Tehisaru sünteesib viiruseid

Pilt on eksitav, tegelikkuses eristab AI viirust
looduslikust vaid unikaalne genoom.

Pealkirja nähes tekib kindlasti esimene mõte (kui just pole tähelepanelikult teadusuudisi jälginud), et AI'd kasutati arvutiviiruste loomiseks. Selleks ja viirusetõrjeks on muidugi tehisaru kasutatud algusest peale, ehk siis tegu poleks mainimistvääriva uudisega kui just läbimurre maailma alustalasid ei raputaks. Seekord avaldati ajakirjas Science artikkel Generative design of bacteriophages with genome language models kuidas tehisaru Geeni keelemudelite abil sünteesis 16 täiesti uut ja sealjuures elujõulist ning funktsioneerivat viirust.

Varemgi on üritatud uusi eluvorme luua, kuid äärmiselt tugevalt olemasolevate baasil või viiruste rekombineerimise teel, mitte lihtsalt vajalikke omadusi evivat genoomi kokku sobitades. Geenitasemel uue elu sünteesimine nõuab selliste andmehulkade analüüsi milleks inimaju pole võimeline. Ehk siis tegu täiesti uuel tasemel lähenemisega üritades sisuliselt mõista kogu viiruse genoomi toimemehhanismi ja geenide omavahelisi seoseid ning mõjusid. Iseasi muidugi, kas viirust üldse elusaks defineerida, aga see on eraldi teema.

Järgneb Gemini koostatud ja minu redigeeritud lühikokkuvõte:

Teadlased on esmakordselt kasutanud tehisintellekti, et luua täiesti uusi ja toimivaid viirusi. Ajakirjas Science avaldatud uuringus kasutasid Stanfordi ülikooli ja ARC Instituudi teadlased bioloogilist generatiivse tehisintellekti mudelit nimega Evo (täpsemalt Evo 1 ja Evo 2). Tehisintellekt lõi täieliku geneetilise koodi 16'le toimivale sünteetilisele viirusele.

🦠 Millised viirused loodi?

• Bakteriofaagid: Tehisintellektile anti ülesanne disainida "faage". Viiruseid mis ründavad ja hävitavad ainult baktereid. Need on inimestele, loomadele ja taimedele täiesti ohutud.
• Sihtmärk: Sünteetilised viirused loodi spetsiaalselt Escherichia coli (E. coli) bakteri nakatamiseks ja hävitamiseks.
• Täiesti ainulaadsed: Tegemist ei olnud olemasolevate viiruste koopiatega, ega viiruseosade rekombineerimisega. Loodud viirused sisaldasid täiesti uusi eksperimentaalseid mutatsioone ja unikaalseid DNA-järjestusi, mida looduses pole kunagi nähtud.

🧬 Kuidas tehisintellekt seda tegi?

1. Elu keele õppimine: Sarnaselt sellele, kuidas ChatGPT õpib inimkeeli, et ennustada järgmist sõna, õpetati Evo mudelit enam kui kahe miljoni genoomi põhjal. Nii õppis ta mõistma geenide organiseerumist ja toimimist.
2. Genoomide loomine: Teadlased kasutasid baasšabloonina looduslikku faagi. Nad palusid tehisintellektil kirjutada tuhandeid uusi genoomijärjestusi, mis suudaksid E. coli bakterit nakatada.
3. Laboratoorne valik: Turvalises laboris loodi umbes 300 väga lubavat tehisintellekti disainitud genoomi järjestust. Neist 16 ärkasid edukalt ellu, paljunesid ja hävitasid sihtbakterid.

🏥 Paljutõotav arstiteadusele

• Superbakterite seljatamine: Tehisintellekti loodud viirused hävitasid edukalt antibiootikumiresistentseid E. coli tüvesid. Teoreetiliselt annaks see uue võimsa relva surmavate ja ravimitele allumatute bakterite vastu.
• Erakordne kiirus: Traditsiooniline antibiootikumide väljatöötamine võtab aega kuni 10 aastat ja maksab miljardeid. Eksperdid pakuvad, et tulevikus võib tehisintellekt luua patsiendile kohandatud viirusravi vaid kaheksa tunniga.

