Tasuta AirBNB+ jaapanlastele

Karate "gang" sõidab dojosse ehk
kuidas mahub 5 musta vööd Hyundaisse 😄

Ehteestlasliku külalislahkuse või siis lihtsalt kiusu pärast tegime tõusva päikese maa kodanike elu põrgulikult tihedaks ja väsitavaks, andmata neile momentigi puhkamiseks. Samas jaapanlastena ei oskaks nad niikuinii puhata 😜 Laupäevast ja pühapäevast on juba kirjutatud, esmaspäeval viis kaasa nad kohe hommikul Niagara juga vaatama sel ajal kui mina lapsehoidja ametit praktiseerisin. Tollest osast puudub endal ülevaade aga kuulujuttude põhjal olla külalised olnud vaimustuses Kanada ühest kuulsamast vaatamisväärsusest. Yuuka kandis järgmine päev temaatilise pildiga t-särki. Tagasiteel kukkus 

Niagara joa juures

seltskond ära ja põõnas hambad laiali autos. Õhtul küsisin, kas tahavad trenni tulla: otse muidugi tuli kiire vastus. Minu laps oli tungivalt soovitanud karate gi kaasa võtta, mida nemad ka kuulda võtsid. Muretsesin veidi, kuidas jaksavad peale nii pikka päeva, aga eks siis istuvad ja puhkavad kui üle jõu käib.

Trennis oli meie karatekatel hea meel jaapani külalisi võõrustada. Esimese tunni soojenduse ja põhiharjutuste praktika viis läbi üks kohalikest kõvematest tegijatest pannes peale keskmisest tugevama mahvi. Vaatamata õhujahutusele dojos voolas higi ojadena. Japsidel oli kümne minutiga keel vestil ning võhm hakkas välja minema. Nagu hiljem selgus polnud põhjuseks üksnes ajavahe ja reisuväsimus, neil pole kombeks nii intensiivne füüsiline koormus trennis. Kõhulihaste harjutusi ei jaksanudki lõpuni kaasa teha, aegajalt oli lausa ohkimist kuulda. Vaheajaks nägid välja nagu kaks kuivale visatud õhku ahmivat kala, keda meisterkokk lõikelaual värskeks sashimiks ette valmistama hakkab.

Võõrustajad ja külalised Toronto Hombu Dojos

Meie juhendaja hindas olukorda ja otsustas teise tunni rahulikumalt võtta. Kuuldes, et jaapanlased oma dojos praktilist enesekaitset ei harjuta, pühendas suurema osa ajast igasugu haarete ja rünnete jõhkralt vägivaldsete võtetega tõrjumise tutvustamisele. Sattudes tänaval tõsiselt ohtlikku olukorda pead tekitama vastasele võimalikult valulikke ja tõsiseid vigastusi esimese kaitsevõttega. Liigeste või luude murdmine, silmade, nina, kõri vigastamine, halvavad löögid närvikeskustesse ja tasakaalu või valutundlikkesse punktidesse. Ka kuuenda dani musta vöö omanikule olid nii mõnedki praktilised trikid uudiseks. Trenni lõpus said ülejäänud karatekad Hiroshima kolleegidega pikemalt jutustada ja tegime ühispilte. Isegi meie dojos ei käi iga päev külalisi karate sünnimaalt ehkki asutaja shihan ja mitmed kõrgema dani mustad vööd on Jaapani päritolu.

Kahekesi "pidzhaamades" õlut libistamas.

Koju jõudsime tavalisest hulga hiljem. Peale dushi all käimist istusime aeda ja võtsime mõned külmad õlled ning muud joogid, mis kellelegi maitsesid. Olin ettenägelikult hommikul hulga külmikusse valmis pannud. Nähes, et Kiyotoka kandis sarnast kostüümi, mis mulle kinkis, jõudsin järeldusele, et ju polegi mitte pidzhaama vaid hoopis kodune riietus Jaapanis. Panin selga kutsudes esile külaliste heakskiitva ümina. Suuruse poolest väga paras (mõõduks LL, ehk ekstra pikk) ja palava ilmaga uskumatult mugav. Meenutab lühikeste käiste ja lühikeste säärtega õhukesest linasest riidest karate riietust, soliidse tumehalli triibulise mustriga. Kaasa vaatas ja arvas, et peaks tervele perele ise sihukesed õmblema. Lobisesime üle kesköö kuni rahvas haigutama hakkas. Viimane aeg magama minna, järgmine päev viib tütar nad linna peale.

Toronto Ramenit mekkimas

Teisipäeva hommikul sõitsin peale neljatunnist und suht uimasena tööle. Tütar võttis linna tutvustamisele oma sõbra appi, käisid kesklinna uhketes ja luksuslikes turistide koorimiseks mõeldud ostukeskustes aga suveniirid said hoopis hiina linnaosast, kus täpselt samad asjad kolm-neli korda odavamad. Toronto on tüüpiline pilvelõhkujaid täis Ameerika kesklinn, neile põnev ja eksootiline, mida muidu vaid filmides nähtud. Teletorni tippu tõusmine on muidugi turistidele kohustuslik ettevõtmine, naljakas aga mina pole sinna oma rohkem kui 20 aastase Toronto elaniku staazhiga ikka veel jõudnud ja millegi pärast ei tõmba ka. Muideks pole ma ka Tallinna teletornis käinud. Tütar viis nad raekoja, ülikooli ja veel mõne vaatamisväärsuse juurest läbi ning helistas kuue ajal, et jõuavad koju seitsme paiku, võiks teha grilliõhtu. Ettehoiatus natu lühikesevõitu aga nüüdseks oli improviseerimine juba käpas.

Kolmveerand seitse korjasin rahva metroopeatusest autosse ja suundusime shoppama. Nad tahtsid näha kuidas Torontos toidupoed välja näevad. Jaapanlaste jaoks osutusid nii Costco kui Loblaws kohutavalt suureks, kärakapoest rääkimata. Igaks juhuks täiendasin oma õllevarusid ja võtsin ka pudeli viskit, mis ainus kodus puudu olev kange kärakas, samas jaapanlaste lemmikalko kui sake välja arvata. Jaapanis on loomaliha hullult kallis, seega sai meie tavalise sealiha asemel osta loomaliha burgereid ja steikisid. Yuuka rõõmuks lisasin korvi nende jaoks haruldaselt suure kaheliitrise Cappuchino jäätise. Koduukse ette saime ehmatavalt hilja, alles poole üheksaks. Hakkasin kaaluma kas mitte lükata grilliõhtu edasi, aga nähes külaliste ootusärevaid nägusid suskasin tule alla. Istusime kõik jääkülmade jookidega õue laua taha, tütre kanada poolakast sõbrast oli palju abi liha kärsutamisel. Sealihaga saan ise hakkama aga loomaliha pole tavaliselt teinud.

Grilliõhtu Jaapani külalistega tagaaias

Salatid, kastmed, värgid särgid, hea kui palju aitajaid. Mina pidin vaid jälgima millal õllekannud või siidripudelid tühjad, et rahvast joodavaga varustada. Söök tuli üllatavalt maitsev, hunnikus steike ja burgereid. Kahjuks polnud maisi, mida oleks tüüpilise Kanada toiduna grillil küpsetatuna hea meelega pakkunud, uskumatu aga poes oli otsa saanud. Lõpuks sain pihta kuidas Kiyotokaga suhelda. Kui kasutada üksikuid sõnu aeglaselt sai ta päris hästi aru. Keerulisemates kohtades aitas Yuuka hädast välja. Jutu sees tuli välja, et mees pole juba aastaid puhkust võtnud. Ameerika ja eriti Euroopa taustaga inimesele on see ikka väga arusaamatu.

