Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?
Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.
Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.
Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.
Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.
Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!
Käes juba 20's kuupäev, eelmisest postitusest möödunud kümne päeva jooksul polnud kuidagi mahti kirjutada. No tegelt muidugi oleks leidnud aega kui oleks väga tahtnud aga ma olen ju puhkusel ja tahan vahepeal ka mittemidagi teha ning lihtsalt logeleda. Eriti pole muidugi õnnestunud ... nii kuradi palju on saanud ette võtta. Otsustasin kirjutada senisest kõikse vägevamast elamusest ehk Vennaskonna kontserdist. Tegu mu noorusaja kultusbandiga, kui üldiselt muusikast suurt ei hooli siis Propeller ja Vennaskond tuletavad nii tugevalt ilusat noorusaega meelde, et võtab kohe ohkama. Poleks ausalt öeldes uskunud, et selles elus veel Vennaskonna elavale muusikale saan kaasa elada. Tervet kampa muidugi polnud kuid kolmest vanemast härrasmehest Trubetskiga eesotsas piisas ehtsa mulje jätmiseks.
Hommikul vara sõitsin sõbra juurde Läänemaale. Pärnu maantee bensukast tankides sain 5euri jagu rikkamaks, keegi oli tagasiantud raha automaati jätnud. Hommikukohv hinge alla pandud põrutasime kamraadi tranduletiga Mihkli laadale. Esmalt soetasin mõned ahvatleva välimusega magusad küpetised ja purgi õltsi kasutades selleks vaid hommikust leidvaluutat ja jäi ülegi. Hinnad täiega üllatasid: pirakad väiketootja saiakesed maksid alla euri, 0.33'ne õllepurk 2 euri. Müstika tänapäeva oludes, kondiitritoodete müüja Lõuna-Eestist, õlle pakkuja Tõstamaalt.
Aga seekord oli mul lausa eesmärk leida üht konkreetset objekti, nimelt Vasara luku lingi keelt, mis suvilas pooleks läks. Esimese hooga tahtsin uue luku panna, paraku ukses olev lukumehhanismi pesa ja lukuaugud absoluutselt uute lukkudega ei sobi. Ehituspoes kinnitati, et sihukesi pole ja ainus lootus kusagilt laadalt leida. Nii ma siis väisasin vanakraamikaupmehi, igavesti põnev nende koluhunnikus sorida. Aeg-ajalt tuli end näpistada, jätmaks ostmata mingit ägedat kuid otstarbetut träni. Lõpuks sain aru, et kui tahan osta lukku pean küsima, ise otsimine õnneasi. Erilist lootust mul polnud, kuid juba teine mees oskas koodsõna "Vasara lukk" peale kaupmeest soovitada.
Linnuparv Kloostri vaatetornist nähtuna
Juhatuse järgi kohale minnes leidiski vanaätt lukuhunnikust just sellise, mida mul vaja. Osa juppe (südamik) puudu, kuid mind see ei heidutanud. Need vanad lukud käivad kruvidega kinni, võin lihtsalt võtta keele välja või tõsta lingi ümber. Lukusüdamiku vahetan ka välja, sest minu omal üks pool millegipärast ei tööta. Lisaks pillasin võtme maha ja ei suutnud enam leida ehkki otsisin suht põhjalikult rohu seest ja trepikivide vahelt (detektoristist olnuks palju abi). Uue Bauhofist ostetud südamikuga saab muidugi omaette kammajaa tulema, pean tema keelt lühemaks viilima, et keeramisel korralikult funktsioneeriks.
Ringi käies tuli meelde, et tegelt oleks vaja ka uut kirvest suvilasse, eelmine oli mingil imelikul moel jalad kasvatanud ning minema kõndinud. 10 euriga skoorisin päris viisaka väikese kirve, lukk muideks maksis viieka. Veel kümpi kulutasin auto pagasimati peale, see on igati mugav, kraami vedamisest tulev sodi lihtne välja visata, ei pea tolmuimejaga jamama. Viimane ost mõnus pussnuga tupega. Kallivõitu oli, aga just sellist oli mul vaja ja võttes arvesse enda palka pole kahju laadamüüjaid veidi toetada. Parteide telkide juurest astusime läbi, Oravate kohapeal küpsetatavad pannkoogid ja vaarikamoos olid head, nende püsivalijana võisin südametunnistuse piinadeta nautida. Minu hääle saanuks partei, kes tasuta õlut pakub, paraku jääb selline tore komme eelmisesse sajandisse. Teatavasti muidugi midagi head ei tulnud õlletubadest võrsunud pruunsärklaste seltskonnast😏
Kõhu sõime täis kohapeal, mehine hunnik sashlõkiliha ja kartuleid ning salatit maksis vaid 15 euri - paras pingutus oli kõik sisse mahutada. Ilm oli algul jube palav, higi voolas seljas aga lõunaks läks normaalsemaks, õhtuks ennustas lausa sadu. See probleemiks kuna simman algas kuue ajal ja Vennaskond pidi lavale astuma alles tund enne keskööd. Nähes 15 eurist üliodavat piletihinda soetasime need koheselt, kui tõepoolest hull sadu pole kaotus nimetamisväärt, kuid Vennaskonda nägemise supervõimalust ei saa lasta mööda minna. Unustasin mainida kohe alguses kirikus orelimuusika kuulamise, omaette huvitav kuid üle nelja loo ei viitsinud olla. Pastor lahe vend: soomlane, kes rääkis suht ladusalt eesti keelt ega võtnud jumalasõna kuulutamist üleliia tõsiselt.
