Tagasi Torontosse ja tööle

Mida ma siis seekord kohvrisse pakkisin ameerikamaale kaasa, et kuidagi järgmised 11 kuud üle elada. Enamasti ikka oma riided ja toiduained - justkui ootaks Siberisse sõit ees. Toidukraami enamuse moodustasid igat sorti kommid, Kalevi marmelaadid (Mari, Lily, Tiina, Mustsõstar, Sidrun, Apelsin, ...) pralineed (minule) nii pähklitega kui tavalised, Ananassi (kaasale) ja Tallinna vahvlikommid, Nurri ja Eesti 100 shokolaadid lastele. Juustu toppisin mitu kilo mõlemale kaasa, Maasdami ja Hollandi juustu mulle, Lepasuitsu ja sulatatud juuste kaasale, lisaks ka üks karp Old Saare juustu. Leiba pole juba mitu aastat vedanud, kaasa teeb kodus paremat. Küüslaugu ja sibula näkileibu viskasin paar pakki seljakotti juhuks kui Varssavis kõht kole tühjaks läheb. Viimase Saku Antvärgi õlle haarasin kaasa enne tolli ära libistamiseks. Meie naisperel kipub nimelt olema tahtmine alati väga liiga vara lennujaamas olla, mul läheb seal oodates kõht tühjaks ja janu tuleb kallale, aga baaris ei raatsi raha pilduda.

Seekord sai mõnusalt alles pealelõunal teele asuda, tavaliselt on tagasilennud juba varahommikul. Hommikul hüppasin kiirelt vanemate juurest läbi, vaatasin nende läpakad üle. Saime veel paar tundi koos olla, kohvi juua ja selle aasta viimaseid jutte näost-näkku ajada. Tütrega tõstsime rattad tagurpidi järgmist aastat ootama. Külmikusse oli hulk head-paremat kokkuostetud Eesti toitu jäänud, mida lihtsalt ei jaksanud ära süüa. Eks vanemate ülesandeks jääb selle nahka panemine. Saime isegi selle aasta esimesed oma aia maasikad ära proovida. Viimased pildid maja ees ja tellisin takso ära. Taxify transport saabus paari minutiga, gaasi peal töötav Volkswagen Passat. Juht oli venelane, nagu seni kõik peale ühe kellega olen sõitnud. Jutukas tüüp, punnis kenasti eesti keelt ja teenis sellega ka kaks euri jootraha.

Kohvrid olid meil kenasti 23 kg peale rihitud, mul paarsada grammi vähem, tütrel rohkem. Piirivalve käis kähku, mul seekord millegi pärast uuriti keemilise pulgaga, kas pole lõhkeaine jälgi endal või läpakatel. Puhtaks osutusime, olen mõelnud kas oleks positiivne resultaat kui näiteks enne tiirus laskmas käia. Lend kippus veits hilinema, minu õlu kosutav mõju sai otsa, läksin tollivabasse poodi uurima, kas saaks miskit muud jooki. Õlut nad tühjad Eestis külmas ei müü aga riiulilt leidsin pisikese 200ml veini 2euri eest. Viisakas ja otstarbekas värk: üle pudeli kaela on tops kaasas. Ilmselgelt mõeldud reisijatele, kes sooviks soodsalt klaasi veini võtta ilma baaris istumata. Sai teinegi krabatud kui lend ikka veel viibis. Hakkasin nats muretsema edasilennule jõudmise pärast, sest Varssavis oli aega vaid poolteist tundi.

Tõusime õhku neljakümne minutilise hilinemisega, peaks jõudma kui kiirelt teha. Õhkutõusmisel sain päris hea pildi Tallinna lennujaamast. Nõmme kohal olime juba liiga kõrgel selleks et oma maja eksimatult ära tunda. Pärnust lendasime üle, nägime kõiki suuremaid Eesti saari, eriti selgelt Kihnut ja Ruhnut. Poolas tegime kiiresti ja jõudsime õigesse väravasse veerand tundi enne ametlikku pealeronimist. Seegi lend viibis, läksime joogipoolist otsima. Suurtes poodides polnud õlut üksikuna külmas, samas R kioskis valik nigel. Haarasin ühe Desperados nimelise joogi ja mustsõstra likööri, kuna 1.2 liitrisest käraka normist oli oma liitri jagu puudu.

Järved Labradoris

Lennuk igavene pirakas Boeing 787, istusime lapsega viimases reas kahekesi kolmesel istmel. Tühjasid kohti oli väga vähe, kujutasin juba ette kuidas saan mõnuga laiutada. Kauaks seda luksust polnud, sest ühe jämmema mamsli kõrval olev onkel seletas miskit stjuuardessiga ja istus siis minu juurde. Kurat küll, tahtsin õiendama hakata, aga lõin käega. Natuke rahustas asjaolu, et olin kogemata tädile oma seljakotiga üle kaalika uhanud kui see õlalt maha libises. Hädaldamise peale kohmasin "sorry", no wtf, ega ma ju meelega teinud, oleks õige imelik lohutama ja peale puhuma hakata. Et nagu karma või miskit sihukest 😛

Üle kaheksa tunni lend venis lennuväljal molutamise tõttu veelgi pikemaks. Luristasin oma "Desperados" joogi poolvägisi nahka, kujutas endast mingit õlle ja tequila kokteili, üsna jälk aga vähemalt sakkis tühja kõhu peale. Toit toodi suht siva ja oli päris hea, kanasalat meeldis eriti, panin ka pirtsutava lapse portsu nahka. Nii toidu ette, kõrvale kui taha läks õlleke. Filmivalik oli lai aga miskit eriti huvitavat polnud. Vaatasin ühte ja teist poolest saati kuni keerasin magama või pigem tukkuma. Gröönimaast lendasime lähedalt mööda aga praktiliselt kogu Atland oli pilvedega kaetud. Vahepeal plõksisin paar pilti läbi vedelkristallidega pimendatud akna.

