VR ja Mängu show ExtravaLANza AMD peakorteris

Hiiglaslik BF4 plakat AMD peafuajees

Hommik algas mul paljutõotavalt: hambaid pesema minnes astusin koridoris millegi kleepuva ja sooja sisse. Vaevu suutsin valjuhäälset vandumist tagasi hoida, teades et niigi kiirel ajal hommikul olen sunnitud aega jalapesule kulutama. Kutsika julk oli harukordselt ebamugava konsistentsiga meenutades kõige enam aknakitti või tahenenud ehitusliimi. Pidin lausa jõuga talla põranda küljest lurtsatusega lahti sikutama, et ühel jalal vannitoa poole kalpsata. Kutsikas vaatas kogu etendust pea küljele kallutatult huviga pealt. Dushijoast polnud miskit kasu, pidin jalatalla roppusest sõna otseses mõttes küüntega puhtaks kraapima. Koristamisega mul polnud enam aega tegeleda, andsin õnnetusest kaasale teada, kes taolise poolekuuese uudise üle laupäevahommikul erilist vaimustust üles ei näidanud. Süüdistada sain muidugi mina, nagu oleksin ise selle kringli koridori põrandale meisterdanud. Vabandan, et põrandal laiaks astutud junnist pilti ei teinud, ehkki korra kaalusin, aga tõepoolest oli kiire :D

Mari tutvustab zSpace VR/AR süsteemi

Tööle jõudes imestasin, et vets on jälle hakanud riietusruumis haisema. Aga tuletades meelde hommikust sündmust, nuhatasin kahtlevalt käsi. Järgnev veerandtund kulus kätepesule ja maniküürile, keeldusin reageerimast töökaaslaste arvamusele, et Tom on õige puhtusefriigiks muutunud, peseb hoolikalt käsi isegi enne tööle minekut. Ülemuselt tööülesannet saades viskasin pilgu lehele ja tõin laost vajalikud jupid. Mingi kaks tundi hiljem selgus, et olin tähelepanematu olnud ja maha võtnud ühe jõuülekande rihma, mis küll kulunud ja katkine aga mida töökäsus polnud. Tegelt ette nähtud hoopis lihtsam töö. Loll ja tähelepanematu pea on keha nuhtlus, aga kokkuvõttes venitasin nüüd kenasti ülesanded kogu päeva peale nii, et miskit muud ei pidanud tegema.

Uurin kuidas laserpliiatsit kasutada

Peale tööd sõitsin AMD Canada peakorterisse, kus toimus virtuaalreaalsuse ja arvutimängu show ExtravaLANza 2016. Suurt seda ei reklaamitud, ega muidu poleks teadnud kui tütar tolles firmas ei töötaks. Rahvast polnud eriti palju, kuid proovida sai hulka erinevate firmade VR seadmeid, mis kasutavad AMD protsessoreid. Esiteks tutvustas Mari mulle zSpace VR/AR süsteemi, mille kallal tema tegeleb. Ekraanile luuakse kerge nihkega 2 kujutist, mis läbi imekergete ja mugavate prillide vaadates tekitavad holograafilise efekti, ehk väga selge ja detailse ruumilise kujutise. Manipuleerimiseks kasutatakse pisikest kolme nupuga pastakale sarnanevat "võlukepikest", millega saad hologrammi igas suunas liigutada, pöörata, kaugemale ja lähemale tuua ning jupikesi lahti kiskuda või pindasid läbipaistvaks muuta. Pead liigutades said isegi objekti taha piiluda. Tuletas meelde 10-15 aasta taguseid ulmekaid, nüüd juba reaalsus. Võib oodata, et laskmismängud hakkavad peagi sarnanema StarTreki Holo Deckiga.

Oculus Touch - Metrot mängimas

Enne kui edasi minna peaks vist lahti seletama VR (virtuaal reaalsuse) ja AR (liit ehk rikastatud reaalsus) vahe. Virtuaalreaalsuses saad liikuda ringi kohtades, asjade ja tegelaskujudega mis on täielikult arvutiprogrammi poolt nii pragrammeeritud, et sinu silmades tekkivad vastavad kujutised. Kokkuvõttes on siin piiriks ainult ettekujutusvõime, mida kõike saab teha ja näha. Rikastatud reaalsuse puhul ehitab arvutiprogramm reaalsele taustale virtuaalsed kujutised, mille nägemiseks pead kasutama ekraani või parema efekti saamiseks prille või kiivrit. Lihtsaimaks jnäiteks on momendil laialt levinud Pokemon Go, kus reaalses maailmas ilmuvad moblaekraanile pokemonid. Arenenum versioon oleks meditsiinis ja arhidektuuris kasutatav virtuaalsete kujutiste projekteerimine reaalsetele objektidele. Mängumaailmas reaalses ümbruses virtuaalsete kollide või sõdurite laskmine virtuaalsete relvadega.