Kolmeks oli laadal tiir peal, läksime Kloostri vaatetorni juurde jahutamise mõttes jõkke ujuma. Kui aega ikka liiga palju üle küttis sõber kiirelt sauna, saime kenasti puhtaks ja lõhnastatud enne kontserti. Soendusbandiks Flyers, lasid tuntud lugusid. Nüüd muidugi läksid taevaluugid valla ja vahepeal kallas hoolega. Sain soodsasse kohta suure tamme jämeda haru alla varju, istusin mõnusalt raiepakul selg vastu tüve ja rääkisin teisel mandril oleva kaasaga pea tund aega kuni vihm vähemaks jäi. Saime veel paar pisemat sahmakat vihma kuid Vennaskonna esinemise ajaks selgines taevas.
Järgmised poolteist tundi elasin koos publikuga täiega 80'te alguse rütmis. Üllatav, et rahvas teadis sõnu ja laulis kaasa ning viskas entusiastlikult näppu lava ees. Muusikud andsid järjest tund ja veerand lauldes läbi pea kogu repertuaari lühendatud kujul, võimas energia. Teatasid, et viimane lugu aga nagu kombeks tulid rahva tungival nõudmisel tagasi lavale ja tegid mitte ühe või kaks vaid lausa viis-kuus lisalugu. Üks neist tuntud hitt: "Insener Garini hüperboloid". Võtsin päris palju videot, rohkem vaibi kui muusika pärast. Soovija saab neid lugusid kvaliteetselt originaalis youtubest kuulata. Veel kord rõhutan, et tõepoolest äge ja suured tänud sõbrale, kes kohale kutsus, öömaja pakkus ja isegi sõidutas.
Pühapäeva õhtul kui jalutasin Vääna poest läbi ilmus taevasse pahaendeline lohe. Mis seal imestada, esmaspäevaks ennustati tormi. Öösel juba hakkas tuul maja kallal sakutama ja ulgus räästas. Hommikul oli ilm siiski täiesti joostav, ehkki esialgu plaanisin seda päeva vahele jätta. Vihma parasjagu ei sadanud erinevalt ennustatust ja pilvitus polnud ka kõige ähvardavam, 14 kraadi temperatuur just paras jooksmiseks. Tegin end toas kätekõverduste ja kõhulihaste trenniga soojaks enne kui astusin rõdule ning tõmbasin tossud jalga. Veidi jahe aga joostes läheb keha paari minutiga soojaks.
Jooksuga merre, vett nii merest kui taevast
Isegi metsa vahel puhus tuul parasjagu, rannale jõudes avanes äge vaade: lained käisid riietuskabiinideni välja, mõned prügitünnid olid juba ümber lükanud. Joosta sai suht kitsal liivaribal pidevalt jälgides, et mõni suurem laine papusid märjaks ei teeks. Liiv oli läbi vettinud ja pehme, mis tegi liikumise raskemaks. Iga samm vajus läbi ja tõukamine andis järgi, energiat kulus tavapärasest hulga rohkem. Tuul oli õnneks poolestsaati küljepealt, ehk täitsa vastutuult jooksma ei pidanud. Pooleteisekildise ranna peale vaid paar inimest, pole ka imestada, sest vahepeal tuli lühike sahmakas vihma.
Viis kilti täis viskasin riided seljast ning tormasin lainetesse. Murduvad vahused harjad käisid üle pea juba üsna ranna ääres. Teisest sügavamast osast mere poole ei tikkunud, sest varvas ulatas põhja vaid laine vaos. Voolus oli päris võimas piki randa idapoole seal kus mina vees. Sellise lainega tekivad isegi Väänas ka mere poole voolavad kohad (riptide) mis võivad ohtlikuks osutuda kui ei oska õieti käituda või paanikasse lähed. Möllasin lainetes oma veerand tundi, igati äge suplus - ujumiseks seda nimetada ei saaks. Välja minnes tõmbasin viisakusest vaid jooksupüksid jalga, keha oli nii palav ja märg, et särgi jätsin kätte. Randa mööda tagasi jalutades tulid kaks paksudes jopedes inimest vastu, vaatasid mind kui äraeksinud jääkaru. Kuidas teil, aga mul on alati merest tulles isegi jäise tuule käes päris pikalt soe ehkki vette minek alati kokkuvõtmist nõudev.
