Mexico1-eellugu ja lend

Sihukese ilmaga polegi kahju Torontost lahkuda

Momendil istun lennukis ja toksin läpakal esimest sissekannet meie eelseisvast reisust. Muidu ei viitsiks, aga olin oma kõrvaklapid kuhugi suvalisse seljakoti taskusse susanud, mistõttu filmi ei saanud vaadata. Postitus läheb teele juba kohapealt, juhul kui seal ikka wifi töötab ja elektrit on. Peaks vist rääkima, miks ma üldse lennukis istun. Nimelt tekkis meil sihuke olukord, et vanamal tütrel jäi aasta lõpus puhkust üle. Et mitte raisku lasta otsustasime nädalaks kuhugi sooja kohta lebotama siirduda. Minul niikuinii ületundide arvelt juba kuu aega lisapuhkust teenitud, hea nädalake külma aja alguses välja võtta. Koha valiku esmaseks kriteeriumiks oli snorkeldamise ja teiseks mägede või matkamise võimalus. Elamise koha pealt meeldib meile kaks äärmust: telk või AirBNB või siis mugav kõik hinnas vähemalt neljatärni hotell.

Googeldasin maailma parimaid korallrahusid. Super ilusaid kohti on ohtralt, paraku kipuvad paljud meie hinnapiirist pikalt väljas olevat kas kauguse ja sellest tuleneva kohalesaamise maksu või siis elamise kalliduse poolest. Kahekümne hulgas leidus siiski mitmeid taskukohaseid Kesk-Ameerikas. Kuubas oleme juba käinud, silma jäi Mehhiko, kus üks riff Kariibi meres, teine Vaikse ookeani rannikul. Otsustavaks said ookeani rannikuni ulatuvad mäed. Piltidel paistsid rannakaljud igati ägedad ja ronitavad. Huvilistele korraldatakse isegi ronimismatku. Korallrahu pidi laiutama lausa hotelli ees, mingit eraldi reisu pole vaja ette võtta. Lisaks asub elamine suurest looduskaitsealast vaid 5 kildi kaugusel. Panime kinni kahese toa Huatluco Las Brisas hotellis, lisaks võtsime ka päevase katamaraanireisi merel kaugematele rifidele ja looduskaitseala väidetavalt inimtühjadele randadele. Maksma läks kõik kokku (lend hotell, söök, jook (alko kaasaarvatud), merereis) nats üle 1300CAD ehk alla 900 euri nina peale.

Paari päeva eest uurisin ega hinnad meie hotellis juhuslikult viimasel momendil soodsamaks pole läinud, reisu broneerimisel pakuti võimalust, et kui hind peaks millalgi odavam olema saame raha tagasi. Tutkit, hotell oli täiega välja müüdud, mis õige üllatav, sest tavaliselt on tegu ühe vaiksema ajaga just jõulude ja aastavahetuse kõrgpunkti vahel. Mulle on alati meeldinud, et hotellid tühjad, randades vähe rahvast, restodes pole trügimist. Ei teagi kas tegu hullult hea ja populaarse hotelliga või on mingil muul põhjusel rahvast täis, eks näe kui kohale saame.

Harilikult sätime reisud nii, et maksimaalselt vaba aega kasutada, seekord juhtus kaks vaba päeva enne väljalendu. Mõnes mõttes hea, sai lõdvalt võtta ja rahulikult pakkida. Mitte et soojale maale nädalaks reisides oleks suurt miskit vaja kaasa võtta. Seekord siiski kaks kohvrit kuna sukeldumise varustus täitis rohkem kui pool ühest. Jalatseid suht lai valik – spordisandad matkamiseks, veepapud mere ääres ja meres tuiamiseks, ronikingad kaljudel turnimiseks (Ene ära pabista, laps hoiab mul silma peal, et ma lollusi ei teeks). Siis veel tossud vihmasel novembrilõpu hommikul kodust välja minekuks, kingad restosse pääsemiseks. Plätud kuumal rannaliival patseerimiseks enam ei mahtunud: eks pean ahvikiirusel üle kõrvetava liiva vette tormama. Restodega on Lõuna Ameerikas selline kummaline komme, et sisse ei lasta ujukates ja rannaplätudes, ole sa või Bill Gates, pidavat kaaskodanike sündsustunnet riivama. Pool kohvrit kulus seega „business casual“ vormi peale, et õhtul süüa saaks.

Ülejäänud riietusosa suht lihtne: t-särgid, lühikesed püksid, ujukad, pesu. Minu viisakalt öeldes tagasihoidliku juuksekasvu (matsid kutsuvad kiilakaks) puhul on mütside olemasolu hädavajalik, kaasaarvatud ujumismütsi, mida punapeanaha hinnaga Kreekas õppisin. Õnneks saabus netis tellitud ujumismüts paar päeva enne reisu, käisin juba hädaga poes suusascullcappisid vaatamas. Ujumismütse ei müüda, sest polevat hooaeg nagu poodides väideti. Paar suuremat termosjoogitopsi suskasin kohvrisse kuna isegi viisakates hotellides pakutakse õlut mingites päkapiku plasttopsides. Plastist saan veel aru, klaasist õllekannu basseiniäärele puruks pillamine oleks ilge probleem. Mahust üldse mitte, sest selle ajaga kui baarist oma lebotoolile jõuad pead enne maha istumist ümber pöörama kuna palava ilmaga on sõrmkübar tühjaks auranud. Teadlikud kodanikud võtavad Homer Simpsoni eeskujul kaasa oma õlleanuma, mis nende personaalsele vajaduse rahuldab.

Seekord kaalusin dollaripoes tükk aega: kas võtta pooleliitrine termostops koos külmikus hoitava plastümbrises jääpulgaga (idee teenis minu aasta preemia) või pooleteiseliitrine Bavaaria kann. Peale pikka kaalumist osttsin esimese, ehkki süda jäi verd jooksma kujutluses kuidas suure kannuga hotelli rõdul kaifin, pidamata iga veerandtunni tagant alla baari kütust tankima tormama. Temperatuuri küsimusele leidsin lahenduse poolunes kui ärksamate isikute ajud inimkonna senilahendamata teadus ja inseneri probleemidega tegelevad. Sajagrammine plastist veinipudel, mis külmikus jääkuubikuks muutub, tuleb pooleteiseliitrisse õllekannu uputada. Hoiab õlle jaheda samas niigi lahjat märjukest veelgi lahjendamata, sest jääsulavesi püsib ilusti pudelis. Sihukesi pudeleid on muidugi vähemalt kaks vaja: sel ajal kui üks õllekannus rasket tööd teeb kesvamärjukese jahedana hoidmisega kogub (tehniliselt võttes küll kaotab) teine sügavkülmas energiat.

