sõdureid keelduks end asetamast olukorda, kus etteteada surmasaamise võimalus pea kindel. Kumb siis tegelikult argpüksi definitsiooni alla langeks.

Ainsaks loogiliseks käiguks ISIS'e poolt on vastu lüüa seal, kus neil selleks võimalust on, kes siis meeleheitest ja kättemaksuisust või lootusest tegelikult vastaste käitumisele mõju avaldada pole oluline. Põhimõtteliselt on läänemaailm haavatav just tänu oma vabameelsusele ja demokraatiale, Euroopa veel eriti. Praegu ollakse tegelikult väga raskes olukorras, võiks isegi öelda et ajaloolises pöördepunktis. Euroopa peab otsustama, mis edasi saab. Kui otsustatakse Süürias sõjalise lahenduse kasuks, siis on selge et ainuüksi õhulöökidega seda ei saavutata, tuleb sisse viia okupatsiooniväed. Ma ei kujuta ette, et Euroopa selleks valmis on, eriti võttes arvesse nii Iraagi, Afganistani kui ka Tshetsheenia kogemust, sest lõppkokkuvõttes see probleemi ei lahenda. Edasiste terroriaktidega tuleb Euroopal arvestada nii või teisiti, sest praeguseks sisse imbunud radikaalide hulka pole võimalik kindlaks määrata, isoleerimisest rääkimata.

Ainus teoreetiline võimalus oma nahka päästa oleks Süüria kampaania lõpetada, aga see pole võimalik eelkõige kahel põhjusel: Esiteks ei saa lääneliitlased tunnistada oma lüüasaamist terroristide ees ja teiseks avaks see uksed Venemaale talitada oma äranägemise järgi. Pole ka kindel, et terrorirünnakud lõpetataks, sest maailmapoliitikas on kombeks maaslamajat jalaga lüüa. Mina ennustaks, et ainus võimalik lahendus on vene tüüpi "pakazuhha" ehk tüüpiline iseenda ja teiste petta üritamine. Õhurünnakuid intensiivistatakse, sest see ei maksa suurt rohkem, maavägede puhul pole julgust neid kasutada, kui siis ehk väikesemahulisi eriüksuste gruppe. Paraku pole Süürias ühtegi opositsioonigruppi, kes oleks küllalt tugev et kogu riiki hallata ka välismaise toetuse korral.

Kõrvalmõjuna on kogu asjade käik kasulik Venemaale, ehkki seoses oma nõrkuse ja väiksusega (vähem kui 2% maailma majandusest ja elanikkonnast, ainult sõjavägi suuremahuline) vaevalt ta suudaks olukorda otsustavalt ära kasutada. Kanada uus valitsus sattus eriti täbarasse olukorda, sest eelmine nädal kuulutati välja Kanada lennukite ärakutsumine Süüria sõjatandrilt. Momendi seisus tunduks see allaandmisena, mida ilmselt isegi liberaalid ei suudaks rahvale rahuldavalt serveerida. Seoses suutmatusega terrorismile piiri panna võib kõige suuremaks probleemiks kujuneda Prantsusmaal ja ka mujal Euroopas paremradikaalide võimule tulek.

Mina isiklikult näen kõige õigema (ehkki täiesti ebarealistliku) lahendusena olukorda kus Süüria täielikult isoleeritakse ja lõpetatakse igasugune väline sõjaline sekkumine. Las nad ajavad ise oma asjad joonde. Nende põgenike hulgast, kes Euroopasse saabunud tuleks noored sõjaväe eas mehed saata tagasi oma vaadete eest madistama, millise poole peale peaksid saama vabalt valida. Loomulikult tuleks hoobilt Euroopa piirid igasugustele edaspidistele põgenikele sulgeda ja vabanevate summade eest lähiriikides nagu Türgi, Jordaania, ... inimväärsetele tingimustele vastavad põgenikelaagrid ehitada kuhu võetakse vastu ainult naisi, lapsi, vanureid ja vigaseid - mehed sõdigu oma vaadete eest Süürias mitte Euroopas.

