Tudilinast, mööblist ja elektrist

Tudilina tükike linnupesa põhjas

Juuniga sain ühele poole, nüüd siis kord juuli käes. Kuu esimestel päevadel astusime mõningatest mööbli ja antiigi poodidest läbi. Valik on Eestis ikka tõepoolest vägev, eriti meeldisid vanamööbli poed, kus sai päris palju aega kulutada. Otsisime magamistuppa kappe voodi kõrvale ja söögituppa suuremat lauda. Järve keskuses olevad kapid olid enamasti kas saepuruplaadist või siis üüratult kallid, samas päris ilusaid ei õnnestunudki leida. Laudadega sama asi, aga vanakraami poes olid mitmed õige ägedad. Maitse on meil õnneks suht sarnane, kaks täispuidust tammelauda jäid eriti silma. Otsustasime siiski enne lõpliku otsuse langetamist Lasnamäe Bauhofi juures olevast mööblilaost läbi astuda. Kokkuvõttes sai saatuslikuks, sest viimaste päevade ajahädas jäi see käik kui mittehädavajalik tegemata ja mööblikraam ostmata.

Suvilas panin mõned olulised elektrijuhtmeid üles, sest vanad nõukaaegsed olid tõsiselt tuleohtlikud - isolatsioon lihtsalt murenes vanadusest. Isa oli õnneks uue elektrikapi sissepanemisel ainuõige otsusena kõik vanad juhtmed lahti ühendanud ja ainult ühe pistiku köögiseinale paigaldanud. Vana elektrikapi pealt leidsin linnupesa, kust pojad juba välja lennanud. Selle põhjas hakkas silma kahtlaselt tuttava mustriga riidetükike. Lähemal uurimisel ära tundes oleks pea pisar heldimusest silma tulnud. Tegu oli vanema tüdruku lapsepõlve "tudilina" tükikesega, mida ta titest peale endaga igale poole kaasa vedas ja millega nina alt kõditamine rahustas ning stressi maandas. Aja jooksul muutus puuvillane lina tihedast kasutamisest

Tütar tundis fotolt riidetükikese hoobilt ära

ja pesemisest hapraks, aeg ajalt rebenes tükikesi nii et lõpuks suurt miskit järgi ei jäänud. Viimase jupi pani kaasa kuhugi laste mälestuslaekasse. Paistab, et ühe tükikesega oli linnuema mitu pesakonda poegi üles kasvatanud, kes tudilina pehmust said nautida. Linnupesa panin nostalgilise suveniirina kamina simsile.

Juhet oli aga pistikupesasid, lambilüliteid, juhtmeühendusi ja säästupirne ostsin kotitäie kohalikust poest juurde. Jällekord kujunes ülilihtne ettevõtmine närvesöövaks juramiseks, sest isegi lihtsaimate elektritarvikute süsteemid on võrreldes nõuka ajaga või Kanada spetsifikatsioonidega oluliselt erinevad. Tänapäeval on õnneks internet, kust saad abi küsida. Uskumatu, aga juhtmete värvidki on teised ja erineva tähendusega (eeldatavalt siis euronõuetele vastavad). Tõsine tegemine oli juhtmete füüsiline ühendamine nii jaotuskarbis kui pistikupesades ja lülitites. Viimastes tõusis kinnikeerates kinnitusklemm üles, mitte ei liikunud alla nagu oleks loogiliselt eeldanud. Võttis veits aega, et aru saada miks "kinnikeeratud" juhtmed pesadest natukese liigutamisega välja hüppavad.

Koobas paekaldas

Autoderivi jõe poole vaadates

Ühel päeval tegin naabripoisiga rattaga tiiru Tallinnast läbi Vääna Keila-Joa poole. Plaanis oli Vääna maastikukaitsealal ringi vaadata ja Tõlinõmme vaatlustorni ronida, et samanimelisele järvele pilk peale visata. Paraku üritasime läheneda valelt poolt, ehk Vääna-Keila-Joa tee pealt, mis viis mingi talu õue. Võib-olla oleks sealt metsateid mööda edasi saanud, aga isegi Google mapsil polnud mingit rada näha, ainus juurdepääs tundus olevat Keila maantee poolt. Lõime käega ja keerasime hoopis Naage suunas, et randa minna.

Rand rahvast täis

Vesi on jahedavõitu

Tee viis madala panga serva all, kus ühes kohas ka maha ronisime, et koobast uurida. Ilm oli niiske ja palav, vereimejad putukad võtsid kiiresti isu pikemalt ringi vaadata. Veidi edasi jäid silma teest panga pool mitmed eriti ägeda loodusliku paigutusega nõuka ajal välja antud suvilakrundid. Ikka vinge kui sul 4 - 5 meetrine paepank tagaaias. Rannale lähenedes oli selge, et üle mitme nädala ilusaim ilm hulgaliselt rahvast randa meelitanud. Maantee äär oli jahilossi teest kuni Vääna-Vitini autosid mõlemal pool täis pargitud, parkimisplatsidest rääkimata. Rannas pole ma nii palju rahvast kunagi näinud, tuletas juba Pärnut meelde. Muidugi ei saanud jätta kasutamata võimalust ujumas käimiseks, ehkki vesi õige jahe.