NATO Vääna rannas :D

Südantsoojendav pilt Vääna rannas,
ka päevitajad ja suplejad kindlalt kaitstud :D 

Paari päeva eest oli uudis, et NATO paigutab nelja Ida-Euroopa riiki pataljoni ehk siis umbes 1000 mehe suuruse maismaaüksuse koos ettenihutatud tehnikaga palju suurema üksuse tarbeks. Taoline teade tekitab kindlasti heameelt, ehkki lääneliitlased reageerivad kole aeglaselt. Lõpmatuseni ei saanud nad siiski ignoreerida Venemaa agressiivsest käitumist, mis kippus juba kõigutama NATO enda alustalasid, ehk artikkel 5 tõsiseltvõetavust.

Sõjaliselt on tegu odava kuid efektiivse käiguga. Nii Venemaale kui NATO'le selge, et nii väike üksus ei suuda füüsiliselt kaitsta ühtki Balti riiki, veel vähem kujutada endast ohtu Idanaabrile. Samas on tegu märksa tõhusama "päästikuga" artikkel 5 rakendamiseks kui senine liitlaste üksikute sõdurite kohalolek. Kui ikka Britid või eriti Ameeriklased haiget saavad on sõjaline rektsioon garanteeritud. Seda mõistab ka Venemaa ja just seetõttu reageeribki nii valuliselt, milleks väidetavalt äsja korraldatud välkvalmisoleku õppused. Raske on maha matta impeeriumi taassünni lootust, mida viimasel ajal Kremli võimud aktiivselt promonud.

Siiski ei kujuta ette, et sealne juhtkond oma marurahvuslikku lärmamist tõsiselt võtab, nii lollid ei saa nad ju olla, et uskuda mingitessegi võimalustesse kui peaks tekkima konflikt NATO'ga. Kogu spektaakel on suures osas suunatud sisepoliitilise tarbimisele. Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimise idiootlikkust üritatakse varjata uute totrustega ja ilmselgelt meelega esile kutsutud lääne ning kogu maailma provotseerimisega kõigil rinnetel alates kultuurist ja lõpetades spordiga. Oma käitumisega on nad viinud Rootsi ja isegi Soome olukorda, kus viimased on hakanud tõsiselt kaaluma NATO liikmelisuse võimalust. Kokkuvõttes tüüpiline: "Tahtsime parimat, aga tuli välja nagu alati", sest viimaste Euroopa piiriäärsete "neutraalsete" riikide tõukamine NATO'sse on viimane asi, mida Kreml tahab.

On ju selge, et tänapäeva Venemaal ei toimu mingi veidigi tähtsam sündmus ilma võimude heakskiidu või otsese juhtimiseta. Kujukaks näiteks vene jalkafännide bossi sõprus Putini enesega. Jällekord oli põhjust kurta, et mis iganes me teeme, kogu maailm on Venemaa vastu, peame hoidma kokku. Tüüpiline hädas olevate rezhiimide käitumine, Venemaa puhul on see muutunud haiglaseks. Üksikisiku puhul diagnoositaks skisofreenilise paranoiana ning tüüp tuleks paigutada hullarisse, et ta teistele ohtlikuks ei muutuks. Riikide tasemel pole see kahjuks võimalik, piirduda tuleb isoleerimisega, mis seoses ärimeeste kasuahnuse ja korrupteeritusega ei kipu kuigi hästi õnnestuma.