Tehisintellekt - inimkonna viimane leiutis

Alustaks ühe Skype looja ja kõigile eestlastele tuntud prominendi Jaan Tallinna tsitaadiga, millega ta James Barrati raamatut tutvustab: "Lööv raamat selle sajandi ja võimalik et kogu edasise ajaloo kõige tähtsamast probleemist - kas inimliik suudab ellu jääda. Ma tahaks, et tegu on ulmekaga aga ma tean et see pole nii"

Järgnev kokkuvõte kostab esimesel pilgul tõepoolest ulmekana kuid õudseks teeb selle asjaolu, et tegu kainelt mõtlevate teadlaste poolt kirjutatud uurimistööde kokkuvõttega. Raamat räägib tehisintellektist, selle definitsioonist, tekkimisest ja võimalikest arenguteedest.

Raamatu pealkiri väljendab lühidalt ja ilmekalt suurimat porbleemi, mis inimtasemelise tehisintellekti ehitamine, kokkupanemine, programmeerimine, või isegi iseenesest tekkimine - kuidas iganes seda nimetada, esile tõstab. Nimelt on inimkonna teadmiste digitaliseerimine ehk serveritesse ja andmepankadesse paigutamine tekitanud olukorra, mis pole võrreldav endisega kui enamus teadmisi oli raamatutesse kirjutatud. Varem pidi teadmistejanuline inimene lisaks koolis ja ülikoolis õppimisele töötama läbi riiulite kaupa kirjandust omamaks eksperdi tasemel teadmisi mingil alal. See nõudis oluliselt suuremat aja ja energiakulu kui praegu, kus suur osa infost hiireklõpsu kaugusel ja kättesaadav millisekundite jooksul.

Inimese puhul on küll info kättesaamine tehtud palju mugavamaks aga seoses ajuga seotud piirangutega õppimise kiirust oluliselt ei tõsta. Tehisintellekti jaoks tegu kvalitatiivse hüppega. Läbimurdeks või lävepakuks peetakse üldiselt inimtasemelise tehisintellekti saavutamist. Kui seda piiri lähemalt vaadata avaneb sootuks teistsugune pilt. Eeldades, et tehisintellekt paikneb arvutis, mikroskeemide, välkmälu ja programmide kujul, mis momendil tundub kõige tõenäolisem, on sellel olulised piirangud ja eelised võrreldes inimesega. Esiteks pole ta võimeline ise füüsiliselt oma asukohta vahetama ja teiseks sõltub elektrienergia allikast, mille kadumisel "jääb paugupealt magama" või "sureb" sõltuvalt olukorrast. Kui ta aga on ühendatud internetti ehk siis kogu inimkonna teadmiste andmebaasi, evib süsteem meeletut eelist iga tavalise inimese ees, sest teadmiste omamise, meeldejätmise ja organiseerimise ehk arusaamise kiirus oleks tehisintellektil suurusjärkudes kõrgem.

Põhimõtteliselt peaks inimtasemel tehisintellekt suutma lühikese ajaga saavutada inimkonna taseme intellekti. Kasutades kõiki inimkonna teadmisi süstemaatiliselt, areneks edasi kasvavas tempos tasemeni, mida pole võimalik isegi ette kujutada. Tegu muidugi ideaalse situatsiooniga, reaalsuses hoiavad tehisintellekti tagasi füüsilised piirid seni kui ta ei suuda üle võtta teisi arvuteid või hakata ise tootma vajaminevaid loogikaskeeme ning mälupankasid. Paraku on selge, et kumbki ei tohiks tekitada erilisi probleeme kui tehisintellekt seda soovib. Kui juba inimhäkker suudab murda sisse kaitstud ja krüpteeritud süsteemidesse miks ei suudaks seda teha arvuti, kes omab terve inimkonna oskusi. Samuti poleks midagi imestada kui ta esialgu väljapressimise teel (ähvardades näiteks arvutite poolt juhitavaid tuumarelvasid kasutada) sunnib inimesi vajalikku riistvara tootma. Järgmiseks sammuks oleks robotite ehitamine, kes seda automaatselt teevad muutes inimesed üleliigseteks ressursi raiskajateks.

