Ebatraditsionaalsest terrorismist.

Eile võis kuulda järjekordsest terrorirünnakust Prantsusmaal. Välisministeeriumi andmeil on seekord ka eestlasi kannatada saanud. Paistab, et lõpuks hakkab "Uus reaalsus" meid otseselt puudutama. Esialgu küll läbi välismaal reisivate kodanike, aga karta on, et kunagi saabub moment, kus sihtmärgiks kõlbab mõni Eesti paik. Seni on meid ilmselt päästnud asjaolu, et oleme liiga väike ning tundmatu pälvimaks maailma tähelepanu.

Mind ei üllata Nice rünnak, pigem üllatab, et neid nii vähe on toimunud. Kui jälgida terrorirünnakute ajalugu siis vaid vähesed neist on organiseeritud professionaalsel tasemel (Müncheni OM, USA lennukikaaperdamised 7/11, Moskva teatritulistamine). Absoluutne enamus pisikeste fanaatikutest sõpruskondade või üksiküritajate ettevõtmised. Ja see fakt hirmutab mind kahel põhjusel. Sõjaväelise organiseerimise ja täpsusega korraldatav rünnak oleks palju ohvriterohkem, amatööride oma aga palju raskemini välditav.

Ainsaks võimaluseks rünnakuid ära hoida on edukas luuretegevus, kus nii elektrooniline kui inimfaktoril põhinev ühendatakse. Kuuldavasti olevat õige mitmele planeeritavale jälile saadud ja ära hoitud. Eelkõige tänu faktile, et tänapäeval on inimesed nii sõltuvad elektroonilistest sidevahenditest alates telefonidest ja lõpetades emaili või sotsiaalvõrgustikega, mida kõike on võimalik jälgida. Varasemat meeletu infomahu probleemi aitab lahendada arvutivõimsus, mis suudab tänu vastavatele programmidele mürataustast huvipakkuvaid mustreid välja noppida ka siis kui kasutatakse koodväljendeid ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud telefone.

Ilmselt seoses vastuluure edukusega ongi enamus viimase aja rünnakuid läbi viidud amatööride tasemel ja ilma otsese käsuliini või kordineerimiseta. Erinevad terroriorganisatsioonid annavad meedias üldiseid suuniseid ning rünnakute puhul võtavad vastutuse endale, ehkki tegelikult ei pruukinud sellest midagi eelnevalt teada. Taoliste juhtumite puhul on vastuluure suht hambutu ja saab loota vaid fanaatikutest amatööride asjatundmatusele või õnnelikule juhusele, et kavandatavast ettevõtmisest aimu saada.

Kui viimase ajani on enamasti kasutatud mitut sorti relvasid või lõhkeainet, siis vähehaaval hakkavad välja ilmuma ebatraditsionaalsemad meetodid, mis on sama ohtlikud kuid palju raskemini välditavad. Ei kujuta ju ette, et autojuhi lubasid saaks väljastada ainult peale põhjalikku taustauuringut. Iseenesest oleks kasutu, sest veomasina juhtimiseks pole vaja mitte lubasid vaid rudimentaarseid oskusi, mis enamusel täiskasvanuist niikuinii. Praktiliselt iga tehnoloogiat on võimalik kasutada inimeste tapmiseks vähem või rohkem edukalt.

Seni rakendatud terrorismi vastase poliitika tulemuseks saab olla vaid rünnakute sagenemine ja veelgi hajutatumaks muutumine kuni ei likvideerita põhjusi. Põhiliselt on võideldud tagajärgedega, kusjuures militaarsed vastused pigem kättemaksuoperatsioonid, mis hoopiski võimendavad teise poole tahet uusi rünnakuid korraldada. Paraku on situatsioon seoses globaliseerumisega väljunud kontrolli alt, põhjuseid pole enam võimalik kõrvaldada ilma lääne demokraatiale vastuvõtmatult radikaalseid abinõusid kasutusele võtmata.

Traditsiooniliselt oli sõjas suht lihtne mõista kus vaenlased ja kus omad (rindejoon on vahel). Kui vastane sattuski juhuslikult valele poolele oli lahendus kiire ja efektiivne - vangistus või maha nottimine, oht likvideeritud. Praegu elavad "valel pool rindejoont" miljonid potensiaalsed vastased mistõttu nende lihtsalt neutraliseerimine pole mõeldav. On selge, et "Deglobaliseerumist" pole võimalik korraldada just nagu pole võimalik saata tagasi kõiki immigrante või siis muuta riikide elanikkond monokultuurseks ja ühel usul põhinevaks.

Varasemast ajast tuttav riikide vaheline kultuuride kokkupõrge on muutunud riigisiseseks kultuuride kokkupõrkeks. Kui kuni viimase ajani tundus, et tsivilisatsioonide erinevusi on võimalik teatud riikides (Rootsi, Kanada, ...) rahumeelselt lahendada siis on olnud esimesi väiksemamastaabilisi rünnakuid ka seal. Julgen ennustada, et terrorism muutub senisest hajusamaks ja organiseerimatumaks, kuid hakkab mõjutama palju laiemaid piirkondi. Põhjuseks põhimõtteline võimatus erinevate tsivilisatsioonide vastuolusid rahumeelselt lahendada.

Mõnes mõttes oli vanal heal ajal lihtsam elada kui teadsid kus vaenlane asub, enamasti ikka teispool riigipiiri, nüüd võib teda vaid aed, hekk või korteriuks eraldada.