Enne reisu teen alati läpakas nimekirja vajaminevatest asjadest, trükin välja ja alles füüsiliselt kohvrisse või seljakotti susates teen märgi vastava judina ette. Selline plaanipärane käitumine väldib hilisemat frustratsiooni kui avastad, et oled selle või teise hädavajaliku pisiasja maha unustanud, sest panid momendiks kapi äärele käest ja nii ta sinna jäi. Pisiasjadest on tähtsad isikliku hügieeni vahendid, pea ja kõhuvalu tabletid (mul pole kunagi vaja läinud), taskunuga, pealamp, laadijad ja juhtmed ja pistiku otsikud voolu tarbivate vidinate nagu mobla või läpakas tarbeks, pastakad (lennukis pead täitma portsu tarbetuid pabereid), ... jne ...

Paljutõotavalt mägine piirkond paistab 

Lend väljus 9:30, mis tähendas, et poole üheksaks peaks lennujaamas olema. Kaasa viis meid kolmveerand kaheksaks kohale. Viimaks on Toronto lennuväljal enamus lennulepääsemise tegevusest automatiseeritud. Check-in netis, kohvri lipikud trükid ja annad kohvrid ise ära, ainult passikontrollis lennu peale lastes vaadatakse su käsipagas inimeste poolt üle. Tollivabast poest võtsin igaks juhuks sixpacki head canada õlut, liitrise Pinot Girot veini ja pisikese punase veini pudeli lennukis konsumeerimiseks. Joogid pakitakse suletud kilekotti ähvarduse saatel, et enne sihtkohta jõudmist ei tohi avada. Seni pole mul probleemi olnud, et keegi lennujaamast välja minnes uuriks, miks pudel veini või paar õlut vahepeal „ära haihtunud“. Lennukis küll pakuti tasuta klaasike shampat puhkusereisu sissejuhatuseks ja hamba verele ajamiseks, aga ülejäänud kraam kirvehinnaga. Mida teeb teadlik nõuka koolitusegs kodanik: võtab kotist enda juustuvorsti võiku või soola voblad või sihvkad (tolli ei koti toidukraam, seni kui vedel pole), küsib klaasi ja korgib tollivabast ostetud veini (mis juhtus olema täpselt sama mark kui lennukis pakutu ainult poole odavam).

Punaste katustega keskus keskel on meie hotell

Igal juhul oleme momendil veel õhus, kaks tundi sihtkohast ja mõnusas ootusärevuses. Lennukis pakuti lisaks juba võetud merereisule ka mägedes hulkumist koos kose külastusega. Väidetavalt saame osta Kanada dollrite eest maksuvabalt, hotellis tuleks sama number US raha välja käia. Kui peaksime kuidagi odavamalt saama lubati papp tagasi anda. Vist võtame, ühest küljest on omapead hulkumine põnevam, teisest küljest ei tea kohalikke olusid ega oska hinnata võimalikke tüssamise võimalusi. Mehhiko pole nimelt kõige turvalisem maa, ehkki meie poolt külastatavas piirkonnas pole probleeme olnud. Suure tõenäosusega on igasugu ohuvärk kõvasti massimeedia poolt ülevõimendatud aga las olla, kaasa ja sugulaste rahustamiseks teeme ametliku ekskursi. Ägedatest ettevõtmistest enne ei kirjuta kui tehtud 😜 Nüüd lasen silma momendiks looja enne kui maandume.

Läpakast ja musta reede nädalavahetusest.

Üks sihuke väidetavalt enne musta reedet välja müüdud läpakas oli siiski poes alles

Lõunanaabritel ehk jänkidel on juba mõnda aega tänupühad tähtsaimaks ostlemispühaks. Vanasti oli oluliseim jõuludejärgne "boxing day" kui kauplused jõuluvanade kottidesse mittemahtunud ja ülejäänud kaupa odavalt maha lükata üritasid. Siis keegi kavalpea mõtles, miks mitte teistest ette jõuda ja kasutada just jõuludele eelnevaid pühasid samal eesmärgil. Kliendid saaks seisma jäänud kauba soodsalt kingitusteks osta. Endale ehk ei tahaks aga kingiks käib küll. Sihuke käitumine võtab muidugi jõulueelselt hooajalt veidi pinget maha, aga küllap tehti kalkulatsioone ja avastati, et tasub ära. Kuuldavasti pidi ameerikamaal sugukond juba neljapäeva õhtul kokku sõitma. Naised põrutavad reede hommikul poodlema, mehed hakkavad pärastlõunase ameerika jalgpalli ootusärevuses õlut rüüpama. Õhtul pannakse spetsiaalselt selleks otstarbeks muretsetud rasvane ja plögaga täidetud kalkun pintslisse. Ega asi reedega piirdu, sel ajal kui mehed pohmakat välja magavad suunduvad naised järgmisele poodlemisretkele, paljudes kohtades on terve nädalavahetus "hullud hinnad". Elektroonikapoodides saad "küberesmaspäeval" lisa soodukat kraamile, mida eelmise kolme päevaga polnud ära ostetud.

Ega kaupmehed Kanadas taha maha jääda. Ehkki siinsed tänupühad olid kuu varem ja pikka nädalavahetust seega pole, vajab ka kohalike poodide vana tavaar maha lükkamist. Rahva poodi saamiseks pannakse siiski piiratud kogus korralikku kaupa iga hommik kogu nädalavahetus supersoodsalt müüki. Siit ka telekas nähtud massihüsteeria puhangud kaubanduskeskustes, kus rahvas ettevaatamatud klienditeenindajad uste avamisel sõna otseses mõttes pikali maha jookseb. Paar eelmist aastat on kaupa juba eelneval neljapäeval müüki paisatud. Seekord hulk kraami "pre black friday" ehk eelmustareede kampaania nime all esmaspäevast kolmapäevani soodsam kui tavaliselt. Ma olen enamasti neti peal hindasid vahtinud, vajadusel ka üht-teist ostnud, kui see niikuinii plaanis. Arvutikraami tasub tõepoolest just sel nädalal muretseda kui kannatad oodata. Seoses postiameti streigiga oli rahvas mures ning tavalisest rohkem füüsiliselt poode väisamas.

Vana läpaka remontimine

Läpakas oli mul suvel vihma kätte jäänud. Klaviatuuri korralikult kasutada enam ei saanud, ehkki olin paar korda aparaadi lahti kiskunud ja üritanud puhastada. Puutetundlik ekraan funksis, kuna sisuliselt tegu tabletiga kasutasin klaviatuuri lihtsalt ekraani toena. Netis surfata ja videot vaadata polnud probleem, aga teksti sissetoksimine näiteks blogisid kommenteerides täielik piin. Ekraaniklaviatuur varjab poole kirjast, muudkui liiguta siia sinna. Niipea kui unustan ja harjumusest klaviatuurile näpuga toksan hakkab arvuti iseenesest igast jama trükkima, nupujuhtmed ilmselt lühises. Lõpuks oktoobris viskas üle ja otsustasin klaviatuuri tellida kuna läpakas ise meeldis. Alumine täiskoosseisus klaviatuuri pool maksis üle 100 raha, täiesti mõttetu number, eriti kui võrrelda uue samast klassist läpakaga, mille veits pealt 200 eest kätte saad. Suure tõenäosusega oli probleem vaid nupuosas, mitte mujal. Paljast nupukraami sai hiinast 25 eest. Otsustasin riskida ja tellida. Lootsin kätte saada enne kui puhkusele lähen, tahaks õhtuti vahel kokteili imedes palmi all läpakas kogemusi jagada, et kodanikke kadedaks ajada 😝