Suvilas tegin kuuma kohvi saiakeste kõrvale ja sõin oma tavalise keefiri-moosi-müsli hommikusöögi. Hoovihma sahmakatega ilm välja just ei kutsunud. Blogistasin ja vaatasin läpaka taga videosid ning eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid. Tukastasin isegi tunnikese. Lõpuks hakkas igav. Kuna tuul oli ilmselt veelgi tõusnud otsustasin randa jalutada mere möllamist vaatama.
Hea otsus, vesi oli tõusnud, lained suuremad ja lohe ning purjelaudurid välja ilmunud. Vaatasin kadedusega nende kihutamist lainetel. Kunagi ammu Kariibis soojas ookeanis õppisin purjelauaga sõitma aga sinna see jäi, ehkki esimese hooga oli plaan ka endale osta. Üks lohelaudur lendas oma 10 meetri kõrgusele ja õige pikalt enne kui tagasi vette maandus. Temast pilti ei saanud küll aga purjelauduri ebaõnnestunud hüppest.
Istun rannatoolil enne merre minemist
Teiste vahtimine ajas endalegi isu peale vette minna. Koorisin riided seljast aga kere oli jaheda võitu. Mis ikka, jooksen mõned kiired sajameetri otsad end soojaks. Püksid olid juba ära võetud, rahvast rannas polnud, sprintisin ihualasti ja mõistsin, et vanakreeka olümpiasportlaste elu polnud lihtne. Palja tilliga jooksmine osutus parajaks väljakutseks. Too tagus hoogsalt vastu kintsusid, eriti kui täiega liduda. Ei oska taolise asja peale mõelda, sest tavaolukorras hoiavad ju alukad või spordipüksid riistvara kenasti omal kohal laskmata liiga vabalt ringi hüpelda. Noh olen nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam😛 Muideks, avastasin just, et noku emotikoni tavatabelis ei ole.
Lained olid reaalselt veel suuremad kui hommikul. Edukalt sai kõhuli "bodysurfingut" teha. Voolus võimsam kui enne ja muidugi oskasin sattuda mere poole voolavasse kohta kuna polnud rannalt olukorda jälginud. Midagi hullu polnud, lihtsalt ujusin veidi rannaga paralleelselt ja siis hakkasid lained jälle ise ranna poole tagasi kandma. Kaugemal kimas must paar purjelaudurit suht lähedalt mööda, natuke muretsesin, kas nad ikka näevad mind ja oma lauaga otsa ei aja.
Mind on juba lapsepõlvest peale tormiga mere äärde tõmmanud, lainete möllus on midagi nii ägedat ja võimast, võin seda tunde vahtida randa mööda jalutades. Samuti nagu elavat tuld lõkke näol, häda pärast ajas poisikesena isegi lahtine pliidiuks asja ära. Vanaema muretses, et ega laps ometi püromaan ole, vahib teine tuld nii andunult😁 Tuli ja vesi, kaks vastandit pakuvad oma ürgset jõudu esitledes vägagi kaasakiskuvat vaatepilti.
On teil mingeid vaatemänge, mida lummatuna võite pikalt jälgida?
Mis on lihtsa eluga harjunud inimesel puudu täielikust õnnest ... külm õlu. Paraku tagab külma õlle igal momendil vaid külmutuskapp. Eestis olles meeldib mulle küige rohkem olla suvilas. Põhjus on lihtne - asub metsa ääres, Põhja-Eesti parimast liivarannast vaid kilomeeter, eemal linnakärast, ... jne ... Suvilas õnneks ei saa ka suurt midagi tööd meenutavat tegevust ette võtta erinevalt endistest aegadest kui kartuli, tomati, kurgi, sõstarde, tikrite, õunte, pllomide, pirnide, ... jne ... kasvatamine oli oluline lisaabi hoidistega varustatult talve üleelamiseks. Isegi kui tahaks siis Hispaania teod muretsevad selle eest, et aiandus kujuneks kohutavalt vaevarikkaks ja närvesöövaks tegevuseks.
Mul on olemas 20 euri eest piiramata mahuga 5G internet, mis tagab piisava ühenduse välisilmaga. Saan vaadata läpakalt nii telekat kui youtube videosid, jalka mänge ja uudiseid kui viitsin, kuulata podcaste, häire sõja algamise kohta, ..,. jne ... Oma metsas lõket teha ja liha grillida kui viitsimist, enamasti siiski rahuldun ostetud soojade valmistoitude ja saiakeste ning puuviljadega. Paraku toidu kõrvale joodav õlts kippus olema soojavõitu, sest SENI pole olnud külmkappi. Tegelt on üks, aga see OKA sama vana kui mina ja oluliselt viletsamas seisus, ehk siis külma ei hoia - peaks vist uunikumina maha müüma mitte vanarauda viima. Seega otsustasin osta minikülmiku suvilasse ja sain selle kolmapäeval kätte.
