Hiliskevadel koertega suusamäel

Hockley Valley tagumine nõlv

Seoses Canada valitsejanna Briti kuninganna Victoria sünnipäevaga on meil riiklik püha ja kolmepäevane nädalavahetus. Tavaliselt tegu suurema aiatööde ja istutamiste buumiga. Seekord lükkasin edasi sest alles avati aianduskeskused, ei tahtnud rahvahulka trügima minna. Mitte niipalju koroonahirmust kuivõrd eeldatavast sabades seismisest hoidumiseks. Pealegi ähvardas pühapäeva pealelõunast esmaspäeva õhtuni hullemat vihma. Hommikupoole saab edukalt matkamiseks kasutada, mõnusalt jahe metsas ja küngastel ronimiseks. Minejateks seekord mina vanema tütre ja kahe koeraga, sihtkohaks sama kus käisin sügisel - Hockley Valley. Parkimise valisin veidi erineva, et jõuaks enne vihma suusamäe tipus ära käia.

Metsaalune ühtlaselt sügislehe beezh

Välja arvatud mõned lopsakrohelised laigud

Koerad lugesid mõtteid ja olid nii ärevuses, et ei mallanud toitugi nahka panna. Krõbinakausi juures hoidsid valvsalt üht silma välisuksel, et neid jumala pärast kogemata maha ei unustataks. Teed olid  ikka

Oja metsaaluse uhtoru põhjas

tühjad, ei teagi kas enamus rahvast juba ammu põhjapoole suvilatesse sõitnud, ehkki seda tungivalt soovitati mitte teha. Tee ääres raja alguses parkis vaid üks truck. Kannatamatusest vinguvad koerad masinast välja, seljakott veepudeliga kaasa ja hakkasime astuma. Nii mõnus üle pika aja metsaradadel kõmpida. Koerad täiesti pöördes, kihutasid edasi tagasi, Koko isegi libastus korra ja käis hoo pealt külili, ise ehmunult kiunatades. Kevadel on vaatepilt hoopis teine kui puud pole veel lehes, vaade läbi metsa mitusada meetrit igas suunas. Kogu metsaalune on ühtlaselt sügiseste kuivanud lehtede karva beezh kui üksikud lilled või kohatine esimene lopsakalt tärkav erk rohelus välja arvata.

Klassikalised valged Trilliumid ... 

... ja samad bordoopunases variatsioonis 

Kulgesime põhiliselt mööda paekalda alusel rusukaldel asuvat rada, mida läbistasid järsud ja sügavad uhtorud, pisikesed ojakesed põhjas. Koertel vähemalt vee- ega ka pissipuudust karta polnud.

Siin seal olid lilled läbi murdnud. Ontario vapililled Trillium kahes värvis, lisaks mingid kollakad lilled, ilusad kannikesed ja seesamune võilille sarnane, mida Kaur oma postituses jagas - kasvab edukalt meilgi ja lausa metsa all.

Tagurpidi maasse rammitud

Puuhiiglasest vaid kõdund känd järgi

Nagu ikka tegin pilte põnevamatest puudest ja tüvejuppidest, millest puudust pole, sest tegu hooldamata lehtpuumetsaga. Kus puud surevad ja ümber kukuvad, sinna nad ka jäävad. Silma hakkas putukate poolt kahjustatud ja ilmselt rähni poolt värskelt uuristatud kuivik. Puidupudi maas ümber tüve terve kärutäis.

Hockley suusamäe tipus

Rähn või keegi muu on
ennastunustavalt töötanud

Lõpuks jõudsime suusamäe otsa. Lastega sai siin aastaid käia, seni kui plikade jaoks liiga madalaks, aeglaseks ja igavaks muutus. Koht ise ju poole lähemal (vaid tund autosõitu) ja poole odavam kui Blue Mountain. Mingil ajal ostsime suusashowlt isegi $5 päevaseid promopileteid. Palju möödunud 12 aasta jooksul muutunud pole, tõstukid samad ja nõlvad ka, viimaseid muidugi muuta ei saa. Mägi ise kuidagi jube pisike, samas suusatatavale 114m kõrguste vahele pole Eestis midagi vastu panna, Väike Munamägi 72m ja Kiviõli tuhamägi 90m. Võrdluseks meie meeliskoha Blue Mountaini kõrguste vahe 220m, viimane asub Huroni järve äärse paekalda serval. Päris mägede mõõtusid ei anna neist muidugi ükski välja. Lähimad tõsised on USA's või Quebecki's.

Pooleteisetunnise matka ja kahe tunnise autosõidu ajal sai tütrega elu ja maailma asjade teemal arutatud. Tuleb jällekord tõdeda, et oleme suht sarnaste arusaamistega. Pole ka midagi imestada, insenerid ju mõlemad :P