Pooles olümpiamõõdus bassein asus mingi tehnikumi juures, klubi oli 3 tunnise aja reserveerinud. Tassisime varustuse sisse ja ajasime ujukad selga ning kogunesime tribüünile juhendamist kuulama. Omapärase huumorimeelega instruktor alustas sõnadega: "Ohutustehnika jätame vahele, see oli teie mure kodus selgeks teha. Maksate mulle mitte uppujate päästmise vaid enda vee alla tõukamise ja seal hoidmise eest". Tähtsaim on käemärkidest aru saamine, sest vee all rääkida ei saa, ehkki mingeid imelikke helisid võib kuulda kui te viimast õhku välja lasete. Kordasime olulised märgid üle ja lisaks näitas juhendaja ette mõningad personaalsed, mida peab suure grupiga kasutama. Teooria olulisemad momendid kiirelt üle käidud asusime oma akvalangisti varustust valmis sättima. Kõigepealt pean mainima, et tavakodanikuna oli mu ettekujutus väga pinnapealne: balloon, õhutoru, mask ja lestad. Tegelikkus oluliselt keerulisem, eriti tänapäeval.
Suures plaanis koosneb varustus esiteks täispuhutavast vestist, mis õhu lisamise või vähendamisega reguleerib ujuvust ehk erikaalu vees. Õhku lisatakse muidugi balloonist. Vestil on hulk taskuid igasugu träni, kaasaarvatud lisaraskuste jaoks.
Kostüüm on vajalik praktiliselt iga temperatuuri korral, sest ka soojas meres jahtub keha suht kiiresti ja sügaval on temperatuur niikuinii madalam, lisaks kaitseb kostüüm selliste äärmiselt ebameeldivate üllatuste nagu kõrvetavate millimallikate eest. Kostüümid võivad olla kas lihtsalt ujumisriietele sarnased minimaalse soojapidavusega, erineva paksusega (3mm, 5mm, 8mm) vahtneopreenist wetsuits mis pakuvad päris asjalikku soojaisolatsiooni või kuivkostüümid nullilähedase veetemperatuuriga sukeldumiseks. +25C veega piisab ujukatest ja õhukesest, +18C juures soovitav 2-3mm paksune ja +13C alates vajalik vähemalt 5mm paks täisülikond pluss sokid/kingad, kindad ja kapuuts.
Lestad on möödapääsmatu varustus, tavaliselt sukeldujad kasutavad suuremaid ja jäigemaid. Mask katab silmad ja nina ning peab olema tihedalt näo järgi, et vett sisse ei tuleks. Mina pidin oma vuntsid nina alt sendi ulatuses ära ajama, sest muidu poleks ninaalune veekindel. Pinnaõhutorusid on erinevaid ja moodsmad ei lase vee alla sukeldudes otsast vett sisse, lisaks on neil suu juures ventiil, kust saab puhudes torusse sattunud vee lihtsalt välja pritsida. Ümber kõhu käib tinaraskustega rihm ujuvuse tasakaalustamiseks, sest normaalselt koos kogu varustusega hulbiks inimene veepinnal.
Regulaator, mis ballooni otsa käib |
Balloonid alumiiniumist või terasest erineva mahuga 3-18l aga tavaline 11 liitrine kuhu pannakse sisse puhastatud õhk 3000 psi ehk 200 atmosfäärise rõhu all. Sellest jagub õige pikaks ajaks, kuid sõltub oluliselt sügavusest. Enamasti seab piirid mitte niivõrd õhupuudus kui dekompressiooni vajadus. Madalal kuni 9m sügavusele sukeldudes võid olla 2.5 tundi, 15m sügavuses nats üle tunni, 30m peal veerand tundi ilma dekompressiooni vajaduseta.
Ballooni otsa pannakse regulaator, millest tuleb 4 õhuvoolikut, kaks neist (primaarne ja sekundaarne ehk "kaheksajalg") mõeldud otse hingamiseks, kolmas manomeetri või kompuutriga ühendatud ja viimane otsapidi vesti külge kinnitatud. Hingamisvoolikud praktilised identsed, sest sekundaarse eesmärk ongi dubleerimine juhuks kui miskit peaks peamisega juhtuma. Samuti võid sellest anda õhku teisele sukeldujale mis eesmärgil voolik vähe pikem. Hingamisvoolikud alati paremal, vesti ja kompuutri voolikud vasakul. Manomeetri ja kompuutri ülesanne on sind pidevalt kursis hoida järele jäänud õhu hulga ja sukeldumisajaga.