Toppisin autosse ja kimasin suvilasse, naaber aitas maha tõsta. Ehkki kerge teine aga suurt kasti tülikas üksi autost kätte saada. Õnneks meenus kunagi kuuldud inf, et külmikut ei tohi peale pikali transportimist kohe peale lülitada. Küsisin AI käest üle ja tõsi oli aga mitte põhjusel mis mina arvasin. Mitte soojusvaheti vaid kompressori õli voolab valesse kohta. Saades teada mis firma, mis mudel ja kui kaua see autos külili oli teatas Gemini, et 2 tunnist püstihoidmisest piisab aga kindluse mõttes võin hoida 5 tundi enne sisselülitamist. Nii ma ka tegin. Õhtul saabus suur hetk - pistsin stepslisse ... ootan mis ootan, miskit ei juhtu. Pekki, kas Hiina praak?
Võtsin juhendi (juhend külmkapi kasutamiseks??? - ilmselgelt inimkonna intellekt mandub) kätte lugemaks, ega ma midagi valesti teinud. Nojah külmikul on mingi ooterezhiim, peale vooluvõrku ühendamist ootab 10 mintsi enne kui kompressor peale lülitab. Läkski käima kuid haruldaselt vaikselt, kahtlustasin, et miskit ikka nässus, poole tunniga minimaalne temperatuuri vahe. Viskasin moe pärast jahedat vajavad asjad sisse ja kerisin magama. Öö jooksul paar korda ärgates polnud küll kuulda, et külmik töötaks. Kanadas meie uhke suur teeb sellist müra, et õue kuulda, eriti kui mõned klaaspurgid puutuvad üksteise vastu. Hommikul avasin hingevärinal ukse, õlts oli külm mis külm, ta töötab siiski.
Seega seadsin end suvilas permanentselt sisse. Hommikuti käin rannal jooksmas, kuna liiva peal mõnevõrra raskem siis piirdun 5 kildiga ja natu rahulikuma tempoga - puhkus ikkagi. Eriti mõnus osa on peale jooksu merre hüppamine. Järgneb kohv ja hommikueine heast paremast eesti toidust samal ajal läpakal netis surfates, uudisi lugedes, eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid vaadates ja teiste blogipostitustele pilku peale visates.
Sõltuvalt ilmast hulgun päeval või õhtul metsa all, suur 200 hektarit Suurupi looduskaitseala pluss vähemalt teist samapalju riigimetsa algab kohe krundi tagant. Või siis käin veel kord mere ääres, samme koguneb 20000 ringis päevas. Kui viitsin askeldan veidi krundil ja majas kuna erinevalt üürnikust on kinnisvara omanikul alati midagi teha - muru niita, metsa all maha kukkunud oksi korjata ja lõket teha, midagi remontida, maja ja selle ümber koristada ...
Elamises aastakümnete jooksul kogunenud mittevajaliku pahna utiliseerimine on kõige tüütum osa. Mille kuradi pärast inimesed muretsevad endale igasugu nodi ja tohutus koguses riideid ega raatsi vanu minema visata. See tüüpiline - äkki läheb vaja. Ennevanasti kuldsel nõuka ajal oli ehk veel mõistetav, midagi polnud saada ja kui vedas ostsid võimaluse korral mitme põlvkonna jaoks ette, rahal polnud niikuinii väärtust. Ringi vaadates nii oma suvilas kui mujal tekib sügav veendumus, et inimesel on aukartusäratav hulk orava geene, kes muudkui kogub varusid ja siis enamuse unustab. Ega ma ise sellest patust prii ole aga teiste poolt kogutud kraami nähes paistab kuidagi selgemini silma - lihtsam mõttetu rämps minema visata, sest pole mälestusi ega emotsionaalset sidet.
Suvila garaazhi riiul, paljude otstarvet ei tea, AI ütles et vasakul mutilõksud
Riiete osas eriti silmatorkav arvestades, et olen juba kolm nädalat saanud edukalt hakkama vaid kahe paari sokkide, kolme paari jalatsite, kolmede lühikeste pükste, kolme t-särgi, kahe flece ja vihmakile ning mütsiga. Sealjuures on üks komplekt puhtalt jooksuvarustus. Suvilas töötamiseks seal asuvad vanad tossud ja paar riietuseset. Suvel muidugi lihtsam aga ikkagi - tegelt läheb päriselt vaja ülivähe riideid.
