Veel külmem :P

Jääklompe vuntsidest ja habemest tuli kohvikus lahti
sulatada. Tagaplaanil vehib tütar suusakeppidega. 

Käisime suusatamas vaatamata hirmutavale ilmateatele. Paraku selgus, et nad ei suuda isegi käesolevaid olusid korrektselt näidata, ennustamisest rääkimata. Temperatuuriga palju mööda ei pannud aga pilvisuse ja eriti tuulega ikka täiesti puusse. Ilm oli päikseline kogu tee kui mäele sõitsime, alles mäe kohal paistsid pilved. Lubatud 45 km/h tuulest (puhanguti 70 km/h) polnud lõhnagi. Kerge külma ilma lumi langes vaikselt taevast alla, õhk sisuliselt ei liikunud. Lumepind oli jällekord kiireks sõiduks ideaalne, kõvaks rullitud "hard packed powder". Neis kohtades kust traktor polnud üle käinud sai poolest säärest pehmes lumes pöördeid teha, sõidulõbu igale maitsele.

Grolsch Coke kamuflaazhis :)

Kohvikus või suusa Chale's, mine võta kinni, mis see õige nimi oleks, käisime tavapärasest tihemini end soendamas. Kaks tundi mäel, tunnike üles sulamist ja soendamist, mille jooksul võtsin saapad jalast ning lasin õllel hea maitsta. Kuna polnud tuju teenindajatega vaidlusse laskuda oma alko tarvitamise keelu teemadel, võtsin kõige suurema tühja Coca-Cola topsi, ning surusin pooleliitrise Grolschi sinna sisse. Kaas topsile peale ja imesin õlut esimest korda elus läbi kõrre. Omaette elamus, aga maitsele küll kuidagi ei mõjunud. Nutikaid Ida-Eurooplasi ja eriti eestlasi ei maksa nörritada nii lollakate reeglitega. Viljaka sotsialismiaja tingimustes õppisime vajadusel igas olukorras osavalt seadustest mööda hiilima :D

Õhtupoole langes elavhõbeda sammas veelgi ning tõusis ka tuul. -20C'le lisandus vähemalt 5 pügalat tuuleindeksi arvelt. Päris lõpuni ei suusatanudki, veerand tundi enne liftide sulgemist tulime enne koduteele asumist kohvikusse konte sulatama. 

Lund tuli tihedalt aga sellele vaatamata uhasid
lumekahurid täiega, küll küllale liiga ei tee :)

Lund oli sadanud pidevalt nii, et lubatud 3-5 sendi asemel kattis masinat oma 20 sendi paksune valge kohev kiht. Teed kõvaks sõidetud lumega kaetud, tütar kippus rooli, harjutamaks libedaga sõitu. Lasin ta kerge südamega, oli ju plika üle aasta omal käel iga päev iga ilmaga autoga 40 kildi kaugusel tööl käinud, pealegi mul ilmselt kerged lõhnad juures. Tee iseenesest libe polnud, sest ilm nii külm. Problemaatiline oli nähtavus pimedas kui vastutulev auto lumepilve üles lõi. Oma kümmekond sekundit ei näinud midagi, sõita tuli rool otse hea õnne peale. Samas muidugi vaatasid juba kaugelt, mis suunast masin tuli, eks selles suunas ka tee läks. Pealegi oli tee õige sirge, üksikud suuremad kurvid aastatega pähe kulunud. Koju jõudsime keskööks, väsinud aga õnnelikud.

Külllllm aga ilus!!!

Harjumatult külm on meil siin 45'l laiuskraadil viinamarja väätide vahel. Sihukese ehtsa jõuluilmaga raske uskuda, et suvel võib vahel tekkida tunne justkui oleksid aurusaunas. Jõuluõhtul tegime traditsioonilise jalutuskäigu. Kaasa tuhnis vanades piltides ja avastas, et oleme alates 2001 aastast kordagi vahele jätmata kõigi jõulude puhul jalutanud ümbruskonna tänavail. Meil suht mõnus, sest eramajade piirkond sarnaneb tiheasustatud aedlinnaga. Eestist raske võrdlust leida, siinsed krundid ju enamasti vähemalt poole väiksemad kui meie oleme harjunud.

Nagu juba mainitud oli külm, nii -15C kanti. Lumi krudises kenasti talvesaabaste all, mis olin lõpuks keldrist välja otsinud. Koertele panime papud jalga, ehkki sool tänavail lund sulatada ei jaksanud. Pisem kutsik väsis lõpuks nii ära, et lasi end kõnniteele kõhuli maha ja keeldus edasi tulemast. Pidin vaesekese sülle võtma, mille peale loom õnneliku mörina lahti lasi. Ja oh imet, kodus ootasid kingitused ees, mis jõuluvana vahepeal nurka poetanud. Igaüks sai asjalikku nodi, kõik võisid ilma teesklemata rahule jääda, tunneme ju üksteist nii pikka aega, et täpselt teada mis maitse kellelgi.

Jõulupäeva hommik oli haruldaselt ilus ja päikseline. Peale hommikukohvi võtsin koerad autosse ja viisin parki, et nemadki osa saaksid. Kutsad niuksusid erutusest ja tormasid kui tuulispask autost välja niipea kui ukse paotasin. Lumi oli paarkümmend senti paks, elukate ringitormamise ja mängulusti see kuidagi ei mõjutanud nagu võite videost veenduda. Lõpuks väsisin ise ära ja seadsin sammud tagasi kodu poole. Vahepeal oli kaasa suutnud mu läpakast sisseskännitud pildid üles leida. Enne välja minekut nägin üle tunni aja vaeva, viimasega pildiga jooksis programm kokku ja fotofaile ei kusagil. Selge et mingis vahepuhvris peaks olema, aga olin nii mossis Murphy seadusest, et otsustasin närvide rahustuseks koertega õue minna.

Õhtul istusime koos sugulastega, pugisime kere head-paremat täis ja võtsime mitmed õlled, sealhulgas tegime varemmainitud 1.5 liitrisele Grolshi pudelile 1:0. Kojumineku ajaks olin sellises seisus, et ei tahtnud riskida rooli taha istuda. Kaasa viis sugulased metroosse, mina lasin koerad tagaaias jooksma, oli lootust et sealt ikka leian kodutee.

Teisipäev ja Boxing Day oli sama kena ainult veel külmem, Poodlema polnud kavas minna, midagi hädasti vaja ei ole ja niisama poodi hulkuma minnes kipud miskit ikka ostma. Pealegi on must reede ja küber esmaspäev kujunenud suuremaks kaubanduslikuks pidupäevaks kui traditsiooniline boxing day. Skännisin veel fotosid ja võtsin jälle kutsad parki jalutama. Ainus mure on koerlastel varvaste vahele tekkivad jääklombid, mida katki näritakse. Ma ei saa aru kuidas kelgukoerad sellest probleemist vabad. Isegi kui nad jooksususse kannavad, on täielik müsteerium et nood jalas püsivad.