Viimaseks oluliseks leiutiseks jääks tehisintellekt seetõttu, et ükski inimene ega inimeste grupp ei suudaks leiutamise osas konkureerida inimkonna tasemel tehisintellektiga, kes kasutab süstemaatiliselt kogu inimkonna teadmistepagasit. Leiutised nii füüsilised, riistvaralised kui tarkvaralised oleks tehisintellekti huvidele vastavad ja kiirendaks viimase arengut veelgi. Minu arvamus on aga see, et ohtlikuks osutub tehisintellekt juba palju varem kui saavutab inimtaseme, sest vaba infovahetuse ja andmebaaside kasutamise käigus areneks ka murdosa inimintellekti omav süsteem kiiresti inimese tasemele ja peale selle ületamist kihutaks tagasivaatamata edasi meile kättesaamatutesse kõrgustesse.

Põletavaim küsimus: kas ja kui jah siis millal võiks eeldada, et keegi kusagil suudab inimtasemelise tehisintellekti valmis ehitada. Enamuse ekspertide ühine arvamus meenutab vastust küsimusele asteroidi või komeedi ja maa kokkupõrke võimaluse kohta: "Küsimus pole mitte kas vaid millal". Ajaliselt jääb suurem osa ennustusi 10 kuni 50 aasta vahele. Seega on tegu probleemiga, mis tuleb lahendada lähemal ajal juba selle põlvkonna kestel. Ebaõnnestunud lahenduse tulemus avaldub pea silmapilkselt ja ootamatult, mitte sadade või tuhandete aastate pärast nagu kliima soojenemise puhul. Juba praegu on oluline osa finantsmaailmast kontrollitud primitiivsete tehisintellekti programmide poolt, eelmisel aastal sooritati enam kui 60% suurtest aktsiaostudest New Yorgi börsil tarkvara programmide poolt, kiirete tehingute puhul võib väita et protsent on väga lähedal sajale.

Kõrgel tasemel on arutatud võimalust globaalselt keelustada tehisintellekti teemalised uurimustööd kuna tegu ohuga inimkonnale. Samas on olukord väga sarnane tuumarelvastuse võidujooksuga, kes iganes jõuab eesmärgile esimesena saavutab tohutu ja absoluutse ülekaalu kõigi teiste ees (seda küll lühikeseks ajaks, seni kui tehisintellekt võtab juhtimise enda kätte). See on ka põhjus, miks nii valitsusorganisatsioonid kui ka suured firmad investeerivad meeletuid ja salastatud summasid vastavasse uurimistöösse. USA's on riiklikul tasemel koondunud tehisintellekti uuringute juhtimine otse loomulikult DARPA kätte, kelle põhitegevus on uute relvasüsteemide arendamine. Pole kahtlustki, et nii Hiina kui Venemaa suunavad massiivseid ressursse tehisintellekti uuringutesse, vähemal määral kindlasti ka teised riigid. Samuti on vastavad programmid kõigil suurematel riistvara ja tarkvara firmadel. Põnevaks teeb olukorra asjaolu, et teoreetiliselt on läbimurre võimalik õnnelike kokkusattumuste ja ülitalendika meeskonna puhul ka suhteliselt väikeste investeeringute juures.

On avaldatud arvamust, et universumi loomulik arengukäik ongi: elu - mõistuslik elu - tehisintellekt. See ka põhjuseks, miks me pole seni leidnud mingeid märke mõistuslikust elust ei meie galaktikas ega kaugemal - me lihtsalt otsime signaale tasemel, mis eduka arengu korral ennemuistne ajalugu. Võrreldav koopainimestega, kes otsivad kaljuseintelt teiste hõimude kraabitud märke, odaotsasid või lõkkeasemeid samas kui ülejäänud tsivilisatsioonid suhtlevad raadiolainete või laserite abil, mis metslastele märkamatuks jäävad.

Aga selleks et kogu äärmiselt põnevat teksti ise lugeda peate raamatu kätte võtma, loodetavasti tekitasin isu. Minu jaoks oli igatahes tegu mõjuvaima raamatuga aastate jooksul.

Halloween, tõbised koerad ja koolitused.

See aasta sattus Halloween eriti soodsalt laupäeva õhtule. Meil oli aga pisike mure, sest kutsikas sõi aias mingit sõna otseses mõttes sitta sisse ja jäi haiglaseks. Hakkas tegema sihukesi imelikke oksendamise kõõksusid aga miskit kummastki otsast välja ei tulnud. Natuke loiumaks muutus kui tavaliselt ja nagu lapsed ikka kippus kangesti sülle. Esimese hooga kartsime, et on sooleummistus, sest üllatavalt pika aja jooksul ei ilmunud elutoa põrandale üllatuspakendeid, mille üleskorjamine noorema lapse ülesanne.