Paraku läks nii, et postiamet streikis, mistõttu puudus igasugune ülevaade, millal võiks oma klaviatuuri kätte saada. Musta reede nädalal uurisin läpakate hindu, miskit eriti toredat silma ei hakanud kuni sattusin Microsofti poe lehe peale. Oma eelmise Asuse olin ka sealt ostnud. Vaata imet, samasugune riist, loomulikult veits võimsam ja kaasaegsem päris mõistliku hinnaga: 530 pealt 350'le lastud. Mitmed teised olid kõva hinnaalandusega neljapäevast alates pakkumisel, paar tükki täiesti head sealjuures. Paraku pole mul miskit võimast läpakat vaja, mängin ikka lauaarvutil. Sõitsin peale tööd poest läbi, rahvast oli üllatavalt vähe. Uurisin toda läpakat lähemalt, täitsa asjalik tundus aga kui sai juba poes oldud vahtisin teisi ka. Praegune meeldib kuid optimaalne oleks veits suurem ekraan ja helendav klaviatuur, hämaras mugavam toksida.

Uue Lenovo läpaka demo netis

Asuse klaviatuur ei helendanud, odavaim helendava klaviatuuriga oli Delli 15 tolline, mis liiga suur ja kohmakas. Silma jäi neti info alusel ammu välja müüdud Lenovo. Huvi pärast toksisin veidi selle peal, hakkas teine meeldima aga hind oli liiga soolane ehkki 1050 pealt 650'le lastud. Nalja pärast küsisin, kas neil seda on, müügimees ütles, et partii oli kohe välja müüdud aga hommikul laost paar tükki tulnud, mida pole veel süsteemi lisatud. Läks vaatas ja leidis viimase allesjäänu. Mõtlesin, et kui odav Asus võtta ja hiljem remondin vana, siis mul kaks ühesugust odavat. Parem juba veits korralikum osta, millel kõik soovitavad omadused ja kuhjaga lisavõimekust suht soodsa hinnaga. Tagasi võis tuua 31 jaanuarini kui miskit ei meeldi, siin mandril vähemalt pole viisakates poodides tagastamisega kunagi probleemi, pigem kasutavad kliendid poe heatahtlikkust kurjalt ära. Mis ikka, käin puhkusel ära, viin tagasi kui vana parandatud - tasuta laenutus. Poest jalutasin välja suures Microsofti kotis pesitseva läpakaga.

Laps kahe monitori taha kaifimas

Kodus selgus, et mina polnud ainus, kes shoppamas käis. Laps oli lõuna ajal töö juurest arvutipoes käinud ja kaks 27" nõgusat mängu monitori ostnud. Vana juba tuttavale maha müünud. Olime kaalunud võimalust HTC Vive või Vive pro virtuaalreaalsuse süsteemi muretseda. Paraku sellisele populaarsele produktile erilist allahindlust ei pakutud. Kaks aastat vana süsteem 700 eest aga uus pro maksis isegi 200'se allahindluse juures 1500. Minule huvi pakkuvaid VR laskmis mänge on üksikuid. Kui üldse siis oleks mõte võtta pro süsteem, kuid seda ei jaksaks tütre graafikakaart vedada. GeForce 2080 puhul peaks veel tuhandese väljaminekuga arvestama. Seega lükkasime edasi, hea otsus, muidu ei saa enam keegi altkorruselt päikese kätte.

Kogu loo paroodiline lõppmäng selgus järgmine päev kui postiga saabus vanale läpakale uus klaviatuuri sisu. Muidugi ei andnud uudishimu rahu, lammutasin teise veelkord lahti. Kuradi hiinakad polnud päris täpselt õiget asja saatnud, aga peale rauasaega paarist kohast klaviatuuri raami õgvendamist sain enam-vähem kohale sätitud. Juhtmed pesadesse, vool peale ja klaviatuuri katsetama. Üllatus-üllatus, töötas nagu ennevanasti ehkki plastikusse kinnisulatamise asemel toppisin klaviatuuri alla toeks õhukest vahtplast kangast, mida oli mähitud lapse monitori ümber kaitseks. Nüüd on mul kaks läpakat, reisule võtan ikka vana kaasa. Kui ookeani või basseini kukub pole liiga kahju, klaviatuuri vahetamine ju käpas 😊

P.S. See postitus uuel läpakal toksitud.
P.P.S. Eriti meeldib mulle ulikiire läpaka käivitamine näpujäljelugejaga.

Virtuaalteisik - järgmine tehnorevolutsioon

Lugesin äsja artiklit masinõppimise kiirest arengust tuleneva uue peagi "hädavajalikuks" muutuva tehnoloogiavidina kohta. Pidevalt tuleb välja uusi asju, osa võetakse inimeste poolt entusiasmiga vastu, osa suhtes ollakse ükskõiksed, osa kaovad kiiremini kui ilmusid. Mis määrab uue leiutise saatuse. Minu arust üks põhilisemaid näitajaid on elu mugavamaks muutmine kuna inimene on oma põhiloomult laisk. Tähtsaimateks tavakodanike elu kõige rohkem muutnud tehnoloogilisteks leiutusteks pean eelmisel sajandil arvutit ja internetti ning selle sajandi algul nutifoni, mis iseenesest pole muud kui kaasaskantav netti ühendatud miniarvuti. Kui praegu küsida inimestelt, millest oleks nad nõus loobuma, siis enamuse puhul nutimobla viimaste esemete ja vajaduste hulgas. Me ei kujuta ettegi, kuidas ennevanasti (20 aastat tagasi 😛) ilma oli võimalik elada. Auto ja lennuk tekitasid transpordi revolutsiooni. Arvuti, internet ja mobla info revolutsiooni. Liikuda sai varem ka, paraku hulga vaevalisemalt ja aeglasemalt. Infot sai omada raamatukogusse minnes, jällekord tohutult aegavõtvam ja tüütum kui moblas surfates. Järgmiseks revolutsiooniliseks leiutiseks saab olema virtuaalteisik.

Mis asi üldse on virtuaalteisik. Inimene nagu iga teine loom pole miskit muud kui keerulise tarkvaraga varustatud bioloogiline robot. Inimese puhul lisandub sutsu kõrgemal tasemel programm, mida tinglikult teadvuseks nimetatakse. Väidetavalt on mitmel arenenumal loomaliigil teatavad märgid algelisest teadvusest. Seega inimese täielikuks modelleerimiseks on vaja lahendada riistvaraline ja tarkvaraline probleem. Riistvara poolest oleme suht kaugele jõudnud, eriti kui vaadata General Dynamicsi robotkoerasid. Seni on siiski lahendamatuks probleemiks piisavalt efektiivse ja paindliku energiaallika puudumine. Tarkvara koha peal käib äge võidujooks, kus osalevad nii ülikoolid, suurfirmad kui ka terved riigid. Esimene tõsiselt võetava tehisintellekti looja saab metsiku eelise ülejäänute ees, eriti kui kasutab tehisintellekti edasiseks arendamiseks. Taolisel juhul võib tänu positiivsele tagasisidele asi üldse kontrolli alt väljuda.