Mereelukaid tähistavad käemärgid |
Tavapärased käemärgid |
Kõigepealt muidugi kontrolliti meie pinnal püsimise ja ujumisoskus 200 meetri läbimisel. Instruktoril polnud miskit huvi hakata õpetamise asemel upujate päästmisega tegelema. Ujumisega said kõik hakkama, paar hiinlast kulutas õige palju aega aeglaselt konnatades. Mina ujusin selili, sest polnud ujumisprille pähe pannud ja ilma nendeta on krooliujumine vastik, kuna silmad hakkavad klooriveest hullusti kipitama, lõpetasin teises pooles. Tütart see ei seganud, tema oli meie grupist kolmas finisheerija.
Astusime kõik oma varustuse hunniku juurde ja asusime seda valmis seadma. Esiteks kinnitatad ballooni rihmaga vesti seljale, siis paned regulaatori ballooni otsa ja kinnitad voolikud omale kohale. Meil kui algajatel võttis ikka aega, et aru saada mis pidi ja kuidas need asjad käivad. Järgmisena raskustega vöö peale ja lestad jalga. Vesti koos ballooniga panime selga basseini äärel istudes. Enne vette minekut tuli kontrollida kas õhk ikka on balloonis ja hingamisaparaat toimib. Sutsakas õhku vesti sisse, et kohe kenasti vee peal seisaksid, paar sõõmu hingamistorust. Kõik ok tõmbasime maskid pähe, otsik suhu ja keerasime end basseini äärelt vette. Esimest korda vee all õhku sisse tõmmata oli kummaliselt ebaloomulik, aga samas kuidagi vabastav - inimene nagu ikka ei kuulu loomulikult sellesse keskkonda.
Kahe poole tunni jooksul sai harjutatud hulka erinevaid asju. Vesti õhuga täitmine ja tühjaks laskmine pinnal, mis toimub vooliku otsas oleva kahe nupuga käepidemega. Veealune hingamine, hingamisotsiku veest tühjendamine ja selle üles otsimine ning tagasi suhu toppimine kui peaks suust ära tulema - ilmselgelt õige oluline oskus pimesi teha. Maskist vee all vee välja saamine oli igatahes minule täiesti ootamatu ja uus oskus. Takkajärgi muidugi elementaarne, siin pole muud midagi kui surud vett täis maski pähe jättes alt kitsa prao. Ninast välja hingates tõuseb õhk silmade juurde ja surub vee alt ääre vahelt välja - ongi kogu trikk. Enamusi neid trikke pidime ükshaaval instruktorile ette näitama, teised sel basseini põhjas paigal istudes, isegi minul hakkas külm. Kogu kamp oli aeg-ajalt lausa vappekülmas ringis istudes.
Harjutasime vee all vestiga reguleerides neutraalse ujuvuse ehk hõljuma jäämise saavutamist. Selleks võtsime Buda isteasendi ja mängisime õhuvoolikuga kuni jäime enam-vähem basseini keskele vee alla hõljuma. Sisse-välja hingamine muudab piisavalt inimese keskmist tihedust, nii et tegelikult liigud hingamise rütmis paarkümmend senti üles-alla. Lõpupoole pidime vahetama hingamisotsikut vee all, raskusvööd lahti haakima hädaolukorras ja pinnal vesti suuga täis puhuma juhuks kui balloon tühi või haikala vooliku katki hammustanud. Niisama vee all ujumist sai ka proovida aga palju soovijaid polnud, sest kõigil oli hullult külm peale kahepoole tunnist vees ligunemist.
Tagasi klubisse sõites astusime toidupoest läbi ja võtsime kiire suutäie, sest ees ootas veel kaks teooriaosa. Kogu grupil läks aga ootamatult sujuvalt ja otsustati kogu teooria õhtuks lõpetada. Viimast osa polnud ma lugenud, tegin seda kohapeal sel ajal kui eelmise osa vastuseid üle käidi. Täielik üllatus, aga kui saime kätte viimase neljanda testi tulemuse olime mina ja Mari ainsad, kes kõik testid 100% peale vastanud. Instruktor ütles, et seda on enne ainult üks kord juhtunud. Homseks lõpueksamiks pean siiski raamatu korralikult läbi lugema oli mu otsus, esiteks kannustas edevus aga teiseks on oluline, et tead neid asju, sest sellest võib sõna otseses mõttes su elu sõltuda.
Whoa! Müts maha julguse ees. Mina ei julgeks.
ReplyDeleteEks see poolest saati lapse süü oli, ega ma ise ka miski eriline vee inimene pole. Kõhe on ainult selle peale mõeödes ja esimest korda vee all õhku sisse tõmmates.
ReplyDelete