Sohitegemisest

Tokyo Olümpiamängude meeste 75+ kg finaal. Tekitas tohutult poleemikat. Suur enamus karatekaid leiab, et tegu oli kas ettekavatsetud vea välja meelitamise või simuleerimisega. Kaldun esimese variandi poole, mis poleks küll eetiline kuid kaval (seis 4:1 ja mõned sekundid lõpuni). Samas nokaudi simuleerimine on räigelt reeglitevastane. Tegelikku olukorda teab vaid iraanlane Sajad ise.

Seoses arvutimänguga tekkis mul tütrega arutelu sohitegemise teemal. Kes ei tea siis laskmismängude juures on võimalik kasutada igasugu keelatud "abivahendeid" lisaprogrammide, makrode, originaalkoodi häkkimise, ... jne ... läbi. Saad eelise näiteks sihtimistäpsuse, tulistamiskiiruse, läbi seinte nägemise, ... võimega. Mulle on arusaamatu, miks mängu juures sohki teha.

Tütar siis seletas: "Oled ju viieaastastega mänginud, lapsed tihti ei suuda kaotamisega leppida. Need on tüübid, kes lihtsalt pole selle koha pealt "täiskasvanuks" saanud. Või siis on arvutimäng nende elus ainus oluline element, enamuses või kõiges muus on nad läbi kukkunud. Pidin tunnistama, et kui mäng on muutunud elu mõtteks, on ka sohitegemine arusaadav.

Eelnev vestlus viis mõtted sohitegemisele laiemas plaanis. Variante on palju ja piirid suht hägused, mida peetakse absoluutselt keelatuks või häbiväärseks, millesse suhtutakse ükskõikselt, mida peetakse lubatuks või peaaegu kiidetakse vaikimisi takka. Ma ei kahtlegi, et kõik inimesed on millalgi elus sohki teinud. Nii koolis spikerdamist kui tööintervjuul oma nõrkuste varjamist võib laias plaanis sobitsemiseks pidada. Paarisuhtesse astudes üritavad inimesed alati vähemalt alguses oma vigasid peita. Juhilubade, vaktsiinitõendite, .. ostmine või altkäemaksu eest hüvede saamine eriti räige petmine.

Personaalselt pean ebaeetiliseks otsese võistluse käigus sohi tegemist (arvutimäng, spordivõistlus, valimised, ... ) Sellistes olukordades mina ei teeks sohki eelkõige põhjusel, et ma ju ise tean, et poleks nii saavutatud tulemust väärt. Karates on olukord ses suhtes keeruline, et osavõtjana tunnetad õige selgelt kas sinu või vastase löök oli punkti väärt, samas kohtunikel seda palju keerulisem hinnata. Isegi kui tunned, et sina või vastane sai teenimatu punkti ei hakka seletama. Reegel on: kohtunikuga ei vaielda ja punkt. Tavaliselt loodad vigade tasakaalule. Mõnel spordialal on sohitegemine võistluse osaks kujunenud nagu jalgpalli murul püherdamised, mõnel saad simuleerimise eest karistada: jäähoki, karate.

Samas koolis sai vahel harva spikerdatud ja selle pärast ma küll süümekaid ei tundnud. Liikluses lubatust kiiremini sõites sama lugu, paraku vaheletrügimist väldin ja kui vahel satun olukorda, kus olen selleks sunnitud, tunnen piinlikkust. Inimestele üritan ikka tegelikust paremat muljet jätta, viimasel ajal võib-olla enam mitte nii väga😜 Tööl oma ülesannete kiiremini tegemine ja ülejäänud aja eraotstarbel kasutamine on ju tehniliselt ka sohi tegemine, millegi pärast ei tekita minus moraalset dilemmat. Müügimeheks ma ei sobiks, sest see eeldab kliendi ninapidi vedamist, mille vastu tunnen sügavat vastumeelsust.

Mida teie arvate sohitegemisest, millist sorti oleks aksepteeritav, milline mitte?