Kummal kutsal rohkem särtsu ;)

Kohalik oja hakkab kinni külmuma

Õhtupoole panin paagi bensu täis, homme kavas suusatama minna. Ilmaennustus lubas veel eile paari miinuskraadi aga tänaseks oli see ootamatult muutunud paarikümneks.

Kurat küll neid võtaks, olin just seepärast kolmapäevale suusasõidu lükanud, et pidi veidi soem olema. Ega miskit, meid ei hirmuta, otsisime soojema varustuse välja, oleme ju -30'ga mitmeid kordi suusatanud. Paraku hüppasid ilmateadet nähes mitmed sõbrad alt ära. Eks näe kas masin homme hommikul käima läheb, suusamäel pargin igaks juhuks nina väljapoole juhuks kui õhtul oleks vaja võõralt akult abi. Õhtul magama minnes avastasime "ootamatult", et uute suuskade sidemed vajavad seadistamist. Peale mõningat isetegevust otsustasime Atomicu tehnilise juhendi alla laadida, mis muidugi lahendas probleemi koheselt.

Imeliselt valged Jõulud

Ilusat Jõuluaega !!!

See aasta on vahelduseks imeliselt valged ja lumeküllased jõulud Torontos. Kui eelmine nädal oli lihtsalt külm siis see nädal hakkas lund lubama ja eile tuli hulga enam kui ennustatud. Kogu meie pere - nii inimesed kui koerad oleme ühed vähesed, kes lume üle rõõmustavad. Enamus kohalikke ei jõua küllalt hädaldada kui paha on autoga sõita või lund sissesõidu teelt lükata. Tahaks suure sildi üles riputada, et vingumise asemel õppige sõitma ja rasvumise vältimiseks kulub veidike lumelükkamist marjaks ära :D Hommikul pilku aknast välja heites läks paljalt vaatest tuju heaks. Koerad lumest täitsa pöördes ehkki pisem proovis külmetavaid käppasid vaheldumisi õhus hoida. Mõne minutiga kas ununes või harjusid käpad, igatahes hüppas ja kargas ringi koos Kokoga.

Koerad aias hullamas, kaasa filmitud.

Kallis kaasa pühendab tänase päeva kokkamisele nagu korralikul eesti perenaisel kombeks: verivorstid, hapukapsad, ahjupraad juba susisevad. Magustoidud külmikus valmis.

Jõulukaunistusi üles riputamas

Proovin naisukest vahepeal koos koertega parki jalutama meelitada. Ilm on lihtsalt nii super ja kiiret pole kuhugi, jõuluõhtul istume traditsiooniliselt vaid oma perega koos. Külalisi võtame vastu ja ise käime külas muul ajal. Ilmateade lubab kogu nädalaks miinuskraade, juba plaanime järgmist suusaretke koos suurema sõprade tuttavate kambaga.

Hommikune kaalumine näitas 80.5Kg ehk siis kenasti stabiilselt võistlusnormis, paistab et ei suuda mind ka jõuluaeg piiridest välja lüüa vaatamata asjaolule, et viimasel ajal pole toitumist eriti jälginud. Aga kodus on lihtsalt vähem ebatervislikku kraami ja magus on üldse vastu hakanud kui Kalevi kommid ning mõru pähklishokolaad välja arvata.

Paljutõotav suusahooaeg

Eilne päev oli iseäranis aktiivne. Äratus kolmveerand viis hommikul, et jõuaksin lisaks hommikusöögile ka suusavarustuse autosse tassida enne kui tööle sõitma hakkan. Nimelt oli plaanis otse töölt mäele põrutada, kus noorem laps sõbrannadega suusapuhkust veedab. Pidin nad üles korjama aga, kui mäele niikuinii sõidan siis miks mitte ka suusatada. Kohe hommikul suusariided selga, et töölt lahkudes oleksin täisvarustuses.

Hotell mäel kus lapsed peatusid

Päeval tuli ootamatult tugev lumesadu, Toronto teed umbes aga lõunaks said enamuse siiski puhtaks. Mäele jõudsin üllatavalt siva, vähem kui kaks pool tundi sõitu. Parkla oli küll puupüsti täis aga õnneks otse minu ees hakkas üks kutt oma truckiga lahkuma. Aitasin tüübil välja manööverdada ja sain tema koha endale. Kohvikust helistasin lapsele, kellest polnud lõhnagi. Enne kokkulepitud täistunnil kokkusaamist jõudsin isegi ühe laskumise teha. Tavaliselt teeme nii, et kui pole selge millal jõuame ja kas side töötab lepime kokku kindla koha ja kindla ajaintervalli kohtumiseks - seekord igal täistunnil kohviku ees õues. Suuski jalga panema minnes elasin üle paraja ehmatuse, kepid olid läinud. No mida perset, panin ju suuskade juurde aga läinud mis läinud. Hakkasin mõtlema, kust uusi saada kui mingi kingades India vanamees toetas MINU kepid suusaresti vastu. Ei tea mis ta nendega tegi aga kurat lihtsalt võõraid asju võtta on ikka õige kummaline. Haarasin kepid pihku ja käratasin kurjalt "Thank You".

Blue Mountain Village

Pidin just tagasi mäele minema kui sain tütrelt sõnumi. Ootasin veidi, sest lapse saapad pigistasid, pidin spets otsikuga kruvikeerajaga klambreid edasi liigutama. Lumepind oli kõva ja kohati isegi jäine aga paari laskumisega sain tunde kätte ja uhasin nagu ennemuiste. Rohkem kui ühe õlle ei julgenud juua, sellegi panin raja kõrvale hange, kust iga laskumise ajal mõned lonksud sai võtta. Rahvast oli mäel üllatavalt vähe nii, et neli tundi pidevat sõitmist võttis lõpuks täitsa läbi. Lõpus hoiatas tõstukimees et see on viimane sõit, sain üles ning tulin ahvikiirusel pikkade pööretega alla. Tüüp vaatas mulle otsa, lasi toolile ja mainis muiates: "Sir how many times I have to tell you that it is a last run" (mitu korda ma pean sulle ütlema, et see on viimane sõit).  Koju jõudsime alles keskööl - pikk aga asjalik päev. Nüüd mul tervelt neli vaba päeva ees ootamas.

Jõulukingitus Ukrainale

Ukrainlased leidsid juba päev enne jõuluõhtut kuuse alt veksli kaua oodatud Javelini tanktõrje rakettide ja igasugu muu tõsisemalt võetava sõjatehnika soetamiseks, mille jõuluvana Põhjanabalt tulles Washingtonist läbi lennates üles korjas. Juhuslikult märgiline on ka asjaolu, et kingitus saabus katoliku mitte õigeusu jõulude ajal. Justnimelt katoliku usku Lääne-Ukraina on tegelikult Ukraina rahvusluse mõjuvõimsaim keskus.