UFO'd lendvad kaasa 😉

Torontos võttis meid vastu niiskus aga mitte liiga hull temperatuur. Tollist saime lupsti läbi, kohvreid tuli üle poole tunni oodata. Kaasa kutsusime vastu kui kohvrid käes, tavaliselt ei kulu üle 15 minuti lennuväljale sõiduks aga viisakatel naisolevustel läheb lennujaama läheduses tihedas liikluses manööverdamise peale arusaamatult palju aega. Ootavate koerte juurde jõudsime alles veits enne kümmet, loomad niuksusid ja kilasid kui meeletud, ma alati muretsen, et saavad suurest emotsioonilaksust veel südari. Perega suurt vestelda ei jõudnudki, amps grillkana ja kobisime magama, hommikul kell 5 vaja tööle minekuks ärgata.

Läbi see lõbu :(

Müstiline Ürgmeri Loodusmuuseumis

Täitsa jama aga rohkem kui kuuenädalane puhkus on läinud nagu oleks lehm keelega tõmmanud. Ainus lohutus, et kord kolm kuud järjest puhates oli lõpus täpselt sama tunne. Viimased kaks päeva sai siiski asjalikult veedetud. Esmaspäeval astusime läbi loodusmuuseumist, kus peresõber tutvustas väga põnevat ürgmere ekspositsiooni. Oculuse virtuaalreaalsus prillidega sai kogu värki ka 3d surround videona vaadata. Uus tase, ja kindlasti äärmiselt põnev neile, kes pole varem prille kasutanud. Tavaekspositsiooni juures meeldis loogiline ülespanek ja järjekord, paraku tekst vaid  eestikeelne, kusagil siiski pidada inglisekeelsed lehed olema. Minu kui kivihullu jaoks oli liialt vähe kujutatavatele loomadele ja taimedele vastavaid tegelikke kivistisi. Igatahes soovitan soojalt kõigile, Müstilise Ürgmere näitus on avatud 30 septembrini.

Selle puuduse kõrvaldas aga haruldane võimalus heita pilk kollektsioonidesse, mida tore ja abivalmis töötaja tutvustas. Temagi jaoks olime vist ühed vähesed tõepoolest põnevil kliendid. Igatahes palusin visiitkaarti, et saaks küsida ekspertarvamust enda kogutud fossiilide ja mineraalide kohta. Kodus pildistasin mõningaid laste ja enda korjatud kivistisi, mis üle aegade mererannalt ning kivimurdudest korjatud (sendine münt mastaabiks juures). Kunagi ei tea, vahel sattub ka amatöör mõne harulduse otsa. Mulle endale meeldivad ülekõige kaks pirakat fossiili, üks Osmussaarelt ja teine Vormsi rannast leitud. Lõunasöögi tegime kohe kõrval asuvas teatri kohvikus, kus hinnad vanalinna kohta üllatavalt mõistlikud ja toit hea. Jällegi julgen täiega soovitada. Tagasi Balti jaama jalutasime ringiga läbi vanalinna, lasin lapsel endast kui "turistist" raekoja platsil pildi võtta.

Viimasel päeval käisin kiirelt suvilast läbi. Vaatasime üle katuse kahjustused, mis eriti suurteks ei osutunud. Ajutiselt nihutasin ülemise eterniitplaadi katma purunenud kohta. Teist pisemat auku veranda kohal ei hakanudki lappima, ehk aastaga miskit hullu ei juhtu. Metsa all võtsime ühe kuiviku maha. Tööd veidi rohkem kui oskasime oodata, sest puu kahe teise vahele kiilunud. Lõpuks siiski langes hirmsa raksuga murdudes mitmeks tükiks. Jämmemad palgid said uuteks isteteks lõkkekoha juurde, pisemad garaazhi alla kuivama. Jõudsin isegi rannast läbi joosta ja vette hüpata. Üllatavalt soe või olen lihtsalt harjunud jaheda veega, mine võta kinni sest rahvast oli rannas vähe ja vees üksikud.

Viimaseks õhtusöögiks ema valmistatud ülimaitsev põdrapraad kuuseriisikate kastmes. Lõpuks tegime korraliku sauna, vihelda sai oma kase okstega. Ainus probleem, et pirakad urvad lagunesid vihtlemise käigus, kogu saun urvapuru täis. Kaselõhn leilitamise ajal on üks meeldivamaid mida tean. Jalutasin isaga bussipeatusse, aega oli nii, et kokkuvõttes tegime enne bussi saabumist pika ringi arutades igasugu maailma asju. Koju jõudes vaatasin veits vutti, tegin lennupiletite check-in, mille kohta ei saanud aru kas õnnestus või mitte, sest miskit kinnitust emailile või telefonile ei tulnud ehkki veebilehel oli see olemas. Pole hullu, sellise tühise asja pärast nagu piletite puudumine pole ma kunagi maha jäänud.

Mida edasi seda raskemaks läheb iga kord Eestist lahkumine, ootan pikisilmi aega kui saab rahulikult siia jääda ja ei pea mõtlema, millal lend väljub.