Eestlasest omaniku Izumi Sake viinakoda

Elukutse kohta küsides oli vastus ebamäärane ja kummaline, ülikoolis käinud ja ilmselgelt laia silmaringiga inimene tegeleb turvaalal. Kuna rohkem ei täpsustanud siis ei hakanud pinnima kas tähendas Yakuza liinis katuse pakkumist või mõne suurfirma küberturva bossiks olemist. Käisime välja hulga huvitavaid Eesti napsusid, mida külalised hinnates rüüpasid. Yuukaga sai nalja, ta tegi iga uue peale koledaid nägusid. Tütarlaps polnud ilmselgelt selliste jookidega harjunud. Kokkuvõttes oli igati mõnus istumine, kõhud pungis täis ja meeleolu õige ülev tarbitud alkost. Kui Kiyotoka laua taga magama jäi otsustasime peo koomale tõmmata. Kell juba üks läbi ja mul vaja hommikul viie ajal ärgata.

Sott letti, vähemaga me ei mängi 😎

Kolmapäev viis kaasa rahva kohalikku vabaõhumuuseumi, mis oli eriti huvipakkuvaks ajaloohuvilisest isale. Pealelõunal tehti tiir kesklinnas ja astuti läbi vahepeal Jaapanis elanud Toronto eestlase Sake tehasest. Üks töötajatest oli äsja Jaapanist aastaks tööviisaga saabunud noormees, kellega nad emakeeles vestelda said. Kaasa tunnistas hiljem, et poleks midagi selle vastu kui taoline tütre poissõbraks saaks, hea et alles nüüd aasia päritolu noormehi märkama hakkab :D Tagasiteel jäid muidugi liiklusummikusse, mis jaapanlastele jällegi huvitavaks kogemuseks. Jõudsid enne kojutulekut isegi suurde Sherway Shopping Malli viimaseid ostusid tegema. Kaasa arvas, et ega nad karatesse jõua aga kui mainisin, et poole tunni pärast algab trenn, kiirustasid alla riideid vahetama.

Kiyotoka ja Yuuka tundi andmas

Seekord rahvast hulga rohkem ja Kiyotoka nõustus koos tütrega trenni esimese osa läbi viima. Kõigepealt vabandas rõhutades, et tahab käia üle põhitõdedest kuna on märganud mitmeid momente meil, mida Jaapanis veidi teisti tehakse. Viisakalt öeldud, et seda või teist asendit või lööki ei soorita paljud kõige efektiivsemat ja täpsemat tehnikat kasutades. Suur osa tema ettenäidatud tehnikatest olid meile tuttavad, samas pööras Kiyotoka tähelepanu pisidetailidele, mida ei oleks muidu osanud märgata. Igale nüansile lisas juurde ka põhjenduse, miks just nii asjale lähenetakse. Keeruliste põhjenduste toomine kujunes suht vaevaliseks jaapanikeelsete terminite korrektseks inglisekeelde ümberpanemiseks. Enamust ei hakka kirjeldama aga vabavõitluse Mawashi-Geri ja distantsilt Gyaku-Zuki väärivad äramärkimist.

Traditsiooniliselt ja katas lüüakse Mawashi-Geri ehk jala kaarlöök põlve kõrvale tõstes. Selline löök on küll jõuline aga pikalt ette näha ja suht lihtne blokkida. Vabavõitluse puhul tõuseb põlv eest üles ja alles toetava jala sissepööramisel keeratakse lööva jala säär maapinnaga paralleelseks ning sooritakse löök külje suunalt. Selline löök kiire ehkki mitte nii jõuline, võistlustel käib mäng punktide mitte vastase mahalöömise peale. Kiyotoka variant oli edasiarendus: põlv tõuseb algul otse ja siis veidi sissepoole, löök suundub otse üles kuid alles viimasel momendil keerab nii, et tabab lõuga-põske küljelt bloki taga. Ta demonstreeris kui efektiivselt saab bloki taha lüüa sättides vastase bloki vaid 15 senti peast eemale.

Gyaku-Zuki puhul kasutas Kiyotoka üllatusmomenti, mis eriti kasulik lühematele ja väiksema siruulatusega karatekatele. Tüüp pikendas oluliselt löögiulatust keha külg ees ettepainutusega ulatades nii punkti skoorima distantsilt, mida vastane ohutuks peab. Üllatusmoment selles, et ei eelne rünnaku eest hoiatavat edasiastumist, liigutatakse vaid puusad ja keha ette ja pöördesse. Jalgade alt tõmbamise tehnika juures demonstreeris kuidas saab ka raske mehe lihtsalt pikali kui jõudu õieti rakendada. Rahvusvahelisi võistlusi vaadates on palju heiteid. Meil suht harva, sest võistlused puitpõrandal ja kardetakse vigastusi tekitada, ehkki karateka peaks oskama kukkuda igal pinnal.

Teise tunni ajal harjutasime vabavõitlust ja üritasime panna vastõpitud tarkusi praktikasse. Kindaid ei lubatud kasutada, et pööraksime tähelepanu täpsusele ja harjuksime mis tunne on ilma lüüa. Nii lihtsalt see muidugi ei käi, et kohe välja tuleb, eriti kui madistad osava vastasega. Koormus oli õige korralik, vahetasime pidevalt vastaseid. Lõpuks kolmeminutilised matshid samapikkade puhkepausidega panid higi lausa ojadena voolama. Tavakodanikuna mõtled, et mis see 3 minutit ringi hüpata siis ära ei ole, ega muidu ei usu kui ise proovite, ka heas vormis mehel on lõpuks hing paelaga kaelas. Kogenuna oskad muidugi paremini oma tempot ja jõudu kontrollida, et esimese minutiga rihmaks ei rabele.

Harukordse kokkusattumusena tuli trenni lõpus Shihanile kõne ühelt kaugemal Ontarios asuvalt karatekalt. Too pidi siirduma Jaapanisse aastaks tööle ja tundis huvi kas saaks mingi kontakti Hiroshimas. Saab ikka vastas shihan, ma kohe annan toru Hiroshima dojo juhendajale ja omanikule. Tüüp muidugi arvas, et tema arvel tehakse nalja ja mingi suvaline vend aimab osavalt jaapani aktsenti järgi. Kui lõpuks uskuma jäi ei suutnud oma imastust varjata: milline ajastus, Hiroshima peasensei tuleb elus kaks korda Toronto dojosse ja tema helistab just õigel momendil. Tegu muidugi tüüpilise statistilise situatsiooniga “suurte arvude seadus“: ka vähetõenäolised asjad juhtuvad vahel kui küllalt tihti proovida. Rahvas tavatseb seda õnneks või saatuseks nimetada. Meile lihtsalt ei jää meelde need tuhanded korrad kui keegi helistab ja kokkusattumust ei ole.

Kodus istusime viimase õhtu õlle taga ja mekkisime mõnuga igasugu põnevaid jooke baarikapist kuni Kiyotoka hakkas ära kukkuma. Jaapanlastes on tõepoolest selle alkotaluvusega geneetiline händikäpp, isegi kuuenda dani musta vöö murravad neli õlut ja neli-viis napsu maha. Õnneks ei läinud olukord nii meeleolukaks, et mees oleks trepist alla veerenud, samm siiski sutsu ebakindel. Tütar veidi pahandas jaapani keeles, aga no kui tihti sa ikka nii toredate eestlaste juures käid 😄 Jätsime hüvasti, kuna hommikul mina neid enam ei näe, põrutan vara tööle, kaasa viib jaapanlased lennujaama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli omaette huvitava kogemusega. Mitte nii hirmutav kui kartsin, samas hullult väsitav, sest kõigi nende päevade jooksul ei saanud kordagi öösel üle 4 tunni magada. Unepuudust kompenseerisin võimaluste piires töö juures tukkumisega. Positiivseks olid inimesed ise ja see tunne, et saad neile tutvustada kohalikku elu ning pakkuda tõepoolest põnevat ajaviitmist niigi lühikese puhkuse jooksul. Negatiivseks ehk asjaolu, et selline külaliste vastuvõtmine läheks kulukaks kui iga kuu sõbramehe poolest teha. Lisaks muidugi füüsiliselt ja ka emotsionaalselt kurnav, ikka muretsed kas kõik on hästi lisaks sellele, et ei saa paljalt kodus ringi lipata ja vetsus häälekalt kõhutuult müristada. Samas arutasime kaasaga, et pensipõlves oleks tore pakkuda airbnb sorti teenust ning lisaväärtusena ekskursioonijuhi rolli juurde, kõike seda muidugi mõistliku kompensatsiooni eest. Huvitav on välismaalaste ja nii erinevate kultuuride esindajatega suhelda.

