Vanade toetusteenused Eestis - esimesed muljed

Pole jupp aega kirjutanud, sest eelmine nädalavahetus kukkus ema õnnetult. Ainsa lapsena olen ootamatult paisatud maailma, millega varem pole kokkupuudet olnud. Kiirabi, EMO, suhtlemine arstide ja õdedega, järsku tekkinud liikumispuudega vanainimese transport, igasugu toetustegevus, ... Paari päevaga võttis päris läbi, nii füüsiliselt kui vaimselt - neetud stressav situatsioon. Kõige häirivam nii mulle kui vanematele teadmatus, millised paranemislootused, mis edasi saab, kuidas nad hakkama saavad edaspidi, millisel tasemel toetusteenust peaks tellima, mida üldse pakutakse, ... Minu lugupidamine hooldustöötajatele, see on ikka hull koormus ja pinge, mida nad iga tööpäev peavad taluma.

Kiirabi tulek võttis esimene kord kümme minti aega, teine kord olid kohal vähem kui 5 minutiga, seega operatiivsuse üle küll kurta ei saa. Kiirabi töötajad tundusid asjalikud ja professionaalsed, jätsid igati hea mulje, rahuliku südamega andsin ema nende hoole alla. Esimesed tagasilöögid tulid seoses ootamisega nii kiirabiautos kui arstide vastuvõtule saamises. Samas kiirem kui Kanadas nii, et tegelt oleks patt siin nuriseda. Õhtul sai ta välja aga järgmine päev pidime sugulasest tohtri soovitusel uuesti EMO'sse saatma. Jalgu ei tahtnud enam alla võtta ja oksendas. Kartsime kas peapõrurust või selgroo vigastust.

Tehti suur hulk uuringuid ja hoiti tilguti all, õhtuks kostis juba päris reibas. Lootsime parimat, hommikul saame ta kenasti koju. Paraku koju küll saime aga öö oli emal olnud äärmiselt kurnav seoses meeletu palavusega. Nimelt polnud haiglas, seal kus teda hoiti, õhujahutust. Koju jõudes minestas uuesti, päris ehmatav kogemus. Otsustasime vaadata kas olukord stabiliseerub, ei julgenud kohe uuesti kiirabi välja kutsuda. Natuke läks paremaks aga kõndimine äärmiselt vaevaline ja valulik. Süüa samuti ei tahtnud, vaevu suutis seda vähestki sees hoida. Arsti soovitusel andsime mineraalvett ja soolast, millest tal analüüside põhjal oli puudus olnud.

Inva-abi vannitarbed

Vahepeal päris mustad mõtted peas. Täna vaatasin, et peab ratastooli hankima, ilma ei saa. Invatarvete laenutuspunktis töötav klienditeenindaja oli super asjatundlik, abivalmis ja sõbralik. Ruumi sisenedes astusin maailma, millega pole kunagi kokku puutunud. Eelnev masendustunne asendus lootusega, et olukord polegi nii hull kui veel poole tunni eest tundus. Pisike bürokraatlik moment arstitõendi näol (tavalisest puude tõendist ei piisanud) lahenes nii, et sõitsin lihtsalt polikliinikusse lootuses kuidagi tõend ilma ema kohale vedamata saada. Mustamäe polikliinik jättis vapustavalt hea mulje: puhas, avar, rahulik ja ennekõike jahe võrreldes väljas valitseva troopikaga. Ustel olid küll sildid keelates ilma registreerimata siseneda kuid esimese lahtise ukse läheduses arglikult sisse kiigates küsis sõbralik naine, mida soovin.

Vastasin, et ema perearst puhkusel, kas keegi arst saaks kirjutada tõendi invatarvete laenutamise tarbeks. Astuge sisse teeme kohe ära, täiesti ennenägematu lahkus võrreldes Kanadaga, kus minu kogemuse alusel meeletud ooteajad, aetakse karmilt bürokraatlikku joont ja patsienti kiputakse suhtuma kui tülikasse klienti. Muidugi ei tohiks üldistada, aga minu väheste kordade põhjal on iga ainumas arstikülastus Eestis andnud silmad ette Kanada kogemusele.

Laenutushinnad kuu kaupa on ulmeliselt odavad: ratastool kakspool euri, spetsvoodi elektrilise juhtimisega seitsepool, paljud vajalikud tarbed kümnendiku hinnaga olgu siis ostmiseks või laenutamiseks. Voodiga tuleb kaasa kojutoomis ja kokkupanemisteenus ning vajaduse lõppemisel ka äraviimine. Selliselt toimiva medsüsteemi puhul olen hea meelega nõus makse maksma! Ratastooli tõin kohe koju, vanni ja tueletitooli jaoks pean kodus vanni üle mõõtma. Voodi peaks järgmine nädal saama, spets istumispadi ratastoolile telliti ka ära. 

Üldkokkuvõttes ootamatult positiivne kogemus vähemalt algatuseks, ees ootab veel koduhoiu vajaduse hindamine ja sobivaima variandi leidmine. Momendil paistab, et kõiki hirmutanud hooldekodu on vähemalt esialgu plaanist maas. Emal õnnestus homseks eriarsti vastuvõtule saada, kes järgmine päev puhkusele läheb.

Viimaseks uudiseks on meeletu hulk küpsenud vaarikaid, värvi muutvad mustsõstrad ja aeda ilmunud sõbralik kass, kes pai nurus, näpust mänglevalt näksis kui enam ei viitsinud ja siis pehme käpaga varbaid püüdma asus.