Sunday, July 18, 2021

Erinevad saatused.

Täna sai nädal mööda õnnetusest. Paraku pole mingit silmnähtavat muutust ei paremuse ega halvemuse poole. Homme proovime panna aja perearstile saamaks paremat aimu milline võiks olla prognoos ja kas peaks tegema mingeid lisateste või analüüse. Liikumine endiselt ülivaevaline. Homme peaksin saama veel paar abivahendit nagu rulaator, vannitool ja ratastooli istmepadi. Pool päeva kulus täna ema toa ümber-mööbeldamisele, et uus voodi ära mahuks. Mäletan kuidas mõne aja eest targutasin kellegi kapiliigutamise teemal, et see ju tühiasi. Oi te oleks naernud oleks näinud kuidas ma maadlesin ema riidekapiga. Pekki, nõuka ajal vooderdati need vist tuumsõja kartuses seatinaga. Kokkuvõttes pidin kapi täielikult kraamist tühjendama enne kui suutsin nii palju kallutada, et õhuke puupilbas ja kartong mahtusid alla (hõõrdejõu vähendamiseks). Kogu jõudu kokku võttes suutsin nii tunni ajaga kapi ühest seinast teise äärde nõksutada (kangi unustasin maha😜).

Isast on palju abi, sest tema on vaatamata oma kõrgele eale füüsiliselt suht heas vormis ning võimeline emale toetust pakkuma. Enda plaanid on muidugi lootusetult sassis, aga järgi mõeldes pole hulk "Eestis vaja teha" nimekirjast üldse nii oluline, et seda ei saaks edasi lükata. Viimased kaks õhtut ja ööd veetsin suvilas kuna seal samuti vaja asju ajada ja häda korral kuluks vaid 15 mintsi kauem kohale jõudmiseks. Mere ääres õnneks natuke jahedam, vaikust segas vaid metsa ja merekohin ning linnulaul. Üle mitme päeva sain korralikult välja magada. 

Käisin mõlemal hommikul jooksmas ja kohe peale seda karsumdi merre ujuma. Vesi nii soe, et suurt ei jahutanud, oma pool tundi pidi ligunema. Vahused lained loputasid mõnusalt puhtaks. Kohvi rüüpasin verandal, laupäeval sain isegi aega ennelõunal metsas ja rannikut pidi hulkuda. Muidu oli igati lahe aga üks hetk ründas parmuparv. Putukaid nii palju, et iga laksuga lõin mitu tükki maha. Lõpuks ei kannatanud välja, panin jooksu ja hüppasin vette.

Hiiglasliku "teo" kivistis
päiksekad pildi keskel mastaabiks
Liblikas asfaldil

Laupäeval peale jooksu ja ujumist jalutasin enne kümmet Vääna Jõesuu poest läbi. Saiakesi kohvi kõrvale ja külm jook kaasa. Jäts näpu vahel lonkides hakkasid mäe peal silma sinised vilkuvad tuled: kiirabi, tuletõrje ja mitu politsei autot. Mingi õnnetus vist, mu tee pööras enne ära, ei läinud uudistama.

Hiljem rääkis naabrimees, et auto oli motikaga kokku pannud, tükke kõik tee täis. Lõuna ajal linna sõites nägin küünlaid ja kuulsin raadiost: motikamees oli surma saanud, autojuht haiglas. Too mees pidi minust mööda sõitma kui poes käisin - päris kõhe mõelda kui ootamatult võib vahel leek kustuda. Mõned elavad pea saja aastaseks, mõned mõistavad ootamatult viimase sekundi murdosa jooksul, et ongi kõik. Ise eelistaks viimast, aga muidugi eeldusel, et see niipea ei juhtuks.



2 comments:

  1. See olukord on meie kõigi hirmuunenägu. Et mis siis, kui me vanemad ei saa enam kõrvalise abita hakkama. Been there, done that.

    Hea, et olid kriitilisel hetkel kohapeal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi, ei kujuta ette, mis oleks saanud kui poleks seal olnud. Nüüd 3 nädalat hiljem on olukord õnneks veits paranenud.

      Delete