Kahekesi kaheaastasega

Noor Mozart 😊
P.S. Video pole avaldatud autorikaitse tõttu 😏

Hommikul viis kaasa Jaapanlased Niagara koske vaatama. Enne tõime oma kaheaastase “kasulapse“ meie poole, sest esmaspäev oleme lubanud tite eest hoolitseda. Kaasa võttis Niagara reisu ette sel lihtsal põhjusel, et tema on seal alati meie külalistega käinud ja õige tuttav kõigi nüanssidega. Mulle ei paku turistimagneti kohad pinget, metsa, mägedesse ronima või randa oleks nad hea meelega viinud ise. Paraku tähendas taoline tööjaotus, et pidin pisipreiliga kahekesi koju jääma. Korraks käis kõhe tunne üle kui vanemad küsisid, kas hakkama saan. Valetasin tuima näoga, et pole kahtlustki, olen ju kaks plikat üles kasvatanud.

Tuleb tunnistada, et ega ei mäleta väikelastega tegelemisest suurt midagi. Isegi mähkmevahetamine, mida kunagi võisin minutiga silmad kinni teha nagu kooliajal Kalashnikovi lahti võtmist ja kokku panemist, on hämaramalt meeles kui relva käsitlemine. Mis seal imestada, automaattulirelv tavaline mehhaanilis pneumaatiline insenertehniline süsteem samas kui mähkme ehituse juures on kasutatud vaid naiste loogikale vastavaid lahendusi. Autosõidu jooksul jagas kaasa näpunäiteid, mis polnud just kõige julgustavamad. No näiteks ei maksa arvata, et laps pissihäda ise teatama hakkab ja eeldatavasti isegi tuimalt eitab selle olemasolu kuni püksi tuleb. Kuidas kurat ma siis saan ta õigel momendil potile??? ... lihtsalt pead tunnetama oli kaasa enesestmõistetav aga mulle mitte just kõige rohkem abi pakkuv vastus. Eks ma siis jään nuputama, kuidas peaks sugulaste kaheaastase pissihäda tunnetama, ei teagi kas kuklakarvadega või kõhutundega 😜

Kaheaastane koeri treenimas

Niipea kui reisuseltskond lahkus jäime pisikesega veidi ootusärevalt teineteisele otsa vaatama. Plika hakkas aeglaselt suunurki allapoole vedama, kiiruga tegin lollakaid ahvinägusid ja häälitsusi. Momendiks aitas kriisist üle saada, laps lõkerdas naerda, ju ma paistsin piisavalt totter isegi kaheaastasele. Võimaldamaks momenti kohvi ja kiire hommikusöögi ahmimiseks istutasin lapse sünteka taha. Too oli õnneks meile üle antud toidetud olekus, söötmise üle polnud kohe vaja muretseda. Kui valitud palad mängitud kiskus plika kotist oma magnetist konstruktoriklotsid välja ja asus nendega aega veetma, mina sain rahulikult kohvi lõpetada ja isegi netis surfata. Kui tüüp tähelepanu nõudes rahutuks muutus oli aeg instruktsioone järgida ning jalutuskäigule siirduda. Õnneks suveaeg, ainult sokid ja papud vaja jalga pusida. Pisikesed jalad on jube süldid, isegi nii lihtsa operatsiooniga tükk tegu.

Jalutuskäigu tegin ümbruskonna kvartalis kõurik käe otsas. Imelik tunne, kogu aeg tahtmine üksikutele vastutulejatele kinnitada, et pole minu laps ja et ma pole ka vanaisa veel. Samas helistaks sihukese jutu peale inimesed kohe nurgataha jõudes politseisse. Lahendusena üritasin võimaluste piires silmsidet vältida. Plika on nii lühike, et mul jäid õlad valusaks ja selg kõveraks, permanentsest invaliidsusest hoidumiseks tuli tihti kätt vahetada. Tüdruk leidis pidevalt maast igasugu põnevat prügi, mida tuli üles korjata ja siis jälle maha visata kui järgmine suitsukoni või pudelikork silme alla sattus. Ohtlikest esemetest nagu klaasikillud ja tühjad õllepurgid üritasin teda varakult eemale juhtida, ühe seene krabas siiski enne pihku kui jõudsin reageerida. Ei julgenud äkiliselt käratada, lapse esimeseks reaktsiooniks on ju teatavasti suhu panek, et väärtuslikku eset võimalikult raske oleks ära võtta. Järgnes raskem diplomaatia kui Põhja-Korea tuumarakettide keelustamise läbirääkimistel. Igasugu alatute võtete nagu tähelepanu kõrvale juhtimine ja mitte minu võimuses olevate toredate asjade lubamine viis lõpuks soovitud tagajärjeni.

Näidates lapsele kõrgepinge kapi kaanel ilutsevat eredat välgumärki ja seletades, et tõstan ta nii kõrgele, et saab seda maha kiskuda viskas plika valge kärbseseene maha. Momendi kriis sai lahendatud andes mulle võimaluse mõne sekundiga välja mõelda väljapääs uuest olukorrast. Titte sülle haarates tegin ai-ai, õlg on valus, ei saa nii suurt ja tugevat last tõsta. Veidi mossitades jäi mind uskuma ja õnneks ei asunud kaotatud seent otsima. Väita, et jalutuskäik väsitav, oleks tegeliku olukorra andestamatu ilustamine. Eelkirjeldatu oli vaid üks paljudest kriisidest mida pidin käigupealt lahendama, et laps röökima ei pistaks ja valvsad kodanikud mulle kui lapseröövlile politseid ei kutsuks. Koju jõudes olime mõlemad higised ja kurnatud.

Nüüd saame koos puhata, aga kõigepealt oleks mõistlik piss ära teha. Esialgsest veenmisest polnud tulu, alles Machiavelliliku kavalusega sain lapse tähelepanu õigesse suunda. Tõstsin väiksema koera potile istuma, nüüd tuli plika ise jooksuga, tema pott kuhu kutsa ei tohi pissida. Püksid saime maha aga aluskostüüm oli ühes tükis, nööpe või lukku ei kuskil. Jupike aega nuputasin ja hakkasin siis last kaelaaugust välja õngitsema. Kuidagi ei tahnud mahtuda, pöörles ja vigises ja hakkas kätega jalgevahelt kiskuma. Järsku koitis miskit, viskasin pilgu sinna, nomuidugi kolm imetillukest trukki hoidsid kostüümi hargivahelt koos. Need saime lahti ja plika tõmbas riidetüki ise kõhuni üles ning istus potile. Seal oli aga kõike muud toredat teha nagu klotsidega ehitada, koeri silitada ja juttu vadistada, mida ei tulnud oli piss. Poole tunni pärast olin juba lootust kaotamas kui tüdruk üllatunult kilkas ja lasi kena soru potti. Loputus kraanikausi all tuletas ammuseid aegu meelde, ühe käega hoiad pöörlevat tegelast ja teisega pritsid vett imetillukese tagaotsa peale. Kogu selle pulli käigus ujus vannitoa põrand, kostüümgi sai oma osa.

