Sihukese ilmaga polegi kahju Torontost lahkuda |
Momendil istun lennukis ja
toksin läpakal esimest sissekannet meie eelseisvast reisust. Muidu
ei viitsiks, aga olin oma kõrvaklapid kuhugi suvalisse seljakoti
taskusse susanud, mistõttu filmi ei saanud vaadata. Postitus läheb
teele juba kohapealt, juhul kui seal ikka wifi töötab ja elektrit
on. Peaks vist rääkima, miks ma üldse lennukis istun. Nimelt
tekkis meil sihuke olukord, et vanamal tütrel jäi aasta lõpus
puhkust üle. Et mitte raisku lasta otsustasime nädalaks kuhugi
sooja kohta lebotama siirduda. Minul niikuinii ületundide arvelt
juba kuu aega lisapuhkust teenitud, hea nädalake külma aja alguses
välja võtta. Koha valiku esmaseks kriteeriumiks oli snorkeldamise
ja teiseks mägede või matkamise võimalus. Elamise koha pealt
meeldib meile kaks äärmust: telk või AirBNB või siis mugav kõik
hinnas vähemalt neljatärni hotell.
Googeldasin maailma
parimaid korallrahusid. Super ilusaid kohti on ohtralt, paraku
kipuvad paljud meie hinnapiirist pikalt väljas olevat kas kauguse ja
sellest tuleneva kohalesaamise maksu või siis elamise kalliduse
poolest. Kahekümne hulgas leidus siiski mitmeid taskukohaseid
Kesk-Ameerikas. Kuubas oleme juba käinud, silma jäi Mehhiko, kus
üks riff Kariibi meres, teine Vaikse ookeani rannikul. Otsustavaks
said ookeani rannikuni ulatuvad mäed. Piltidel paistsid rannakaljud
igati ägedad ja ronitavad. Huvilistele korraldatakse isegi
ronimismatku. Korallrahu pidi laiutama lausa hotelli ees, mingit
eraldi reisu pole vaja ette võtta. Lisaks asub elamine suurest
looduskaitsealast vaid 5 kildi kaugusel. Panime kinni kahese toa
Huatluco Las Brisas hotellis, lisaks võtsime ka päevase
katamaraanireisi merel kaugematele rifidele ja looduskaitseala
väidetavalt inimtühjadele randadele. Maksma läks kõik kokku (lend
hotell, söök, jook (alko kaasaarvatud), merereis) nats üle 1300CAD
ehk alla 900 euri nina peale.
Paari päeva eest uurisin
ega hinnad meie hotellis juhuslikult viimasel momendil soodsamaks
pole läinud, reisu broneerimisel pakuti võimalust, et kui hind
peaks millalgi odavam olema saame raha tagasi. Tutkit, hotell oli
täiega välja müüdud, mis õige üllatav, sest tavaliselt on tegu
ühe vaiksema ajaga just jõulude ja aastavahetuse kõrgpunkti vahel.
Mulle on alati meeldinud, et hotellid tühjad, randades vähe
rahvast, restodes pole trügimist. Ei teagi kas tegu hullult hea ja
populaarse hotelliga või on mingil muul põhjusel rahvast täis, eks
näe kui kohale saame.
Harilikult sätime reisud
nii, et maksimaalselt vaba aega kasutada, seekord juhtus kaks vaba
päeva enne väljalendu. Mõnes mõttes hea, sai lõdvalt võtta ja
rahulikult pakkida. Mitte et soojale maale nädalaks reisides oleks
suurt miskit vaja kaasa võtta. Seekord siiski kaks kohvrit kuna
sukeldumise varustus täitis rohkem kui pool ühest. Jalatseid suht
lai valik – spordisandad matkamiseks, veepapud mere ääres ja
meres tuiamiseks, ronikingad kaljudel turnimiseks (Ene ära pabista,
laps hoiab mul silma peal, et ma lollusi ei teeks). Siis veel tossud
vihmasel novembrilõpu hommikul kodust välja minekuks, kingad
restosse pääsemiseks. Plätud kuumal rannaliival patseerimiseks
enam ei mahtunud: eks pean ahvikiirusel üle kõrvetava liiva vette
tormama. Restodega on Lõuna Ameerikas selline kummaline komme, et
sisse ei lasta ujukates ja rannaplätudes, ole sa või Bill Gates,
pidavat kaaskodanike sündsustunnet riivama. Pool kohvrit kulus seega
„business casual“ vormi peale, et õhtul süüa saaks.
Ülejäänud riietusosa
suht lihtne: t-särgid, lühikesed püksid, ujukad, pesu. Minu
viisakalt öeldes tagasihoidliku juuksekasvu (matsid kutsuvad
kiilakaks) puhul on mütside olemasolu hädavajalik, kaasaarvatud
ujumismütsi, mida punapeanaha hinnaga Kreekas õppisin. Õnneks
saabus netis tellitud ujumismüts paar päeva enne reisu, käisin
juba hädaga poes suusascullcappisid vaatamas. Ujumismütse ei müüda,
sest polevat hooaeg nagu poodides väideti. Paar suuremat
termosjoogitopsi suskasin kohvrisse kuna isegi viisakates hotellides
pakutakse õlut mingites päkapiku plasttopsides. Plastist saan veel
aru, klaasist õllekannu basseiniäärele puruks pillamine oleks ilge
probleem. Mahust üldse mitte, sest selle ajaga kui baarist oma
lebotoolile jõuad pead enne maha istumist ümber pöörama kuna
palava ilmaga on sõrmkübar tühjaks auranud. Teadlikud kodanikud
võtavad Homer Simpsoni eeskujul kaasa oma õlleanuma, mis nende
personaalsele vajaduse rahuldab.