Realistlikuks lähema aja saavutuseks saab olema virtuaalteisiku loomine, mis kujutab endast kodaniku teadmiste, kogemuste, arusaamiste, eelarvamuste, … jne … võibolla ka tunnete virtuaalset koopiat arvutimälus. Paraku tühipaljast andmebaasist ei piisa, andmetest pole suurt kasu kui ei tea kuidas või milleks kasutada. Siin tuleb mängu programm, mis mitte ainult ei töötle andmeid vaid ka seab eesmärke ja leiab kõige optimaalsema tee lahenduseni. Esimesed algelised sammud väljenduvad virtuaalabilistes nagu Siri, Cortana, … Need programmid aitavad kodanikku arvutiga suhelda ja mõningaid põhifunktsioone häälekäsklustega täide viia. Suurfirmade andmebaasitöötlus programmid saadavad meile reklaame, mis põhinevad netist, moblalt, poodidest, … jne kogutud andmete töötlemisel.

Virtuaalteisik oleks aga andmebaas, kuhu läheb kogu kodaniku tegevusest kogutud info. Nii see, mida ise sisse toksid kui ka digitaalne jälg, mida igale poole maha jätad. Piisavalt tark programm jälgib sinu käitumist, mida kauem ja mida suurema hulga andmetega seda suurema tõenäosusega oskab ette ennustada sinu tegevust. Peagi aimab su soove enne kui oled ise nende peale mõelda jõudnud, justnagu perfektne abikaasa😉 Kuidas täpsemalt võiks virtuaalteisikust kasu olla. Kes meist poleks auto ostmise ja müümisega pidanud tegelema, olen veendunud, et enamus peab seda protsessi eriliselt stressavaks ja tüütuks. Virtuaalteisik kõrvaldab nii aja kui närvikulu:

Näiteks märkab ta, et viimastel kordadel autohoolduses mitmed kulukad remondid ette tulnud. Kiire kalkulatsioon võttes arvesse konkreetse margi ja aastakäigu statistikat, auto remondi ajalugu, sinu sõidustiili, elukohta ja keskmisi kasutatavaid teeolusid ning paljut muud annab märku, et majanduslikult mõistlik masin välja vahetada. Virtuaalteisik viskab pilgu peale autoturule, sinu eelistustele ja ka faktile, et eelmine aasta said lapse ja koera, mistõttu käesolev masin niikuinii pole optimaalne lahendus. Kuna kõike ei saa arvesse võtta pakub ta välja kolm, neli sobivaimana tunduvat varianti, mis vastavad sinu eelistustele, muutunud olukorrale ja ka pangaarve seisule. Kodaniku mureks on heade võimaluste hulgast parim valida ja lubada virtuaalteisikul autofirma virtuaalse müügimehega kauplema asuda. Vaid lõplikule hinnale annad ise suulise kinnituse, mis tänu hääle äratundmis algoritmile kindlam kui allkiri või krediitkaart. Pangaülekanne toimub momentaalselt, kuna vestlusringi on vaikimisi ühendatud ka virtuaalne pangaametnik.

Samuti võib su virtuaalteisik hakata vaatama uut tööd enne veel kui oled eelmisest kas lahti lastud või ise ära tulnud või hoopiski märkab ta et praegune firma läheb suure tõenäosusega poole aasta pärast pankrotti. Puhkusereiside väljaotsimine sobivaks ajaks, kohtadesse mis võiks huvi pakkuda ja stiilis, mis meeldib on naljaasi. Ah et oled veel vallaline. Virtuaalteisik uitab sinu asemel ringi tinderis pöörates tuhandeid lehti sekundis pakub välja kohtingupartnereid, kes mitte ainult ei vasta su maitsele kõige enam vaid on ka suht tõenäolised positiivse vastuse andjad. (Sulle võib ju meeldida Jennifer Lopez aga tolle virtuaalteisik suure tõenäosusega blokeerib kõik tavakodanikud). Alles siis kui mõlema poole virtuaalteisikud peale omavahelist infovahetust leiavad, et kohting võiks huvi pakkuda antakse päris inimestele teada ja edaspidine on juba nende otsustada. Maksudest, poodlemisest, ja muudest igavatest, tüütutest ning aegavõtvatest toimingutest ei räägigi. Virtuaalteisik teeb kõik selle töö kodaniku eest ära, inimesel jääb hullult aega toredate asjadega tegelemiseks.

Kodanike teisikud istuvad pilves

Eelnev oli tolle tehnoloogia võimaluste pool. Paraku tuleb iga tehnoloogiaga kaasa negatiivne osa, mis antud juhul sugugi väike pole. Peamiseks mureks isikuandmete turvalisus ja kaitsmine autoriseerimata või pahatahtliku kasutamise eest. Diktatuuririigile oleks tegu lausa perfektse kontrollimehhanismiga, seadusega peaksid salvestama ja hoidma kõiki enda andmeid riigile kuuluvates serverites. Julgeolekuametid võivad preventiivselt tegutseda juurides välja kodanikud kelle lojaalsuses hakkavad esimesed mõrad ilmnema. Andmete vargus ja kodaniku huvide vastu kasutamine saab olema uueks küberkuritegevuse vormiks. Samas hoitakse juba praegu tohutut infohulka enamuse arenenud maade kodanike kohta paljudes erinevates andmebaasides, lihtsalt töötlusprogrammid on veel algelised, üritades ära arvata su poliitilisi või majanduslikke eelistusi. Need programmid töötavad poliitikute ja suurfirmade, mitte sinu huvides.

Personaalselt olen üsna veendunud, et vaatamata konservatiivide vastuseisule ja masside esialgsele kõhklusele on kümne aasta pärast paljudel oma personaalne teisik ja inimesed muretsevad oma andmete turvalisuse pärast sama vähe kui praegu. Virtuaalne teisik teeb elu lihtsalt nii palju mugavamaks ja inimene on oma põhiloomuselt laisk.

Mingil momendil kaugemas tulevikus muutub virtuaalteisik äravahetamiseni sarnaseks kodaniku teadvusega kuna tal on kogu info ja kogemused, mida kodanik saab. Võimalik, et siis kolibki kodanik oma maisest bioloogilisest kehast üle pilveserverisse 😏 Minu põlvkonna inimesed seda tõenäoliselt küll ei näe.