Kui läksin ta kaasa antud ja millegi pärast voodiks kutsutud vangikongi või võitluspuuri kotist välja võtma kostis seljatagant resoluutne ja vali No-No. Vaatasin üleõla tagasi, mis mõttes, tudile läheme. No-No kisades tuli laps jooksuga ja hakkas koti suud kinni sikutama. Pergel, praegu pole mõtet võidelda, ajab viimasegi une ära, ehk ununeb paari minuti pärast ja plika kukub ise tuttu. Äkki tahab niisama pehme teki peal põrandal pikutada, panin teki vaibale. Laps keeldus sinna minemast, kutsad samas leidsid et väga sobiv koht külili visata. Ajasin loomad ära ja panin teletupsud Youtubel mängima. Loodetavasti piisavalt uinutav. Ise hakkasin läpakal klõbistama. Tund hiljem ei olnud ikka mingit märki, et keegi uniseks hakkaks muutuma. Video lõppes õnneks ära ja suuremat jama sellega ei kaasnenud.

Kuna voodit ikka ei lastud kotist võtta viskasin näitlikult teki peale sirakile. Tüdruk aga leidis, et hoopis huvitavam on kapi vastas olevas autotoolis tukastada. Veenmisest kus mugavam suurt kasu polnud, kurim juba selles vanuses lööb naiste loogika ja kangekaelsus välja. Olime koertega kolmekesi tekil, laps vingerdas autotoolis ...

Sõidan vanema tütre uhke punase autoga ja mõtlen millal ta juba Porsche on jõudnud osta. Mõnus kiirus, aga natuke liiga suur, vajutan õrnalt pidurit, ei midagi. Juhitavus kurvides täitsa mõistetamatult kadumas, auto ei taha kuidagi rooli kuulata. Silmade ees hakkavad värvilised ringid hõljuma, vahepeal plahvatavad valged tähed. Kurat kas nii mõjubki kanep, see nüüd seaduslik vist aga mitte ei mäleta millal oleks võtnud. Süda hakkab ärevalt taguma, ja kõhus õõnes tunne. Igavene jama, masin vaja kuidagi tee äärde seisma saada enne kui hunnikusse sõidan. Peas mingid hääled ja kostab arusaamatu vadin, asi läheb täitsa käest ära, ... Ai kurat valu silmis ...

Plikatirts kisub näppudega mu silmalaugu lahti ja seletab ise midagi väga asjalikult. Kurat südarist ei jäänud palju puudu, olin nii sisse elanud oma magamise demonstreerimise osasse, et ise koos koertega tukkuma jäänud. Veerand tunnikest põõnasin enne kui inkvisitsioon hakkas kombitsatega silmi välja rebima.

Lapsele otsa vaadetes oli selge: magamisest miskit välja ei tule. Lohistasin end resigneerunult diivanile, et vähehaaval täiele teadvusele tulla. Tõin külmikust tüki liha ja järasin seda tuimalt enda ette vahtides. Plika askeldas oma voodikoti juures. Lähemal uurimisel jäi silma, et närib plastikust voodijala otsi. Oi pagan, ärkasin mõtteist, pole ju lapsele süüa andnud. Kuidas ma nüüd seletan emale, et tütar näris sel ajal voodijalgu kui mina lihaga maiustasin. Oot aga mida ma annan, kotis tuhlates ei leidnud miskit peale Eestist pärit smuuti kotikese. Seda märgates jäi voodijalgade manustamine poole ampsu pealt katki ja plika tormas ummisjalu rõõmsa kisaga minu poole. Andsin kätte aga peagi selgus, et korgist ei tule miskit. Nuputasin kuidas seda avada kuni plika näitas ette tehes keeravaid liigutusi. No muidugi, tegin tervele inseneride ametile häbi oma asjatundmatusega. Smuuti pihus tõstsin tegelase tooli ja proovisin mõelda, mis oleks turvaline kaheaastasele sisse sööta. Hommikusöögi krõbinad ja jogurt oli otsus. Selgus, otse kümnesse, kas nälja või maitse pärast ei oska öelda.

Postitantsuks on tütarlapsel annet 😊
Näha ka lauanurgale kleebitud vilditükk.

Jogurtit andsin ise jaopärast lusikaga vältimaks suuremat lögastamist. Pizzatükki pakkusin ka, tüdruk näkitses veidi aga lasi peos hooletult madalale nii, et Koko krabas selle endale. Suuremat paanikat ei tekkinud, küllap teise päeva liisunud tainas polnud eriti maitsev. Esimene nälg kustutatud ronis laps toolilt maha ja hakkas köögis koertega võidu ringi tatsama. Märkasin õudusega kui teravad on napilt peast kõrgemad lauanurgad. Tõin kiirelt toolijalgade alla käivad kleepvilditükid ja muutsin köögi lapsele veidi ohutumaks. Vahepeal oli pisipreili avastastanud, et meie köögilaua kroomterasest jalg sobib ideaalselt postitantsu treenimiseks. Poose ja tiire vaadates jäi mulje, et sel alal on tütarlapsel annet. Ei tea siiski kas julgen emale ette kanda tütre salahobist mida too võõraste onude juures harjutamas käib 😜

Kui lootsin, et mul võrreldes kaasaga veidi lihtsam päev siis eksisin rängalt. Füüsiliselt tõepoolest polnud midagi aga vaimne pinge väsitas, kuna pead pidevalt tähelepanelik olema. Täiesti mõistetamatu kuidas kaasa väidab, et tööl liiga palju stressi ja pinget, lapsehoidmine täielik puhkus selle kõrval. Minul igatahes vastupidi. Oleks veel oma laps aga kellegi teise omaga kipun üle muretsema. No sama kui sõidad sõbra autoga, enda omale tuleb kriim peale – vannud korra ja tühja kah, võõrast proovid hoida nagu sitta pilpa peal. Kas teistel ka sihuke kiiks või olen ainult mina selline, kes alles viimases hädas tuttavate asju küsib kasutada ja siis ka proovib tingimata tagastada paremas olukorras kui ise sain. Igatahes saabus kaasa koos jaapanlastega tagasi ja võttis minult lapsekoorma üle. Midagi olin ma ilmselt ka õieti teinud, sest kogu seitsme tunni jooksul tuli üks pisar ja seegi jäi poole põse peale pidama. Lõpuks tuli tirts ise minu juurde ja kallistas ning oli hiljem kui juba trenni läksin kaasalt onu järgi küsinud.

Lapse hoidmisega saan hakkama, paraku pole isase geenides pidevat hoolitsemise ja nunnutamise vajadust. Kui vaja teen jälle aga eelistan siiski arvuti taga mängida või isegi aias tööd teha: külm õlu ühes ja oksakäärid teises käes.

CNE ja mänguritool

Kyotoku, Yuuka ja mina, tagaplaanil "põhiatraktsioonid"
Gaming Garage ja Craft Beer Garden

Öösel nägin vastikut und: olime oma maja maha müünud ja samasse piirkonda kuid suure tee äärde uue ostnud. Imestasin, miks kurat küll me enne vaatamaski ei käinud, igavene suur, vana ja lagunenud lobudik. Hakkasin nuputama igasugu võimalusi kuidas saaks tehingul alt ära hüpata. Aeglase ärkamise käigus sai vähehaaval selgeks, et tegu vaid unega - milline kergendus. Pea oli kas vähesest õhust (koer ukse kinni lükanud) või halvast unest paks ja nõudis hommikust kofeiiniannust. Panin kohvi peale, kaasa hakkas pannkooke küpsetama. Külalised tulid kingikottidega üles, tütar sai mitu paksu mangaraamatut, kaasa mingi jaapanipärase daamikotikese ja mina laheda pidzhaama. Hommikusöögi käigus selgus, et keegi peale minu kohvi ei joo, pole hullu väänasin kannutäie nahka, pea lõi laksuga selgeks ja ärksaks.

Tütar pidi kella kümneks AMD esindajana Virtuaal Reaalsus programmide osakonnas tööpostil olema. Viskasin ta autoga ära, sest ülejäänud seltskonnal kulus ettevalmistusteks rohkem aega.