Nagu võis oodata oli Venemaa reageering vägagi valuline. Tegu on suurema olukorra muutusega kui esmapilgul välja paistab. USA on lõpuks otsustanud konfliktis Ukrainat tegelikult mitte ainult sümboolselt toetama hakata. Eriti raske on Putinil otsust seedida eelmise aasta eduka presidendivalimiste mõjutusoperatsiooni taustal. Iseasi kas Kremli osalus tookord määravaks kujunes ehkki nad ise olid selles veendunud kui Moskvas Trumpi presidendiks saamise puhul shampakorgid lendasid. Kõik märgid näitavad momendil, et Trumpi presidendiks saamisega oli tegu Phyrrose võiduga, näiline edu tõi kaasa ootamatult suured probleemid ja tagasilöögid.

Javelin tabab Vene T72 tanki

Eriti tähtis on Javelini tankitõrje rakett, mis muudab Donetski ja Luganski mässajate Euroopa suuruselt teise tankiarmee sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Absoluutne enamus nende tankidest on pärit Venemaalt alates T62'st, ja lõpetades üksikute T90'tega. Põhimassi moodustavad T64 ja T72 eri variandid, mis kõik Javelinile kergeks saagiks ja mille ümberehitamine "Javelinikindlaks" praktiliselt võimatu. Sisuliselt ühe otsusega muutis USA jõudude strateegilist vahekorda kardinaalselt. Kui Venemaa plaanib mässajate edasist toetamist peab ta saatma kohale oma moodsaimad tankid ja meeskonnad, sellisel juhul eskaleerub konflikt sisuliselt riikide vaheliseks sõjaks. Väidetavalt on viimase põlvkonna Javelinid efektiivsed ka venelaste moodsaima tanki Armata vastu.

Ma julgeks väita, et kui Javelinid kohale jõuavad toovad nad konflikti samasuguse pöörde nagu seda Stingerid Afganistaanis tegid.

Võluhüpe

Otsetõlge inglise keelest ei anna sisu just kõige paremini edasi aga kiiruga ei viitsinud elegantsemat vastet otsida. Magic Leap on suurte tegijate varjus vaikselt arenenud liitreaalsusega tegelev firma. Paari päeva eest avalikustasid nad oma esimese laiematele massidele mõeldud toote, mis peaks järgmisel aastal turule jõudma. Liitreaalsus prillid, keha peal kaasas kantav kogu kupatust töös hoidev arvuti ja juhtpult. Üllatunult mõmisema paneb asjaolu, et firma on suutnud investoritelt arendustegevuseks ligi kaks miljardit dollarit saada. Selliseid summasid investeeritakse vaid peale väga hoolikat proffide poolt teostatud taustauuringut, mis vihjab kui just mitte uuele Microsoftile siis igatahes tõsiseltvõetavale äärmiselt kiirelt arenenud kõrgtehnoloogia ettevõttele. Ei saa ka mainimata jätta, et suurimad toetajad on Google ja AliBaba.

Momendil pidavat suurimaks probleemiks olema süsteemi juhtimiseks piisavalt pisikese, odava aga samas võimsa arvuti loomine. Vaateväli on prototüübi puhul siiski suht piiratud kujutades endast umbes VHS videokasseti suurust ala kui eelmainitut poolest saati kõverdatud kätega näo ees hoida. Välja on lastud mitu promo videot, paraku on eeldatavasti tegu ärplemisega nagu enamuse tehnoloogiavidinate reklaamide juures, kus tegelik tulemus ei küüni realistlikes oludes kaugeltki reklaamituni. Firma koduleht https://www.magicleap.com/ valmistas mulle pettumuse, jääb mulje, et neist kahest miljardist pole veebilehe arendusele raatsitud üle paari tuhande dollari kulutada :P

Personaalselt muidugi loodan südamest, et neil õnnestuks võimalikult kiiresti mõistliku hinnaga töövõimeline mudel tootmisse panna. Kujutage ette millisele tasemele Pokemon sihukese aparaadiga jõuaks, mitte et ma ise kunagi toda mänginud oleks. Pigem tahaks proovida mõnda realistlikku FPS sõjamängu reaalses maastikus. Paraku on selline tase ilmselt õige mitme aasta kaugusel, kus saaksid prillid peas metsas ringi joosta ja virtuaalseid trolle või soldateid nottida. Märkimist väärib kogu loo juures mu lapse reageering, kes kõrgtehnoloogias meie perest kõige rohkem kodus. Ei mingit erilist vaimustust, esiteks tema arust tegu järjekordse ülepingutatud reklaamiga ja teiseks on ta harjunud tohutu kiirusega pidevalt arenevat tehnoloogiat võtma kui iseenesestmõistetavat. Mina ja kaasa Startreki aja inimestena ikka veel vaimustume iga saavutuse peale nagu pisikesed lapsed, kes uut lelu näevad.

UFO'dest veelkord.

Eelmine nädal jooksis peavoolu meediast läbi uudiskünnist ületav UFO teemaline uudis. Bulvarilehtedes ja netis on taolise teema leidmine igapäevane ega üllata kedagi. BBC, CNN, ABC ja muud tõsisemalt võetavad agentuurid üldiselt hoiduvad sedasorti poolulmelistest teemadest. Allikad peavad õige usaldusväärsed olema, et peatoimetajad lugusid läbi laseks.

Avalikkuse ette astus endine ja üsna äsjane USA valitsuse salajase uurimisprogrammi juht. Luis Elizondo oli vägagi poliitiliselt korrektse nimega Pentagoni programmi "Arenenud Aviatsiooni Ohu Identifitseerimise Programm" ( Advanced Aviation Threat Identification Program ) juht. Selle üle, miks ta 4. oktoobril sel aastal tagasi astus ja mis võiks olla avalduse põhjus võib vaid spekulaarida. Kuna kõrge sõjaväelasena on mees seotud riigisaladuse hoidmise seadusega, ei saa ta enamusest asjadest rääkida, millega projekt konkreetselt tegeles või milliseid juhtumeid uuris.

Mereväe F-16 piloodi pardakaamera video

Kuid isegi tema umbmäärased avaldused: "Isiklikult usun, et leidub äärmiselt kindlaid tõendeid, et me pole üksi" (pidades silmas mõistuslikku elu universumis) ja "Neil lennuvahendeil - nimetame neid lennuvahendeiks parema termini puudumisel - on sellised omadused, mis pole momendil ei USA aga ühegi teise riigi (nii palju kui meie teame) tehnoloogiaga saavutatavad. Otsesele küsimusele, kas tegu on UFO-dega vastas mees, et ta ausalt ei tea kust need lennuvahendid pärit on, aga üsna kindel, et need pole pärit siit ehk siis meie planeedilt. Valitsuse ametlikud kanalid enamasti vaikivad ehkki kaitseministeerium riputas ülevaloleva video ise interetti üles. Programm olevat peatatud. Kostab muidugi nagu tüüpiline eitamine millegi varjamiseks.