Kultuurne erimeelsuste lahendamine :P

Üldiselt on lapsed meil omavahelistes suhetes äärmiselt tasakaalukad olnud, vähemalt nii palju kui minule välja paistnud. Tülisid ikka esines, eriti väiksemast peast. Samas pole kunagi kodus näinud, et oleksid käsipidi kokku läinud. Küllap saavad trennis piisavalt energiat maandada ning omavad austust teise oskuste vastu. Kinnasteta tõsimeelne kisklemine võiks õige kole välja näha. Seega võin rahuliku südamega väita, et karate vaatamata petlikule vägivalla kujundile, on pigem õpetanud end vaos hoidma. Vabavõitluses ei saa lubada emotsioonidel välja pursata muidu oled kohe kaotaja. Lisaks tehnilisele oskusele ja füüsilisele vastupidavusele on vaja külmalt ning kiirelt kalkuleerivat mõistust. Pildil nuusutavad meie "lumehelbekesed" teineteise kindaid 😁

See aasta ei saanud kahjuks ise kohale minna. Segasid nii töö kui ka ikka veel hell vasak küünarnukk. Sügisturniir toimus Torontost pea 200 km eemal asuvas väikelinnas. Laste sõiduoskus ja teise auto olemasolu kulusid marjaks ära kuna ka kaasa see laupäev töötas. Tüdrukud võtsid ühe sõbra peale ning põrutasid kolmekesi varahommikul minema. Võistlused seekord kõige paremini ei läinud. 

Ipponi vääriline Mawashi-Geri

Oma mõju avaldasid nii noorema valutav kõht kui mõlema suht vähene harjutamine viimasel ajal. Dojos käivad kord kaks nädalas, sellest ei jagu et end viisakas võistlusvormis hoida. Nii Katas kui vabavõitluses sattusid õed omavahel kokku. Katas juba esimeses ringis, kumites kolmanda koha matshis. Vanem plika sai katas lõpuks neljanda koha, nii palju kui mina oskan hinnata esinevad mõlemad päris tublilt. Rahvusvahelisest tasemest jääb muidugi nii teravuse, ajastuse kui akrobaatiliste oskuste poolest tublisti puudu.

Mari ja Kiki esimese ringi katad: Seienchin ja Niseishi

Vabavõitluses võitsid mõlemad esimesed kaks vastast aga kaotasid poolfinaalis kindlalt. Omavahel pronksi peale madistades oli noorem lõpuks üsna kutu. Positiivse külje pealt õnnestus tal kaks head ipponi väärilist jalalööki. Esimene tõi võidu võrdses teise vooru matshis, teisest paraku ei piisanud vanema õe kiirete käte vastu. Rünnakutel kipuvad mõlemad liiga ühekülgsed ja etteaimatavad olema, kaitsele ei pööra piisavalt tähelepanu, mis tõi ka kaotused poolfinaalides. Samas keegi eriti ei kurvastanud, meie stiili karate harrastajad on nagu üks suur pere. Võistlused justkui sugukonna kokkutulekud, kus vanade olijatega jällekord kohtud ja juttu ajad ning uusi liitujaid tervitad. Seekord oli väljaspool Kanadat karatekaid Itaaliast, Austraaliast ja Guatemaalast. Üleeelmise nädala Karate MM'i matshe vaatasime koos, maailma tipu proffide tase on muidugi tavakodanikele kättesaamatu aga ilus vaadata. Alumisel videol võite 2018 MM viimase päeva esitusi Youtube vahendusel jälgida.

Talvekummid ja Oti hooaeg.

Tütar punnib ratta mutrit lahti

Mina pole kunagi talvekumme kasutanud aga kaasa pealekäimisel otsustasin tütrele abiks olla nende väljaotsimisel. Talvekummid oma mustriga ja pehmema seguga aitavad kuigi palju lumisel ja lörtsisel teel püsimisega. Paksu lörtsikihi või kiilasjää korral pole ka neist abi, lihtsalt peab ettevaatlikumalt sõitma. Naastrehve, mis jää peal pidamist pakuksid, ei tohi meil kasutada. Teaduslikku uurimist pole ma teinud aga kardan, et talvekummid tekitavad sama palju probleeme kui lahendavad. Kogenematutel juhtidel tekib eksiarvamus, et talvekummidega võib lumega sõita samamoodi kui kuiva asfaldiga suvel, tulemuseks muidugi rattad taeva poole maanteekraavis massin.

Natukese uurimisega sai selgeks, et tuliuued saab nii viie soti kuni tonni eest, pealepaneku ja tasakaalustamise eest lao veel sada juurde. Valuveljed oleks vähemalt viissada nelja eest, terasveljed saaks ehk kahesajaga. Suurust ja tüüpi valides selgus, et auto uksele pandud klepsule vastavaid Canadas ei pakuta, Jaapanist neid tellima ka ei hakka. Kohapealsed asjapulgad soovitasid 185-205 laiusi 16 või 17 tolliseid rehve. Suvekummid ongi 205/16, samadele velgedele sobiks samasuured, laiuse poolest annaks veits mängida aga mitte palju. Arvestades, kaks korda aastas kummide vahetusega tuleb paari aastaga lisavelgede hind tasa. Koos velgedega kummide puhul suht lihtne kodus ise rattad vahetada.

Uued talverehvid ja veljed ootavad seina ääres

Sai parasjagu googeldatud ja päris head pakkumised leitud. Paraku on hooaja algus ning miskit supersoodsat pole. Kasutatud velgesid otsides nägin paari pakkumist, kus kummid tulid kaasa. Üks tõeliselt hea oli selleks ajaks ostetud kui helistasin, teine aga juhtus asuma 200km Torontost eemal. Just tolles väikelinnas, kus meie karate turniir paari päeva pärast. Helistasin, uurisin mis seisus ja mis tüüpi kraamiga tegu. Alumiinium veljed, kummid ostetud eelmine veebruar ja väidetavalt vähe sõitnud, rattad äsja tasakaalustatud. Kauplesin veidi ning leppisime kokku, et tütar astub peale turniiri läbi ja ostab ära kui jääb rahule sellega mis näeb. 500 CAD eest korralikud alumiiniumveljed ja vähesõitnud tasakaalustatud kummid on päris hea pakkumine, pealegi saaks asja ühe hoobiga joonde.

Seekord ei saanud karate võistlustele minna, muidu oleks ise vaadanud ja ehk veelgi hinda kaubelnud. Plika võttis ühe autofännist karate sõbra kaasa, kes aitas rattaid hinnata. Kuue ajal helistas, et ostis ära, kõik olevat tundunud korras olevat. Müüjaks hollandi päritolu endine Lõuna-Aafrika pollar, kes mustade hirmuvalitsuse eest Canadasse pages. Väitis, et valgeid ta põhimõtteliselt lohku ei tõmba, olevat mu aktsendist nahavärvi ära aimanud 😲 Nagu näha on lapsepõlve eelarvamusi raske muuta ja vahel tuleb heledam nahavärv isegi kasuks 😜 Kodus pilku peale visates tundus komplekt tipp-topp. Järgmine päev lasin tütrel ise peale panna, lõppude-lõpuks tema auto. Plika googeldas kuidas asi käib, omaette nohisesin: ennevanasti pidime ilma telefonita suutma sihukese asja välja mõelda.