Jaaniõhtu ja päev

Kodust krabasime magamiskotid ja mõned riided ning põrutasime kohe edasi. Selveri peatus toidu kaasa rabamiseks. Liha ikka veel oli aga salati lett justkui puhtaks lakutud. Õnneks oli keegi kas kogemata või meelega mõned kartuliliha salati topsid valesse vahesse kapsasalati vahele susanud. Joogipoolist oli juba autoski liialt aga igaks juhuks võtsime proovimiseks mingeid pisikesi siilipildi korgiga siidreid, mis hiljem täiesti joodavateks, ehkki üsna tavalisteks osutusid. Tee peal jäi silma õige mitmeid tormist räsitud ja murdunud puid, paljud justnagu meie kask keskelt pooleks.

Peol oli rahvast tavalisest hulga rohkem, isegi parkimise leidmisega probleeme. Vanad sõbrad ja tuttavad koos, mõnda polnud aastaid näinud. Laud lookas, grill-liha, seened, juurikad, õlled, siidrid, veinid ja kangemad napsud. Palju ammuste aegade meenutamist ja viimaste uudiste vahetamist. Vägev saun kust sai külma tiiki karata. Kokkuvõttes võis tõdeda, et oleme jälle aastakese vanemaks saanud ja tee mis tahad, seda trendi ei pööra. Mainitud fakti kinnitas ka asjaolu, et keegi ennast lolliks ei joonud, alkot jäi hulgaliselt järgi.

Neljakesi jõmisesime kella kolmeni, kuni enam ei jaksanud. Magama läksin malevasõbra telki kus tütar juba ees põõnutas. Õhtu oli suht jahedaks keeranud, pugesin oma õhukesse magamiskotti fleece seljas. Öösel pugel laps soojalootuses vastu selga ja trügis mu madratsilt maha. Eriti ei seganud, sest miskit ikka külje alla jäi, pealegi selg mõnusalt soe. Hommikupoole läks õige palavaks, võtsin fleece ära ning kümne ajal ronisin telgist välja hommikukohvile. Pirnisiidri mekkisin aga muu promillidega kraam ei kõnetanud, millalgi vaja autoga sõita ja ega ei isutanud ka nagu ennevanasti vallatus nooruses.

Ilm polnud keskpäevaks ikka veel vihmale keeranud, ehkki kõik portaalid lubasid traditsioonilist jaaniilma. Sõitsime veits ümbruskonnas ringi, läbi Kõrvemaa looduskaitseala Piibe maanteele ei saanudki, sest sild oli sisse vajunud. Valge hobuse mäele hoopiski Tapa kaudu. Lehtse poest haarasime jäätised. Siin sai 83 aastal malevas kolhoosimajadele betoonist keldri ja rõdu põrandaid valatud. Mäel ronisime torni, mis alt vaadates suht igav aga üleval olles kipakalt põnev tundus. Isegi Tallinna teletorn ja puna-valge triibuline Iru korsten paistsid kätte.

Jänedal külastasime mõisahoonet ja Musta Täku talli ning jalutasime pargis ringi. Päris ägedad restaureeritud punasest tellisest hooned. Samas olev väljast võrdlemisi heas korras endine sovhoostehnikum olla tühi. Ega ei kujuta ettegi, millise tegevusega sellistes suurtest teedest eemale jäävates kohtades oleks võimalik majanduslikult ellu jääda. Tiigi ääres oli põneva kujuga pajupõõsas. Tagasiteel hakkas juba tibutama.

Enne koduteele asumist pakuti kehakinnitust supi ja järjekordse grill-liha laari näol. Seeni küpsetati kaks restitäit. Mulle mekkisid eriti peremehe venna poolt saadetud marineeritud puravikud. Tütar pole eriline supisõber, viisakusest sõi taldriku kenasti tühjaks. Muidu talle eesti toidud mekivad aga suppe pole millegi pärast sööma õppinud, ehkki emme kodus vahel ikka valmistab. Pidada liiga pehme ja löga olema, talle meeldib toitu närida. Koduteel sai korralikult vihma, auto kenasti puhtaks pestud. Kuueks kodus blogimas ja taustaks vutti vaatamas, Selline jaanipidu see aasta. Viimasel ajal kipub tekitama järjest suurema nostalgialaksu ja koduigatsuse tõstatades üles küsimuse, mida kuradit ma seal kaugel maal teen. Eks pean veel mõne aasta välja vedama kuni pensiiga käes.

Jaaniõhtu eelne üllatus.

Alles hiljuti uhkelt õites

Reede hommikul selgus, et neljapäeva hilisõhtune torm oli rohkem kahju teinud kui oleks arvanud. Mingil kummalisel põhjusel oli tuul suutnud maha murda suurte õunapuude vahel asuva noore paradiisiõunapuu. esimesel pilgul oleks arvanud, et poisikesed kallal käinud, puu oli juurika pealt

pooleks. Lähemal uurimisel paistis, et puutüvi pehkinud ja koor lahti, mida õunte hulga, lopsaka lehestiku ja kevadise tormilise õitsemise põhjal poleks osanud oodata. Ka kahe suure kase küljest oli mitme viha jagu hulk pisemaid oksi alla kukkunud.

Laupäeval Vääna sõites hakkas tee ääres silma hulk murtud puid, eriti palju Vääna tammi ääres. Imelikul kombel suur osa neist suht tiheda metsa sees pooleks murdunud. Üheks seletuseks tavatult suure hulga puude murdumise kohta pakuksin tormi jaoks ebaharilikku tuulesuunda - lõunast ja edelast. Suvila ette sisse pöörates tabas paras üllatus, väravas seisev võimas kask oli keskelt pooleks murdunud, jämeda otsaga sirelitesse maandunud ja ladvaga vastu katust mürtsatanud. Esialgsel vaatlusel ei tundunud kahjustused suured olevat, mõned eterniitplaadid katki ja paar pehkinud äärelauda puruks.