⚠️ Bioturvalisuse ja ohutuse riskid

Kuigi see läbimurre võib meditsiini revolutsiooniliselt muuta, on ta toonud kaasa tõsiseid hoiatusi sellistelt organisatsioonidelt nagu Johns Hopkinsi Tervisekeskus:

• Kahesuunalise kasutuse risk: Kriitikud kardavad, et sama tehnoloogiat võidakse pahatahtlikult muuta. Nii saab äärmiselt kerge vaevaga disainida üliohtlikke inimesi nakatavaid patogeene või biorelvi.
• Regulatsioonide puudumine: Suutlikkus kirjutada toimivaid viiruse genoome tehisintellekti abil on nüüd reaalsus. Paraku puudub globaalne kontrollimehhanism ja ohutusreeglid. AI võimekuse areng on nii kiire, et pigem varem kui hiljem võime näha selle kasutamist ka bioloogilise relva loomiseks.

Riskide minimeerimiseks jätsid Stanfordi teadlased inimestele ohtlikud viirused tehisintellekti treeningandmetest teadlikult välja. Kogu töö toimus rangelt isoleeritud bioloogilistes laborites.

Minu mõtted:

On selge, et maailmas leidub küllalt valitsusi ja riigijuhte ning ka teadlasi, kes võimaluse avanedes kasutaksid silma pilgutamata AI abi enneolematult võimsate biorelvade loomiseks. Olen üsna kindel, et Kremlis, Põhja-Koreas, Teheranis, ... jne ... kutsuti juba eile kokku kaasolekud teema arutamiseks. Tehisaru "Elu keele mudel" ehk siis geenide toimemehhanismi süvamõistmise kasutuselevõtt muudab tohutult lihtsamaks bioloogia ja geeniteaduse kasutamise nii headel kui halbadel praktilistel eesmärkidel. Nagu ka arvutiteaduses pole oluliste läbimurrete saavutamiseks enam vaja tippspetsialistide armeed. Andmebaasi, teadmised ja süvamõistmise pakub tehisaru, inimene lihtsalt annab juhiseid, mida teha, tehisaru mõtleb välja kuidas teha.

Ma ei kujuta realistlikult ette kuidas oleks võimalik luua üldse mingit kontrollimehhanismi, sest avatud AI mudelid jäävad tippmudelitest maha suhteliselt vähe ja neid on asjatundjatel üsna lihtne häälestada tegema just seda mida tahetakse. Avatud mudelite tootjapoolsete piirangute kõrvaldamine pole eriti keeruline. Kui Stanfordi teadlased jätsid teadlikult andmebaasist ja treeningult välja nii kõrgemate organismide genoomi kui neile ohtlike viiruste informatsiooni siis teised uurimisrühmad ei pruugi seda teha või lausa pööravadki põhitähelepanu inimgenoomile ja inimesele ohtlikele viirustele. Superviiruse omamine on rahvusvahelistes suhetes palju hirmuäratavam ja võimsam ning tohutult odavam väljapressimismeetod võrreldes tuumarelvaga.

Tehisaru mudeli abil uute elujõuliste soovitud omadustega viiruste loomine on esimene samm teel uute organismide loomisel - kõik on võimalik mis pole vastuolus füüsika, keemia, bieoloogia fundamentaalsete põhimõtetega.

Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.

Lõbu läbi.