Ausalt öeldes tekkis mure, et tänapäeva noorus tundub pealevaadates küll kole nutikas, aga see kipub suures osas põhinema justnimelt nutiriistadel, ehk siis ülilihtsal infole ligipääsul. Oma peaga abivahenditeta probleemide lahendamine on unarusse jäämas. Pidin selgitama sellist olulist nüanssi, et kummimustri alusel tuleb vaadata ratta pöörlemise suunda. Tütrel oli kas kahe silma vahele jäänud või tolles konkreetses google õpetuses puudus sootuks. Paari mutrit, millele plika kaal peale ei hakanud, aitasin lahti väänata ja kui rattad all vajutasin oma raskusega veits juurde. Tungrauaga sai ta kenasti hakkama, aga rataste ette ja taha kivide paigutamist pidin meelde tuletama. Isegi rõhk kummides tundus piisav olevat. Igaks juhuks käib tütar hiljem üle kontrollimas, sellega saab ise hakkama. Pealelõunal sõitsime IKEA'sse lõunasöögile, kontrollides samas kuidas rattad tunduvad. Täitsa normaalsed, linna kiirusel ei kostnud isegi erilist müra, mida jäme muster kipub produtseerima.

Otseülekanne: Momendil on Ott veel tee peal

Laupäeva öö ja pühapäev jälgisin Oti sõitu, osaliselt telekast (arvutist) otseülekandes. Nii äge kuulata eestikeelset kaardilugemist, väljasõidu momenti koos eeldatavate mahlaste kommentaaridega siiski üle ei kantud. Kahjuks põrutas mees eelviimasel katsel eriti mudasel lõigul võssa ja lõhkus masina. Meistritiitlit see apsakas ei otsustanud, sest Ogieril piisas niikuinii lihtsalt finishisse veeremisest, et maailmameistriks tulla. Tänak riskis õhkõrna tiitlivõimaluse nimel, teiselt kohalt kolmandaks langemine polnud eriliseks löögiks. Tipptasemel tähendab vaid esikoht. Hooaja kokkuvõttes oli Tänak ilmselgelt kõige kiirem. Paraku ainult kiirusest ei piisa, Tehnika peab vastu pidama ja õnne peab ka olema. Järgmine aasta ehk läheb paremini, Toyotal on kogemusi rohkem, masin niikuinii väga hea. Samas kõik tugevad konkurendid jätkavad, lihtne ei saa kellelgi olema. Kes tahab maailmameistriks tulla peab juba praegu hakkama õnnejumalale ohvreid tooma 😜

Miski pole igavene

Klaaskruusis pole kohv pooltki nii maitsev

Sihukesele tõdemusele jõudsin kööki kukkumise klirina peale kohale rutates. Klirin on vale sõna, sest savist kruusi põrandale kukkumise ja purunemise heli kirjeldamiseks tuleks eesti keelde ilmselt uus sõna välja mõelda. Kaasa oli piimakohvi tegemise käigus mu lemmik kohvikruusi maha pillanud. Tee ja kohvi joomiseks ette nähtud erisuguseid anumaid on meil liialdamata vist saja ringis. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks nii palju. Aja jooksul saadud nii kerge vaevaga kingituste kui ka naiste ostuimpulsside tõttu (oi kui nunnu). Peaks sortima ja suurema osa taaskasutuskeskusse viima. Tegelikus kasutuses on ju maksimalselt kümne ringis, külaliste puhul ehk mõni veel, kõik ülejäänud võtavad vaid mõttetult ruumi kapis. Minu kruus on nostalgiline ja personaalne, sest käsitsi valmistatud eesti naabrinaise poolt, kes kinkis tolle kui kolis teise kohta. Tegu inimesega, keda julgeks üheks paremaks sõbraks pidada. Ega muud üle jää, pean paluma tal uue kruusi valmistada ;) Armsa lapilise kruusi näol oli pidevalt tükike eesti kodu ja sõpru silme ees. Pisem laps lubas ära parandada, tema pidevalt liimivat katki läinud portselanhambaid kokku. No näis kuidas õnnestub, erilist lootust ei hellita.

Kutsik kaasa Iitala kruusist kakaopõhjast matti võtmas

Kruusi teema jätkuna meenub, kuidas lõhkusin Eestis olles kaasa soome sõbranna poolt kingitud Iitala kohvikruusi. Pika otsimise peale leidsin samasuguse endisest kaubamajast. Ostsin asemele vaatamata hingehinnale, mida selle eest küsiti. Kutsikas on meil sihuke lontrus, kes kasutab iga momenti kui tähelepanu korraks langeb. Miskit söödavat ei maksa tema nina ulatusse jätta, kaob jäljetult nagu oleks musta auku kukkunud. Esialgu kippusin oma mälus kahtlema kui köögist diivanilaua juurde tagasi tulles avastasin, et viie õunaviilu asemel ainult kaks alles või kooritud mandariin kadunud. Võikut või küpsist ei jätnud kunagi koerte keeleulatusse, aga puuviljade puhul polnud eriti valvas kuni ükspäev kuulsin suures toas kummalist lurinat. Üle ukse kiigates avastasin kutsika laual taldrikust lillkapsast kerre vohmimas.

Kõigi maade proletaarlased - ühinege!!!

Streigirindel muutuseta. Firma tegi super hea pakkumise töövaidluse lahendamiseks, paraku  ametiühingu genossed leidsid, et nii lihtsalt ei saa ikka kokkuleppele minna. Hirmkallistes hotellides tahaks võimalusel lihtliikmete raha eest jõuludeni lebotada. Kuradid isegi hääletusele ei pannud pakkumist, küllap teadsid, et enamus töötajaist oleks heaks kiitnud. Kokkuvõttes kardetavasti lõppeb asi kohtuotsusega tööle saatmisega kusjuures palju viletsamatel tingimustel kui need mis pakuti. Streikimise päevade eest palka ei saa, mistõttu osa rahvast õige murelikuks läinud. Maja ja autolaenud vajavad maksmist, laste koolid või hoiud priskelt pappi, lisaks tahaks nagu süüa ka osta. Meil õnneks saabunud staadium, kus pole muret ei laenude ega lastega. Suurema plika kasvatusse ja koolitusse tehtud investeering on hakanud kopsakaid protsente teenima. Kolmapäeval sõitsin hommikul tööle lootuses, et streik lõppeb, Tutkit, viisakuse pärast tuterdasin tunnikese tünni tehtud lõkke juures käsi soojendades. Esimest korda elus olin personaalselt streikijatega pundis. Natu sitt maitse jäi suhu, sest tüübid on lollid kui lauajalad, objektiivselt tegu lauajalgade solvamisega. Nalja sai kui üks venelasest töötaja kohale ilmus, uurimaks miks me ometi streigime ja tööle ei lähe. Ma kohe mõnuga nautisin tüübi mahlakat sõimu ja võrdlusi, olles vist ainus, kes suutis kogu tekstist aru saada. Viisakaimaks lauseks oli: "Stalini ajal oleks teiesuguseid pederastidest emakeppijaid tsoonis pärakatampoonina kasutatud" 😁

Kõrvitsa saatus, aiast ja diivanist.