Lõõgastava jaanitule plaan oli uperkuuti, esimene asi murdunud puu koristamine. Õnneks oli mootorsaag autos, et metsas üks pehkinud lepp alla lasta, nüüd kulus kase saagimiseks marjaks ära. Õnnelikumat õnnetust raske ette kujutada nii ajastuse, kahjude ulatuse kui soodsate asjaolude kokkusattumise poolest. Elekter sisse, pikendusjuhe taha ja ronisin kase otsa saega. Algatuseks lõikasin maha ladvaoksad mis

katusele ei toetanud vähendades nii koormust. Järgmisena järkjärgult kõik alumised kuni pügatud tüvi toetus vaid kahe haruga katusele. Alumine ots oli kindlalt sirelitesse kinni kiilunud, polnud karta, et ühe oksa läbilõikamisel järsult pöörama hakkaks. Igaks juhuks tegutsesin väga ettevaatlikult olles valmis esimesel ohumärgil eemale hüppama. Kaks korda kiilusin saeketi kinni ja tõmbasin soonest välja. Tööriistu polnud kaasas, kahe naelaga kangutasin suht lõdva keti soonde tagasi. Viimaks toetus lagedaks laasitud tüvi katusele vaid ladvaoksaga.

Kaalusin nii ja naa ning otsustasin ühe raksuga probleemist vabaneda. Puhastasin ümbruse, et murduva puu eest põgenedes ei komistaks millegi otsa, pige all olev tüvi võib murdudes

õige äkitselt ja ootamatult käituda. Lõikekohta saagisin nii alla kui peale v kujulised sooned, et saag kriitilisel momendil kinni ei kiiluks ja asusin pea kõrguselt saagima. Nii pea kui ragisema hakkas hüppasin eemale, tüvi küll murdus aga jäi murdekohast kinni. Võtsin pikema oksa ja sikutasin eemalt. Suht lihtsalt murdus latv lõplikult lahti ja kukkus vastu maad. Nüüd polnud muud kui oksad sobivateks juppideks tükeldada ja jämedamad garaazhi alla vedada. Pikematest okstest sain sobivad toed sidrunväändiku trossile aia taga. Tütar aitas oksi koguda ja tahapoole vedada. Tüve alumise otsa juurde jõudes selgus ka põhjus, miks puu keskelt pooleks - pea pool tüve oli pehkinud.

Lõpuks tegime kiire pisikese lõkke, vorstipraadimise ja söögi suvilas. Enne lahkumist ka traditsioonilised fotod ja oligi aeg kiirelt asjad autosse pakkida, et õhtusele peole liiga hiljaks ei jääks.

Rummus käidud, olime rumalad ja leidlikud :D

Tütre sõbrannadel tuli seoses netis nähtud piltide ja meie lugudega vastupandamatu soov Rummu karjääri ja mäele minna. Kaugelt Kanadast tulnud külalistele ei sobinud ära öelda, pealegi tekkis mul endal ka isu veel korra kenasid pilte teha. Olin kuulnud, et koht vahepeal suletud, igaks juhuks sai googeldatud. Nojah 2016 olla uus omanik värava kinni pannud ja juurdepääsu blokeerinud. Lapsed sihukese seletusega rahule ei jäänud, pealegi teadsin, et vaevalt nii suurt maa-ala ja populaarset turismiobjekti saab efektiivselt sulgeda. Aed peab teatavasti looma aga mitte inimest, isegi Alcatrazist on välja murtud 😜 Googeldamine rummu ja 2018 kombinatsioonis paraku ei aidanud. Mis ikka tõmbasin ühe viisakama satelliidi kaardi rakenduse üles ja palun väga, kruusatee viis mäe taha. Müür küll paistis piirkonda piiravat, aga maksimaalses suurenduses oli näha müüri kõrval rohus jalgrada mõlemal pool müüri. Lõppes ja algas kohas kus müüril heledam laik, ilmselt sealt ronitakse üle. Ei saa salata, et mulle tänapäeva tehnoloogia meeldib.

Sõitsime kohale ja võisime veenduda, et ainus asi, mida kaardilt ei osanud näha oli kruusatee seisukord. Sõiduautoga õnnestus vaid tänu kuivale ilmale pea metsa äärde jõuda, augud olid seda mõõtu, et pisem auto ei pruugi põhjast läbi sõites välja paista. Peale seda kui esimese käiguga roomates paar korda koleda häälega põhja kraapisin, otsustasin masina tee kõrvale parkida ja jala edasi minna. Tegelt tuli vaid sadakond meetrit müüri äärt pidi sammuda enne kui saabus lammutatud koht kust lihtsa vaevaga üle sai. Meiega koos ületasid müüri ka kaks rootsi keelt rääkivat soome seljakotineidu.