Emaga suvilas

Alati enne puhkust mõtlen, et mida ma küll kõik need 6 - 8 nädalat Eestis teen? Hirm et igav hakkab aga iga viimane kui kord jääb nädalake puudu vajalike ja toredate asjade tegemiseks, mistõttu hulk jääbki tegemata. Üheks põhjuseks muidugi esialgu liialt lebolt võtmine, esimestel nädalatel tundub, et aega jalaga segada, küll jõuab. Viimased kaks nädalat tekib vajadus mitmeks kehastumise järgi, muidu ei jõua kuidagi pooligi ettevõtmisi läbi viia. Nii jäigi käimata Relva, Sõja ja Loodusmuuseumis, ERM'st Tartu reisust rääkimata. Soome pikemale reisule ega Rootsi ühepäevasele ei leidnud aega, isegi Pärnu või Lätti seekord mitte. Nii mitmegi tuttavaga suhtlesin vaid üle telefoni või sotsmeedias, mida võinuks edukalt ka Kanadast teha. Pikemaid (mitmepäevaseid) matku ette ei võtnud, isegi süsta ei tõstnud garaazhi lae alt auto katusele. Rattaga vaid sõitsin rohkem kui eelmine aasta, pikim 75 kildine ots algkooli klassikaaslastega. Sportlikult olin tegelt õige aktiivne, kokkuvõte postituse lõpus, et lugejaid statistikaga mitte tüütada. Kas teil kipub ka puhkus käest libisema või olen mina ainus selline tuulepea?

Pirnid

Õunad

Neist põnevatest asjadest mida tegin ei jõudnud isegi kirjutada, milles  võisid blogi jälgijad ise veenduda. Ehk kirjutan takkajärgi kiire kontsentreeritud kokkuvõtte nüüd kui olen tagasi tööl ja vaba aega palju lõdvemalt käes. Saan aru küll, et kostab irooniline aga nii on, isegi magada on rohkem aega kui puhkusel.

Kompositsioon suvilas

Alustan lõpust, mis kõige paremini meeles, ei pea isegi meenutamiseks pilte vaatama. Samas jäävat väidetavalt kõige paremini meelde emotsionaalselt laetud sündmused no ja ülejäänud pole ilmselt niikuinii ülestähendamist väärt. Puhkus lõppes nagu ikka tagasilennuga. Eelmisel päeval panin nii suvilas kui elamises asjad piisavalt korda, et teistel võimalikel kasutajatel lihtne ja endalgi uuesti tagasitulles kena ja puhas, kõik korras ja käepärast võtta. Võttis muidugi oluliselt rohkem aega kui planeeritud, isegi mere äärde ei jõudnud viimasel päeval. Eelnevalt tegin nimekirja moblasse, muidu kindlasti lähevad mõned olulised toimingud meelest. Suvilas jõudsin mustsõstradki ära korjata ja ümberkukkunud puuriida üles laduda (põhjusest ei taha momendil ei kirjutada), luku parandada, ... Elamises oli viimast sättimist ja koristamist rohkem, lisaks vaja rattad ära panna, auto garaazhi, ... jne ...

Emaga õhtusöögile jõudsin alles peale üheksat. Juttu jagus nagu ikka pikalt ja pikalt, sai eriti teravalt tunnetatud, et ikka päris mitu päeva või isegi nädalake kulunuks lisaks just temale aja pühendamiseks. Pakkima hakkasin keskööl ja muidugi avastasin, et kohver kipub kitsaks jääma, osa asju olin sunnitud välja praakima ja maha jätma. Esimese hooga sain kreepsu kui kohvrit kaalusin: ise ronisin kaalule: 77kg, kohver näpus 90kg - mida pekki, kuidas nii pisike kohver saab kergelt pakituna 23kg piiri peal olla. Hakkasin mõtlema, mida välja praakida kui tuli pähe kohver ise korraks kaalule panna. Jõllitasin 13kg näitu ja järsku mõistsin - olin peast arvutamisel totra vea teinud pannes lambist 10 kg otsa. Kuna tavaliselt on mu peastarvutamine perfektne, usaldan lihtsate tehete juures ennast rohkem kui kompuutrit aga näedsa, ka süsinikul baseeruv bioloogiline aju võib eksida😛