E-spordi võistlused täies hoos

Algul oli plaanis metrooga minna aga leidsime, et mugavam ja oluliselt kiirem on autoga, samas ka mitte palju kallim vaatamata soolasele parkimistasule. Tee peal sai läbi niiske sumu Toronto kesklinna pilvelõhkujate ja teletorni vaadet imetleda. Kohe hommikul kohale minek oli hea mõte, rahvast vähe ja ilm suhteliselt jahe. Esiteks suundusimegi Gaming Garaazhi, kus toimus suur E-spordi võistlus ja igasugu uute riist- ning tarkvara produktide esitlemine. Mängisin paari paugutamismängu nii HTC kui Oculuse VR komplektidega. Oculuse oma sobis kuidagi paremini, käes hoitavate pultide nuppude paigutus minule mugavam ja intuitiivsem.

Vahepeal käisime koos söömas, rahvas tellis Canada rahvustoidu Poutini – rasvased praekartulid paksu sousti ja sulanud juustuga kõige otsas – ehtne kolesteroolipomm. Ülikoolis toidutehnoloogiat õppiv Yuuka nautis täiega ja tegi pilti, loodetavasti ei hakka Jaapanis sihukest üliebatervislikku kraami promoma. Mina võtsin õlle endale ja teise Kyotoku'le ehkki süda värises hinda nähes. 20CAD eest võiks kodus kümme samasugust pudelit hinge alla panna. Kui teised suundusid shoppama, läksin tagasi mängu garaazhi. Mängurite seljataga kiibitsedes ja vahepeal ise sekka lüües jõudsin mängutoolide firma juurde, kes pakkus oma tooteid show allahindlusega.

Istusin naljapärast paaris toolis, üks osutus õige mugavaks. Müügimees hiilis ligi ning näitas seda ja teist funktsiooni. Selgus, et lisaks äärmiselt mõnusale ergonoomikale on ka hulk reguleerimisvõimalusi. Kui kole väsinud, kallutad sujuvalt magamisasendisse ja tukastad vahepeal. Mõeldud oli ka vanamemmedest mänguritele – tooli võimalik kiiktoolina kasutada :) Istmekate pidada olema sama (PVC “Leather“), mida firma kasutab Mercedese AMG autodele istmeid ehitades. Tühja sellest müügijutust, aga hullult mugav oli küll, tundus andvat silmad ette mu 20 aastat vanale IKEA lösutamistoolile. Hiirematt ja tasuta kojutoomine pidid kah kaasa tulema.

Võtsin tüübilt visiitkaardi ning helistasin kaasale küsides kas too tahab elu lihtsaks teha ostes mulle kombineeritud sünna ja jõulukingi juba augustikuus. Sellisele pakkumisele ei suutnud isegi kainelt kalkuleeriv naine vastu seista, eriti kui oli ise tooli proovinud. Nii lasigi oma krediitkaardilt rahuloleva ohkega papi maha kerida. Teadagi, võib nüüd esitada mingi kallimat sorti soovi millest mul võimatu ära öelda 😜 Eelkingitusena anti suuremõõduline hiirematt kaenlasse. Vana on veel päris asjalik, aga tasuta kaupa ma tagasi lükkama ka ei hakka. 300 CAD ehk 200EUR sihukese tooli eest pole üldsegi paha, eriti kui arvestada, millist rahulolu omanikule pakub 😉

Kassi suurus pole fotoshopitud

Kõmpisime oma Jaapani külalistega veel tunnikese ringi, nemadki said veidi shopata ja paar asja osta. Kassinäitus jäi tee peale, muljetavaldavaim oli ennenägematult suur nurrumootor. Seda ilvesest mitte palju pisema kiisu tõugu kutsutakse Maine Coon. Elukas pidavat kasvama kuni 8 kiloseks, 40 senti kõrgeks ja meeter kakskümmend pikaks, viimane mõõt kattub juba ilvesega ehkki kaks esimest jäävad kõvasti alla. Iseloomult olevat tegu väga sõbraliku ja targa kassiga. Loom nägi äge välja aga meie koerad saaks sihukese uue pereliikme ilmumisel südari, nii et jääb kahjuks ära. Teiseks ägedaks väljapanekuks oli muinasjuttude ja legendide teemaline idamaade valgusshow, kust rahvas pideva vooluna läbi jalutas.

Odysseuse reisid, Kükloobid ja Atlas

Poole viieks oli jaapanlastel aur väljas. Sõitsime koju, puhkasime veidi, istusime teleka ette Jaapani multikat vaatama ja tellisime pizza. Idamaalaste jaoks oli tegu vaid filmides nähtud eksootikaga, mida jäädvustati lausa peegelkaameraga ja käidi häbelikult juurde võtmas. Jaapanis olevat ka pizzat kuid “ehtne“ ikka palju parem. Ju vist sama lugu mis sushi puhul, mujal maailmas ju pakutakse, aga Jaapanis on hoopis teise maitsega. Pakkusin mehele vahelduseks Pilsner Urquelli. Tüüp maigutas, laksutas keelt ja teatas, et ei taha küll Canadat solvata aga see olevat parem kui Molson Canadian. Ei maksa arvata, et Nihoni elanikud aru ei saaks mis tõeliselt hea õlu. Magustoiduks kollane melon, mis neil kohapeal kallis, kuid mida hindavad. Juba üheksa ajal kobisid magama, et järgmise päeva Niagara kose külastuseks traksis olla.

Jaapani külalised saabusid.

Tütre Jaapani Karate külalised

Jaapanlased pidid tulema reede pealelõunal kuid Tokyos oli taifuun, lend lükati rohkem kui päeva jagu edasi. Esimesel momendil tundus õige jama, aga tegelikult kulus just üks päev marjaks ära, et tubades viimast lihvi anda. Elamine sai nii korda kui pole aastaid olnud, mõnus kohe. Mitte ei saa aru miks niisama ei viitsi korda majas hoida, ainult siis kui sund peal. Eks ta mugavuse asi ole ja niipea kui ühe asja jätad laokile jääb teine ja kolmas, varsti pole mõtet midagi oma kohale panna. Taolises korralageduses pole võimalik ka normaalselt tolmu pühkida. Kaasa muretses tolmuvõtmise roboti, ainuüksi selle edukaks töötamiseks peab vähemalt põrand kolist tühi olema. Magamisasemed sai külalistele kombineerida nii, et üks võttis koha sisse all lapsehoidja- või noh viimased viisteist aastat külalistetoas, teisele madrats dojo põrandale. Õues muru niidetud ja kuivanud lehed ning allapudenenud kiwid ära pühitud. Linnud saadananahad olid söönud metsikuid tumedaid viinamarju ja “tindise“ musta sitaga toolid ära märgistanud. Lasin voolikuga suurema kõntsa maha.

Lennuk oli juba maandunud kui hüppasin veel kiirelt dushi alla, lõpuks korjasin nad alles poole üheksa ajal lennuväljalt üles. Seega laupäev maha kantud, õnneks said tagasilennu piletit päeva võrra edasi lükata. Õige kiirelt selgus ka keeleoskus, suurem osa minu erutatud vadistamisest läks tühja. Tüdruk pursib inglist aga karate kuuenda dani musta vöö omanikust isa oskab maailma universaalsuhtluskeelt vähem kui mina jaapani keelt. Viisaka inimesena noogutas ja naeris kaasa omaarust õiges kohas. Kangesti tahaks lobiseda, kuid pidevalt tütart tõlkima appi kutsuda on suht tülikas. Koerad võtsid peale esialgset urinat ja haukumist idamaalased üllatavalt kiirelt omaks, Koko tuli nuusutas tüdruku üle ja kui too diivanile istus ronis kõrvale ning pani plika suureks rõõmuks oma pea talle sülle. Sushi võõrastas veidi rohkem kuid nähes, et Koko sai hea käitumise eest tasustatud, otsustas oma rassistlikud põhimõtted maksatüki eest odavalt maha müüa.

