Kursakokkutulek - hüvasti noorus ;)

Härrased 30 aastat peale ülikooli lõpetamist
Elu on meid hellitanud või oleme õige eriala
valinud või oleme lihtsalt tublid, kes teab :)

Alustada tasub kirjeldusega erinevatest haridusastmetest, millest läbi käinud. Põhikooli tasemel on mul säilinud minimaalsed kokkupuuted endiste klassikaaslastega. Samas sealt pärit üks neljast lapsepõlve sõbrast ehk 8 aastase staazhiga pinginaaber, kellega käin suht tihti läbi siiani. Teisi klassikaaslasi pole näinud aastaid, eelkõige muidugi põhjusel, et veedan põhilise aja väljaspool Eestit. Samas ei tunne ka erilist huvi ega puudust nende puhul, ilmselt polnud vaatamata 8 koosveedetud aastale ühiseid huvisid ega tekkinud ka tegelikke sõpru peale eelmainitud pinginaabri. Mustamäel asunud kool pandi laste puudusel juba mõned aastad tagasi lõplikult kinni. Omal ajal kui Mustamäe oli uuslinnak topiti 4 paralleeli igaühte rohkem kui 40 last - ajad muutuvad ja linnaosad vananevad koos meiega. Lastega noorpered üritavad võimaluse korral elada inimsõbralikumas keskkonnas kui nõuka aegsed korrusmajad.

Keskkool ehk praeguse nimetusega gümnaasium oli vastuoluline mitut pidi. Gustav Adolfi seltskond igatahes sobis mulle palju paremini, ehkki ka seal leidus tüüpe kellega kohtumine muud huvi ei pakuks kui mõnuga praeguse füüsilise vormi võrdlemiseks :) Kuulusin seal niinimetatud taibude gruppi aga samas polnud me "oivikud-kuivikud" praeguse aja mõistes. Olime reaalainetes Eesti tasemel arvestatav jõud, samas panime pidu ja tegime tavalisi koolipoiste lollusi. Koolikiusamist sisuliselt õppurite vastu ei esinenud, sest esiteks oli sama mõtteviisiga tüüpe piisavalt suur protsent ja teiseks käisid tol ajal praktiliselt kõik kusagil trennis. Näpuga ümber lükata meid ei saanud nagu suht kiirelt paar ülbikut, kes igas koolis eksisteerivad, tunda said. Paraku olen ma kokkuvõttes vaid ühel gümna kokkutulekul käinud, sedagi ülikooli ajal. Sügisene vilistlaste kohtumise aeg lihtsalt ei sobi. Seda seltskonda tahaks tegelikult näha, sest enamuse käekäigust pole aimugi. Tean vaid prominentidest, kellest massiteabevahendid kirjutavad. Tollest perioodist mulle selliseid sõpru ei jäänud, kellega siiani sidet hoiaks. Samas oli mitmeid lahedaid tüüpe ja toredaid tüdrukuid, keda oleks tore näha.

Kunstimaitse on meie seltskonnal alati eriline
Skulptuur "Siga paneb Kurge"

Viimaks siis ülikoolist. Tudengipõlvest pole jäänud selgemad ja parimad mälestused mitte seetõttu, et ajaliselt tegu lähima perioodiga vaid pigem mõtteviisi läheduse pärast. Meil juhtus olema noormeeste grupp, mis kujunes haruldaselt kokkuhoidvaks. Koos olime nii talvel kui suvel malevas, mitte küll alati kõik ja samas rühmas või isegi regioonis aga paaris kolmes jõugus lähimate semudega koos. Võimalik, et kambavaimule aitas kaasa asjaolu, et viie aasta jooksul ei abiellunud meil keegi, kõik nautisid vaba inimese elu. TPI ajal korraldasime õige tihti pidusid kutsudes kampa tüdrukute rühmi teistest kõrgkoolidest. Tartu Ülikooli neiud olid eelistatud aga parema puudumisel ei põlanud me ära ei Pedat, medkooli ega ka teisi õppeasutusi, kus aga vähegi kenasid plikasid leidus.

Samuti toimus ka malevasse naiste valimine. Feministidele kindlasti vastukarva kuulda, et kevadeti saatsime niinimetatud luuregrupid Tartusse tüdrukute ühikaid läbi kammima, kes hiljem esitasid aruande ilusamatest ja lahkematest kandidaatidest. Kui otsustada tütarlaste käitumise järgi, siis neil igatahes polnud midagi selliste toredate noormeeste vastu, kelle ainsaks varanduseks oli hambahari, kamm ja vein. Öömajast me kunagi ilma ei jäänud, mis ilmtingimata seksi ei pruukinud pakkuda aga taolisest sõbralikkuse väljendusest ma ära ka ei suutnud öelda.