Tegelikult tuleks kogu mängu tagant otsida sügavamaid põhjusi, miks just nüüd selline avaldus tuli tagasiastunud endise ametniku suust ja miks Kaitsejõudude peakorter ise video avaldas. Kui tegu oleks saladusega, mida valitsus iga hinna eest tahaks varjata, ei lastaks loomulikult kedagi asjaomast meediakanalite ligi ka sellises suht vabas riigis nagu USA. Riigisaladus kaalub alati üles personaalsed õigused ja usutavasti ei avaldaks ka ükski tõsiselt võetav põhivoolu meediakanal uudist kui selle vältimiseks kusagilt kõne tuleb. Isegi praeguse presidendi suht avaliku tümitamise juures ei maksa kahelda, et teatud tsensuur siiski eksisteerib ja meedia kanalid alluvad isegi kui neile eriti ei meeldi.

Asteroid Oumuamua või siiski UFO ;)

Mind natuke intrigeerib, et sündmused langevad kahtlaselt kokku esimese avastatud vaieldamatult päikesesüsteemi välise objekti maast suht lähedalt möödalendamisega. Muidugi võib tegu olla puhta juhusega. Iseenesest oleks ikka kole põnev kui veel minu eluajal saame maavälise intelligentse elu kohta oluliselt kindlamaid tõendeid ja need ka avalikustatakse. Hulk kosmoloogia ja astronoomia eksperte ennustab esimese ühepoolse kontakti toimumiseks lähemat 25 aastat. No ei jõua ära oodata. Igal juhul tuleb nõustuda asjaosalise lühikommentaariga "Truth is out there" (Tõde leidub kosmoses). 

P.S. Foto on muidugi nali ;)

Oma toit ja jook keelatud

Esmaspäeval avasin suusahooaja. Ilm kuramus ei tahtnud koostööd teha, otsustasin kohale minna ehkki ähvardas pealelõunase vihmaga. Nähes mu mossis olekut lohutas kaasa, et ilmateade paneb siinmaal nii tihti puusse, äkki ikka ei saja. Nohisesin ja tassisin varustuse autosse, vähemalt paar tundi peaks sõitu saama isegi kui ennustatud vihm keskpäevaks kohale jõuab. Toidukraami ja joogid võtsin loomulikult kaasa, sest sealne pakutav on lisaks kõrgmäestiku hinnale maitse ja koostise poolest alla igasugust arvestust.

Teel sadas lund, vahepeal sirtsutas vihmagi aga mäele lähemale jõudes keeras jälle lumeks ja miinuskraadidesse. Tarisin kraami autost kohaliku chalet eesruumi, punnisin uued saapad jalga ja kiirustasin mäele. Lumepind oli lahe, vaatamata pilves ilmale sai täiega sõita. Rahulikumalt võtsin vaid esimese sõidu, saapad tegid ränga vahe sisse. Jäikade 130 flex saabastega on kontroll suuskade üle hoopis teine asi. Pöördeid sai palju julgemalt ja madalamalt võtta. Esialgu muretsesin veidi raskuskeskme pärast, sest uued saapad lühemad ja seoses asjaoluga, et klambrite nina on statsionaarselt paigas nihkus saapa raskuspunkt suusa omast pea sendi jagu ettepoole. Vähemalt nende mäeoludega ülejuhitavust ei tekkinud, mis avalduks liiga kiirelt ja järsult pöördesse minemisena kui kallutama hakkad.

Uhasin üheni välja enne kui sisse astusin. Uksel jäi silma poolikule valgele paberilehele trükitud silt, mida enne polnud märganud. "Outside food and drinks are not permitted" - "Kaasatoodud toit ja jook pole lubatud". Puhta lolliks põurnud, tegu on ju traditsioonilise suusa chalet'ga kus igiammustest aegadest tõsised suusatajad oma toitu ja jooki tarbinud. Tahavad kogu värgi täitsa kommertslikule alusele suunata, et igal võimalusel kliendilt raha välja imeda. Oleks siis veel miski uhke kuurort, tegu ju vaid hädise künkaga kui iga teise normaalse mäega võrrelda. Samas suurlinn Toronto lähedus on omanikud ülbeks teinud, loodavad vist et klientuurist niikuinii puudust ei tule.

Istusin vihaselt omaette nohisedes maha, võtsin kohvi ja croissandid välja, ning pugisin rahumeeli. Olin vist lisaks austuväärsele koondise jopele ka piisavalt ähvardava välimusega, et ükski ludri ei tulnud mulle sildi olemasolu meenutama. Teise puhkepausi tegin pooleteise tunni pärast, sest parem saabas hakkas varvastele käima. Üldse kummaline nende saabastega. Kõigepealt pigistas parema jala suure varba konti, siis suri vasaku jala välisäär, lõpuks parema kolm varvast valusad. Pean ikka minema suusameistrite juurest läbi, et nad saapad kliendi jala järgi vormiksid nagu Salomoni X-Max 130 puhul võimalik, loll oleks võimalust kasutamata jätta.

Pugisin banaani ja mõtlesin kurjalt, et kui keegi ütlema tuleb küsin et mis siis kavas teha kui ma banaani edasi söön. Kas panevad vangi nagu Egiptuses, kus keegi laulja avalikult banaani tarbimise eest kuus kuud türmi sai. Kohe natuke kahju, et polnud võimalust teisi veidike provotseerida. võtsin ampsu juustu ja lonksu punast veini oma pudelist peale ning vaatasin väljakutsuvalt ringi. Teenindajad keerasid pilgu ära kui nende poole jõllitasin. Mõtlesin, et ju saavad aru kui totter silt kästud üles riputada, vaevalt nemad eriti entusiastlikult sihukest reeglit järgivad, kui võimalik teevad näo et ei märka seaduserikkujat.

Aga järsku avanesid mu silmad, enam ei olnud neid asiaatide sugukondi, kes tavaliselt hullult laiutasid. Viimastel aastatel täielik probleem kui pilude jõuk ilmub koos vanavanemate, onude tädide  ja imikutega chalesse. Lükkavad kolm lauda kokku ja seavad end seal kogu päevaks sisse. Kogu jõugust koperdab paar teismelist korraks mäele. Tavasuusatajatel ei jagu enam istekohti, ka koha pealt toitu ostvaile. Nende traditsioonilisest toidukraamist levivad lehad ajavad ülejäänud rahval südame pahaks. Kui algul oli kange isu teenindajatega verbaalsesse lahingusse astuda siis järele mõeldes on tegelikult tegu kavala käiguga, asiaatide elimineerimine söögisaalist ilma avalikult rassistliku reeglita. Suskasin juustutüki ühte välispõuetaskusse, veiniplasku teise ja läksin mäele. Nii mõnusat piknikku pole tükk aega pidanud, tõstukil ideaalne juustusnäkki veiniga alla loputada.