Hoidsime külalisi tunnike ülal, jõime isaga mõned õlled, naised luristasid teed. Kahjuks ei aidanud ka alkohol Kyotoku't paremini inglise ega mind jaapani keele mõistmisel. Koukisin välja oma jaapanikeele moblarakenduse, paraku polnud sellest suurt abi. Käte, jalgade ja Google tõlkega sai siiski olulisem info vahetatud. Selgitasime järgmise päeva kava ja uurisime, kas neil miskeid erisoove. Ainsaks osutus momendil magama minemine. Mõni ime, 13 tunnise lennu jooksul olid vaid paar tundi tukkunud ja kella kümneks pea 36 tundi ülal olnud kui eelnimetatu välja arvata. Täpselt poolepäevasest ajavahest ei maksa rääkidagi, samas oleks neil ilma hullu väsimuseta õige keeruline kell kümme hommikul magama keerata. Esimene mulje oli tore, inimesed nagu kõik teised, kahju vaid et suhtlemisvõimalus nii piiratud.

Vene tehnikaimed ja huumorisoon

Igorek

Boston Dynamics Robot

Vaadates juuresolevaid pilte ja lugedes artikleid ei suuda imestust varjata. Ilmselgelt on Putini Venemaa pöördumas tagasi kuulsusrikaste nõukogude traditsioonide juurde. Seda mitte ainult poliitilise tagakiusamise koha pealt vaid tõsise üllatusena ka tehnoloogia valdkonnas. Nimelt esitles Kalashnikovi tehas esimest vene lahingrobotit, mis pidada lääne versioonidest igati üle olema. Pildi põhjal otsustades oli keegi juhtkonnast näinud "Tähtede sõja" filmi ja Hollywoodi animatsiooni rauda pannud. Pisike probleem olevat robotil vaid see, et praegu veel pole suudetud teda liikuma panna. Tehas oli ka unustanud asjaolu, et tänapäeva venelased vaatamata patriotismile julgevad täistotruste koha peal ettevaatlikult ironiseerida.

Kalashnikov CV-1, disain on maitse asi 😝

Tesla

Võiks ju arvata, et peale taolist avalikku fiaskot ollakse veidi ettevaatlikum. Aga kus sa sellega. Paar päeva hiljem esitleti uut tehnikaimet, mis pidada jällegi lääne omadele tuule alla tegema. Seekord oli tegu seitsmekümnendate luukpäraga Moskvitshi meenutava elektriautoga. Tehase sõnul olevat tegu tootega, mis Teslast iga nurga pealt parem. Disain on muidugi maitse asi ja Halloweeni peole sõiduks sobib sihuke riistapuu ülihästi. Paraku pole selge, ega äkki too roboti eeskujul pole veel suutnud liikumisprobleemi lahendada. Tundub nagu oleks tegu rubriigiga "Juhtub ainult Venemaal".

Lõpetuseks veidi idanaabrite huumorisoonest ja õigusemõistmisest. Kui ennevanasti sai täiega vene nalju nautida siis praegu üritatakse hakata naljamehi trellide taha panema. Tuleb meelde Stalini aeg, kus anekdoodi rääkimise eest võisid riigireetmise paragrahvi alla minna. Minu ajal tavakodanike puhul seda nii tõsiselt enam ei võetud. Vanemad aga on elanud üle Shveiki lugusid meenutava õõvastava aastakümne. Kõrvaloleva pildi eest on 23 aastasele blondile prillidega preilile esitatud süüdistus viha õhutamises, religioossete tunnete mõnitamises ja ekstremismis - süüdimõistmise puhul 6 aastat kolooniat. Võtab vist ka lustakamal humoristil naljatuju ära 😛

Kuidas saada odavalt pardimokkasid.

Tänu noorema tütre poolakast koolikaaslasele sain jälle sutsu targemaks. Nimelt võtsid sõbrad külla tulles kaasa söögipoolist ja nagu korralikele immigrantidele kohane oli poolakal omaaia saadusi. Tomateid meil endil hulgaliselt aga nende kaks megasuurt olid tõepoolest head ja pehmed. Rohelised paprikad maitsvad ja punane pipar kange. Lõikusin viimatimainitut veidi tööle kaasavõtmiseks tomatisalatisse maitseks sisse. Hiljem koeri jalutades hakkasid näpud tulitama nagu oleksin neid nõgesega kõrvetanud. Kummaline, ju läksid näpud mingi taime vastu kui koerte junni üles korjasin. Hõõrusin ja sügasin aga suurt ei aidanud, lõpuks siiski jäi õhetus vähemaks. 

Töö juures järgmisel päeval oli esimene amps suht ehmatavalt terav, hapukoor ilmselgelt piprast toimeaine välja imenud. Samas polnud väga hull, lihatoidu juurde täitsa sobiv. Jamaks läks siis kui veidi salatit huultele sattus, õige terav kõrvetus. Tõmbasin keelega kiirelt tomatitüki suhu ja limpsisin huuli kõrvetuse leevendamise mõttes. Viga, sest nüüd alles hakkasid huuled tulitama. Natukese ajaga läks asi nii hulluks, et pidin mokad külma vee klaasi likku panema. Vetsus vaatas peeglist vastu ehtne paistes pardimokkadega härrasmees. Kui suu limaskestadel oli kõrvetus talutav siis just huulte välisservadel tunne nagu oleks praepanni musitanud. Nüüd sain ka aru kust eelmise õhtu näppude kipitus pärit. Õnneks ei olnud nende kätega silmi hõõrunud, ei julge mõeldagi mis piina oleks pipramehu silma sattumine valmistanud. Naised, kui soov saada ajutiselt seksika eneka jaoks pardimokkasid pole vaja muud kui paar ampsu teravat pipart. Paraku pole tegu permanentse lahendusega, peale pooletunnist piina tõmbub paistetus tagasi.

Ronimisest, sünnast, laulupeost.

Beibedel linnamineku meik peal 😁

Enne kui ma hakkan ronimise teemal jahuma pean ühe hiljutise sündmuse suhtes võla likvideerima. Nimelt oli nooremal järeltulijal nädala eest sünna. Kavatsesime jälle välja sööma minna, sest keegi ei viitsinud pidusööki valmistada (emme ikka veel ookeani taga). Paraku töölt koju saabudes avastasin kodust peolised eest, laps tegi sõbrannadega lollusi ja teatas, et läheb hoopis nendega linna peale. OK, pole enam titt, et issi peaks peo pärast pead valutama. Kui paarist long dringist lõbus seltskond oli end üles löönud viisime nad edasi ühe sõbranna juurde ja suundusime kahekesi vanema plikaga IKEA'sse kerge einega noorema sünnat tähistama. Muuseas sai sealt kaks riiulikasti ostetud ühendades meeldiva kasulikuga.

Fakt, et ma ronimisest pole postitanud ei tähenda, et poleks selle peale iga päev mõelnud. Ma tean küll et mõtlemisest üksi ei aita, tegusid peab tegema. Kui muidu ei usuks siis kõiketeadev Google ja Youtube igatahes on mu uue huviala välja nuhkinud. Ühes tuleb reklaame, teises on hakanud ronimiseteemalisi videosid karate, ralli, arvutimängu ja ajalooteemaliste vahele ilmuma. Aga eile võtsin ette pikema ronimistuuri, mis kohati vähemalt V1 taset eeldas. Nimelt turnisin oma maja esiküljel suur galloniline värvipott ühes käes ja pintsel hammaste vahel. Maja esikülje värvimine oli heaks vahepalaks, mis oluliselt tõstis ronimise raskusastet. Ootamatult avastasin, et kohad kuhu tundus võimatu olevat ilma tellinguteta ligi pääseda, õnnestus edukalt värvida redeli negatiivse kalde pool rippudes. 