Jälle üks tuba elamises enam-vähem korras

Lõpuks surusin nii palju kohvrisse kui mahtus ja natuke rohkem, luku kinnisaamiseks oli vaja sõnaotseses mõttes kohvril kogu keharaskusega istuda ja lukkusid hammas hamba haaval ettevaatlikult kinni sikutada. Kindluse mõttes tõmbasin kaks tugevat pakirihma risti kohvrist üle ja pingutasin täie jõuga. Pakkimise tihedust kinnitas hiljem asjaolu, et Vana Tallinna kommikarp koos kommidega ümbrikuks pressitud, liköörikommid kui minipannkoogid. Enam-vähem ühes tükis karbist kättesaamiseks pidin kodus külmikusse panema. Mis mul siis kohvris oli: kümme poolekilost pakki otse Soomest toodud Kulta-Katariina heledat rösti kohvi, igatsorti kommipakke, mõned suveniirid ja kingitused. Riideid vaid niipalju kui pehmenduseks vaja, ehk siis üks fleece põhja peal ja lühikesed püksid ning t-särk kaane all. Kohver ise sihule kõva kevlarist tehtud, mis kõikse paremini kaitseb ja samas väga vastupidav - kaltsukast kümpsiga ostetud. Seljakotiga oli lihtsam, sinna läks vaid droon, akupakid ja elektroonika kott lisaks poolikule kommikotile, läpakakott käe otsas.

Kohver, seljakott, läpakas

Kahe ajal sain magama, igaks juhuks panin kaks moblat äratama nelja eri ajaga ... alustades 4:45 varahommikul. Lennuk pidi õhku tõusma 7:30, ametlikult soovitatakse 2 tundi varem lennujaamas olla (Torontos isegi 3 tundi). Ma pole kunagi seda järginud ega kunagi lennujaama hilinemise pärast maha jäänud. Tavaliselt piisab tund aega varem kohale jõudmisest, arvestan pool tundi kohvri ära andmiseks ja turvaks ning oledki lennuväravas just täpselt pool tundi enne õhkutõusmist kui hakatakse lennukisse laskma. Kui ka tekivad mingid viivitused või järjekord ootamatult pikk piisab oma pileti näitamisest lennujaama ametnikule ja sind viiakse kättpidi eelisjärjekorras läbi. Aja veetmine (raiskamine) lennujaamas lihtsalt ootamise peale sama ärritav kui liiklusummikus istumine. Alati häirinud igasugu ootamistele minev kasutu ajakulu, vanemaks saades tunnetan eriti teravalt - eks seda aega ka vähem järgi jäänud.

Kuidas teie lennuks valmistute, kas õige varakult või viimasel minutil, kas lähete juba varem lennujaama või kipute sealgi viimaste pardale saajate hulgas olema?

Juulikuus tegin sammude rekordi: keskmiselt päevas 20512 ja kokku 635872 läbides 506 km - need mille puhul pulsikell käe peal, ehk siis reaalselt veel rohkem. Jooksin 14 korraga 101 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale. Parim kilt 4:32, parim viiekas 23:22, parim kümps 47:05. Ajad tavalisest nõrgemad, üheks põhjuseks kella vahetus, sest mu kauateeninud (pea 7 aastat) ülitäpse GPS'ga Huawei Smartband 3 Pro klaas kukkus pealt ära, patarei niikuinii kestis maksimaalselt vaid 2 tundi aktiivses GPS rezhiimis. Käisin ja matkasin 134 km, rattal sõitsin 247 km. Pulss 40 - 179, rahuolekus 59. Uneskoor 74, keskmine une kestus 6 tundi ja 45 minutit. Puhkuse jooksul ei kaalunud kordagi kuid naastes kaalule astudes olin 76.0 kg ehk teatava üllatusega normaalkaalust 2 kg kergem.