Seekord kaalusin
dollaripoes tükk aega: kas võtta pooleliitrine termostops koos
külmikus hoitava plastümbrises jääpulgaga (idee teenis minu aasta
preemia) või pooleteiseliitrine Bavaaria kann. Peale pikka kaalumist
osttsin esimese, ehkki süda jäi verd jooksma kujutluses kuidas
suure kannuga hotelli rõdul kaifin, pidamata iga veerandtunni tagant
alla baari kütust tankima tormama. Temperatuuri küsimusele leidsin
lahenduse poolunes kui ärksamate isikute ajud inimkonna
senilahendamata teadus ja inseneri probleemidega tegelevad.
Sajagrammine plastist veinipudel, mis külmikus jääkuubikuks
muutub, tuleb pooleteiseliitrisse õllekannu uputada. Hoiab õlle
jaheda samas niigi lahjat märjukest veelgi lahjendamata, sest
jääsulavesi püsib ilusti pudelis. Sihukesi pudeleid on muidugi
vähemalt kaks vaja: sel ajal kui üks õllekannus rasket tööd teeb
kesvamärjukese jahedana hoidmisega kogub (tehniliselt võttes küll
kaotab) teine sügavkülmas energiat.
Enne reisu teen alati
läpakas nimekirja vajaminevatest asjadest, trükin välja ja alles
füüsiliselt kohvrisse või seljakotti susates teen märgi vastava
judina ette. Selline plaanipärane käitumine väldib hilisemat
frustratsiooni kui avastad, et oled selle või teise hädavajaliku
pisiasja maha unustanud, sest panid momendiks kapi äärele käest ja
nii ta sinna jäi. Pisiasjadest on tähtsad isikliku hügieeni
vahendid, pea ja kõhuvalu tabletid (mul pole kunagi vaja läinud),
taskunuga, pealamp, laadijad ja juhtmed ja pistiku otsikud voolu
tarbivate vidinate nagu mobla või läpakas tarbeks, pastakad
(lennukis pead täitma portsu tarbetuid pabereid), ... jne ...
Paljutõotavalt mägine piirkond paistab |
Lend väljus 9:30, mis
tähendas, et poole üheksaks peaks lennujaamas olema. Kaasa viis
meid kolmveerand kaheksaks kohale. Viimaks on Toronto lennuväljal
enamus lennulepääsemise tegevusest automatiseeritud. Check-in
netis, kohvri lipikud trükid ja annad kohvrid ise ära, ainult
passikontrollis lennu peale lastes vaadatakse su käsipagas inimeste
poolt üle. Tollivabast poest võtsin igaks juhuks sixpacki head
canada õlut, liitrise Pinot Girot veini ja pisikese punase veini
pudeli lennukis konsumeerimiseks. Joogid pakitakse suletud kilekotti
ähvarduse saatel, et enne sihtkohta jõudmist ei tohi avada. Seni
pole mul probleemi olnud, et keegi lennujaamast välja minnes uuriks,
miks pudel veini või paar õlut vahepeal „ära haihtunud“.
Lennukis küll pakuti tasuta klaasike shampat puhkusereisu
sissejuhatuseks ja hamba verele ajamiseks, aga ülejäänud kraam
kirvehinnaga. Mida teeb teadlik nõuka koolitusegs kodanik: võtab
kotist enda juustuvorsti võiku või soola voblad või sihvkad (tolli
ei koti toidukraam, seni kui vedel pole), küsib klaasi ja korgib
tollivabast ostetud veini (mis juhtus olema täpselt sama mark kui
lennukis pakutu ainult poole odavam).
Punaste katustega keskus keskel on meie hotell |
Igal juhul oleme momendil
veel õhus, kaks tundi sihtkohast ja mõnusas ootusärevuses.
Lennukis pakuti lisaks juba võetud merereisule ka mägedes hulkumist
koos kose külastusega. Väidetavalt saame osta Kanada dollrite eest
maksuvabalt, hotellis tuleks sama number US raha välja käia. Kui
peaksime kuidagi odavamalt saama lubati papp tagasi anda. Vist
võtame, ühest küljest on omapead hulkumine põnevam, teisest
küljest ei tea kohalikke olusid ega oska hinnata võimalikke
tüssamise võimalusi. Mehhiko pole nimelt kõige turvalisem maa,
ehkki meie poolt külastatavas piirkonnas pole probleeme olnud. Suure
tõenäosusega on igasugu ohuvärk kõvasti massimeedia poolt
ülevõimendatud aga las olla, kaasa ja sugulaste rahustamiseks teeme
ametliku ekskursi. Ägedatest ettevõtmistest enne ei kirjuta kui
tehtud 😜 Nüüd lasen silma momendiks looja enne kui maandume.