Üldfüüsilist sai ka parasjagu, sest redeli tipus räästa alla võimalik minna vaid pintsliga, mida keerutasin aeglaselt peos, et värv välja ei tilguks. Üles-alla tuli nii mitukümmend korda käia. Kaaslinlastele pakkus vaatepilt ilmselt mõnusat meelelahutust, sest lõpuks olin siit ja sealt valgete täppide ja laikudega kaetud, kaasaarvatud habe ja rinnakarvad. Kes ütles, et ronimisoskusel puudub praktiline väljund 😜 Aga päris boulderdamisele saan loodetavasti ülejärgmine nädal, karate trennis värbasin paar uut huvilist, lubades kordumatut elamust. Seega jääb veidi aega teooriaga tutvumiseks ja papude ostmiseks. Nädalavahetus kulub meil jaapani külaliste võõrustamisele ja suurel igaaastasel "Canadian National Exhibition" näitusel käimisele, kus vanem plika "Gaming Garage" paviljonis oma firmat esindab.

Karaoke laulupidu Torontost vaadatuna otse eetris 

Pühapäeval elasin läpaka taga Tänakule kaasa ja peale ralli edukat lõppu vaatasime telekast otse Lauluväljaku üritust. Öelge mis tahate, aga minule igatahes meeldis väga. Eriti karaoke formaat, tänu millele sain ka ise aktiivselt osaleda ja (kaaskodanike huvides) õlu rinnus vaikselt kaasa mõmiseda. Ei ole ma mingi laulumees kuid hulk vanu lugusid olid üldrahvaliku uue kuue saanud. Minu lemmikuks mutionu laul. Kui oleks valida siis läheksin pigem sellisele igamehe rahvapeole kui härdalt pidulikule ametlikule laulupeole. Rahvast vaadates mõtlesin äkki, et taolised üritused on vist ühed vähesed, kus 99% ulatuses koos vaid eestlased kui "eksootilised" turistid välja arvata. Või eksin, ehk oskab keegi kohalkäinuist kommenteerida. Aga kui mul õigus, siis just selliselt, põhimõtteliselt erinevates kultuuritaustades avaldub näitlikult Eesti ühiskonna põlisrahva ja muukeelse elanikkonna sügav lõhestatus.

"Emaarmastus" ja Remont

Minu ja tütre "nänn" - õiges järjekorras 😜

Võiks nagu loota, et olles üle kolmekümne aasta ühe teise poole esindajaga (ja üle 20 aasta kahe nooremaga, kes eelmainitud kooselu tulemuseks) õige lähestikku koos elanud oled hakanud neid veidikenegi mõistma. Võta näpust, pole lootustki. Sain sellest täna sotti kui olin kaasa lennuväljalt toonud ja jälgisin kodus ootusärevalt kohvri lahtipakkimist. Ma tean, et pea kõike on tänapäeval võimalik osta ka siinpool ookeani aga ikka mõnus saada kodust hõrgutisi. Asi hakkas kahtlaseks muutuma, kui kaasa muuseas vihjas rasketele valikutele, mida kohvri pakkimisel pidi tegema. Hmmm..., kilusid ei olnud, Eesti 100 pralineekarp polevat mahtunud, Eesti kohvikott hunniku kommikottide ja shokolaadide vahel, mitu kilo raamatuid, hulk puutoikaid mingist puiduaidast, mõned merevaigu juustud, tavaline saaremaa juust, leivalaadsed pehmikud, liitrine dzinni pudel, ... Lõpuks siiski lootustandev kuldne välgatus pesu ja riiete vahelt:  üks pakk mu lemmik Presidentti Gold kohvi, aga ema oli ju kolm Maximast soodukaga saanud? Selgus, et kaks jäid seoses Poola lennuliini piiratud pagasikaaluga mind kurvalt Eestisse ootama.

Koerad pöördes alfaemase saabumisest

Raske valik oli Reval Gini pudeli ja kahe ülejäänud kohvi vahel: ebavõrdse võistluse võitis ülekaalukalt Läti päritolu alkopudel. Mõtlete muidugi, et äärmiselt suuremeelne naisest, kes tilkagi alkot ise ei tarbi. Mida ma tänamatu loom üldse virisen: probleem oli selles, et kärakas nooremale tütrele, magusakraam vanemale tütrele, kohvi minule - emaarmastuse äraspidine avaldusvorm mis muud 😛 Kõik eelnimetatud produktid on ju irooniliselt asjaosaliste tervisele vähemal või rohkemal määral kahjulikud. Aga vaadates positiivsest küljest oskan seda kohvi hoopis rohkem nautida. Oleks olnud kolm pakki, tekkiks probleem millal neid avada. Nüüd on selge, et enda sünna ajal ja kui kokkuhoidlikult juua, peaks jõuludeni välja vedama - meil peres keegi teine kohvimokk pole. Tegelikult pole mul üldse põhjust õiendada, tema pagas ja tema otsus mida võtta mida jätta. Lihtsalt esimesel momendil lõi lapsik pettumus ja kadedus välja kui täiskasvanud tütardega kolmekesi ümber kohvri olime nagu viieaastased jõuluvana juures kinkide jagamisel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et koridorikapis sihuke enda toodud kohvivaru mille müüki paiskamisega võiksin maailmaturu hinda mõjutada. Nüüd on vähemalt minu hingelt vastutus läinud kui tütar peaks alkohoolikuks muutuma, tean täpselt mis suunas näpuga näidata 😜

Et lugu liiga ühekülgseks ei muutuks tunnistan ka enda patud üles. Lahkudes jättis kaasa maja remondi ja koduste tööde nimekirja, millega oleks harmoonilise kooselu mõttes soovitav tema äraolekul tegeleda:

Maja esikülg puhastada ja üle värvida (suur ettevõtmine).

Vihmaveetorud parandada.

Esiakna raam värvida (aken sai ette aastate eest, aga kuna tuult pidas ja kardina varjust välja ei paistnud siis nii see jäi)

Esiuks puhastada ja värvida (koerad on värvi seestpoolt maha kraapinud kui soovivad meeleheitlikult pissile pääseda või postiljoni murdma minna)

Siseuksed puhastada ja üle värvida (kohati koerte süü, kohati loomuliku vananemise tulemus)

Keldriuksed puhastada ja värvida.

Vannitoa remont (seinaplaadid ja vann puhastada, dush parandada, vanniäärte tihendussegu vahetada, ... ).

Köögi lagi pahteldada ja värvida.

Köögi kraan korda teha.

Noorema plika seinakapp üles panna,

Magamistoa voodi ümber ehitada.

Esimesel nädalal olin päris entusiastlik ja muudkui planeerisin ning utsitasin lapsi koos alustama. Naise suurim viga oli selles, et tema jutu järgi pidavat plikad aitama ja minu viga, et jäin sihukest ulmet uskuma. Otse loomulik, et ei tulnud ette momenti, kus kõik kolm koos asuks laulu saatel tööle nagu nõuka aegses BAM'i propaganda filmis. Nädalaga muutus minu entusiasm frustratsiooniks kuna aur kulus igapäevatööde ja plikadega (eriti nooremaga) jagelemise peale. Aiatööd võtavad oma maja juures nii neetud palju aega, et miskit hullu. Tüdrukud pole kunagi erilised aiandushuvilised olnud, mistõttu nende saatmine õunapuu oksi lõikama või viinamarju ja kiivisid pügama oleks vastutustundetu õnnetuse kaela kutsumine. Muru niitmine oli ainus, millega nad vahepeal väljas aitasid, sedagi tegin pooled korrad ise. Saavutuseks tuleb lugeda olukorda, kus elamine oli korras, köök puhas ja nõud pestud - suures osas põhjusel, et polnud kellegi kaela jätta.