Kuidas teil suhtumine vanadesse asjadesse. Kas suudate hoida mõistlikku kogust kraami ja riideid ning viite vanad ära kui uued muretsete või kipub kõik kuhjuma, sest lihtsalt ei raatsi loobuda?
Juunikuu aktiivsuskokkuvõte: Jooksin 14 korraga 102km kesmise tempoga 4:41 kilomeetri peale. Enamus kuu esimeses pooles, teises liiga palju muid ettevõtmisi, liiga aktiivne puhkus, et jõudnud rajale. Käisin 66km, samme päevas keskmiselt 17714, rattaga 122km. Pulss 40 - 184. rahuolekus 58. Kaal 76.2-77kg, keskmine 76.6, samas kuu viimases pooles pole mõõtnud ja kardetavasti juulis jääb ka mõõtmata, sest suvilas pole kaalu. Näis mis peale puhkust näitab kui esimest korda kaalule ronin😏 Uni on olnud keskmisest nigelam seoses ajavahe seljatamisega, kuid viimane nädal suvilas super. Füüsilist aktiivsust keskeltläbi 55min päevas.
See pole üldse irooniline nagu nii mõnigi ilmselt arvas postituse pealkirjale klikkides. Kui lootsite lugeda järjekordset kurtmist ja halamist on mõttekas see lugu vahele jätta. Aga nüüd asja juurde, nimelt tuli mu üle 90'sele emale teade: ID kaart aegub peagi. Lootsin, et saab lihtsalt üle interneti asi aetud aga kus sa sellega, nii näpujäljed kui allkiri vaja kohapeal teha. Üritasin aega broneerida kuid esimene vaba alles septembris, aegumine augusti algul. Mis siis ikka, sõitsime emaga kohale, mõtlesin, et kui järjekord jube pikk, viin ta vahepeal koju ja seisan ise seni kui hakkab lähemale jõudma. Poole üheteist ajal ukse taga järjekorda polnud, hea enne. Sees saime ametnikult juhendi, et esiteks vaja kabiinis pilt, allkiri ja näpujäljed teha ja siis alles võtta number, et taotlus kohapeal sisse anda. Kabiinisabas umbes 20 inimest, läksin sappa ja panin ema istuma, loodetavasti ei lähe liiga kaua.
Kohe astus üks kena noor naine ligi ja pakkus, et "memm" võib tema ette tulla, tal pole kiiret. Tänasin südamest, natu piinlik oli aga rääkisin emaga ja veensin, et kui teine heast südamest pakub on viisakas vastu võtta. Meie ees oli nüüd vaid 5 inimest, hakkasin vestlema noore daamiga kui järjekorra esimene inimene tuli ja pakkus, et ema võiks kohe minna, keegi just tuli välja. Nagu täitsa lõpp, no ja ema ei näinud nii hädine välja, aga Tammasaare PPA's avaldusid küll eestlaste parimad küljed. Kabiinis tuli kohe ametnik appi, sest millegi pärast ei sobinud pilt esialgu masinale. Saime sellega ühele poole ja läksin võtsin numbri. Mul oli plaanis ka enda ID tellida kuid ei sobinud olukorda kurjalt ära kasutada, tulen ise hiljem uuesti.
Siin oli ennevanasti soo
Veerand tunnikest ootamist ja meid kutsutigi laua juurde, kus ametnik paberid täitis, lasi emal üle vaadata ja soovis head päeva. Kokku läks vaid pool tundi, hinges olin valmistunud vähemalt kahetunniseks maratoniks. Õhtupoole veel käisime vanaema kodukohas Rannamõisas sugulastega kohtumas. Lapsepõlvest meelde jäänud kohast on enam-vähem endine vaid elumaja. Aed ja ümbrus tundmatuseni muutunud, pärijate poolt suuremas osas ilusti korda tehtud, mina ainus, kes pole lillegi liigutanud - maalapil vohab silmini hein, mis seal ikka, nimetagem pärandniiduks.
Imehea marmelaad, olete saanud?
Enda dokumendi jaoks pidin ka kohale minema, sest näpujälgi ja allkirja üle neti ei tee. Järgmisel päeval umbes samal ajal oli isegi lühem saba kabiini. Otsustasin kodus taotluse sisse anda kuid õhtul kui üritasin viskas mingi error koodi ette ehkki tunnistas, et kõik info olemas. Pidin ikka järgmine päev kohale minema. Ametnikult numbrit küsides kurtsin, et ei saanud läpaka peal teha. Too soovitas: proovi praegu mobla peal, vaatame mis veakood tuleb. Toksisin moblal kenasti sisse ja nii kummaline kui see ka polnud, aksepteeris kõik kenasti, polnudki vaja numbrit, et oodata ja laua taga ametnikul lasta seda teha.
