 |
| Kusagil Soome lahel täiega uhamas |
Sai jällekord pea igasuvine paadiretk Soome ette võetud. Sõbrad kutsusid kaasa, piletirahaks pudel konjakit ja kast õlut, soovitavalt üle 5%'st - võtsin Saku Kulla kohvri ... ja kolm suurt purki "jootrahaks", rohkem seljakotti ei mahtunud. Noblessneri kail kokkusaamine üheksa ajal ja kohe ka väljasõit. Tervituseks lasime paar purki loosi ning avasime konjaki, et tretile õnnistust paludes tilgake Neptunile ohverdada. Sadamast uhasime välja heas tujus, varahommikune konjak mõjus kiirelt, udu hakkas peagi hajuma nii silmist kui merelt. Esmalt vaja Pirita purjespordikeskusest läbi põigata, et paaki sadakond liitrit kütust lasta. See loom neelab teist korralikult, nõks üle poole liitri kildi peale kui kerge lainega 50 rauas.
 |
| Moskva OM märk TOP's |
 |
| Sturmani professionaalsuse näide: seljaga sõidusuunas, rooli asemel🍺 |
Tallinna madalikust möödudes hakkas päike udu seest piiluma ja peagi võis nautida täispäikest. Merel siiski hoidsime fleeced ja kileka seljas, õhutemperatuur vee kohal enamasti sama mis veel ehk 18 kraadi, kihutavas kaatris tuule käes hakkaks muidu päris kiiresti külm. Rootsist saabuv Eckerö Line laev pani oma lainetega meie aluse hüppama aga vene varilaevastiku tankeri tagant läbi sõites tuli kiirus alla lasta, korralikud meetrised lainevallid tulid tihedalt üksteise järgi.
 |
| Varilaevastiku tanker Seahobu 1 tühjalt teel Ust Luugasse |
Kuna kiirus maha võetud tegime joogi ja pissipausi. Tavalainetus nii väike, et hauskarit sai püsti seistes kasutada, kaater pole ju nii peen, et seal vets oleks sisse ehitatud. Kodanikud, kes peavad asjalkäimiseks mugavat istet primaarseks, eksivad rängalt. Oleme näinud kuidas ka kõige suuremad esteedid häda korral isegi suure lainega ilusti hauskarisse lasevad. Häda ei anna häbeneda, merel on kõik võrdsed - nii mehed kui naised kasutavad sama kopsikut ja tühjendavad selle ilusti üle parda üritades ise mitte järgi lennata.
 |
| Soome saared |
Poole tunni pärast hakkas Soome saarestik paistma. Seal jäi silma kiirelt meie suunas kihutav kahtlane kaater, hakkasime juba dokustaate välja otsima aga alus tuiskas mööda hoogu maha võtmata. Ei olnud rajavartiosto, hoopis puolustusvoimat. Soome merevägi peab ilmselt venkude laevadel veidi teravamalt silma peal, et neil ei tuleks mõtet järjekordset kaablit ankruga lõhki kiskuda.