Nii need nädalad veeresid, trennipäevadel polnud jaksu miskit peale aias nokitsemise ette võtta. Korra käisin ronimas, korra laskmas, korra koertega rannas, mõned õppesõidud maanteel, sugulaste kasside toitmine, kaks päeva kulus sünnadele. Toidutegemine võttis kah arutult aega, siin küll andsid lapsed oma panuse. Oleks elu küsimus, küll suutnuks kohe töölt tulles ja teiste tööde vahepealt poole tunni kaupa asju ette võtta. Paraku on sihuke tegutsemine äärmiselt ebaefektiivne ja häiris asjaolu, et vaatamata minu utsitamisele üritas järelkasv pidevalt leida põhjusi miks just täna ei saa seda või teist teha. Lõpuks eelviimasel päeval puhastas noorem plika esiukse seestpoolt ja mina värvisin selle viimasel päeval, lõpetasin pool tundi enne lennuki maandumist. Õnneks oli lennuväljal mingi jama nii, et värv jõudis kuivada enne kui kaasa uksest sisse astus 😝

Kokkuvõttes sai nimekirjast vaid poolteist punkti tehtud: seinakapp ja välisuks poolest saati (väljastpoolt ju ikka värvimata). Tuleb tunnistada, et objektiivselt võttes pole ma isegi seda ühte kohvipakki ära teeninud, kuidas küll kaasa aimas. Ju vist tunneb mind paremini kui mina teda, teab mida oodata ja mida mitte. Enda õigustuseks võin siiski mainida, et selle aja jooksul ei saanud kordagi arvuti taha mängima ja niisama logelemist sisuliselt polnud. Isegi õlle nautimine tagaaias toimus rohimise või vaarikate lõikumise kõrvalt. Enam ei tee ka murelikuks asjaolu, et Jaapani külalised nädala pärast saabuvad. Kurat, kui lapsel kama kaks, milleks peaks mina muretsema mis mulje jätame. Milleks üritada endast jätta paremat muljet kui tegelikult oleme. Teismelisena torisesin alati kui mind sunniti oma tuba koristama põhjendusega, et külalised tulevad - nüüd saan täie rauaga tagasi - Karma is a Bitch.

Tähesadu vaatamas

Toronto valge laik all paremal, meie sõitsime üles natu vasakule

Pühapäeval võtsin koerad kaasa ja sõitsin Awendasse randa, matkama, ujuma ning tähti vaatama. Tegu on lähima ümbruse (150 km raadiuses) mugavaima ligipääsuga pimedaima piirkonnaga kui järvede keskel olevad alad välja arvata. Kel kunagi huvi teada, kus oleks parim öötaevast vaadata, siis suureks abiks on DarkSiteFinder kaart, mis näitab "valgussaastatust" üle maailma. Eestis oli üks pimedamaid kohti looderannik.

Sushi nina püherdamisest ikka liivane

Nagu ikka tabasid loomad kohe ära, et autosõit plaanis. Asju autosse viies läks majas kole ulgumine lahti, igaks juhuks tuletati meelde, et ma jumala pärast neid maha ei unustaks. Uksest välja uhasid nad joonelt auto juurde ja seadsid end esiistmetel sisse - Koko rooli taga, Sushi juhi kõrval. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud, aga küll jõuab, ega see viimaseks korraks jää.

Pühapäeval on põhjapoole lahe sõita aga juba ennelõunal oli tagasitee vägevas ummikus. Igaks juhuks võtsin telgi kaasa, järsku tuleb tuju üle öö jääda. Sõidu ajal kuulasin Clancy ajuvaba põnevikku "Point of Impact", tänu taolistele lugudele möödub pikk tee kiiresti kui pole kellegagi juttu ajada. Rannas hakkas nelja ajal rahvas juba lahkuma, sain mõnusa parkimise. Koerte esimene trikk oli hunnikud keset teed teha. Esimese ettesattuva puuondiga veits shitgolfi ja julgad lendasid kenasti kaugele metsa alla väetiseks, oks takkajärgi.

Sushi hüpe

Ilm normaalne nii +26C ringis, seadsin tooli liivale metsa varju järve äärde. Vesi oli hullult soe, vedelesime loomadega päris pikalt . Lained ka päris mõnusad, koertel veits keerulisem ujuda. Elukad kukkusid kohe peale veest välja tulemist liivas püherdama, ei või ju ometi puhtana püsida. Lugesin ajakirju, peesitasin, võtsin õlle ja kerged näksid. Kui igav hakkas tegime lühikese matka järve kallast mööda.

Sushi ei lasknud mind üksi ujuma, kohe sumas järgi, Koko suurt ei hoolinud

Suht pisikest rada pidi sammusime läbi ürgmetsa neeme tippu välja. Just enne randa sattusin varjulises kohas ootamatult poolest saati kokku vajunud telgi peale. Veidi eemal hakkas silma magamiskott, toidukast, toidupakendite jäätmeid, katkine kummipaat ja kaks aeru. Olin segaduses, sest siinsel looduskaitsealal ei tohi suvalises kohas telki püsti panna. Kummaline asjaolu, et telkimisplats oli ilmselgelt maha jäetud. Aga miks peaks keegi kõik oma kraami maha jätma??? Selle asemel et huviga nuuskima minna hakkasid koerad mind eemale sikutama. Ja siis lõi ninna kerge pahvakas halba haisu. Otsustasin pikemalt uurimata järve äärde suunduda, kes iganes nii lõhnab, sellele on igasugune abi pikalt hiljaks jäänud.

Jalutasime kivist kallast pidi tagasi paar kilti oma randa. Päike loojus, paras aeg koertele söök kätte anda, asjad kokku korjata ja veidi tagasi sõita kohta, kus mugavam meteoriidisaju jälgimiseks selili liivale visata. Seadsin endale joogamati alla, koerad said käterätiku. Elukad sidusin rihmapidi jala külge, et nad hulkuma ei läheks juhul kui peaksin tukastama. Kümmekonna minutiga ei näinud ühtki meteoriiti, uni tuli peale, tukkusime pool tunnikest koos kuni koerad urisema hakkasid. Mingid tüübid jalutasid mööda randa ja ehmusid koledasti urina peale. Rahustasin, et ainult pisikesed kutsad.

Nüüd oli juba õige pimedaks läinud, hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ja nii viie mindi pärast nägin esimese meteoriidi. Järgnes tükk aega "vaikust", ainsad liikuvad objektid olid paar kümne kildi peal lendavat lennukit ja mõned satelliidid. Vahet teeb neil liikumise kiiruse järgi, satelliidid on vaatamata oma palju kõrgemale orbiidile jupp maad kiiremad tähistaeva taustal, lennukid lisaks tihtipeale veidi vilguvad. Üks õige pisike meteoriidike, kümme minti ei miskit ja siis kolm eredat järjest paarimindise vahega. Viimane neist jättis kaks paralleelset sädelevat valgustriipu üle kolmandiku taeva.

Meteoriidisadu pikisilmi ootamas

Kokkuvõttes fikseerisin tunni ajaga üksteist kindlat meteoriiti. Veidi pettunud, lubati ju lausa üks minutis ja ühtki tõepoolest suurt ei näinud. Koht on ju ometigi pime ja kuud polnud ollagi. Samas need õige pisikesed, mida kõige rohkem, ei pakuks niikuinii erilist huvi. Lootus oli mõnda tõsiselt heledat boliidi näha. Vähemalt ilmaga vedas, soe ja tuulevaikne, taevas selge. Üheteist ajal korjasin kodinad kokku ning jalutasime metsa alt autosse. Valgussaastatuse üle kurta ei saanud, vaatamata pikale pimedusega harjumisele ei seletanud ei minu ega koerte silmad metsa all mitte midagi. Totaalselt must kott, vaid üles vaadates paistsid puuvõrede vahel üksikud tähed. Mobla ekraani helendusest piisas metsaaluse tee leidmiseks.

Koduteel oli seoses liiklustiheduse ja teeremondiga kohati ikka veel teosammul kulgemine. Toronto elanikul on suvila omamine hull piin kui pead nädalavahetusel nii sinna sõites kui tagasi pöördudes ummikus hallitama. Mul vedas, sest mingi moment tuli tuledega kiirabi, kes vasakus reas end mööda pigistas. Võtsin end neljanda autona tema sappa ja suutsin tunnise ummiku kümne mindiga läbida. Ma tean, et ilus selline käitumine pole aga samas kuradi mugav ja aega ning närve säästev 😜

P.S. Pean anonüümselt teatama pargivahtidele, et neil metsa all mahjajäetud telk ja muud kraami.