Jaaniõhtu onutütre juures

Erinevalt pea igast korrast viimase paarikümne aasta jooksul, läksin seekord Jaanitulele onutütre juurde. Süda kiskus küll endise pinginaabri poole, aga kaasa ei tundnud end kõige paremini ja seoses näpuga oli õllejoomine vastunäidustatud. Puhta kaine peaga vanade sõprade seltsis oleks veel võinud tekkida kahtlus, et me polegi nii ägedad ja vaimukad kui endile tundub peale kasti õlle manustamist. Sellist riski ei julgenud ma küll võtta. Seega oli asi otsustatud ning võtsin vastu sugulase lahke kutse nende suvekodusse Nõva kanti.

Süüteks 1977a Noorte Hääl :P

Ennelõunal viisime vanemad suvilasse, et neilegi Jaanitunnet tekitada. Joogiks oli seekord kali ja laste shampa, kellestki polnud käraka võtjaid. Lõkke tegime väiksema kui tavaliselt, sest kavas oli vorste grillida ja liiga suure tule korral oleks pidanud kole pikalt ootama kuni söed piisavalt jahtuvad. Kenasid jaanitule pilte saime ka sellest pisikesest lõkkest, eriti muidugi kaasa, kes jällekord oma "võlukuuli" kasutas.

Mõne kohaliku "kaluriküla" kinnistu valvurimaja oli suurem kui minu suvila :P

Kerged näksid ja oligi aeg isa-ema tagasi Tallinna visata ning ise suund lääne poole võtta. Tee peal sai mitmest poest läbi astutud. Kella viie ajal olid poed tühjad, normaalsed inimesed ammu õlleselt lõkete ümber jämmimas. Maksimarketis saime paar ämbrit järelejäänud sashlõkki, mis hiljem täitsa söödavaks osutus, eriti kaukaasiapärane. Maasikaid polnud mõtet võtta, sest viimased nägid kole lötsutatud ja ligased välja. Jäätise haarasin Rõõmu kaubamajast, mis kaugeim suurem pood teel Loode-Eestisse.

Hubane majake ürgmetsas

Grossi poes sain huvitava lingvistilise kogemuse osaliseks kui maasikaid üritasin osta. Ei leidnud teisi ja küsisin müüjalt. See ei saanud aru: "Tshevo"? "Nu mm... maasikad, eti krasnõje i kruglõje i otshen vkusnõje" (huijovinõi suutsin vaevu keelelt tagasi hoida). Kuidagi ei tulnud maasika sõna vene keeles meelde. Aga priske mutt sai aru ja lubas: "Ja pasmatrju na holodilnike". Kahjuks oli vastuseks "Nihuja bolshe net". Nii olime sunnitud peole ilma maasikateta minema. Lohutuseks võtsime piraka arbuusi ja jäätiseid autosse nosida - mina imehea sõstrajäätise, kaasa koolijäätise.

Söögituba ja köök tagaplaanil

Nõva tee oli mul tuttav aga Peraküla ranna poole pöörates suutsin korra valesti "salajase raadiojaama teele" keerata. Natuke veel ja peagi olime Spithami külas ning leidsime asukoha hoobilt ilma GPS'ta üles tänu piirkonna tundmisele ja täpsele ning lihtsale juhisele. Ei saa salata, koht oli uhke, suvekodu julgelt poole suurem kui meie elamine Eestis, mida ometigi liiga pirakaks peame. Pigem sarnanes väikesele hubasele hotellile, ainuüksi ülemisel korrusel kuus tuba ja paar vannituba. Lisaks muidugi üüratu köök, elutuba, veranda, saun ja paar tuba allkorrusel. Maja piiras kahest küljest lai terrass, teisel kahel küljel iluaed.

Minu kulmukergituse peale, et ohtralt teil siin ruumi oma perele, selgus ka põhjus, miks selline äge häärber püsti löödud. Pensipõlves kavas veits turismitalundust harrastada. Sihukest pensionisammast igatseks endalegi, koht on ühest Eesti tühjemast ja ilusamast rannast vaid paarisaja meetri kaugusel keset ürgset männimetsa. Jälle kord võisin veenduda, et kui vaid inimesel on tahtmist ja viitsimist saab praktiliselt kõikides oludes endale rohkem kui mugavad tingimused luua, väärika vanaduspõlve kindlustamisest rääkimata. Lihtsalt peab olema pealehakkamist ja meeletu töövõime. Stardipositsioon oli meie põlvkonnal sama, mõni sai kiiremini pakkudelt minema, aga otsustavaks kujunes siiski vastupidavud, kes jaksas ka keskeas tempot hoida ning arukalt majandada.

