Kaif lumest ja kiirusest.

Kõigepealt oli vaja auto välja kaevata :)

Nagu enne mainitud oli meil Toronto kohta hullem lumesadu. Ajastus supersoodne kuna pühapäeval polnud vaja teedele seiklema minna. Lumi sai õhtul aetud, õige raske töö aga samas selline, mis pakub rahmeldamises rahuldust. Öösel uni rahutu, mõtted suusamäel. Hommikul vara uurisin neti pealt nii lumeolusid mäel, teede olukorda kui ilmaennustust. Mägi pidi hea olema - hardpacked powder, ilm ka mõnus - vahelduv pilvitus ja mõned kraadid külma ainult teeolud jamad - enamuses lume või lögaga kaetud. Kaalusin oma pool tundi enne kui tegin otsuse ikkagi mäele minna. Kaalukaussi kallutas ilmateade, mis järgmiseks kaheks nädalaks lubas enamuse päevadest sula.

Asjad imekähku autosse ja gaas põhja. Minu ees võttis politsei ühe tüübi rajalt maha, kes polnud suvatsenud lund katuselt maha ajada. Mul õnneks eelmisel õhtul tehtud. Olen isegi vahel selle vastu eksinud, kuuldavasti pidi õige kopsakas trahv kaasnema. Eks ta õige ole, sest tagasõitjad saavad need lumekamakad esiklaasi maanteel. Õige hull kui vahepeal sulanud ja uuesti külmanud, jäätükid on päris ohtlikud. Teeolud olid ootamatult head, mäele sain vahejuhtumiteta ehkki tavalisest hiljem.

Mäel on päike, järve kohal ähvardavad pilved

Lumi oli tõepoolest perfektne, kõva kiire pind, milles ka nürid kandid ideaalselt pidasid. Mõne sõiduga sain tunde sisse ja edasi oli täielik kaif. Maailmas on vähe tegevusi, mis pakuvad paremat tunnet kui täiskiirusel suuskadel kihutades nii madalalt sujuvate pöörete võtmine, et põlv ja käsi lumepinda riivavad. Sain harjutada nii lühikesi kui pikki pöördeid täis jõuga sisse surudes. Mõned korrad läks välimine jalg alt ära kui pehmema koha peale juhtusin aga sisemine võttis üle ja kordagi ei kukkunud, ehkki suurel kiirusel oleks see päris põnev pilt olnud. Kahju, et kedagi polnud filmimas, ägedad kaadrid oleks saanud. Väga harva kui olen end nii hästi tundnud, ei tahtnud isegi õlut võtta kartes, et rikub ideaalse tunnetuse.

Päike hakkab mäe taha kaduma

Tegin vaid kaks kiiret söögipausi, kohvikus istudes kripeldas tagasi mäele. Lõpuks hakkasid jalad väsima, viimase pool tundi sõitsin veidi rahulikumate kiirete kaartega lihtsalt kiirust nautides. Korra tulin pea otse alla, rahvast oli mäel vähe nii, et ei olnud hirmu kellelegi otsa sõita. Seljataguse pärast polnud põhjust muretseda, niikuinii poleks keegi järgi jõudnud. Kokkuvõttes superpäev, oli hea meel, et tulin, kes teab kas see aasta enam nii häid olusid juhtub.