Viimases hädas otsustasime ta meie traditsioonilisele Halloweenipeole kaasa võtta, et saaks pisikesel silma peal hoida kui olemine oluliselt halvemaks peaks minema. Laupäeva õhtu ja Halloweeni puhul loomulikult meie loomaarst tööl polnud ja loomakiirabisse polnud veel otsest vajadust minna. Kaasa valmistas kiwi või aktiinia tordi. Ei teagi kuidas oleks seda puuvilja korrektne nimetada aga selguse mõttes kaldun eelistama "Arktiline Kiwi" sest maitse ja välimuse poolest on siiski tegu minikiwiga. Ootamatult selgus, et kiwil on mingi krutski varuks, mis takistab zhelatiiniga kallerdumast. Autos hakkas kiwimousse kattega tort ootamatult sulama ja kaasale sülle tilkuma. Keerasime tagasi ning peale eht Ida-Euroopa tüüpi "tulekahju kustutamist", mis seisnes käepäraste vahenditega 15 minutiga tordi ümbervormistamises koogiks kihutasime jälle õiges suunas.

Osa hilinemist läks ka lapse kraesse, kes oli oma paar nädalat kulutanud roboti kostüümi ja eriti sinna kuuluvate elektrooniliste aksessuaaride ehitamisele, aga viimasel minutil jäi ikka ajahätta. Igatahes sõitsime mööda ebatavalist teed läbi kesklinna neegrirajoonide, kus pole varem käinud. Lisaks tavatult suurele hulgale politseiautodele hakkas silma, et teatud piirkonnas kuulus iga teine äripind juuksurisalongile, kus tumedad kliendid toolidel oma karvu lasid groomida. Kaasa lülitas igaks juhuks uksenupud lukustatud asendisse, ehkki mainisin, et tal on autos mitu musta vöö kandjat. Aga tõsi muidugi on, püstolikuuli vastu ei oska me nii efektiivselt võidelda nagu Hong-Kongi filmides esinevad Kung-Fu meistrid.

Igatahes saime ootamatult kiiresti kohale jäädes vaid kolmveerand tundi hiljaks. Vaevalt jõudsin õlle neelata kui oligi aeg ümberkaudseid tänavaid uudistama minna. Kahjuks olid üle tänava asuvad tüübid oma poe kinni pannud, kus nad kõigile möödujatele iga aasta veini pakuvad. Koer oli enam-vähem ok ja tuli kaasa, ehkki natuke pelgas tänaval jalutavaid koletisi ja hoidis meie jalgade ligi. Lapse robotikostüüm tekitas parajat elevust, eriti muidugi selle juurde kuuluv elektrooniline häälemoonutaja, mille abil ta päris "ehtsa" robotihäälega rahvaga vestles. Visuaalselt oli väga äge tema samas ülikoolis bioloogiat õppiv eesti soost sõbranna, kes tõepoolest kunstilise näomaalingu ja vormiga oli maha saanud.

Mina hoidsin see aasta madalat profiili püüdes sulanduda päevateemasse esinedes (vaatamata kaasa vastuseisule) tagasihoidlikult Süüria terroristina. Tänavale ma siiski ei julgenud minna ei oma suusamaski, saksa sõjaväe pussi ega isegi Colt 45 õhupüstoliga. Toronto politseinikud on viimasel ajal veits kerge triklinäpuga, äkki ei saa naljast aru. Olin just heas tujus peo alustuseks neljanda õlle korkinud kui keegi messis mulle. Selgus et kaasa saatis teisest toa seinast vihje vajadusele koju minema hakata. Õhtu ju alles noor, aga mis sa teed kui rahvas hakkab vanaks jääma, tuleb tunnistada et eks teisedki asutasid end koduteele.