Kuna olime kohale jõudnud lääne pool Helsinkit jätkus sõit piki rannikut idasse. Tuleb tunnistada, et kiirusepiirangute ja meresõidu heade kommete saksa täpsusega järgimine ei õnnestunud kõige paremini. Saarte vahel saavutasime korraliku laadungiga viie mehe, pooliku bensupaagi ja paari õllekasti näol kiiruseks 74 km/h. Kaidest pühkisime troppidena mööda enne kui keegi jõudis randa joosta, järgi saadetud soome keelseid needusi ei kuulnud helikiiruse piiratuse tõttu😜
 |
| Kalaturg ja Uspenski katedraal |
 |
| Maabumine kaubahalli ees |
 |
 |
| Praekilud droonivõrgu varjus |
 |
| See on Helsinki??? |
Järgmisena kultuurilis-religioosne ettevõtmine Uspenski katedraali külastuse näol. Mäe otsast avanes Helsinkile vaade, mida poleks küll osanud ära tunda - ehtne Põhja-Ameerika suurlinn. Muideks, kas teadsite, et Helsinkis kasvavad palmid? Jumalakojas võeti peauksest sisseastumise eest piletiraha, samas kui tagauksest võis igaüks niisama sisse jalutada. Me olime korralikud issanda silme all ja käisime papi välja ehkki mina personaalselt sellel mingit mõtet ei näinud, mitu kokteili läks aia taha. Kiriku keldris oli näitus mingite kummaliste jumalakartmatute sümbolitega kaetud lõuenditest. Tekkis vaidlus on need klingoni või muumikeelsed. Ei viitsinud lähemalt uurida tegelikku päritolu ega ka tehisaru käest küsida. Oma loendamatute pattude lunastuseks süütasime isegi küünlad😏
 |
| Näitus katedraali keldris |
 |
| Senaatintori, Alexander II ausammas |
Linna peal jalutasime veidi ringi, käisime Senaatintoril ja Muumi poes. Lõpuks vältimatu Stockmanni külastus, sest muid ja odavamaid toidupoode ei suutnud läheduses tuvastada. Kiriku külastamisega seoses olid õllevarud otsakorral, tuli uued tarvikud kalli raha eest soetada. Et te meid päris viikingitest barbariteks ei peaks lisan igaks juhuks: õltsi katedraali sees ei tarbinud, ainult peale mäest üles ronimist ehitise ees energiavarude täiendamise mitte purju jäämise eesmärgil.
 |
| Kormoranide poolt dekoreeritud "Satumetsä" |
Kaks pool tundi oli Soome pealinna vaatamisväärsustega tutvumiseks piisav aeg. Kobisime võidukalt paati ja asusime teele ida poole väisamaks metsikuid alasid ja levitamaks ka seal jumalakojast tossude taldade alla jäänud tolmu nagu misjonäridel kombeks. Liiklus suhteliselt hõre, mõned pisemad kaatrid ja paar purjekat.
Saarestikus oli põnev kiirpaadiga kimada, kohati läbipääsud nii kitsad, et lausa tuledega pidi reguleerima, kaks kõrvuti poleks mahtunud. Tee peal jäid silma mitmed saarekesd, kus puud kummaliselt valged nagu oleks lumi peale sadanud, okstel kössitasid mustad kogud kui põrgulinnud. Kormoranid muidugi - puud linnusitaga valgeks värvunud ja surnud - üsna õõvastav pilt võõrliigi hävitustööst.
 |
| Porvoo rafineerimistehas ja kütusemahutid |
Porvoo esisel võimsat rafinerimistehast ja tohutuid kütusemahuteid nähes meenus kaptenile, et bensu peaks veidi paaki lisama, muidu jääme tagasiteel keset Soome lahte toppama. Porvoo linn meenutas mulle ehk kõige rohkem suvitushooaja välist Pärnut. Pärnaallee, vaikne ja rahulik, inimesi polnud suurt näha ja need üksikud, kes silma jäid tundusid liikuvat aegluubis kuhugi kiirustamata. Suurel mänguväljakul paar last purskkaevudes mängimas, kaks parmu sealsamas pingil pudelit kummutamas, üks preili koera jalutamas.
 |
 |
Tõime veidi elu sellesse unisesse linnakesse ja avasime pargipingil enda kiitoidukoha. Laevakokk vehkis kiirelt valmis viisteist võileiba juustude, vorstide ja minu jaoks liiga ohtralt lisatud Eesti sinepiga. Kõrvale rüüpasime õltsi ja magustoiduks hammustasime peale tumedat ja kanget Kalevi shokolaadi, mida maitsestasime suupärasemaks konjaki lonksudega. Kõht täis ja meel hea jalutasime linnakese munakivisillutisega tänavail. Neil oli isegi raekoda, mille platsil silt, et Porvoos asusid kunagi iidsel ajal kuninga ihukaitse kaardiväelased.