Kokkuvõttes oli kaasal õigus, vihma ei tulnudki, ainus ebamugavus piirdus pideva prillide puhastamisega, mis sulalumest märjaks said. Kirsiks tordil kujunes mäepind peale traktorite silumist. Oli kavas varem koju sõita aga kuidagi ei saanud mäelt lahkuda, oma viis korda tegin "viimast" sõitu. Korra õnnestus ka suure hoo pealt sirakile käia, sest suusk tuli pöördel august läbi sõites jalast ära. Klambrid uute saabastega osutusid nii jõulise sõidu tarbeks liiga nõrga seade peal olevateks. Kokkuvõttes igati asjakohane hooaja esimene suusapäev.

Mahamolutatud nädalavahetus

Plaanis oli igavesti äkiline ja töine jõulueelne nädalavahetus, paraku libises aeg näppude vahelt läbi laisklemise ja mitteoluliste asjadega tegelemise tähe all. Käisime kaasaga shoppamas, verivorsti ja jõulutoidukraami ostmas. Kardetavasti ei võta palju aega kuni uus külmik kraamist pungil. Õhtul nats askeldasin allkorrusel, aga siis panin Battlefieldi peale ja ei märganudki kui südaöö käes. Kiirelt tuttu, muidu järgmine päev tööl hullult unine olemine. Laupäeval peale tööd korjasin noorema järeltulija koolist üles ja pugesin voodisse lõunauinakule. Pool tunnikest sai tuditud kui saabusid tütre sõbrad, et suusakraami proovida. Meil nimelt on igasugu mäesuusa varustust nii laialt, et neljase kamba varustamine pole mingi probleem. Loll oleks ju raske raha eest laenutada, kui sõbralt saab laenata ;)

Poolteist tundi kulus plikade saabaste ja kostüümide proovimise ning suusaklambrite reguleerimise peale. Kõik said varustuse kokku, vaid ühele ei leidnud altkorruselt sobivaid suuski, kuna ta soovis suuremaid saapaid kasutada. Garaazhist ei viitsinud pimedas ja külmaga otsima minna, eks homme toon, miskit ikka leiab. Õhtu käes, kelder lapsi täis, korrastamise asemel võtsin õlle ligi ja lükkasin Battlefieldi jälle peale. Mäng läks hästi, õlleke mekkis, kuna järgmine päev võis sisse magada kobisin magamistuppa alles kahe ajal öösel. Üllatusega tõdesin, et tavaliselt varase uinumisega kaasa ikka üleval. Oli teine tassi piimakohvi võtnud, no ei maksa kui pole kofeiiniga harjunud nagu mina, kelle unele see normaalsetes kogustes mingit mõju ei avalda.

Pühapäeval magasime muidugi pikalt ja mönuga nagu saarlased ütlevad. Tavaliselt kella viie ajal ärkajale on haruldane luksus pool üksteist hommikukohvi keeta. Kaalule ronides võisin jällekord rahuloluga tõdeda, et ka jõulupidude hooaeg pole mind piiridest välja viinud, 80.6Kg on kenasti eesmärgiks seatud 80-82Kg piirides. Koerad lasin tavakohase jalutuskäigu asemel tagaaeda jooksma, osalt enda laiskusest osalt hullust soola ja sodikorrast mis parasjagu teel. Loomade varbad külmetavad ja sool teeb haiget isegi siis kui papudega käivad. Aias saavad joosta nii palju kui süda lustib ja rahumeeli oma hädad kenasti nurka teha, julgad mätsisin lumepalli sisse ning viskasin komposti hunnikusse.

Peale hommikusööki võtsime ette talvise jalutuskäigu. Kaasa oli eelmisel õhtul meie interneti teenuse pakkujalt soodsa piiramatu andmemahuga pakendi välja kaubelnud, ise pidime vana modemi tagasi viima ning uue välja võtma. Paar kilti -10C ja kerge tuulega jalutada lõi esialgu nigu hammastega näkku. Mis mõttes, suusatades pole -25C kunagi probleemiks olnud, ju lihtsalt tegu organismi harjumisega. Modemi saime kätte, astusime ka notipoest läbi, et jõuludeks ja uueks aastaks shampat vaadata. Kaasa eelistab mul magusamaid, mina poolmagusaid, aga selle koha peal vaidlema ei hakka, niikuinii pööran põhitähelepanu õllele. Jäigi silma üks lahe pudel - pooleteise liitrine Grolsch. Üksi seda ühe soojaga sisse ei kalla. Sõpradega koos ei jõua kesvamärjuke loodetavasti soojaks minna, pealegi saab pudelit hiljem lillevaasiks kasutada :D

Koju jõudes tõdesin, et kell juba nii palju, miskit asjalikku ei jõua niikuinii ette võtta. Otsisin garaazhist lapse sõbrannale suusad ja sättisin enda varustuse valmis. Õige jah, unustasin mainida, et homme plaanis mäele minna ning uued saapad sisse õnnistada. Ilmateade kahjuks muutus ootamatult kahtlaseks, kui veel eile lubas mõnusat lumesadu ja miinuskraade siis täna ähvardab jäite või kerge uduvihmaga. Eks hommikul teen lõpliku otsuse, kui ilm ikka sitt siis ei hakka kahte tundi sõiduks kulutama, et ennast mäel läbi vettida lasta. Õhtusöögiks saime imemaitsvaid värskeid verivorste, mille tegemisele kaasa enamuse eilsest päevast pühendas. Paraku mugime sihukest eestipärast jõulutoitu kahekesi, lapsed eelistavad tavalist praadi.

Arvuti taha blogistama tulles otsustasin meie veinitagavara vähendada. Meil kipub veintsiga sihuke jamps olema, et kuna keegi ei suurt ei joo, siis jäävad pudelid keldrisse vedelema. Kuna mul pole ka korralikku veiniriiulit ei kipu nad kõige paremini seisma, mistõttu paar korda sattunud piinlikku olukorda kui kiirelt kodust oma varudest kaasa haaratud vein külas joodamatuks osutub. Kokkuvõttes julgen väita, et tavalised poe veinid seistes paremaks kohe kindlasti ei lähe, no vähemalt meie majas :P Igatahes punane Itaalia päritolu 2014 Valpolicella Superiore Zenato, mille avasin on täitsa hea mekiga ja pool pudelit hakkas lausa pähe.

Kuidas 35 tolline külmik 29 tollisest uksest läbi pigistada.