Varemete juurde randa jõudes võis tõdeda, et rahvast oli väga vähe. Briti noormeeste kamp, eelmainitud neiud ja üks Eesti pere, kes kiskles mäest ülesronimisel. Lapsed äpud. isa tüdinud ja ema hüsteeritsemas. Otsustasime kõigepealt ronida ja siis higi ning tolmu karjääris seljast loputada. Seoses pika kuivaperioodiga oli pinnas õige mure, järsemaid kohti pidi ronimine suht vaevaline ning riskantne, pidevalt kippus alla libisema. Lõpuks suutis kogu seltskond üles jõuda vaateid imetlema ja pildistama. Võrreldes viimase korraga oli mägi silmnähtavalt kulunud, eks näe kauaks seda paekivi puistematerjali kuhikut praegusel kujul jagub. Allaminek osutus keerulisemaks nagu olin ennustanud, kaks plikat otsustas pepu peal liugu lasta. Püksimaterjali tootjatele hea reklaam, sest minu suureks üllatuseks ei muutunudki liibukad kivipurul lohisemise tagajärjel auklikuks.

Plikad kobisid ujuma, mul polnud ujukaid kaasas, ei hakanud vette minema. Kui aga tüdrukud varemetes maja juurde suundusid ja seal turnima hakkasid tekkis ka isu, polnudki ju kunagi varemetesse ujunud. Õnneks alukad piisavalt viisakad, pealegi polnud publik mõrkimisväärselt arvukas. Kõige raskemaks osutus veest teisele korrusele ronimine, ripnev köiejupp aitas, seda sai toeks kasutada kui sõlm sisse keerata. Aknaavasse kinnitatud redeliga oli võimalik järgmisele korrusele ronida ja viltu vajunud betoonplaati pidi täitsa üles. Kolmandal korrusel pesitsevad udusulis kajakapojad andsid tunnistust, et inimesi sel aastal eriti tihti hoone varemetes pole turninud.

Kui juba üles sai ronitud tuli ka alla hüpata.  Mina eelistasin korrus madalamale ronida, aga üks kanadalastest kargas ülevalt vette ehkki julguse kogumine võttis paarkümmend minti aega. Sel ajal kui kuivasime ujus luigepere segamatult paari meetri kauguselt mööda. Vees solistavad soome plikad peletas luigeemme verdtarretama paneva sisinaga minema. Põhjanaabrid polnud sihukeste metsikute lindudega harjunud ja põgenesid kabuhirmus, olles veendunud luigeema kavatsuses neid poegadele lõnasöögiks maha murda.

Kui linnud olid rahunenud sain päris hea video õige lähedalt.  Olles oma võitlusvaimu demonstreerinud ei pööranud lind meile rohkem tähelepanu. Ettevõtmine oli täiega väärt, eriti kui kuulsin hiljem, et karjääri pääseb vaid piletitega ja ujuma üldse ei lubata vettehüppamisest rääkimata. Asjakohane artikkel "Vanglamüürid avatud! Rummu karjääris saab käia piletiraha eest, ujumine keelati ära" ilmus nädalake hiljem Delfis ja sellest räägiti ka telekas.

Lebopäev viimaks, "Tundmatu sõdur".

Oli plaanis Tartusse ERM'i külastama sõita aga magasime pea 11'ni. Ärgates ei viitsinud kohe voodist välja ronida. Mõlgutasin unenägude üle mõtteid kui äkki jõudis kohale arusaamine, et oma puhkuse jooksul polegi olnud päeva, kus poleks midagi teinud ehk siis klassikaliselt puhanud mittemidagitehes. Viimane aeg ka see ettevõtmine nimekirjas maha tõmmata. Unenägude juurde tagasi pöördudes tuleb tunnistada, et neid on iga öö ja hulgaliselt kuna mobla panen ööseks vaikerezhiimi ja ärkan just siis kui uni ära läheb. Teemad on seinast seina sõltudes vaid osalt viimasel ajal läbielatud sündmustest või alateadvuse peidetud soovidest, enamasti sellised mille üle mõnus silmad poolkinni sooja teki all meenutada ja unistada ;)

Eile käisin vaatasin sommide "Tundmatu Sõdur" filmi Apollos ära, laps ei tulnud küll aga vanemad hea meelega. Olen raamatut lugenud soome keeles ja ammustel aegadel ka vana ekraniseeringut näinud. Minule päris meeldis, tüüpiliselt põhjaeuroopalikult realistlikult tehtud. Pihtasaamist oli ajaloolisest vaatevinklist isegi liiga võrdselt esitatud, tegelt ju tiblade kaotused 10 korda suuremad kui sommidel. Selles suhtes on enamus nii venkude kui Hollywoodi sõjafilme täiega üle võlli, vaenasi langeb kui loogu, omasid üksikuid, lisaks veel imal kangelasekultus, mida mõlemad suurrahvad millegipärast vajavad. Meie põhjarahvad tahame omaette olla ja asjatada nagu rahvuslooma valimisel teisele kohale jäänud siil. Kui torkima tullakse läheme turri ja hakkame võimaluste piires täiega vastu, samas võõrale territooriumile tükkimise isu pole. Efektid olid muidugi tänapäevaselt ägedad ja stseenid tõetruud nagu vanemad oskasid kommenteerida.

Antero Rokka: Me ei tulnud siia surema, me tulime tapma !

Hommikul ärkasin tuule peale, mis akende taga mühises, maja loksutas ja aknalaudu naksutas. Puud päris lookas, madalad pilved kihutavad üle taeva. Vaatasin just uudistes eilse äikesevihma tehtud kahjudest. Lisaks tavapärastele uputustele linnas oli ka telemaja õige tõsiselt kahjustada saanud, katusele kogunenud vesi voolas sorinal läbi lagede rikkudes sisustust ja tehnikat. Pääsküla olude põhjal otsustades polnud tegu eriti märkimisväärse ilmastikunähtusega. Välku lõi, tuul puhus ja vihma tuli nagu oavarrest aga suht lühikest aega. Ei kujutagi ette, mis Tallinnas juhtuks kui Toronto mõõdus mitmetunnine paduvihm ja äikesetorm tabaks.