Talvevarude purki panemine

Seoses I maailmasõja lõpu tähistamisega oli meil ametlikult jälle üks pikk nädalavahetus, küll see riigitöö ikka on mugav. Oravate näksitud ja sipelgate limpsitud Halloweeni kõrvits sai minu käe läbi kooritud ja kuubikuteks lõigatud.  Edasine patta panemine, kuumutamine ja purgitamine jäi kaasa õlgadele. Viiest kandilisest seenepurgist jäi väheks, natu sai värskelt proovimiseks kaussi. Seekord muutis naine retsepti ja kuumutas kõrvitsaid puhtas õunamahlas. Kaneelikoore tükid ja nelgid võttis enne purki minekut välja, pidavat värvi rikkuma. Maitse mis esialgu oli õige lahja muutus jahedamaks minnes perfektseks. Kõrvitsasalat jääb jõulupraadi ootama. Miks me üldse sellise asjaga vaeva näeme, eks ikka samal põhjusel miks rukkileiba ja kaneelikukleid kodus teeme - kui ise ei tee siis ei saa, kuklite puhul nii maitsvaid kindlasti mitte.

Pühapäevasel isadepäeval käisime külas nii, et mul läks esimese hooga meelest. Pealegi tähistatakse siinmaal isadepäeva kevadel. Kaasa eelmisel õhtul küpsetatud kaneelikuklid ja martsipani sai tuletasid meelde kui tore on vahel olla abielumees😙 Tütar koos sõbraga valmistas hommikusöögiks omletti. Tinglikult võiks isadepäeva kingiks lugeda, eriti seetõttu, et isegi mu nõud pesti ära. Võõrustajateks oli äsja Eestist saabunud kolme pisikese poisiga abielupaar. Eks eestlastele ole veidi shokeeriv kui mahajäänud on muu maailma riigikorraldus ja digimajandus.

Tagaaia vahtral veel lehed küljes

Mõtlesime, et meil omal ajal oli ikka palju lihtsam. Hinge taga küll midagi polnud aga kohustusi samuti mitte, sest olime vaid kahekesi. Lastega õiendamine võtab nii hullult aega, energiat ja bürokraatidega läbikäimist, et ajab keskmise kodaniku hulluks. Äkki on tegu varjatud iibe vähendamise programmiga. Vaatasin neid kolme poisiklutti, kes vurasid ringi nagu Energizeri jänkud ja ei suutnud ette kujutada kuidas suudaks 24/7 hakkama saada. Natuke aega oli õige tore mürada aga pikalt küll ei jaksaks.

Esmaspäeval oli suht normaalne ilm, seega võtsin ette karjuvalt olulised aiatööd. Tomatimaa ümber kaevamine ja sõnniku puudumisel komposti ning lehtedega väetamine. Seoses tuulise ilmaga oli maja ees suht puhtaks puhunud, riisuda polnudki vaja, jätsin vähesed lehed vihmausside toiduks. Aiapoolelt ja sissesõiduteelt sain piisavalt lehekraami, et tomatimaa kümnesendise kihi alla matta. Rabelemine ajas turja valusaks ning pea märjaks. Hämaras põletasin lõkkealusel oksi ja kuivanud põldmarja ning vaarika varsi, lõket rondiga susides libistasin ka õlle, mis tänu külmale ilmale kenasti jahe püsis. Vihmaveetorud tuleks puhastada, ootan järgmise nädalavahetuseni, sest mõnedel puudel on lehed ikka veel peal.

Uuel diivanil kaneelikuklit piilumas

Uue diivani peal olen nüüd mõned korrad lesinud. Pole viga, teleka vaatamiseks kõlbab küll. Kaasa oli vana nahkdiivani akna alla lohistanud, kus mul eriti mõnus läpakal surfata või mugavalt paigutatud tule all lugeda. Koertele meeldib see endiselt, täna tukkusime seal kolmekesi. Jahedate ilmadega on ainsaks probleemiks esialgne külmatunne, mille nahk tekitab. 

Aga vanal tuleb tukk iseenesest peale

Kui selle üle elad läheb külje all mõnusalt soojaks ja olemine mugavaks. Nahkdiivan on tänu oma asukohale ja teiste pretendentide vähesusele kujunenud mu meeliskohaks. Paraku on karta, et kaua ma ilusat elu nautida ei saa. Kaasa üritas paarisaja dollariga (viiendik originaalhinnast) interneti kaudu maha müüa aga ei ole seni õnnestunud, nüüd ähvardab prügipäeval välja tõsta 😒

Pühapäevane matk

Käisime jälle Hilton Falls looduspargis. Seekord tulid kaasa laste lapsepõlvesõbrad, koeri ei hakanud võtma kartes et liiga mudane. Paar päeva oli sadanud ehkki hommik ilus ja päikseline. Tahtsime jalutada ja ronida läbi kogu klindi selle osa altpoolt, eelmine kord matkasime ülemist

serva pidi. Kaheteistkümneks kohale ja teele. Rajad olid üllatavalt kuivad, oleks küll võinud koerad kaasa võtta. Eks paepealne on hea drenaazhiga ja vesi vajub siva läbi pinnase minema. Peale paarikildist matka jõudsime endise karjääri juurde, mille veetase oluliselt madalam kui suvel. Veekogu äärt mööda liikusime klindi alla. Vahepeal tuli üks väikese kosega jõeke ületada, polnud probleemi, sest juba enne karjääri suubumist oli enamus veest kivide vahele kadunud.

Kosest sai mitme nurga pealt pilti. Suur jändrik puu otse joa jalamil oli kole ahvatlev, paraku otsaronimine siiski suht keeruline. Üles ehk veel kuidagi karu moodi punniks aga hiljem allatulek väga raske - jäi ronimata.

Klindipealne mets

Paekalda all liikumine osutus eeldatavast oluliselt vaevalisemaks, paistab et inimesed ega isegi metsloomad siin üldse ei käi. Rajal pidime iseseisvalt võsast või üle kivimürakate läbi murdma. Põnevaid pinnavorme koobaste ja suurte kaljupragude näol oli igal sammul. Üks rohkem liigendatud klindialuseid, mida siinkandis tean. Kaljupind piisavalt nukkiderohke, et ahvatles ronima. Kõrgele ei tikkunud kuna kohati kattis libe sammal kaljut ja siin-seal kivi suht pude, ei tahtnud riskida.

Koopa sissepääs

Ühe suure esialgu kinnise kaljuprao lõpust paistis valgust. Tütar ei saanud kuidagi seda võimalust kasutamata jätta ja roniski prao lõpuni ning puges maapinnale avanevast august välja. Mitmes kohas olid põnevad eendid, mida pidi sai poole kalda kõrgusel paarkümmend meetrit ronida enne kui lõppes ja pidi kas alla laskuma või üles ronima.

Mina koopas, taamal väljapääs

Tänu raja puudumisele kulges klindialune matk aeglases tempos, pidevalt tuli lisaks läbipääsetavate kohtade otsimisele võidelda siinse teravaokkalise nuhtluse, põldmarja vartega. Sääred olid kõigil kriibitud selleks ajaks kui eelmisest korrast tuttava viimase suure praoni saime. Ilm oli küll külmaks keeranud aga tänu pidevale liikumisele jahe ei hakanud. Jällekord lahe pühapäevane hulkumine. Kodus ootas meid noorema tütre valmistatud kuum tee ning rullbiskviit.

