Tuesday, November 30, 2021

Tere talv ja tere rebane!

Kaasa sai maja eest läbisörkiva rebase pildile

Meile sõitis talv sihukese hooga sisse, et mul lausa kaks jooksupäeva vahele jäänud. Mitte et nüüd üldse ei saaks jooksmas käia aga lihtsalt on natuke vastik lörtsi sees jooksutossudega platserdada. Täna oli küll täiega plaanis ring lipata, kuid koertega soojendusjalutuskäigul mõtlesin ümber. Tänavad kuradi libedad, isegi Kokol läksid jalad alt kui hoo pealt pidurdada üritas, et põõsalt ootamatult ninna tunginud uriinihõngu lähemalt nuuskida. Loll oleks suusahooaja eel sörgiringil jalg murda kui seda mäel palju lihtsam ja elegantsem korraldada😜 Seekord siis võitis kaine kaalutlus, pealegi see kuu piisavalt kilomeetreid kogutud.

Täitsa jõulune majaesine
Lumi saabus nii "ootamatult", et ei jõudnudki nädalavahetuseks planeeritud talvekumme alla panna. Homme lubab päikest ja paari soojakraadi, eks siis vahetame kummid ära - loodetavasti. Et arusaamatusi vältida pean rõhutama: jutt on tütre punasest tibukesest, mitte minu Hyndai universaalist. See viimane istub ikka esinduses, sest seoses tarneahelate katkemisega pole enne järgmist nädalat lootust pidurivedeliku toru saada ja ilma piduriteta ei riski nagu lumega sõita.

See-eest sain eile lõpuks hakkama ettevõtmisega mis juba üle aasta oodanud kuid viimasel ajal tungivalt märku andnud, et kui ma kohe käsile ei võta siis kahetsen rängalt. Viimastel nädalatel tuli telekal häält valjemaks timmida, et üle õhupuhuri ventika müra midagi kuulda oleks. Juba eelmine aastavahetus hakkas tavapärasest rohkem häält tegema ja siis sai ka lähemalt uuritud. Tol momendil oli ainsaks veaks ventika balansist väljasolek mis tekitas "kerget" müdinat nagu jookseks kari lambaid allkorrusel. Kuna aga täpselt vajalikus mõõdus ventikat lihtsalt polnud saada otsustasin oodata, töökaaslane lubas hankida.

Küttekolle - all puhuri mootor ja ventikas

Eelmine talv oli soe ja ventika olukord läks nii sujuvalt ning tasapisi hullemaks, et suurt ei märganud, noh umbes nagu laste kasvamisega - suureks saavad ootamatult. Kokkuvõttes segas küll aga mitte nii palju, et nõudis kohest sekkumist. Lohutasin end mõttega: eks siis võtan käsile kui annab otsad, ilmad nii soojad, et ära me ei külmu ja isegi torud mitte. Talve jooksul töökaaslane lubatud ventilaatorit ei leidnud ja nii see kiire üle läks. Suvel kasutab õhujahutaja sama ventilaatorit kuid suvel polnud mind seda kuulamas kui ilmad kõikse palavamad.

Sügisel esimest korda kütet peale lülitades kostis alt juba selline müdin nagu oleks lammastest vastu igasuguseid loodusseadusi suvega põdrad arenenud. Eks ma ikka venitasin veidi ehkki on selge: tehnikaga seotud probleemid ise ei parane erinevalt elusorganismidest, ainult hullemaks lähevad. Kui eelmine nädal lisaks kõigele ka kriuksumist kostma hakkas polnud enam võimalik lolli mängida ja olukorda ignoreerida. Pole selge kaua edasi oleks töötanud aga Murphy seadus ütleb: "Kui miski rikki läheb siis kõige ebasobivamal momendil nagu näiteks külmarekordit purustaval jõuluõhtul."

Korpus, mootor ja ventikas - viisin töökotta

Seega läksin esmaspäeval peale hommikusööki alla, lülitasin kaitsme maha, võtsin ventilaatori koos mootoriga gaasiahjust välja, viskasin pagasisse ja sõitsin tuttavasse väikesesse "Billi elektrivärgid" töökotta. Nagu oli oodata, sellist ventikat neil polnud ja peale veerandtunnist ringihelistamist selgus, et Canadas pole - USA'st saab tellida, kuid aega võtab 2 kuud kui ma just lennupostiga ei soovi seda saada. Pikema otsimise peale osutus parimaks lahenduseks veidi väiksem ja madalama jõudlusega, paraku polnud ka seda neil koha peal olemas, pidid laost tellima - päev paar. Ma ei viitsinud vana tagasi toppida, küsisin kus ladu on - toon ise, ainult 20 minti sõitu. Vahepeal selgus, et mõistlik oleks ka mootor vahetada - laagrid läbi ja võll balansist väljas. Otsustasin lasta neil kohapeal kogu kupatuse lahti võtta, ventika ja mootori vahetada ning uuesti kokku panna - 40 raha töö eest on nohu.

Kodus kogu kupatust tagasi ahju toppides tekkis ootamatu probleem. Mootori juhtmete otsad ja juhtskeemi juhtmete otsad olid mõlemad "emased" ja minu juhtmeotsikute karp jäljetult kadunud. Poodi ei viitsinud sõita, viimases hädas ühendasin kaks "emast" alumiiniumplekist lõigatud "isase" tükiga ning tõmbasin igaks juhuks klepsuga üle, et lahti ei loksuks. Tõehetk saabus kui tütar ahju peale lülitas: ei lennanudki miskit õhku, vaikse vuhina saatel hakkas vahepeal jahedaks tõmbunud tuppa sooja õhku puhuma. Irooniline moment oli õhtul kui kaasa ei märganudki, et puhur enam ei mürise. Huvitav millal talle pärale jõuab, aga noh ma kah pole vahel paar päeva aru saanud, et soeng muutunud😁

Novembris 136 km joostud
Nädala jooksunumbrid





2 comments:

  1. Väga lahe, et korda sai 🙂 Ma tõesti ei märganud midagi, aga arvestades, et ma olen palju kahe tööga seotud, siis mitte nii väga üllatav ;-)

    ReplyDelete
  2. Küll on ikka hea, et sa mu blogi loed, muidu olekski jäänud saavutus märkamata :D

    ReplyDelete