Suvesoe Veebruaris ja vürtsikilu ime

Eelmine ehk siis veebruari viimane nädal oli meil hullult soe, mitu päeva päikest ja suviselt kuum (vähemalt Eesti mõistes), minu andmetel ka siinmaal enneolematu palavus. Kolmapäeval Blue Mountaini suusamäel +18C ja neljapäeval 23 veebruaril Torontos +19.4C. Ei jäänud muud üle kui minna tahaaeda lamamistoolile sirakile päikese kätte praadima. Ainus probleem oli lume puudumine, kuhu sihukesel aastaajal saab tavaliselt õlle külma panna. Koerad tatsasid hämmeldunult ringi ja lesisid päikese käes, Koko kobis lõpuks varju laua alla jahedasse. Sushi ronis esialgu jalgade vahele toolile, siis hakkas vaikselt edasi nihkuma kuni leidis, et kõige mugavam asend minu turjal istuda ja maailma uudistada.

Vabariigi aastapäeva paraadist juba kirjutasin, lühidalt lisaks vaid asjaolu, et kutsikale pakkus telekas toimuv tõsist huvi. Esiteks jälgis sõjaväeparaadi, hiljem presidendi kõnet ja vastuvõttu. Tema teeneid võiks pakkuda Kapole kuna tundus, et loom tunnetab vaistlikult kodanike suhtumist Eesti Vabariiki. Presidendi vastuvõtu külalisi jälgides avaldas ta teatud tüüpide suhtes urisemisega oma ebasümpaatiat, õige vastikute tegelaste (nagu ühe tuntud punapeast keskerakonna eurosaadiku) puhul hakkas lausa haukuma. Poliitilise lojaalsuse demonstreerimise ja rahvavaenlaste paljastamise eest premeerisin elukat maksatükist maiusega.

Plaanitsetud kiluvõileibade mekkimine toimus alles järgmisel päeval. Eestist kaasa toodud vürtsikilu fileede kilepakendit uurides avastasin õudusega, et parim enne tähtajaks oli klepsul "15 Aug 2016". Kuradi kahju, pikalt vaimusilmas ettekujutatud delikatess tuleb ilkmselt vetsupotist alla saata kandsin kaasale ette. Ene kes tavaliselt takistab mind enesetapjalikult üleaja toidukraami manustamise juures oli seekord ootamatult liberaalse suhtumisega. Vaatame enne lähemalt, äkki pole midagi viga. Pakendis olev vedelik igatahes oli jubeda välimusega aga pakend ise pealtnäha sile nagu äsja poest toodud. Kusagilt mäletan uduselt, et botulismi bakterid tekitavad gaase mida polnud märgata.

Kotti lahti lõigates ja kahtlevalt nuusutades ei tundunud lõhn palju erinev tavalisest kilust. Otsustasin esiteks koerte peal katsetada (muidugi laste teadmata), kes nagu ikka mu jalge ümber trügisid kui miskit toidupoolist köögis loota. Võtsin tükikese kilu noaotsale ja andsin Kokole nuusutada, loom tõmbas korra ninaga ja keeras pea ära. Pisem kutsikas tikkus nüüd omakorda ligi, nuuskis entusiastlikult pikalt ja põhjalikult aga kui proovisin talle maitsta pakkuda, taganes eemale. Mis mõttes, ise pistad pesukaru junni suurima heameelega pintslisse aga veidi tähtaega ületanud kilu ei kõlba. Mis siis ikka, eks maitsen ise. Kui koer nägi, et kilutüki suhu panin, võis looma näoilmest lugeda minu vaimses stabiilsuses kahtlevat küsimust: "Oled sa kindel, et see oli mõistlik tegu".

Ettevaatlikult tükikest keelel hoides ootasin, kas hakkab omal jõul suust välja ronima, kui seda ei juhtunud näkitsesin ettevaatlikult esihammastega. Maitse poolest tundus täiesti tavaline vürtsikilu, ehk veidi tugevama maitsega kui tavaliselt. Kui poleks klepsu, mis hoiatas, et kala on poole aasta eest halvaks läinud, ei tekkiks kvaliteedis mingit kahtlust. Kaasa jälgis mind teraselt ning kui ma minuti jooksul krampides pikali ei kukkunud järeldas, et kilu on söödav. Valmistas neli paksult kaladega kaetud võileiba, keedumuna lõigud tilliga kaunistuseks peal. Esimesed ampsud võtsime kerge kahtlusega hinges, aga nii kuradi hea oli, et natukese aja pärast olime terve mõistuse vastaselt kõik nahka pannud. Ometi kord koerad ei tülitanud vaid jälgisid halvakspanevate pilkudega eemalt.

Kui viimane amps alla neelatud läksin hoiatasin kodus olevat nooremat last: "Kui vanemad varsti rohekat tooni hakkavad omandama ja segast juttu suust välja ajama või käituvad väga tavatult (näiteks kui ma ei reageeri õllepudelile) siis kutsugu kiirabi ja näidaku ette prügikastis olev kilupakend, äkki suudetakse meid mingi vastumürgiga päästa." Mõnda aega olin igatahes ootel, valmis esimese märgi peale vetsu tormama. Paraku polnud mingit enesetunde muutust, õhtul läksin juba rahulikuma meelega magama, kui ananngi otsad siis on ju mugavaim variant une pealt. Paraku ärkasime mõlemad kenasti hommikul hea enesetundega üles. Võib vaid järeldada, et vürtsikilu on juba loomulikult nii roiskunud, et palju halvemaks pole poole aastaga võimalik minna.

Igaks juhuks lisaks siiski soovituse nagu seda tehakse igasugu Youtubes näidatavate ohtlike katsete puhul: Ärge kodus seda ise proovige, pool aastat parim enne ületanud kala võib teie elule ja tervisele ohtlikuks osutuda. Palun mitte võtta minu eelnevat juttu kui promot roiskunud kala või muude tarbimiskõlbulikkuse ületanud produktide manustamisele.