Esmaspäeval pidi mustal reedel ostetud külmik saabuma. Lausa otse Lõuna-Ühendriikidest Alabamast helistati, ehkki LG Korea firma, aparaat ise Hiinas kokku pandud ja mina juhtun Kanadas elama. Külmiku kohaletoimetamine võttis aega üle kahe nädala, aga vähemalt tasuta transport ning isegi vana lubati minema viia. Ajastusega vedas kuna mul vaba päev. Hommikul sai vana tühjaks tõstetud ja seinast välja kistud. Hea et väljas miinus kuus kraadi, sügavkülma kraam läks aeda laua peale, muu kastides garaazhi alla. Vana külmikut vaadates imestasin kuidas selle kunagi uksest sisse saime. Ja siis tuli meelde, uus ju veel suurem. Ukse üle mõõtmisel selgus tõsiasi, et laius on 29 tolli, külmikul 30 tolli. Vana saime külg ees sisse, sest ukse eest ära võtmisega oli sügavus vaid 28.5, parasjagu mahtus. Uue laius 30 tolli, sügavus koos käepidemetega 35.5 tolli, ilma 33 tolli ja ilma usteta 29 tolli. Kui külmiku uksi ära ei saa tuleb köögiukse piita lammutada.

Kaks musta meest saabus millalgi keskpäeval, mille peale koerad pööraseks läksid, nad pidi magamistuppa kinni panema. Vana lohistasid kiirelt välja ja küsisid kõik jupid kaasa. Uksed olin juba ise ettenägelikult maha ja riiulid välja võtnud. Oli selge, et ilma uue küljest uste lahti monteerimata sisse ei mahu. Transamehed väitsid, et uksed eest ära ei käi ja soovitasid piida maha lammutada sõnadega, milleks sulle seda ikka vaja. Oot moment, vaatame seda asja, ei andnud me nii lihtsalt alla. Selgus, et sügavkülma sahtel oli vaid 2 kruviga siinidel, sai selle lihtsalt lahti. Uksi polnudki vaja ära võtta, sai avatud ja nurka muutes keerasime kapi ukseaugust läbi, paar millimeetrit ruumi piitade ja aparaadi vahel. Tüübid olid tõsiselt üllatunud, et nii pisikesest uksest nii piraka kapi sisse saime. Pole vist harjunud keskmise eestlase leidlikkusega :D

Külmkapi lasin kaasal pidulikult stepslisse susata, mille peale hirmus sädemepilv lahvatas. Esimese ehmatusega arvasin, et lõi kaitsmed läbi ja külmik kutu. Tegu täiesti tavalise käivitusvoolu hüppega nagu hiljem selgus, masin hakkas vaikselt surisema. Esialgu imestasime kui vaikne teine, liiga vara sai hõisatud, peagi hakkas plärisema nagu oleks kusagil lahtine kruvi metallpannil. Sama jama mis eelmisega. Kätt seina vastu surudes jäi vaikseks. Mida kuradit, kas peab nööri ümber kapi siduma või mis. Proovisime kapi äärt tõsta, plärin kadus kui tükk vineeri kahe jala alla suskasin. Hiljem on paar korda veel kostnud aga loodetavasti jääb lõplikult vaikseks kui vilditükki vibratsiooni summutamiseks kasutada.

Teiseks probleemiks osutus külmiku kõrgus, selle kohal oleva kapi uksed ei läinud lahti, pidin uksi paar senti kõrgemale tõstma. Kui koerad välja lasime ei teinud Koko suurt välja aga Sushi hakkas uue aparaadi peale urisema ja kui see ootamatult sisse lülitus lasi kiirelt jalga. Siiani ei julge kutsik üksi kööki tulla ja isegi vorstitükiga meelitades jälgib pingsalt külmikut, et see kallale ei kargaks. Kahe ukse süsteem mulle meeldib ja all asuv sügavkülm on ikka väga mugav kuna tihemini kasutatav kraam kõik parajas kõrguses. Õlle jaoks on nüüd mul täitsa oma riiul, igasugu muu toidukraami paigutusega harjumine võtab veel aega.

Muidu on trennivabad õhtud kulunud alumise korruse koristamise peale, ostsin kaks kroomterasest riiulit, ühe suusakraami ja teise igasugu muu koli tarbeks. Nende riiulite juures on eriti mõnus võimalus riiulite kõrgust sujuvalt reguleerida, et erinevas kõrguses plastkarbid kõige ökonoomsemalt ära mahuksid.

Ilmad keerasid järsku külmaks, isegi veidi lund tuli maha. Hommikul tekkis mure kas auto käima läheb aga polnud probleemi. Suusamäelt saabus teade: paar nõlva juba avatud, tulgu ma värsket lund proovima. Loodetavasti saan esmaspäeval külje valgeks, enne küll vaja suusasidemed uute saabaste järgi seada.

Täna oli töökaaslastega pubis jõululõuna, ülemused tegid välja. Tellisin calamarit ja New York Stirloin Steak'i, portsud nii pirakad, et vaevalt jaksasin kõik nahka ajada. Õhtupoole käisin kaasaga ostlemas, vanemale plikale õnnestus sobilik jõulukingitus saada. Lastel on praegu eriti kiire aeg koolis, järgmine nädal saavad väljateenitud puhkusele.

Soome 100

Olen küll mitu päeva hiljaks jäänud Soome 100 aastasest juubelist kirjutamisega, aga tahtmine põhjanaabritest mõned mõtted kirja panna. Selle asemel, et korrutama hakata põhifakte, mida kõik teavad kirjutan hoopis Soomest puhtisiklikust vaatevinklist.

Nagu paljude seitsmekümnendate põhjaranniku laste puhul jõudis esimest korda minuni teadmine ülelahe asuvast riigist teleka vahendusel. Konkreetsemalt muidugi multikate näol, mis võrreldes eesti ja eriti vene omadega tundusid palju ägedamad. Meie pere vaatas praktiliselt ainult soome telekat, Eestist vaid Kalevi mänge ja vene kanalilt mingit loodussaadet "Vokrug sveta". Keel sai selgeks nagu iseenesest, paraku muidugi passiivne, sest soome keeles suhelda kellegagi polnud.

Esimest "päris elus" soomlast nägin algkoolis tänaval, ilmselt üks Viru hotelli ehitajatest, kes mulle nätsu pakkus. Häbelik ja kommionu hirmus võtsin siiski vastu ning panin jooksu, sihukele defkale lihtsalt ei saanud ei öelda. Kodus näitasin saagi ette, peale põhjalikku uurimist jõudsid kodused järeldusele, et tegu pole mingi mürgiga, mälusin neid Jenkki lehti kuni näts pudruks muutus.

Teismelise eas vahtisin soome telekast ameeriklaste krimiseriaale (Columbo, Cannon, 6 miljoni mees, ...) ja kauboi filme. See oli ka aeg kui hakkasin poliitika vastu rohkem huvi tundma. Kui enne lihtsalt ei sallinud venelasi kui okupante, siis nüüd sai huviga uuritud tegelikku ajalugu ning tekkis sügavam arusaamine nii Eesti, Soome kui Venemaa olukorrast ja suhetest. Sõpradega arutasime asju ja jagasime omavahel niinimetatud "keelatud kirjandust". "Mannerheimi mälestused" oli raamat, mis mulle äärmiselt sügavat muljet avaldas. Selgus, et vapruse ja osavusega on väike võimeline suurele vastu panema nagu selles nii Talvesõja kui Jätkusõja näidete põhjal võis veenduda. Esimest korda tekkis õhkõrn lootus, et äkki Eestil õnnestub kunagi vabaks saada.