Ülikooli Lõpetamine

Lava ees

Ma pole juba pea 3 nädalat postitanud. Mitte et poleks miskit juhtunud, pigem on liiga palju juhtunud. "Puhkus" on nii kiire, et esiteks pole aega olnud läpaka taga toksida ja teiseks pole ka viitsimist olnud. Kui laps saabus Londonist oma sõbrannadega, pidin kaks nädalat autojuht-reisijuhti mängima. Tore ju Eestit näidata aga suht siva muutub väsitavaks. Ma isegi ei tea kas ja millal jõuan siin viibitud nädalatest kirjutada, äkki teen sama triki, mis Kreekaga, paar pilti päeva kohta ja kõik. Kreeka kohta on isegi lühidalt kõigi päevade kohta kokkuvõtted tehtud, paraku sinna pidama jäänud.

Nimed hüütakse välja

Olulisem perekondlik sündmus toimus aga hoopistükkis teisel mandril läänepoolkeral. Vanem tütar sai 19 juunil Toronto Ülikoolist oma inseneridiplomi kätte. Meil õnnestus otseülekannet internetis vaadata, vanavanemate suureks rõõmuks nägid ka nemad aktust oma läpakal. Kohapeal viibisid emme ja tütre sõbranna, igale lõpetajale oli 2 publikukohta reserveeritud. Ootama pidi päris pikalt, tähestikujärjekorras oleme ju üsna taga. Tseremoonia võttis aega aga jättis mulje robotite tootmisest, kahekaupa lõpetajad kupatati kiirelt lava ette, sealt peale nimede väljahüüdmist lavale paberit kätte saama ja siis hooga alla tagasi. Pildid on tehtud moblaga streemingust arvutiekraanil.

Tütar laval lehvitamas

Tütar hakkas silma oma blondi tukaga, heledapäiseid oli kolm-neli, valgeid inimesi alla kolmandiku, pilusilmadest asiaate üle kolmandiku, muud sorti värvilist rahvast kolmandiku ligi, neegreid vaid neli. Eestlasi kaks ja ka venelasi kaks. Selline on siis tulevase Canada tehnoeliidi koosseis. Üllatusega saime teada, et tütar lõpetas "with honours" mis iganes see tähendab. Tubli igal juhul, ühes maailma tippülikoolis inseneri diplomi omandamiseks peab nii tahtmist kui ajusid olema. Päriselus on tähtsamgi hea töökoha saamine, mis plikal juba enne lõpetamist üle ootuste hästi õnnestus. Vaatasin ja üritasin oma lõpetamist meelde tuletada, mitte tuhkagi ei meenunud. Samas on malevast, ühikapidudest ja isegi kolhoosis käikudest hulgaliselt mälestusi. Ju siis minu lõpetamine ei tundunud nii tähtis ega polnud ka piisavalt koloriitne sündmus, et mällu püsivat jälge jätta. 

Kui keegi tunneb huvi kogu aktusetseremoonia video vastu (mida ma kuidagi ette ei kujuta) siis võib klikkida järgnevale lingile: http://strmstr.com/june-19-230-2018.html

Vein, Juust, Lohelaudurid, Tammepuud.

Momendil istun peale Cato Negro Reserve Cabernet Sauvignoni ja Old Saare juustu (2018 Eesti parim piimatoode) avamist mõnusalt kushetil ja andun naudinguga kõhuorjusele. Kõigepealt kommenteeriks juustu, mis valmistas teatava pettumuse: oli küll hea aga ei miskit erilist. Täpselt samad sõnad võin lausuda keskmisest kallima veini kohta. Mõlemad koos aga pakuvad õige nauditava maitseelamuse. Ma pole nii egotsentriline, et asuks nüüd süüdistama juustu või veinimeistreid kodanike alatus finantsilises koorimises ja pügamises. Pigem tuleb tunnistada, et minu puhul on kallis vein ja vähemal määral ka juust lihtsalt raha raiskamine. Sõltuvalt vaatenurgast olen kas neetud või õnnistatud personaalse maitsega, mis õnneks ei lange kokku arvamusliidrite omaga ja mida ma ei kavatse ka häbeneda.

Veini tõin 10 liitrit aga veiniklaase kodus pole :P

Muideks juustu koha pealt on meeldejäävaim 20 aasta tagune maitseelamus kui ostsin nurgapealsest juustupoest tüki rohekate pesadega Havarti juustu sisuliselt utiliseerimise kilohinnaga. Peale kodus maitsmist tormasin tagasi ja ostsin kõik poolteist kilo juustu ära. Nii mahedat ja samas vürtsikalt terava maitsega juustu pole ei varem ega hiljem saanud. Müüja oli imestanud, sest tema sõnul tegu Havarti partiiga millesse kogemata sinihallituse bakter sisse pääses. Oleks ma ärimees olnud, tulnuks uurida täpselt välja tolle konkreetse juustu tekkelugu ja selle peale patent võtta. Edasi Prantslaste juustutööstuse pankrotti ajamise ähvardusega miljoneid kokku riisuma hakata.