Inimtühjal Spithami rannal

Enne sööma asumist jalutasime randa, kus võisime veenduda, et nii isoleeritud piirkonnas pole ka Jaaniõhtul eriti rahvast. Paarikilomeetrise jalutuskäigu jooksul nägime vaid kolme seltskonda, kes kõik pidasid end suht viisakalt üleval. Silma hakkas asjaolu, et rand oli üllatavalt puhas, omajagu aitab kaasa ilmselt fakt et meie võõrustajad korjavad aeg-ajalt rannal koeraga jalutades prahti kokku, et kõigil ilusam oleks. Samas mõtled, et mis kuradi tegelased küll sellised on, kes metsa või randa minnes oma rämpsu sinna vedelema jätavad. Enamasti ollakse ju autodega, mis tähendab, et prahi kotti ja autosse viskamine ei nõuaks mingit vaeva, ainult kübeke kasvatust. Olukord on siiski kõvasti paremaks läinud kui võrrelda aastakümne taguse ajaga kui rannal ja metsas lausa miniatuurseid prügimägesid võis leida.

Tagasi elamise juurde jõudes asusime põhilise tegevuse kallale, ehk söögi vamistamisele ja selle hävitamisele. Oli mitut sorti grill liha, koogikesi, pirukaid, salateid, jne ... ei viitsi kõike üles lugeda aga kõik oli nii hüva et ei suutnud enne pidama saada kui kere lõhkemiseni täis pargitud. Õlle asemel lürpisin Gin-Tonikuid nagu miski vanamutt Las Vegase mängupõrgus. Õhtu lõpetas saun, laval sai korda viis käidud ja ohtralt vedelikku tarbitud. Ka saun oli viimase peal, kütmine väljast, dush kahekohaline, õhk kuum aga hästi ventileeritud.

Magama kerisime alles nelja paiku olles enne kuulnud ärevaid uudiseid brittide võimalikust euroliidust lahkumisest.

Välikamin ja köök ja Leonberger

Vaade terrassilt

Uni oli ülirahulik keset ürgmetsa luksuslikes tingimustes. Ärgates viskasin pilgu uudistele moblal ning pidin möönma, et uskumatu lugu oligi juhtunud: Britid rahvahääletusel napilt Euroliidust väljumist toetanud. Pealkirjad üks hüsteerilisem kui teine kuni avasin BBC analüüsi, mida Brexit tähendab ja mis saab edasi. Rahuldusega võis tõdeda, et ühtki suppi ei sööda nii kuumana kui seda keedetakse, käesolev aga alles tulele pandud.

Hommikupoolikul kohvi nautides jalutasin koos ehitusala spetsist peremehega ringi ja sain teada hulga üllatavaid fakte maja kohta. Kõige jalustrabavam oli asjaolu, et kogu maja jaksab rahuldavalt kütta üks keskpärase võimsusega õhk-õhk soojuspump. Keskmised kulud vee, elektri ja kütte peale jäävad alla 100 euri kuus, ehkki ka talvel hoitakse tubasid parajalt soojad. Osadest rakendatud tehnoloogiatest polnud ma kunagi kuulnudki.

Lubatud päikesepaistelist ilma ei tulnud ja 30 soojakraadist jäi termomeeter õige kaugele, sellegi poolest sõitsime veidi ringi. Käisime Spithamis, Dirhamis ja jalutasime metsavahel tolle eelmainitud esimese maailmasõja aegse salajase raadiojaama juurde. Ilusaid pilte sai ohtralt nii rannast kui metsast. Ürituse lõpetuseks pandi lõhe suitsema, sest häbitute sugulastena keeldusime enne lahkumast. Kala sulas suus ning peale õhtusööki kippus sihuke rammestus kallale, et oleks hea meelega kamina ette külili visanud. Paraku ei tahtnud pererahva kannatust üle piiri ajada, ehk kutsutakse teine kordki, kui enne pimedat kiirelt kodu asutame.

Kuna päike hakkas just loojuma keerasin Peraküla randa lootuses mõni ilus pilt saada. Pilvi eriti polnud, mis tavaliselt vägeva efekti annavad, aga sellegipoolest õnnestus isegi moblaga paar kobedat fotot saada. Rahvast oli siin palju ja jällegi üllatusin kui viisakalt end üleval peeti. Vaid mõned keskmisest rohkem joobnud noored, ülejäänud kergelt napsitanud ja niisama heas tujus. Meie ajal pandi Jaanipäeval surmkindlalt kärss likku, et kohalikke shokeerida ja kõik eelmise päeva piinlikud sündmused mälust kustutada. Paistab, et inimkonnal on siiski mingisugune areng toimunud või on lihtsalt tegu muutunud poliitilise süsteemiga, mis ei aja nii hullusti jooma.

Kokkuvõttes oli mul hirmus hea meel, et sai sugulastega aega veeta. Seni olen neist suht kaugeks jäänud, ehkki onusid ja nende lapsi on mul oluliselt rohkem kui keskmisel eestlasel. Paistab, et vanemaks jäädes muutuvad päritolu, juured ja sugulased olulisemaks, noorena on sõbrad kõige tähtsamad.