Usun, et üheks tänuväärseimaks asjaks, mida Soomlased ise seda teadmata tol ajal Eestile pakkusid oligi enda edunäite näol lootuse hoidmine. Ainuüksi fakt, et vaid 70km üle lahe asub vaba riik, mis suutis edukalt vene karule vastu hakata pani südame ärksamalt tuksuma. Tol ajal muidugi ei osanud lootagi, et NL lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine vähem kui 20 aasta kaugusel. Pigem kujutasime ette parimal juhul mingit autonoomiat, täielikku iseseisvust ei osanud lootagi. Spordivõistlusi vaadates sai alati sommidele kaasa elatud, eriti kui nad idanaabritega vastamisi olid. Põhiliselt juhtus seda suusaaladel, kergejõustikus ja jäähokis. Isegi praegu olümpiamänge vaadates soovin kohe peale eestlste soomlastele edu.

Esimest korda Soome sattusin eestlase kohta õige hilja. Enne jõudsin käia mitmes teises välisriigis ja isegi ookeani taha elama asuda. Alles 94 aastal esimest korda üle 5 aasta kodumaad külastades lendasime Finnairiga Torontost Helsinkisse. Tollis rääkisin soome keeles, ametnik arvas Kanada passis oleva nime põhjal ära, et olen eestlane, soovis edu ja saatis midagi uurimata otse läbi väravate. Esimest korda Soome pinnal polnud miskit erilist tunnet, Kanadast tulles lausa kodune olemine. Kuna saabusime Vappu ajal nägime ära ka kurikuulsa kärakaviskamise, seoses ilusa ilmaga tundus pool Helsinki rahvastikust napsused olema. Järgmine hommik sõbra pool Vantaas aknast välja vaadates sain oma Soomega seotud negatiivseima kogemuse - siiani on mällu sööbinud kuidas eelmisest õhtust ikka veel purupurjus ema tuigerdades lapsevankrit lükkab.

Olen lugenud hulga soome autorite raamatuid originaalkeeles (Torontos paaris raamatukogus soome keele osakonnad), lemmikuteks Väino Linna ja Mika Waltari. Soomlased on kahtluseta pikalt kõige lähedasemaks rahvuseks eestlastele, justkui suurem vend, kelle eeskuju proovime jälgida ja keda väiksema vennana veidi kadestame.

All eelmise aasta Soome populaarseima filmi treiler Väino Linna romaani "Tuntematon sotilas" ainetel. Ise olen näinud kahte eelmist 1955 ja 1985 aasta versiooni, mõlemad muljetavaldavad. 

P.S  Kaal pühapäeva hommikul 81.0Kg

Robokiisu

Robokiisu MEOWDAR

Ei oska miskit muud kosta, kui et lihtsalt kadestan vanemat tütart. Miks küll minu ajal kujutasid projektid endast enamasti mahukaid teoreetilisi arvutusi mitte tegelikku praktilist ehitamist. Inseneri eriala on tüepoolest äga - nagu lapsepõlve jätk, kui saad klotsidest põnevaid asju ehitada või kokku panna. Tütre üheks ülikooli viimase aasta projektiks oli roboti ehitamine, mis labürindis otsiks üles puust kuubiku, korjaks selle üles ja tooks tagasi algpunkti. Roboti ehitamiseks anti väike summa raha vajalike osade ostmiseks, lisaks oli võimalik kasutada teatud standard juppe mida laboris leidus. Loomulikult pidi lahendus olema võimalikult originaalne. Mitu nädalat käis meil kodus agar disainimine, juppide 3D printimine, kokkukruttimine ja katsetamine.

Eluka ehitamine

Eelmine nädal oli tähtaeg kui kõik Toronto Ülikooli robootikat õppivad tudengid pidid oma robotit zhürii ees demonstreerima. Uhusega võin kuulutada, et lapse meeskond sai 20 osavõtja hulgas esikoha. Nende robot oli ainus, kes esimesel katsel edukalt labürindi läbis, kuubiku üles korjas ja õigesse kohta tagasi tõi ning maha poetas. Viieliikmelises meeskonnas vastutas tütar mehhaanilise osa disaini ja kokkupanemise eest, tema poolakast sõber ehitas sonari ning programmeeris masina. Ülejäänud kolm liiget olevat osalenud abistavas ja logistilises rollis. Otse loomulikult oli disaini elemendina kasutatud kiisu teemat, sest maod ja kassid tütre lemmikloomad. Maokujulise roboti ehitamine oleks liiga keeruline olnud vastas plika kui uurisin, miks ma robotmadu roomamas ei näe.

MEOWDAR labürindis kuubikut otsimas.

Jõulupidude hooaeg

"Jõuluvana" saabus

Eilsega sai alguse selle aasta jõulupidude hooaeg. Panga poolt korraldatud pidulik õhtusöök "The Globe" nimelises restoranis. Mul õnneks sai kõht just õigeks ajaks enam-vähem joonde. Kus selle kahju ots muidu kui saad vaid vesise suuga vaadata kuis teised head paremat pugivad, aga ise ei saa. Seoses implaantidega polnud üle kahe nädala tilkagi alkot puutunud, juba sissejuhatav hapu shampa klaas hakkas tühja kõhu peale kergelt pähe. Snäkke pakuti nii vähe, et jagus vaevalt kõhu põhja. Võtsin kiirelt Creemore õlle lohutuseks. Seltskonnas juttu puhudes sattus kuidagi nii, et olime enamuse ajast kaasaga eraldi ja kui lauda istumiseks läks polnud tema kõrval vaba kohta. Istusin üle laua veidi eemale, tegin nalja, et nüüd ei saa ta mind jalaga tonksata kui õllese peaga lolli juttu peaksin ajama.

Loen oma esimeses klassis õpitud salmi:
Kaaga-kaaga hüüdis kana, ...

Menüü oli suht kesine ja trükitud amatöörlikult tavalise valge A4 formaadis lehe peale. Sissejuhatuseks valisin ainsa liha sisaldava näksi, mis kujutas endast tükki keedetud kondist haugiliha natukese lehtsalatiga. Paraku pidime seda nii kaua ootama, et tekkis kahtlus kas kala ikka oli enne kinni püütud kui tellimise sisse andsin. Pikka ootust leevendasime veiniga, mida vähemalt kelnerid pidevalt lisaks kallamas käisid. Põhitoiduks tellitud veiseliha steak kartulipudruga oli maitsev ja mahlane aga äärmiselt pisike. Arutasime juba, kas telliks kõrval asuvast pizzabaarist süüa juurde. Enne prae kallale asumist astusin vetsust läbi, mis õige kummalise sisseseadega - kraanikausid väga sarnased pissuaaridega, ei imestaks kui mõni õllesem klient püksiaugu kraanikausi juures lahti kisuks. Creme brulee magustoiduna nii koguse kui maitse poolest täitsa rahuldav.