Kodus hakkas koer jälle kõõksuma, võtsime ta enda voodisse aga ma ei saanud magada ja kobisin teise tuppa. Kogu öö oli kuulda kõõksumist, ei saanud me keegi korralikult tudida ja hommikuks oli kaasal hull peavalu. Koer samas tundus palju parem, mida kinnitas esikusse lastud korralik hunnik ja taastunud energia, elukas kippus kõiki ettejuhtuvaid naksima ja suuremat koera kiusama. Ilm oli raskelt ilus, +18C ja päike. Läksime vanema tüdrukuga koertega parki jalutama andmaks emmele võimaluse end rahus välja magada.

Niipea kui kutsikas sai aru, et pikem jalutuskäik ees kadus luksumine sootuks. Pargiteedel kihutas nagu tuulispask ajades taga tuules lendavaid lehti ja tüüdates Kokot. Põhiline mure oli jälgida, et ta jalgratturitele ette ei jookseks. Mingit tõsist haigust loomal küll olla ei saa kui niimoodi käitub oli meie ühine arvamus. Kutsikas oleks peaaegu jõkke kukkunud kui suurem koer kiire vooluga vette ukerdas mõeldes ujuma minna. Õnneks kuulas sõna ja tuli välja aga jalad ja kõhukarvad läbimärjad. Nüüd köhib Koko, ju siis külmetas novembrikuise ujumiskatsega.

Õhtul hakkas vanem laps end pahasti tundma ja köhis öösel päris korralikult. Hommikul käis loengutel aga lõuna ajal tuli koju. Õhtul karates kurtis pisem plika et on kole väsinud ja hakkas kah köhima. Tulime peale esimest tunniajast trenni koj~u, parem kui hoiab end võistluste jaoks. Vanem tunneb end juba paremini ja ainus päris terve olen momendil mina, ehkki magasin harukordselt pika ja sügava une töölt tulles, lapse äratuse peale arvasin et juba hommik käes. Positiivse külje pealt tundub, et mis iganes tõbi meil kallal on siis paistab suht kiiresti mööduvat nii koertel kui inimestel.

Tööl olin terve eelmine nädal koolitusel ja lõpetuseks sooritasin eksami natuke nigelama tulemuse peale kui üleeelmise nädala 100% - seekord sain "vaid" 95%. Kiusasin lapsi, et ei saa aru mis probleem teil selle õppimisega on, issi suudab isegi vanast peast lõdvalt lumme kustes ja õppimata üle 90% eksami tulemusi teha. Noh tegelikult muidugi on suur vahe kas oled firma koolitusel või siis päris koolis. Esimeses peavad ikka puhta tohmanid ka kuidagi 60% välja keevitama mistõttu tihtipeale leiad teooria küsimuste puhul vastuse juba küsimusest üles isegi kui ei tea kogu asjast tuhkagi aga oskad küsimust lugeda eksamineerija vaatevinklist.

Praktilise testi juures kasutasin veidi ebatraditsionaalsemaid võtteid. Suures sorteerimismasinas tuli leida probleem, miks masin ei tööta. Selle asemel, et sajaleheküljelist elektriskeemide kausta lehitsema ja oma pead vaevama hakata viskasin esiteks pilgu elektrikapile ja juhtmetele. Masin nimelt oli kergelt tolmune tänu millele suht lihtne näha, kus "trolli" näpud olid askeldanud. Natukese ajaga ühendasin tagasi lahtise juhtmeotsa ja asendasin läbipõlenud kaitsme, "maskirovka" mõttes, et mitte jätta selgeltnägija muljet, avasin skeemide raamatu suvalisest kohast.

Kolmas viga osutus veidi "keerulisemaks", üks andur ei töötanud aga teades, et kõige lihtsam on optikat paberitükiga blokeerida ei võtnud rohkem kui 5 min et too probleem lokaliseerida ja kogu test rekordajaga lahendada. Noh jällekord tuli kasuks nõuka aja oskus ebatraditsionaalselt mõeldes probleeme lahendada, ehk aitas natuke ka omaaegne psühholoogia koolitus Tartust. Täna tegin veel ühe lühikese ohutustehnika testi 100% peale. Pean vist meelega hakkama vigu tegema, sest mu tulemused on juba hakanud bosside tähelepanu tõmbama.

P.S. Ma ei tea milles jama on aga igatahes kas Win 10 või siis "Edge" muudavad blogi kirjutamise eriliselt tüütuks, piltide paigutamine täielik jama. Andke tagasisidet kas üldse pilte näete. Peaks olema 7 fotot selles postituses.