Immuunsuspass ja massitestimine

Väga paljudes riikides on räägitud ja räägitakse ikka veel massitestimisest kui äärmiselt olulisest abivahendist võitluses koroonaviiruse vastu. Tavakodanikule paistab, et see pole mingi "raketiteadus", loomulikult on antikehade massitestimine hea asi. Saame teada, kes nakatunud või läbipõdenud ja kes terved. Eraldame nakatunud ja haiged vältimaks haiguse edasist levikut, anname läbipõdenuile "immuunsuspassid" kuna nemad on koroonale puutumatud. Paraku tulevad tegelikus elus mängu asjaolud, mis esmapilgul tunduvad suht tühised aga muudavad pilti kardinaalselt. 

Esiteks pole ükski test 100 protsendi täpsusega. Laias laastus esineb binaarse (ja/ei) tüüpi testi (antikehade test) puhul kahte sorti vigasid: valenegatiivsed (sensitiivsuse viga - test annab negatiivse tulemuse ehkki testitav on positiivne) ja valepositiivsed (spetsiifilisuse viga - test annab positiivse tulemuse ehkki testitav on negatiivne). Isegi pealtnäha väga hea kvaliteediga antikehade testid, kus nii sensitiivsus kui spetsiifilisus on 95% lähedal on küll indiviidi seisukohast informatiivsed (päris hea tunne kui 95% tõenäosusega oled haiguse juba läbi põdenud) aga massitestimise ja epidemioloogilisest seisukohast absoluutselt kasutud madala nakatuvusega populatsioonis. Testi alusel välja antavad "immuunsuspassid" suisa ohtlikud kuna enamus oleks "võltspassid" kodanikel kellel tegelikult puudub immuunsus. Väga hea ja lihtne eestikeelne selgitus Novaatoris. Sisuline arusaamine eeldab põhikooli tasemel protsentidega arvutamise mõistmist😏 (jällekord põhjus miks päriselus hea elementaarset matemaatikat teada). Pikem inglisekeelne artikkel "beware-of-antibody-based-covid-19-immunity-passports" nii testimisest kui immuunsuspassidest Scientific Americanis.

Paraku on seoses poliitikute survega momendil turule tulnud hulk teste, mille puhul pole isegi selge kui täpsed need on. Paljud ametliku heakskiidu saanud "kõrge kvaliteediga" testid on just sellise 95% täpsusega ja populatsioon eeldatavalt madala nakatavusastmega. Kõrge nakatavuse juures pole niikuinii mõtet testida, sest siis tuleb mängu karjaimmuunsus. Teste on võimalik muuta täpsemaks aga nagu ikka: mida täpsemaks neid muuta, seda kallimaks ja aeganõudvamaks need lähevad.

Lisaks on küsitav testide bioloogiline täpsus. Osa teste annab positiivse tulemuse kõigi koroonaviiruste antikehade puhul, enamus testivad kolmest antikehade tüübist vaid kahte veres esinevat aga mitte kolmandat limaskestades olevat, mis tegelikult peaks oluline olema. Lõpuks pole selge kas antikehad üldse tekitavad immuunsust või kui jah siis kui pikaks ajaks. SARS'i puhul näiteks kadusid antikehad 2 aasta jooksul ja kohati muutsid haiguse kulu hoopis raskemaks. Pole ka selge, kas ühe tüve puhul tekkivad antikehad kaitseks teise tüve puhul (gripi puhul ei kaitse, seepärast iga aasta uus vaktsiin).

Kokkuvõttes pole "Immunsuspassi" idee miskit muud kui poliitikute poolt lihtsa lahenduse väljapakkumise sildi all tehtav massiivne ja kulukas pettus.