Kohtumine "kadunud" sugulasega

Kevadel sain teada, et minu kõige lähedasem sugulane siin kaugel vahtralehe maal, keda ma kunagi ihusilmaga polnud näinud, elab lausa samas linnas. Nüüd siis saime mõlemad sobiva vaba momendi, et kokku saada. Mees oli just oma maja maha müünud ja üüris ajutiselt kesklinna korteri. Kesklinna nii täpselt kui veel vähegi saab selles mõttes, et Toronto ametlikust keskpunktist Bloori ja Younge tänava ristmikust sadakond meetrit eemal. Ilmselgelt on tegu hullult kalli rajooniga, meil tekkis küsimus, mida selga panna, et fuajeesse sisse lastaks.

Kaks eestlasest sugulast

Kohale jõudes oligi uksel turske must kiilakas mees, kes edasi ei lubanud - osutas puutetundliku ekraani poole, et sellega peate ühendust võtma ja kui elanik annab loe ning peopesa ja silma võrkkesta mustri analüüs kinnitab, et me pole üheski mustas nimekirjas, võime käed tõsta ning lasta ennd läbi kombata enne kui metalliotsijast läbi astume. Ok, viimane osa oli nali ehkki ma poleks väga imestanud oleks see tõeks osutunud. Pisukese judimisega saime ekraani menüüst jagu ning loa siseneda. Korter asus ilma numbrita korrusel, mida iganes see siis tähendas.

Uksele tuli vastu pea minu pikkune hallikate juustega heas vormis minust veits vanem mees, kelle välimuses võis hoobilt eestlase geene aimata. Naine seevastu oli ehtne itaallanna nii temperamendi kui oleku poolest. Sugulane tundus kohe sümpaatne, jutt hakkas jooksma nagu oleksime ammused tuttavad, mingit võõristust ei tekkinud. Minu üllatuseks läks isegi mu tavaliselt suht sõnakehv kaasa jutuhoogu. Tore oli kogeda, et tegu süvaharitud inimestega, kelle mõttemaailm vägagi sarnana meile, mida just tihti ameerikas ei kohta. Mehe vanaisa vanaema olid asunud ameerikasse üks enne ja teine kohe pärast esimest maailmasõda. Ise ta eesti keelt küll ei räägi aga on Eestist nii huvitatud, et võttis endale kodakondsuse välja ning on äärmiselt vaimustatud kui tehnoloogiliselt arenenud Eesti on. Suve lõpus astub Euroopa reisi käigus ka Eestist läbi.

Korteri aknast avanes jahmatav pilt kui arvestada, et tegu tüüpilise ameerika suurlinnaga kus kesklinn endast betooni ja klaasi dzhunglit kujutab. Vaade oli justkui mingile pargile, tegelt tegu kalleima eramajade piirkonnaga. Rõdult alla vaadates nägime, et otse meie vastas asub kuulus kesklinna hotell Merriott, mille ette Bloori tänavat mööda parasjagu limo sõitis. Sellisest perspektiivist pole ma varem Torontot näinud kui lennukiaken välja arvata.

Vaade Bloori ja Yonge nurgalt nii 20'da korruse kõrguselt

Võtsime õlle, näksisime veits ja vestlesime oma esivanemate ning töö teemadel. Selgus, et tegu finantsala inimesega, kes mitmetes firmades juhtivatel kohtadel töötanud ja praegugi pensionieelikuna annab konsultatsioone. Naine rääkis Itaaliast ja sealseist kommetest. Täitsa põnev, sest esimene kord, kus puutusin kokku pesuehtsa itaallasega. Neil Sardiinias maja, kuhu lahkelt külla kutsuti. Viskasin kildu, et äkki tulengi aga ärge ehmatage, meil on koht Eestis kuhu võime neid edukalt mahutada. Minu üllatuseks ei ehmunudki ta ära vaid kinnitas, et kutse polnud sugugi niisama suusoojaks öeldud. Tore kuulda, ehk lähemegi kunagi kui Euroopas end sisse seadnud.

Bloori tänav ülalt vaadatuna, Merriotti hotell

Edasi suundusime nende poolt välja valitud itaalia restosse. Mul oli pisike mure, kuidas rahakott nende tasemel söögikoha hindadele vastu peab. Õnneks polnud kõige hullem kui menüüd vaatasin aga ise küll taolisse kohta ei raatsiks minna. Ainuüksi toidu tellimine osutus parajaks katsumuseks, sest mul polnud suurt aimu, millega tegu. Lõpuks võtsin kalmaari eelroaks ja ravioli põhiliseks. Maitse kohta pean mainima, et oli ok aga ei miskit erilist. Ju mul sihuke talupoja maitse, et peened road ei tekita elamust. Vein seevastu oli väga hea.

Kokkuvõttes oli tõepoolest tore kohtumine sugulasega, kelle olemasolust varem vaid õrnalt aimu oli. Ilmselt ei jätnud meiegi väga halba muljet, sest kohe järgmisel hommikul saime talt emaili fotodega. Nüüd tuleb kiirelt maja remont lõpetada, et poleks piinlik neid külla kutsuda :)