Nagu igal eelmisel suvel viimastel aastatel, käisin Kallaste turismitalus kontserdil. Ma pole küll eriline musafänn aga kui pakutakse sõitu ja toredat seltskonda siis miks mitte. Dagö laulusõnad on päris vahvad, kui neid ilma kurdiks jäämata võimalik kuulata. Eelmine aasta oli sama punt, kuid tookord hääletugevus nii ägedaks keeratud, et kõmas kerest läbi ja bass lõi kõrvad lukku. Seekord tundus palju normaalsem. Hakkasin muretsema, et olen vist vanaks ja kurdiks jäänud ainus lohutavam võimalus, et istekohtade paigutus soodsam. Asjatundjad siiski kinnitasid, et see aasta oli "volume" maha keeratud, ju siis ka mõned teised peale minu on sama probleemi kurtnud.
Vaheajal võtsime lapsepõlve sõbraga kahe peale sashlõkid ja lõheprae. Kõht sai ääreni täis, kõiki friikartuleid ei jaksanudki lõpetada. Kõrvale pidin jooma vett, sest oma tavalist jooki õlut ma igaks juhuks pole juba paar päeva tarbinud. Kuu aja eest viga saanud näpp on Eesti arstide ravikuuri all. Ei taha teisega kauem jamada, pigem kannatan veidi aega janu käes. Loomulikult süüdati eeljaanituli, mis tänu eelnenud vihmahoole suitses nagu metsatulekahju. Käisin vaatasin vanade põllutöömasinate väljapanekut ja tegin portreefoto kameruni kitsest, kelle silmade pupillid on ristküliku kujulised.
Pealtvaatajate hulgas jäi silma üks telekast tuttav nägu. Kuna minu nägudetundmise juures ei või kunagi kindel olla, küsisin igaks juhuks üle, ega mu silmad eksi. Tuli välja, et oligi tegu Kassandraga "Viimase Võmmi" seriaalist, mida Torontoski jälgime. Tegin vargsi pildi ja postitasin koheselt feisspukki. Üllatus tuli järgmisel hommikul kui preili ise fotot kommenteeris. Keegi mu FB tuttavatest oli ka tema sõber nagu selgus. Jällegi tuli konstateerida, küll on ikka väike see Eesti.
Kontserdi lõppedes lobisesime veidi aega korraldajatega puhveti juures. Kuna tegu mu lapsepõlve sõbra poja tüdruksõbra isa firmaga pakuti maitsta igasugu häid suupisteid. Õige mitmed neist valmistatud mitmekülgselt andeka preili enda poolt, kes tegelikult juurat õpib. Kõikse maitsvamad olid rabarbari koogid, mida mulle kiitmise eest kaasagi pandi. Jooke ma suurt luristada ei julgenud aga KARU nimelisest veinist ei suutnud ära öelda. Mekkisin paar pisikest lonksu, täitsa joodav see mesikäpa nektar.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!