Trump, Putin ja Ukraina

Üllatavalt kiiresti on hakanud sündmused arenema Ukraina suunal. Arvestades, et sõjaliste operatsioonide ettevalmistamine võtab alati aega tuli Moskvast käsk ilmselt kohe peale Trumpi ja Putini telefonivestlust. Avalikkusele pole ametlikult praktiliselt miskit teatatud ja seekord pole ka kumbki pool infot lekitanud. Samas on vahel vaikus kõnekam kui pikad kõnemulinad. Moskva paistis olevat üsna hapu näoga, kuna sanktsioonidest juttu polevat olnud, mida Trump ometi eelnevalt suure suuga lubas arutada. Kõige selle põhjal jääb mulje, et kui üritatigi mingit kokkulepet teha siis Trump küsis hinda, mida Putin polnud nõus maksma.

Üleeile kui algasid esimesed tõsisemad kokkupõrked tekkis hirm, et Trump on tõepoolest Putinile Ukraina osas vabad käed andnud, sest esialgu ei järgnenud sellele USA poolt mingit reaktsiooni ehkki NATO peasekretär mõistis kohe otseselt just Venemaa käitumise hukka. Eile, neljapäeval aga pidas oma esimese kõne Trumpi määratud uus USA saadik ÜRO juures. Ma kuulasin seda ja ei suutnud oma kõrvu uskuda - Venemaa käitumine mõisteti karmilt hukka, avaldati selget toetust Ukrainale ja tema suveräänsusele ning teatati, et USA sanktsioonid jäävad kehtima seni kuni Venemaa Krimmi tagastab.

Mida sellest järeldada. Mul oleks raske uskuda, et Trumpi meeskonnas nii tähtsal kohal olev ametnik teeks avalduse, mida ta pole presidendiga kooskõlastanud. Praegune USA president on palju pisemate erimeelsuste eest kõrgeid ametnikke lahti lasknud. Miks siis varem Trump üldse sanktsioonide tühistamisest rääkis, kas ta tõepoolest kujutas naiivselt ette, et Putin oleks nõus Krimmist loobuma. Kas selle pärast polnudki mingeid pressiteateid, et nende kahe telefonikõne lõppes täiesti tulemusteta, kuna Trump esines jõupositsioonilt ja Putin ei saanud seda aksepteerida. Kui nii, siis võib ette kujutada, kui tihedalt Kremlis bljade lendas. Vaene vend oli hulga raha ja autoriteeti kulutanud enda meelest soodsa presidendi kampaaniale, kes aga osutus palju raskemaks vastaseks kui seda tsiviliseeritud ja saamatud lääne liidrid seni on olnud.

Täna on lahingutegevus kogu Ukraina rindel oluliselt ägenenud, vaherahust pole enam juttugi, Venemaa kurdab häälekalt, et separatistidel moona vähe, vaja uusi humanitaarabi saadetisi teele panna. Põhimõtteliselt on Putin visanud Trumbile kinda andes mõista, et kui me kokkuleppele ei saa teen ma Ukrainas mis tahan. Ei Euroopat ega ka NATO't pole Venemaa kunagi peljanud viimaste otsustusvõimetuse tõttu, samas USA sõna pani nii Gruusias kui Ukrainas Venemaa avantüüridele pidurid. Pall on praegu Trumpi platsil. Kui ta nii avaliku provokatsiooni peale ei reageeriks oleks tegu Kremlile vabade käte andmisega Ukrainas. Seda oleks raske uskuda ainuüksi USA presidendi iseloomu pärast. Vastukäik peab tulema kiirelt, ilmselt juba sellel nädalavahetusel, muidu pole üldse mõtet.

Samas on Trump võtnud ette nii palju konflikte ühekorraga, ja nii paljud riigid välja vihastanud, et pole selge palju tal Hiina, Iraani, Põhja-Korea, Austraalia, Iisraeli, ... jne ... kõrvalt Ukraina jaoks aega üle jääb. Teiste uudiste kõrval on märkimisväärseteks Vene salaluure küberkaitse asejuhi ja kahe teise kõrge ametniku avalik arreteerimine ja süüdistamine riigireetmises. Suure tõenäosusega seotud Vene häkkerite vahelejäämisega USA valimistesse sekkumisel, ehkki Kreml seda eitab. Kas võetakse pea maha lohakuse või välisagendiks olemise eest pole veel selge. Ameeriklaste terroristide vastane operatsioon Jeemenis olla viisakalt öeldes tagasihoidlike tulemustega olnud, kaotati üks eriüksuslane ja pea saja miljoniline Osprey rootorlennuk, notiti kümmekond terroristi ja hulk tsiviliste, küla pühiti maa pealt, propagandavõit araablastele.

Seis on momendil igatahes hullult segane, ootame põnevusega mis edasi saab.