Sügispildikesi aiasaadustest

Turuõunad enda murul

Pirni all kasvavad vaarikad

Sügis on täiega käes, enne öökülmi sai aiast viimased saadused nopitud. Õunad olid see aasta nagu tavaliselt ussidest puretud ja söögiks kõlbmatud, ostsime paarkümmend kilo turult ja panime garaazhi alla järelvalmima. Tomatid ei taha enam päikese puudusel punaseks minna, peavad toas pappkarbis ajalehe varjus tooni muutma nagu ennevanasti Eestiski kombeks oli. Vaarikad olid võtnud hulga uusi kobaraid külge, paraku enamus neist valmis ei saanud. Mõned punased marjad olid vaatamata ahvatlevale välimusele õige hapud, suhkru tootmiseks vähe päikest.

Kiwid päikese käes, lehed juba langenud

Sügisvärvid meie tänaval

Kiwid ainsad, mis täiega magusad ja küpsed, neid olen juba nädal aega kahe suupoolega puginud. Isegi kerged öökülmad ei tee paha ja õnneks ei oska enamus elukaid sihukesi rohelisi marju toiduks pidada. Ainult linnud on nokkimas käinud. Sidrunväändiku värsketest punastest ja hullult hapudest marjadest tegin teed, kurguvalu oli hoobilt pühitud. Halloweeni kõrvitsalt käis orav matti võtmas, pean kiirelt tuppa tõstma, et miskit ikka salati jaoks alles jääks enne kui sipelgad oma pessa veeretavad.

Orava hommikusöögi jäljed ...

... mille kallal sipelgad maiustavad

Halloween ja Technofair Torontos

DOOM'i arvutimängu koletis

Käisime Halloweeni kommijooksul sõprade juures nagu viimase 20 aasta jooksul iga jumala kord. Seekord lapsed enam komme lantimas ei käinud, nagu tütar mainis ostab ta parem ise just neid mis meeldib mitte ei aja suvalist tasuta saadud magusat kilode kaupa näost alla. See aga ei takistanud kogu kambal kostüüme tegemast ja tänaval jalutades demonstreerimast. Töö juures võttis plika osa kõrvitsalõikamise võistlusest, tulemuseks elukas mis isegi minu südant soojendas ja noorust meelde tuletas: Doomi arvutimängu koletis! Üritus päädis sünna ja korraliku söömingu ning kerge joominguga. Järgmine päev tukkusin tööl, et kaduma läinud uneaega tasa teha ning värske olla tütre firmasse promoüritusele minemiseks.

Halloweeni pidu 20 aastat tagasi

Selle aasta pidulised

Halloweeni kummitus

Õuduste maja ees

Mu kaasa on Nõid ...

... ja tütar samurai !!!

Neljapäeval korjasin lapse arvutiteadust õppinud sõbranna peale, tema loodab samasse firmasse tööle saada. Oli teine proovinud Google'sse ja lausa kolmanda vestluseni jõudnud aga programmeerimise katsetel mingi rumala vea teinud. Tipptunnil linna teise otsa sõitmine võttis poolteist tundi, Toronto liiklus on maailma tasemel üks hullemaid.

Firma tehnoloogiat tutvustamas.

Üldse ei saa aru kuidas valitud 20 kõrgeima elukvaliteediga linna hulka. Kartus, et tütart üles ei leia osutus põhjendamatuks, too seisis kohe sissepääsu juures tutvustades pilve kaudu graafikakaardi jagamise teenust. Erinevates kohtades esitlesid oma 50 töögruppi erinevaid tehnoloogiaid, mulle pakkusid kõige rohkem huvi mängud. Jälle sai proovida virtuaalreaalsust ja veidi mõõkadega vehkida. Liitreaalsuse stendi juures lasin end  panna samale ekraanile koos tuntud näitlejatega, justkui oleksin ise filmis osaleja. Äge oli ja kõhu sai täis, osalejatele pakuti pizzat, puuvilju, kooke, pirukaid ning igasugu mittealkohoolseid jooke.

Filosofeerimine sohva teemal :P

Pea nädal tagasi ilmus meile uus kushett majja. Ega ma suutnud üle kahe päeva oodata. Kuna mingeid selgitusi vabatahtlikult ei tulnud otsustasin ise küsida otse, et miks seda mööblitükki vaja oli ja miks minuga ei arutatud. Olin nagu eriti suuremahulise finantskuriteo advokaat kaks päeva oma argumente ette valmistanud põhjendamaks miks eelmainitud objekt kahjulik ja sobimatu meie majas. Kaasa suutis kummagile küsimusele vastata ühe lihtlausega, mis mu relvituks tegid. Kogu minupoolne põhjendusarsenal alates kusheti materjalist ja lõpetades tolle mõjuga koerte hingeelule kaotas igasuguse tähenduse. "See kushett teeb mind õnnelikuks"!!! Minu poolt minut vaikust seedimaks kuuldu salakavalust ja mõistmiseks, et vastuargumendid lihtsalt ei eksisteeri käesolevas neljamõõtmelises universumis. Kahtlane, et neid üheski paralleeluniversumitestki leiduks. Lõpuks olin sunnitud nentima: "Kui sulle õnneks nii vähesest piisab siis on küll tore". Arglik katse minuga mitte konsulteerimise põhjuse väljauurimiseks sai väga loogilise vastuse, millele ei saanud vastu vaielda: "Sa poleks niikuinii nõus olnud".

Vot sellise keskaegse Itaalia Machiavelliliku manipuleerimise ja Ivan Julma hirmuvalitsuse kombinatsiooni tingimustes olen sunnitud siin kaugel maal viimast jõuraasukest kokku võttes meeste õigusi kaitsma. Lahing kaotatud ei hakanud pikalt vimma pidama ja kolmandal päeval isegi istusin sohvale. Minu oma oli ikka palju mugavam ja pehmem aga mis sa teed kui kõrgemad jõud on teisel arvamusel. Nüüd olen mõned korrad tumeda riidega kaetud shvammitükil telekat vaadanud. Positiivse külje pealt pole veel kärntõbe ega istmikuseent saanud, asi seegi. Samas on kushetil avaldunud üllatav mõju mu kaasale. Koos telekat vahtides nihkub ta nüüd ligi ja suskab isegi jalad ahvatlevas poosis mulle sülle. Sihukest asja vanal nahkdiivanil küll ei toimunud, ehkki ka tollega on seotud ilusaid mälestusi 😉 

Paraku on palju selliseid asju, mis meenutavad üht või teist romantilist momenti elu eri etappidest. Enamust õnneks või kahjuks ei saa majja või oma tööruumi lihtsalt ruumipuudusel kokku kuhjata. Hakka veel kaasale seletama, miks mul stringid tööriista kastis või kõrvarõngas pudeliavaja küljes 😜 Mõned inimesed miilustavad meelega maailma kuulsates kohtades, mis kuhugi ei kao ja jäävad meenutama ilusaid aegu alati kui neid uudistes näed. Samas natu riskantne ju ka, justkui tätokaga: mis siis kui äkki ükskord enam ei meeldi. Tätoka veel saad suure raha eest välja kärsatada aga proovi sa Eiffeli torni õhku lasta kui oled seal oma eksiga õrnutsenud aga nüüd soovid toda mälestust kustutada 😝