Teenindus õige kesine, tellitud kohv ja konjak jõudsid alles siis kohale kui magustoit juba nahka pandud. Kumbki keskpärane, seega eriti ei kurtnudki kui kaasa vihjas, et võiks minema hakata. Panga juhatusega hüvasti jättes küsis naise ülemusest direktor, kas Ene mind ikka koju viib. Muidugi, ei saanud esialgu aru, et mis mõttes. Alles õues jõudis pärale: äkki tehti meie eraldi olemisest ja eraldi istumisest mingeid järeldusi. Saime kaasaga kõhutäie naerda, ei teagi kas ta peaks homme tööl juttu tegema, et elame ikka kenasti koos samas majas ja tudime endiselt samas voodis :D

Hommikune kaalumine andis vaatamata õhtusele jõulupeole tulemuseks 79.9Kg.

T-failid ja Muller

Muller viib uurimist läbi nagu kaval rebane Columbo,
ehk mäletate 70'te krimiseriaali tollest detektiivist ;)

Ilmselt on paljud näinud ulmepõneviku seriaali X-failid, kus põhitegelasteks FBI salaagendid Mulder ja Scully. Paraku paistab, et päriselu võib osutuda palju põnevamaks kui teleseriaal. T-toimikute uurimisega tegeleb päris reaalsuses eriti tähtsate kuritegude uurija, endine FBI peadirektor Robert Muller. USA presidendi valimiste ja valitsemise saaga ning sellega seotud intriigid annavad silmad ette igale teleseriaalile. Vahepeal tekkib mulje, et kogu see värk polegi miskit muud kui üks põnev seriaal ameerika valitsemise teemadel, võrreldav "Kaardimajaga". Omaette irooniline ja ehk ka märgiline, et Netflixi ülipopulaarse teleshow kongresmenist peategelast mängiv Kevin Spacey vallandati päevapealt seoses ahistamissüüdistustega.

Viimastel päevadel on sündmuste areng kõvasti hoogu juurde saanud.

Esiteks Põhja-Korea raketikatsetus, millele USA peab vastama ja tegema seda lähemal ajal. Nii Trump kui Valge Maja julgeoleku ekspert McMaster ütlesid, et rahumeelsete lahenduste aeg on kiirelt otsa saamas. Juba esmaspäeval alustavad USA ja Lõuna-Korea ulatuslikke sõjaväemanöövreid. Miskit tõsisemat pole tänapäeval võimalik ilma silmahakkavate ettevalmistusteta teha, samas piiratud õhulöögi nii stealth lennukite kui tiibrakettidega saab korraldada ilma ettehoiatuseta. Kasu oleks sellisest ettevõtmisest vaid siis kui suudetakse hävitada või isoleerida nii Põhja-Korea kõrgem sõjalispoliitiline juhtkond kui tuumarelva kandvad raketid. Ilma väga kindla õnnestumise võimaluseta ameeriklased esimesena rünnakut ette ei võta. Samas praeguse presidendiga ei või milleski kindel olla, iseasi kas sõjavägi täidaks käsku kui Trump sooviks esimesena tuumarelva kasutada.

Teiseks ja oluliseimaks on muidugi presidendi endise julgeolekunõuniku Michael Flynni koostööle minek FBI uurijatega vastutasuks vähendatud karistusele. Trumpi lõi see nii rööpast välja, et tund aega hiljem planeeritud pressikonverents jäeti ära. Kinnitamata andmetel olevat boss olnud raevust vahus ja käitunud mitteadekvaatselt, presidendi meeskond otsustas teda avalikkusele sellisena mitte näidata. Asi on ilmselt üsna tõsine, nõunik Flynn suhtles otseselt Vene valitsusega ja väidetavalt sai juhised presidendi administratsiooni "väga kõrgelt ametnikult" bossi väimehelt Kuchnerilt või isegi bossilt endalt. Kui palju ta teab ja palju avalikustab, sellest FBI ei räägi kuna "uurimine on pooleli". Järgnevalt toon ära BBC analüüsi Flynni tunnistuste põhimomentidest:

1. Esimest korda suutis FBI murda Trumpi kõige lähemasse siseringi, Flynn oli Trumpi üks lähedasemaid nõuandjaid ja kaaskondlasi kogu 2016 kampaania jooksul. Ega talle ilmaasjata antud kohe peale valimisi presidendi rahvusliku julgeoleku nõuniku koht. Üheks Valge Maja paanika põhjuseks on Flynni teadmised kampaania aegsest tegevusest ja suhetest venelastega.

2. Flynn otsustas minna FBI'ga koostööle vähendamaks oma karistusaega. Võib vaid oletada, et põhjuseks olid ümberlükkamatud tõendid FBI'le valetamise kohta. Kui ta tõepoolest räägib kõigest millest teab, tuleb ilmselt hakata valmistuma Trumpi tagasiastumiseks.

3. Flynni mõningad seni väljatoodud ütlemised lähevad vastuollu terve hulga Valge Maja avaldustega, tekkib olukord keda uskuda. Kui tüübil peaks olema vähegi vettpidavaid tõendeid, saab FBI tõsta süüdistusi terve hulga Valge Maja kõrgete ametnike vastu ametivõimudele valetamises.

4. Trumpi jaoks kõige ohtlikum moment oleks kui ta rääkis Flynnile, et nõudis endiselt FBI peadirektorilt juurdluse lõpetamist, mida saab vaadata õigusmõistmise takistamisena. See oleks konkreetne põhjus sundimaks presidenti tagasi astuma.

5. Paar avalikkusele lekkinud Flynni ülestunnistust on vaid jäämäe tipp, FBI on saanud nii palju uut infi, et juurdlus laieneb oluliselt võttes samas ka rohkem aega.

6. Flynni tunnistused vaid üheks osaks laiemast pildist läbimädast presidendi administratsioonist. Uurimise all olid juba enne mitmed teised kõrged ametnikud, kelle vastu Flynnilt võimalik saada uusi tõendeid.

Trumpi enda reaktsiooni võib lugeda tema hommikusest Twitteri säutsust, mille põhjal on selge, et administratsiooni huvides oleks presidendilt telefon ära võtta või vähemalt vanemakontrolli kehtestamine, kuhu bossi lastakse sisse logida:

@realDonaldTrump

"After years of Comey, with the phony and dishonest Clinton investigation (and more), running the FBI, its reputation is in Tatters - worst in History! But fear not, we will bring it back to greatness."

Mida arvata presidendist, kes ei usalda enda riigi õigusmõistmise ega luureorganisatsioone, küll aga kuulab vaenuliku võõrriigi juhti. Õnneks on USA presidendil küll palju võimu, kuid riigi juhtimine siiski nii lollikindlalt üles seatud, et dikdaatoriks ta end kuulutada ei saa.