Enekas tillukese HapuKurgiPurgiga

Alles viimasel aastal hakkasime neiukesi veidi tõsisema pilguga vaatama, puhtalt meelelahutusliku eesmärgi kõrvale tekkis ka huvi, kas mõnda neist võiks tulevikus pikemaks ajaks enda kõrvale soovida. Polnudki siis imestada, et tekkisid nii mõnedki paarid, kes siiani ajahambale vastu pidanud. Mina leidsin tulevase kaasa inglise fillide ekvaatoripeol, mis toimus nädal peale apteekrite ekvaatoripeo külastust. Juunikuus toimunud TPI lõpupeol olid mitmel teisel peale minu kaasas kindlamad pruudid. Ülikooli grupiga kujunes tihe suhtlemine, eriti algusaastatel kohe peale lõpetamist. Vähemalt viie esimese aasta jooksul toimusid kevad ja sügispeod, kuhu ka neiud Tartust kohale toodi. Hiljem läks harvemaks kui perekonnad asusid oma aega nõudma. Kuttidega saime vähemalt korra aastas Automaatika päeval kokku, lähemate sõprade seltskonnaga tihtipeale ka pealinna kõrtsides. Viimasel ajal on inimeste kontaktid kippunud kaduma, organiseerijad nägid kurja vaeva, et kõiki üles leida.

Hõõguvad kivid saunaahjus ootavad kannatamatult leili

Nädalavahetuseks oli meil kursakokkutulek plaanitud traditsioonilises paigas kursavenna talus Peipsi lähedal. Seekord erinevalt 30 aasta tagusest üritusest polnud Tartust tüdrukuid kutsutud. Kujunes välja puhtalt meeste seltskond, sest meie kursa kaks tüdrukut ei ilmunud kohale. Mul vedas, et olin Eestis õigel ajal. Kohale saabus 11 tüüpi 15'st lõpetanust, meeldivalt kõrge protsent. Lisaks ka kaks tolleaegset meie kursuse maskotti, kes pea alati üritustest osa võtsid. Olime alati kõvad kärarakavennad olnud aga paistab, et aeg on oma töö teinud. Kangest alkost korkisime vaid suure Jägermeistri ja sedagi ei lõpetanud. Veini poole pealt sama nõrk esinemine, üks Valtu mustsõstra vein. Õlu oli ainus, millele tõsiselt pihta anti.

Esiteks mälestasime lahkunuid, keda nüüdseks juba 3 kogunenud. Järgnevalt asusime 80'te muusikavideote saatel lookas olevat lauda kergendama. Siinkohal tänud peremehele ja tema poolt organiseeritud toitlustusfirmale, kõike oli ohtralt ja kõik oli supermaitsev. Esimene nälg kustutatud ootas saun, tegelikult lausa kaks. Põhisaunas kivid nii kuumaks köetud, et lausa hõõgusid. Tiigiäärse mobiilse sauna juures asus ka soojavee tünn. Nii me siis istusime vaheldumisi saunades ja tünnis õllepudelid peos vanu aegu meenutades. Kui liiga kuumaks kiskus kargasime jääkülma tiiki. Ilm muidugi meenutas tüüpilist novembri lõppu, jäine uduvihm mõnekraadise õhutemperatuuri juures.

30 aasta tagune pilt, noored kiirustavad järve äärde hullama

Saunatamise vaheajal istusime jälle söögilauda ja vaatasime vanu pilte. Paljud olid meelest läinud, paljusid polnud kunagi näinudki. Uduselt tulid meelde 30 aasta tagused sündmused, tüübid, tüdrukud ja situatsioonid. Kamba peale panime mosaiiki kokku ja üritasime piltidele aastaarve ning kohti, nägudele nimesid külge keevitada. Päris hea, et nii palju aastaid möödas, piltidel kajastuvad nooruse lollused tekitavad piinlikkuse asemel pigem heldinud nostalgiat. Jõmisesime pea neljani hommikul, enne kui põhku keerasime. Mina hakkasin malevaajast pärit tarkuse ajel umbes kahe ajal vett jooma ning krabasin pudeli mineraalvett madratsi kõrvale. Teatava üllatusena ei tekkinud öösel kordagi janu ja hommikul oli pea selge kui lapsel, kes vaid mahla luristanud.

Enekas Alatskivi mõisas

Hommikukohv joodud ja hommikusöök nahka pandud tegi peremees meile tuuri kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Külastasime paari "lahingukuulsuse" paika ehk endist maleva elamist, käisime ilusti renoveeritud Alatskivi mõisas ning selle pööningul. Põnevaimaks ehk kujunes meie võõrustaja ettevõtte külastamine, mis valmistab kasepakkusid Ameerika turule ja ilmselgelt teenib omanikule viisakat tulu. Sellist firmat võiks õigusega Eesti Nokiaks nimetada. Peab ikka fantaasiat ja ärivaimu ning pealehakkamist olema, et ameeriklastele raske raha eest kasepakkusid pähe määrida, mida neil endil metsade kaupa kasutult seisab. Südame teeb soojaks selline rehepaplus, kus suurriigi lollakad alamad seaduslikult ja korrektselt haneks tõmmatakse nii, et neil mingit köhimist pole.

Lõunasöögiks pugisime pajatäie seljankat ning hommikusöögist järgijäänud magustoitusid ning oligi aeg minekule asuda. Enne veel jõudsime üles seada pilve andmebaasi kuhu kõik saavad oma säilinud ajaloolisi pilte riputada laskmaks teistel grupiliikmetel fotosid vaadata ja maha laadida. Küll on ikka vahva, et tehnoloogia võimaldab praegu sellist jagamist. Koju jõudsime alles kaheksa paiku, igati äge üritus, mida kindlasti kordame, nüüd on kõigi andmed apdeititud, loodetavasti lihtsam rahvast leida ja informeerida.