Et juba sai tagurpidi alustatud, lasen samamoodi edasi. Kui ilmaennustust uskuda oli täna viimane soe ja päikseline päev mõneks ajaks. Samas pakuvad erinevad portaalid õige isesugust nägemust, ma eelistan jälgida positiivset, mis väidab, et vihm ja külm kestavad vaid kaks päeva. Igatahes otsustasin võtta viimast ja sõita teist päeva järjest Vääna suvilasse. Miskit pakilist seal teha enam polnud, lõikasin kirsside, õunapuude ja pirni võsusid ja kuivanud oksi ning tegin vaatamata üleEestilisele karmile keelule metsa all lõket. Meie niiske lepistiku all pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik metsatulekahju tekitada. Koduteel läksime autoga rannast läbi, päris mõnus torm, liiv lausa tuiskas vastu sääri ja ainult profimad lohetajad olid vee peal.

Lohetajad veel

Tugevama tuulega vaid porfid

Hommikupoole käisin lõpetasin oma Telia roamingu lepingu, tänu millele sain Kreekas soodsalt moblat kasutada. Astusin Järve Selverist läbi, muu hea ja parema kõrval jäi silma Kulta Katariina hele röst kohv. Paraku polnud selge, kas tegu minu lemmikuga, sest pakend igatahes polnud endine ja kusagilt ei leidnud vihjet Arabica oa kohta. Speciali sildi tagune sektsioon oli tühi, kõik välja müüdud. 

Isaga tammesid istutamas

Vanemad äsjaistutatud tammega

Suvila teele jäi kolm erinevat Selverit, kusagil polnud mu favoriiti kuldses pakendis. Mille kuradi pärast just seda enam ei toodeta, ei saa ma aru. No muidugi, jälle kord avaldub minu "eriline" maitse, mis massidega kokku ei sobi. Ostsin igaks juhuks veel kaks kummalise välimusega heleda rösti pakki, kui ka vale mark siis 3 eurine kaotus ei tapa.

Põllulilledega kaetud heinamaa lapp suvila taga

Lõpuks jõuan eilse juurde. Vanematega suvilasse, põhitegevuseks kujunes mitu tundi kestev hullema intensiivsusega niitmine. Tänu isale, kes kümmekond korda vikatit teritas sujus töö suht ladusalt. Õlut kulus kui kerisele ja higi voolas sõna otseses mõttes ojadena. Isegi ründavad sääseparved otsustasid lõpuks mind rahule jätta või siis ei pannud ma neid enam tähele. Keset krunti vana kasvuhoone kohal oli nii ilus traditsioonilise heinamaa kooslus kõrgete kõrte ja põllulilledega, et seda ei raatsinudki maha niita. Viimaseks tööks kujunes Pässast toodud tammede ja kuuse istutamine. Need on kõik naabrimehe tamme lapsed (v.a. kuusk muidugi), mis ise meie murus tõrust idanema hakanud. Isegi süüa ei viitsinud peale rabelemist, jalutasin randa, vaatasin natuke aega lohelaudurite trikitamist. Kodus võtsime koos suure toa lauas istudes korraliku õhtusöögi ja mõned õlled. Magustoiduks jäätis ning ema tehtud ülimaitsev rabarberi kisell.

Kalal Vormsi lähedal Voosi kurgus

Kapten ja laeva kokk :)

Reede veetsin kodus, ladusin kuuris puid ja laudu ringi, tekitamaks veidi rohkem ruumi ja organiseerimaks kütte ning tarbepuud eraldi. Õhtul pidin tütre lennujaama viima, too lendas Londonisse sõbrannadega kokku saama. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et lend pidi alles tund enne keskööd maanduma. Paljut ei rahustanud lennu hilinemise teade ja uudised Londoni noarünnakutest. Paraku hakkab terrorism muutuma nii tavaliseks, et seda juhtub pea igal pool üle maailma. Ratsionaalselt võttes on tegu äärmiselt madala tõenäosusega ohuga, palju tühisem kui autoõnnetus või tavalise tänavaröövi ohvriks langemine. Personaalselt ärritas mind oluliselt rohkem nüanss, et plika istus netis ega sättinud asju korda. Alles viimasel hetkel hakkas sõbrannadega arutama, kas, kus ja millal kokku saada. Londonis öösel üksi ringiekslemise võimalus tekitas kõhedust. Lõpuks said tänu emme abile ka aimu, millise ühistransaga saaks Paddingtoni ja mis kellani metroo üldse liigub. Viisin ta lennujaama, kallistasin ja lasin läbi turva. Lihtsamaks ja kiiremaks tegi olukorra pagasi puudumine, läks ta vaid seljakotiga.

Noarootsi vana kirik

Õhtul helistas lapsepõlvesõber kutsudes järgmiseks päevaks kalale. Muidugi tulen, ei kõhelnud ma hetkekski. Hommikul kuue ajal laadisime paadi ja spinnad autosse ning panime ajama. Noarootsis viskasime kiirelt pilgu kohalikule kirikule ning kalmistule enne sadamasse sõitmist. Paadi lasime sisse Österby sadamast. Teoreetiliselt saab hea organiseerimise korral kummipaadi kokku ja vette vähem kui poole tunniga. Samas kui vahepeal mõned õlled võtta ja kohalikega kalamehe juttu puhuda, võtab taoline tegevus pigem poolteist tundi. Lõpuks olime valmis, lükkasime paadi kaldast lahti, kapten tõmbas mootori käima ning seadis minu üllatuseks kursi hoopis Haapsalu poole. Põhjus oli proosaline, lai laht enamasti vaid pool meetrit sügav kohati ainult 20 senti vett. Kui ei taha sõudekruvi ära rikkuda on ka kummipaadiga parem navigatsioonikanalis sõita. Ilm oli perfektne: pilvitu taevas, nõrk tuul ja 20 kraadi sooja.