Paadiga liikusime tasasel käigul mööda jõge ülespoole nii kaugele kui võimalik. Vee ääres vanad rootsipunased kaubalaod üksteise kõrval, küllap oli linn omal ajal oluliseks kaubateede ristumiskohaks. Kaheksa ajal asusime tagasiteele Tallinna poole. Saarestikus jätkus sõitu hulgaks ajaks enne kui avaveele saime. Plaan keset Soome lahte vette hüpata ja proovida kas varvas ka põhja ulatab. Mõeldud tehtud, mootor lükati kümne ajal vabakäigule kui maad ühestki ilmakaarest näha polnud.
Maad pole näha kusagil ilmakaares, sobiv koht ujumiseks! Loojang imeline!
 |
Lahe keskosa polegi kõige sügavam kuid 75m on täitsa viisakas, põhjani küll sukelduda ei õnnestu. Veesoojust 17-18 kraadi, kergelt karastav ja täiesti ujutav, laine mõnikümmend senti. Vette hüppasime vöörist ja tagasi paati ronisime ahtrist redelit pidi. Vettehüppe pilte postitada ei saa sündsuse kaalutlustel, sest otse loomulikult polnud kellelgi midagi seljas. Jahedas vees ujumine tekitab alati huvitava fenomeni: välja tulles on isegi tuule käes soe, ju keha külmashokist otsustanud kiires korras lisa energiavarud käiku lasta.
Päike hakkas horisondile liginema, plõksisin paarkümmend loojangupilti, nii imelised värvid ja pilvede kujundid, valguse ning varju mängud. Praegugi raske valida milliseid teiega jagada - liiga paljud mu arust haruldaselt kenad. Poole tunni pärast märkasime Tallinna madala tuletorni silmapiiril. Siit veel tükk maad sõita aga bensu kippus väheks jääma, juba oli vaid kaks ähvardavalt punaseks värvunud kriipsu järgi. Võrreldes autoga on paadi puhul kütuse lõppedes seis vähe nigelam, jääd triivi ja pead abi kutsuma ning lootma, et liiga kalda lähedal pole. Samas on paadi kütusepuudus naljaasi võrreldes lennukiga, viimane lihtsalt potsatab (paremal juhul planeerib) alla.
 |
 |
Tallinna madala tuletorni olid lugematud kormoranid pesitsuspaigaks valinud. Neid lendas sealt parvekaupa, kui mootorimüraga linde häirisime. Nägime ka hüljest meid uudishimulikult piidlemas, vahtis oma minut aega enne kui kadus lainete alla. Viimased pool tundi sõitis kapten ökonoomses rezhiimis 50 km/h ja 0.5L/km. Jälgisime pingsalt bensumõõdikut. Stoppama jäämine on lihtsalt tüütu, mitte katastroofiline probleem, oota jupp aega enne kui merepääste bensu kohale transpordib. Oma kolm-neli kilti oli minna kui mõõdik nulli kukkus, aeg ajalt sähvatas üks punane kriips kui paat suurema lainega loksutas. Pirita sadama akvatooriumi keerates sõitsime ilmselt aurudel aga mis peamine, kohale jõudsime omal jõul.
 |
| Bensupaak tühjavõitu😱 |
Noblessnerisse oli siit veel jupike maad, mida läbides tõmbas paadijuht gaasi peale, oli vaja suure laeva nina eest läbi sõita, et mitte tema lainetesse jääda. Kai äärde saime 23:40, päevaga läbi sõidetud veidi üle 300 kildi. Surusime kiirelt kätt ja kiitsime kaptenit enne kui hakkasin pooltühja seljakotiga bussipeatuse poole sörkima - jõudsin napilt viimase peale, mis kesklinna viis. Vabaduse platsil istusin 24 peale ümber, linnakorteri uksest sisse veidi peale südaööd. Vägev sõit oli, suvepuhkuse üks oodatumaid ettevõtmisi.
Kuidas teil merel enesetunne, kas lainetus häirib või merehaigus pole probleem. Eelistate väiksemat või suuremat alust või pigem lennukit või hoopis jätaks reisimise teiste lõbuks?
P.S. Eelkirjeldatud loos esineb kirjanduslikke liialdusi😉