Selline pilt kiivris, enamus vaateväljast kaetud, pead pöörates vaade pöörab nagu päriselus

Oculus Rift/Touch on kõvasti edasi arenenud, võrreldes aastatagusega pilt palju detailsem, sujuvam ja ilma tajutava ajalise nihketa. Playstationi süsteem oli ehk kõige parema graafikaga, sest "Valkyriet" mängides kippus vahepal suunataju täitsa segi minema, hea et toolilt maha ei kukkunud. "Metrot" mängides sain kasutada täiesti uut Oculus Touchi süsteemi, mis alles arendamisel ja loodetavasti võiks müügile saabuda aasta pärast. Kvaliteet ja võimaluste hulk olid teistest ees, lisaks tavalisele laskmisele sai haarata asju, visata neid, püüda kinni ja eemale lüüa. Siin selgus ka miks rahvast mängijast veidi eemal hoiti. Tüübid kippusid kole hasarti minema ning hakkasid käte jalgadega vehkima, üks liiga uudishimulik saigi vastu mokka.

League of Legends turniir

Kõigil neil mängudel ja VR süsteemidel oli 360 kraadine nähtavus, ehk et kui pätt selja tagant tuleb pead ka sinnapoole pöörama, et teda maha lüüa. Eriti ägedalt avaldus enda liikumisvõimalus Vive süsteemis, kus seisid püsti ja võisid piiratult ringi liikuda. Kollide poolt visatavate tulekerade eest sai ära kallutada või kükitada, et üle lendaks. Tavaliselt oli käes 2 relva, millega lastes tuli kolle, roboteid või sõjamehi lasta. Kahe relvaga samal ajal sihtides ja erinevaid märke tulistades polnud täpsus just kiita. Ma sain peagi kätte uudse tehnika, lasin kahe relvaga sama sihtmärki mõlema käega, üks teise kohal. Objekti sai nii kiiremini maha ja täpsus oli oluliselt parem. Kuulsin ähmaselt kõrvaklappide vahelt kellegi kommentaari: "this old dude can shoot"  (see vana tüüp oskab lasta). Puuduseks oli fakt, et kiiver juhtmega arvutisse ühendatud.

Tüüpiline mängurite võistlusturniir

Nii minu kui tütre arvutid suudaks juba praegu VR seadmetega hakkama saada aga võtan kuulda tema kui spetsi arvamust, et peaks veel veidi ootama, las arendavad edasi. Mul oli küll tunne et tahaks kohe, aga kui anda tõele au siis kahjuks pole minu lemmikmängud veel virtuaalreaalsuse jaoks valmis programmeeritud. Arvuti vastu mängimine suurt huvi ei paku, põnev on ikka teiste inimestega virtuaalses reaalsuses võistlemine. Ootan kannatamatult millal Battlefieldi tüüpi MMSG ehk Massive Multiplayer Shooting Games (Suure hulga samal ajal mängijatega laskmismängud) virtuaalreaalsusesse jõuavad ja siis muretsen omale korraliku süsteemi. Meil on allkorrusel dojo näol ideaalne ruum VR mängude mängimiseks.

Sai päris palju vestelda AMD tüüpidega, laps tutvustas mind õige mitmele kolleegile - minu isa, kellega vahepeal mängime koos. Sellise tutvustuse peale tõusid mu aktsiad hoobilt nii et saime kohe asjalikku vestlust arendada, ilma et oleks pidanud põhitõdedega alustama. Lõunatamas käisime AMD kohvikus, laps tegi välja, sest ei jaksanud kõike ära süüa, mida firma talle tasuta pakkus. Päris ilma autasuta ma ka ei jäänud, lohutusauhinnaks sain AMD tassi ja pastakad turniiril autoga palli tagaajamise mängust osa võtmise eest.