Koerte ja lastega rannas

Ontario Riviera, palmide asemel vahtrapuud :D

Mul kolmepäevane nädalavahetus mis lubab veidi pikemalt logeleda. Kuna ilm vastikult palav olime plaaninud kohe laupäeval randa sõita. Varahommikul üles, koerad ja rannatarbed autosse ning oligi minek. Jäime natu hiljemaks kui tavaliselt, 8:30 startimine tähendas kiirteel ummikusse jäämist. Meie õnneks oli ristuval teel õnnetus, mis piiras juurdepääsu põhjasuunalisele kiirteele ning ummik polnudki kõige hullem. Pidurdamisel kippus tagumine vasak ratas vibreerima, ei tea kas piduriketas kõveraks läinud või mingi muu jama. Vaiksel pidurdamisel polnud nagu tunda, eks kodus vaatan üle. Viimase poole sõitis noorem plika, kes peab valmistuma augusti keskel toimuvaks sõidueksamiks.

Nagu arvata oli, rand paksult rahvast täis, juba sissesõidu juures silt, et vabu telgiplatse pole, samas päevaks võib $15 eest alati minna. Veeseis oli haruldaselt kõrge, lained käisid vastu rannapiirdesiltisid. Lapsed ja koerad kargasid kohe vette, tüdrukud ujusid eemale järvele, kutsad üle 10 meetri kaldast eemale ei tihanud minna. Sushi oli algul veits ehmunud lainetest aga nähes, et Koko mauhti lainetesse hüppas, võttis südame rindu ja jooksis järgi. Veidi ajaga oli tema juba suurem vees möllaja kui suurem koer. Välja saades püherdas kutsikas liivas ja jooksis siis uuesti vette sulistama. Paari korraga sai kasukas eriti kohevaks ja puhtaks. Kui lapsed ujusid neemenuki taha läksid koerad murelikuks, karjaliikmed polnud silmapiiril.

Vahepeal pumpasin paadid täis ja lugesin veits Kiki raamatut. Lõpuks hakkasin juba ise muretsema kui poolteist tundi möödas. Võtsin koerad ja jalutasin mööda randa edasi, aga seal nad olidki tagasi ujumas. Koerad läksid pöördesse tüdrukuid nähes, lasin nad rihma otsast lahti, loomad tormasid vette et vastu ujuda. Nüüd sain ka mina pikemalt end järve kasta, sest koeri üksi poleks võinud jätta. Tagasi tulles näksisime veidi. Kuna lapsed lesitasid väsinult võtsin paadi ja läksin kaugemale vee peale. Lainetel õõtsudes jäin kümmekonnaks minutiks magama, ärkasin üle kivi murduvate lainete müha peale, tuul oli tasapisi mind tagasi ranna poole ajanud. Mul pole vist küll hirmu merehaigeks jääda kui silmad kinni mõnusast õõtsumisest tukk peale tuleb.

Randa jõudes nägin, et lapsed lobisevad ühe minuvanuse tüübiga, kes oma koerale palli vette pillub. Tegu õige jutuka ameeriklasega, kes muudkui jutu vahele küsimusi esitas. Kuuldes, et oleme originaalselt Eestist, mainis et on Tallinnas olnud tööasjus. Üldse suht palju Ida-Euroopas ringi liikunud ja isegi Tshernobõlis. Ja Kaliningradis viibinud, mainisin et minagi seal sõjaväe ajal endistes saksa kasarmutes aega veetnud. Ukrainaga olevat mehel praegugi asju ajada, aga ma olen seal tsiviilisikuna lisas kiiresti. Omaette mõtlesin, kas see tähendas, et mujal sõjaväelasena. Muuseas puistas küsimusi tüdrukutele uurides mida õpivad. Ameeriklase kohta tundus olevat kummaliselt hästi informeeritud Ida-Euroopa koha pealt.

Lapsed käisid vahepeal uuesti ujumas. Kui üritasin neid koertega lühikesele jalutuskäigule meelitada, ei viitsinud kumbki tulla. Lõin käega ja läksin ise kolmandat randa vaatama, kus oli näha hulk jahtisid ankrus. Liivariba on seal suht kitsas, vaevalt 100 meetrit, aga rand ise ilus ja vesi läheb kiirelt sügavaks. Klõpsutasin mõned pildid ning jalutasin tagasi. Teel nägin madu kruusal ja karu koljut, mida pargivalvur uurida pakkus. Tagasi laste juurde jõudes kuulsin, et ameeriklane oli vahepeal veel lobisemas käinud ja muuseas ka karatest ning laskmisest rääkinud. Eriti uudishimulik tüüp selline, poolnaljaga mainisin et ärge talle oma emaili või pangakaardi koode andke. Ei tea kas tegu niisama lobamokaga, sulleriga või CIA värbajaga - naerukoht. Tüüp oli lihtsalt ebatavaliselt intelligentne teemadel, mille puhul keskmised ameeriklased õige lollid. Ma vist olen liiga palju spioonifilme vaadanud :D

Lõunasöögiks olime ostnud $15 eest pisikese pikniku komplekti kahte sorti juustudest ja kahte sorti vorstidest ja soolaküpsistest. Alla loputasime selle õlle ja mahlaga, vanem plika sõidab mistõttu võisin rahulikult Grolschi korkida. Magustoiduks juustukroissandid ja kilo viinamarju. Noorem plika oli selja põletanud ära, sest nad polnud peale ujumist uuesti kreemi peale pannud. Ajas särgi selga ning kobis päikesevarju alla lugema. Meie vanemaga läksime paatidega vee peale. Loksusime üle tunni aja järvel ja tukastasime vahepeal. Tagasi jõudes kuulsime, et ameeriklane oli veelkord lobisemas käinud, no on ikka mõni inimene suhtlemisvaeguses. Hakkasime vähehaaval asju kokku pakkima, ainuüksi paatide õhust tühjendamine võtab oma pool tundi.

Esialgu oli kavas lisaks päikeseloojakule ka pimedas tähti ja meteoore vaadata, sest nii soojal õhtul on lahe rannaliival selili lesides hajali pilku kosmose kõiksusesse suunata ja lasta mõtetel ringi hõljuda. Paraku tulid õhtu saabudes kiudpilved läänest ning kuu oli pea täissuuruses, mis ei lase ööd täiesti pimedaks minna.

Otsustasime peale loojangut kodu poole sõita, eks teine kord telgitamas olles tuleme tähti vaatama. Autosse istudes kukkusid koerad kohe ära, päev oli nii põnev ja väsitav olnud. Tagasiteel liiklus kiire, tund enne keskööd olime Torontos. Tänavatel avanes pilt nagu zombie õudusfilmist, kus inimesed sammuvad sihitult pilk mobla ekraanile naelutatud. Kunagi pole nii hilja nii palju rahvast väljas näinud. Jääb mulje, et tegu mingi Hiina konspiratsiooniga majanduse edendamiseks lollide lääne inimeste arvel, sest nii enamus telefone kui ka akudes olev liitium toodetakse pilude maal.