Koju jalutades murdis minu ees üks vanem naine oma kinga kontsa. Mõtlesin kas peaks abi pakkuma, aga olin veidi kalkari moodi riides, äkki ehmatan inimese veel ära Lepistiku metsa vahel ligi astudes. Saja meetri pärast hakkas hing vaevama, pöörasin ringi ja läksin tagasi aga hädalist enam polnud. Ju siis läks paljajalu koju või aitas keegi teine, samas ei kujuta ette mida oleksin tegelikult osanud teha, abi pakkuda samas viisakas ikka. Eks see nii käibki, et kui teised sinu vastu kenad tahad ka teistele kena olla. Ema sai sealjuures juba kaks päeva hiljem teate, et võib ID kaardile järgi tulla.
Tänapäevane
Selgelt mäletan sellist silti
Sama teema alla käib ka Maxima teenindus. Lisaks vähesele toidukraamile ostsin kaks ülikooliaegset lemmikõlu "Saku Hele". Päris sama maitse küll enam ei ole, raske öelda kas lihtsalt ilus nooruse mälestus kuna võrdluseks oli siis vaid Zhiguli või on Euronormid maitse kihva keeranud. Äkki keegi 40 aasta eest Saku Heledat mekkinud vanur oskab kommenteerida, kuidas temale tundub? Ostsin nii nostalgialaksu ihaluses kui ka soodukat nähes - 1.55 pole paha (vahemärkus - 🍺omal ajal 50 kop, vaneminseneri kuupalk 155 rbl - ehk siis õllehinna vaatevinklis on elu kõvasti paremaks läinud😉) arvestades, et seni olin näinud eri poodides vaid 2 eurist hinda. Iseteeninduskassas paraku lõi ette 2.10, kurtsin muret ainsale järelvalve prouale. Too läks vaatas hinnasilti, tuli tagasi 0.33'se Saku Ice pudeliga ja lasi hoopis selle läbi andes mulle 2 euriga kaks Saku Heledat. No kas pole haruldaselt tore teenindus!
Sai jällekord pea igasuvine paadiretk Soome ette võetud. Sõbrad kutsusid kaasa, piletirahaks pudel konjakit ja kast õlut, soovitavalt üle 5%'st - võtsin Saku Kulla kohvri ... ja kolm suurt purki "jootrahaks", rohkem seljakotti ei mahtunud. Noblessneri kail kokkusaamine üheksa ajal ja kohe ka väljasõit. Tervituseks lasime paar purki loosi ning avasime konjaki, et tretile õnnistust paludes tilgake Neptunile ohverdada. Sadamast uhasime välja heas tujus, varahommikune konjak mõjus kiirelt, udu hakkas peagi hajuma nii silmist kui merelt. Esmalt vaja Pirita purjespordikeskusest läbi põigata, et paaki sadakond liitrit kütust lasta. See loom neelab teist korralikult, nõks üle poole liitri kildi peale kui kerge lainega 50 rauas.
Moskva OM märk TOP's
Sturmani professionaalsuse näide: seljaga sõidusuunas, rooli asemel🍺
Tallinna madalikust möödudes hakkas päike udu seest piiluma ja peagi võis nautida täispäikest. Merel siiski hoidsime fleeced ja kileka seljas, õhutemperatuur vee kohal enamasti sama mis veel ehk 18 kraadi, kihutavas kaatris tuule käes hakkaks muidu päris kiiresti külm. Rootsist saabuv Eckerö Line laev pani oma lainetega meie aluse hüppama aga vene varilaevastiku tankeri tagant läbi sõites tuli kiirus alla lasta, korralikud meetrised lainevallid tulid tihedalt üksteise järgi.
Varilaevastiku tanker Seahobu 1 tühjalt teel Ust Luugasse
Kuna kiirus maha võetud tegime joogi ja pissipausi. Tavalainetus nii väike, et hauskarit sai püsti seistes kasutada, kaater pole ju nii peen, et seal vets oleks sisse ehitatud. Kodanikud, kes peavad asjalkäimiseks mugavat istet primaarseks, eksivad rängalt. Oleme näinud kuidas ka kõige suuremad esteedid häda korral isegi suure lainega ilusti hauskarisse lasevad. Häda ei anna häbeneda, merel on kõik võrdsed - nii mehed kui naised kasutavad sama kopsikut ja tühjendavad selle ilusti üle parda üritades ise mitte järgi lennata.
Soome saared
Poole tunni pärast hakkas Soome saarestik paistma. Seal jäi silma kiirelt meie suunas kihutav kahtlane kaater, hakkasime juba dokustaate välja otsima aga alus tuiskas mööda hoogu maha võtmata. Ei olnud rajavartiosto, hoopis puolustusvoimat. Soome merevägi peab ilmselt venkude laevadel veidi teravamalt silma peal, et neil ei tuleks mõtet järjekordset kaablit ankruga lõhki kiskuda.