Österby sadam

Poole tunniga jõudsime sõbra arvates sobivasse kohta. Harutasime spinnad lahti, landid otsa ja vette. Mulle tuli spinna käsitsemine lahti seletada, sest viimati kasutasin taolist kalapüügivahendit oma 20 aastat tagasi. Algul tundus suht keeruline nende stopperite ja regulaatorite asukoha ja otstarbe meelde jätmine, isegi ridva õieti käes hoidmist tuli mitu korda korrigeerida. Püüdmisprotseduur kujutas endast suht ebasportlikku tegevust, paadiga popsutasime 6-7 sõlmega vajuvad landid 20-30 meetrit taga lohisemas. Paraku näkkas esimene tuulehaug mõne minutiga kapteni landi külge, signaaliks järsk spinnarulli pirin. Kõige olulisem moment oli ettevaatlikult ja rahulikult kala paadi juurde kerimine. Tuulehaug on nimelt nii pisikese suuga, et talle lant suhu ei mahu, enamasti hakkab landi taga 10 sendi kaugusel järgi lohisev kolmeharuline konks kehasse kinni. Kala langeb uudishimu ohvriks, sest päkese käes helkiva piraka landi suurune kala kuidagi kurgust alla ei mahuks.

Umbes kilone ilus haug

Järgmise ja ülejärgmise vedamise juures ei näkanud kellelgi aga kui ma teistest aeglasemalt lanti sisse kerisin jõnksatas ritv järsult ning rull pani pirinal lippama. Õnneks ei läinud esimese ehmatuse peale meelest juhendid mis anti: lükka regulaator keskele ja hakka tasapisi rulli sisse kerima kui pinge nõrgem, ritva hoia risti tamiiliga, et ridva paine järske tõmbeid neutraliseeriks. Kui kala lõpuks paadi juurde olin kerinud ja sõber kahvaga välja tõstis, segus et poleks pidanud muretsema. Tavaline umbes kilone haug oli landi nii sügavalt suhu ahminud, et miski rabelemisega poleks see lahti tulnud enne pigem pea otsast tulnud. Klassikaliselt ilus täpiline haug, raskemat kala pole varem püüdnud.

Järgmised kaks tundi sõitsime ringi, korra hakkas kala sõbra pojal otsa aga läks kohe ka ära. Enamasti õnnestus meil vetikapuhmaseid püüda. Päris Voosi kurku jõudes Seasaare ja Uusrahu vahel sain minagi tuulehaugi. Nakkas suht kenasti, aga siis läksid minu ja kapteni tamiilid sõlme. Oma viis minti kulus enne kui lõpuks sai lahti harutatud, ta oli sunnitud mõlemad katki lõikama ja uuesti kokku siduma. Vahepeal ujus kala ringi kuid mingi ime läbi landi otsast lahti ei tulnud. Tasapisi kerisin ta paadi juurde, just sel momendil kui kahvaga välja tõstsime tuli nooljas vee-elukas konksu küljest lahti ja libises läbi kahvasilma. Õnneks juba paadi kohal nii, et potsatas kummika põhja. Ilus pirakas tuulehaug, kindlasti kõige pikem kala mille olen kunagi saanud.

Ilus nooljas terava nokaga tuulehaug

Püüdsime edutult veel veidi aega kuni kõht läks tühjaks. Eine võtsime paadis, asjaolu et leib oli maha jäänud suurt ei seganud, suitsuvorsti ja sashlõki loputasime õllega alla. Kuna noorim meeskonnaliige pidi kuue paiku linnas olema hakkasime tagasi liikuma. Kõige kitsamas kohas näkkas meil pea samal ajal, korraga kaks spinnat panid pirisema. Jälle läksid tamiilid sõlme, seekord minu ja poisi omad. Sel ajal kui harutasime oli kala paar korda ka näha poisi landi küljes. Lõpuks sikutasime käega tamiilipidi paadi ligi, kartsime et läheb otsast kui liiga pikalt harutame. Poleks pidanud kartma, ilus tuulehaug oli suutnud ennast lisaks kolme konksu otsa haakimisele ka minu tamiili sisse mässida. Jällegi ei jäänud muud üle kui sasipundar katki lõigata. Edasi ei hakanud rohkem kalasid külge, aga enne sadamasse jõudmist oli au näha, mis toob kaasa meremärkide eiramine. Keset lahte seisis põlvesügavuses vees rullnokk oma uhke mootorpaadi kõrval. Eks tüüp oli üritanud otse üle lahe uhada. Häda tal miskit polnud, kuna appi meid ei kutsunud arvas sõber: las mõtleb järgi ja ootab mõned tunnid "tõusu" kuni saab uhkusest üle ning kutsub päästeameti appi. Selline nali pidi ka kukrut kergendama, eriti kui su promillid üle lubatu küünivad.

Kokkuvõttes igati äge eksprompt ettevõtmine. Algaja õnn nagu öeldakse, mina sain kaks eri tüüpi haugi, teised kumbki ühe tuulehaugi. Tõele au andes ei sõltu taolise püügi juures kalasaak püüdjate oskustest, pigem ikka koha valikust ja õnnest. Sissekerimine ehk ainus moment, kus kogemused abiks. Kalad annetasime poisile, kes õppinud kokapoisina saab nende toiduks valmistamisega kõige paremini hakkama. Korra kaalusin haugi koju toomist aga pole kunagi kala küpsetanud, kardetavasti oleks tulemus ka kohalikud kassid eemale peletanud.