Kuna olime kohale jõudnud lääne pool Helsinkit jätkus sõit piki rannikut idasse. Tuleb tunnistada, et kiirusepiirangute ja meresõidu heade kommete saksa täpsusega järgimine ei õnnestunud kõige paremini. Saarte vahel saavutasime korraliku laadungiga viie mehe, pooliku bensupaagi ja paari õllekasti näol kiiruseks 74 km/h. Kaidest pühkisime troppidena mööda enne kui keegi jõudis randa joosta, järgi saadetud soome keelseid needusi ei kuulnud helikiiruse piiratuse tõttu😜
Kalaturg ja Uspenski katedraal
Maabumine kaubahalli ees
Helsinkisse jõudsime veerand kahe ajal. Paadi parkimisega muret pole, teatava üllatusena saab seda teha tasuta südalinnas vana kaubahalli või kalaturu ees. Viskasime mõned õlled seljakotti Helsinki jalutuskäigule kaasa. Esiteks tutvusime kaubahalli vetsuga, viisakas ja lausa humoorikate värssidega dekoreeritud. Kalaturul pakutakse moikkusid hingehinnaga, Viron poikat ikka ostavad, et suu seks teha. Kajakate vastu on ettenägelikult droonivõrgud üles tõmmatud, need tegelased nii ülbed, et ei või sammugi traatide alt välja astuda, kohe ründavad.
Praekilud droonivõrgu varjus
See on Helsinki???
Järgmisena kultuurilis-religioosne ettevõtmine Uspenski katedraali külastuse näol. Mäe otsast avanes Helsinkile vaade, mida poleks küll osanud ära tunda - ehtne Põhja-Ameerika suurlinn. Muideks, kas teadsite, et Helsinkis kasvavad palmid? Jumalakojas võeti peauksest sisseastumise eest piletiraha, samas kui tagauksest võis igaüks niisama sisse jalutada. Me olime korralikud issanda silme all ja käisime papi välja ehkki mina personaalselt sellel mingit mõtet ei näinud, mitu kokteili läks aia taha. Kiriku keldris oli näitus mingite kummaliste jumalakartmatute sümbolitega kaetud lõuenditest. Tekkis vaidlus on need klingoni või muumikeelsed. Ei viitsinud lähemalt uurida tegelikku päritolu ega ka tehisaru käest küsida. Oma loendamatute pattude lunastuseks süütasime isegi küünlad😏
Näitus katedraali keldris
Senaatintori, Alexander II ausammas
Linna peal jalutasime veidi ringi, käisime Senaatintoril ja Muumi poes. Lõpuks vältimatu Stockmanni külastus, sest muid ja odavamaid toidupoode ei suutnud läheduses tuvastada. Kiriku külastamisega seoses olid õllevarud otsakorral, tuli uued tarvikud kalli raha eest soetada. Et te meid päris viikingitest barbariteks ei peaks lisan igaks juhuks: õltsi katedraali sees ei tarbinud, ainult peale mäest üles ronimist ehitise ees energiavarude täiendamise mitte purju jäämise eesmärgil.
Kormoranide poolt dekoreeritud "Satumetsä"
Kaks pool tundi oli Soome pealinna vaatamisväärsustega tutvumiseks piisav aeg. Kobisime võidukalt paati ja asusime teele ida poole väisamaks metsikuid alasid ja levitamaks ka seal jumalakojast tossude taldade alla jäänud tolmu nagu misjonäridel kombeks. Liiklus suhteliselt hõre, mõned pisemad kaatrid ja paar purjekat.
Saarestikus oli põnev kiirpaadiga kimada, kohati läbipääsud nii kitsad, et lausa tuledega pidi reguleerima, kaks kõrvuti poleks mahtunud. Tee peal jäid silma mitmed saarekesd, kus puud kummaliselt valged nagu oleks lumi peale sadanud, okstel kössitasid mustad kogud kui põrgulinnud. Kormoranid muidugi - puud linnusitaga valgeks värvunud ja surnud - üsna õõvastav pilt võõrliigi hävitustööst.
Porvoo rafineerimistehas ja kütusemahutid
Porvoo esisel võimsat rafinerimistehast ja tohutuid kütusemahuteid nähes meenus kaptenile, et bensu peaks veidi paaki lisama, muidu jääme tagasiteel keset Soome lahte toppama. Porvoo linn meenutas mulle ehk kõige rohkem suvitushooaja välist Pärnut. Pärnaallee, vaikne ja rahulik, inimesi polnud suurt näha ja need üksikud, kes silma jäid tundusid liikuvat aegluubis kuhugi kiirustamata. Suurel mänguväljakul paar last purskkaevudes mängimas, kaks parmu sealsamas pingil pudelit kummutamas, üks preili koera jalutamas.
Tõime veidi elu sellesse unisesse linnakesse ja avasime pargipingil enda kiitoidukoha. Laevakokk vehkis kiirelt valmis viisteist võileiba juustude, vorstide ja minu jaoks liiga ohtralt lisatud Eesti sinepiga. Kõrvale rüüpasime õltsi ja magustoiduks hammustasime peale tumedat ja kanget Kalevi shokolaadi, mida maitsestasime suupärasemaks konjaki lonksudega. Kõht täis ja meel hea jalutasime linnakese munakivisillutisega tänavail. Neil oli isegi raekoda, mille platsil silt, et Porvoos asusid kunagi iidsel ajal kuninga ihukaitse kaardiväelased.
Paadiga liikusime tasasel käigul mööda jõge ülespoole nii kaugele kui võimalik. Vee ääres vanad rootsipunased kaubalaod üksteise kõrval, küllap oli linn omal ajal oluliseks kaubateede ristumiskohaks. Kaheksa ajal asusime tagasiteele Tallinna poole. Saarestikus jätkus sõitu hulgaks ajaks enne kui avaveele saime. Plaan keset Soome lahte vette hüpata ja proovida kas varvas ka põhja ulatab. Mõeldud tehtud, mootor lükati kümne ajal vabakäigule kui maad ühestki ilmakaarest näha polnud.
Maad pole näha kusagil ilmakaares, sobiv koht ujumiseks! Loojang imeline!
Lahe keskosa polegi kõige sügavam kuid 75m on täitsa viisakas, põhjani küll sukelduda ei õnnestu. Veesoojust 17-18 kraadi, kergelt karastav ja täiesti ujutav, laine mõnikümmend senti. Vette hüppasime vöörist ja tagasi paati ronisime ahtrist redelit pidi. Vettehüppe pilte postitada ei saa sündsuse kaalutlustel, sest otse loomulikult polnud kellelgi midagi seljas. Jahedas vees ujumine tekitab alati huvitava fenomeni: välja tulles on isegi tuule käes soe, ju keha külmashokist otsustanud kiires korras lisa energiavarud käiku lasta.
Päike hakkas horisondile liginema, plõksisin paarkümmend loojangupilti, nii imelised värvid ja pilvede kujundid, valguse ning varju mängud. Praegugi raske valida milliseid teiega jagada - liiga paljud mu arust haruldaselt kenad. Poole tunni pärast märkasime Tallinna madala tuletorni silmapiiril. Siit veel tükk maad sõita aga bensu kippus väheks jääma, juba oli vaid kaks ähvardavalt punaseks värvunud kriipsu järgi. Võrreldes autoga on paadi puhul kütuse lõppedes seis vähe nigelam, jääd triivi ja pead abi kutsuma ning lootma, et liiga kalda lähedal pole. Samas on paadi kütusepuudus naljaasi võrreldes lennukiga, viimane lihtsalt potsatab (paremal juhul planeerib) alla.
Tallinna madala tuletorni olid lugematud kormoranid pesitsuspaigaks valinud. Neid lendas sealt parvekaupa, kui mootorimüraga linde häirisime. Nägime ka hüljest meid uudishimulikult piidlemas, vahtis oma minut aega enne kui kadus lainete alla. Viimased pool tundi sõitis kapten ökonoomses rezhiimis 50 km/h ja 0.5L/km. Jälgisime pingsalt bensumõõdikut. Stoppama jäämine on lihtsalt tüütu, mitte katastroofiline probleem, oota jupp aega enne kui merepääste bensu kohale transpordib. Oma kolm-neli kilti oli minna kui mõõdik nulli kukkus, aeg ajalt sähvatas üks punane kriips kui paat suurema lainega loksutas. Pirita sadama akvatooriumi keerates sõitsime ilmselt aurudel aga mis peamine, kohale jõudsime omal jõul.
Bensupaak tühjavõitu😱
Noblessnerisse oli siit veel jupike maad, mida läbides tõmbas paadijuht gaasi peale, oli vaja suure laeva nina eest läbi sõita, et mitte tema lainetesse jääda. Kai äärde saime 23:40, päevaga läbi sõidetud veidi üle 300 kildi. Surusime kiirelt kätt ja kiitsime kaptenit enne kui hakkasin pooltühja seljakotiga bussipeatuse poole sörkima - jõudsin napilt viimase peale, mis kesklinna viis. Vabaduse platsil istusin 24 peale ümber, linnakorteri uksest sisse veidi peale südaööd. Vägev sõit oli, suvepuhkuse üks oodatumaid ettevõtmisi.
Kuidas teil merel enesetunne, kas lainetus häirib või merehaigus pole probleem. Eelistate väiksemat või suuremat alust või pigem lennukit või hoopis jätaks reisimise teiste lõbuks?
P.S. Eelkirjeldatud loos esineb kirjanduslikke liialdusi😉
