Üks pekkis päev :(

Klaas on rohkem kui pooltäis

Algus oli igati paljutõotav, ilmateade lubas 16 soojakraadi ja päikest. Mida sa hing 8 novembril veel oskad tahta eriti kui töölt terve päev vaba. Otse loomulikult oleks patt seda hädavajalikele aiatöödele või autoga nokitsemisele kulutada, pigem ikka matkama koertega. Niagara Joa alla hulkuma minek tundus igati hea mõte, esmaspäeval peaks parkimist jaguma ja rahvast vähe liikumas. Mõeldud-tehtud - hommikukohv nahas, koerad autosse ja asusin teele. Juba sissesõiduteelt välja sõites tundusid pidurid kummaliselt pehmed, armatuurlaual viskas punase pidurihoiatustule ette. Järgmise ristmiku peal vajus pedaal tasapisi alla ja masin kippus liikuma hakkama, pidin korra pumpama. Kuram, nii küll sõita ei julge, keerasin tagasi, parkisin maja ette ja kamandasin pettunud koerad välja.

Nojah, parkimiskohas oli näha, et autost miskit vedelikku välja tilkunud. Kiikasin masina alla, põhi oli keskelt märg, näpule jäi punaka varjundiga vedelik. Kapott lahti, uurimaks pidurivedeliku anumat. Päris tühi ei olnud aga miinimumist polnud palju puudu. Ajutiselt võiks aidata vedeliku lisamine kuid kui süsteem kusagilt lekib võin kergelt tee peale jääda, otsustasin hoopis lähimasse Hyundai teenindusse sõita. Paar kilti üritasin fooride rohelisi tulesid sihtides minimaalselt pidurdada. Esinduse juurde pöörates palju enam pidurijõudu järgi polnud, parkisin massina ära ja läksin häda kurtma.

Lubasid üle vaadata ning õhtuks teada anda mis probleemiks. Hea et nii lähedal, jalutasin paar kilti koju, sest pandeemia ajal tavapärast taksoteenust nad ei paku. Koerte lohutusauhinnaks viisin elukad pikemale pargijalutusele, rohkem kui kuus kilti sai longitud ja puude all nuusitud. Ilm hullult ilus, otsustasin selle kuu kümpsi joosta, niikuinii päev nahkas. Ajasin üle pika aja jalga Nike jooksutossud, täitsa üllatav kui palju muudavad jalatsid jooksutunnetust. Esimesed viis kilti läks lennates kuid lõpupoole kippusin väsima. Kõigele vaatamata selle aasta 10K teine aeg.

Peale dushi all käimist rehitsesin lehed, niitsin muru. Just jõudsin muruniitja garaazhi alla lükata kui telefon helises - Hyndaist helistati. Uudised olid halvad, finantsilises mõttes katastroofilised. Kui ma olin arvestanud paarisajase väljaminekuga siis selgus, et pidurivoolikud lekivad, üks hullusti teine natuke - soovitati mõlemad välja vahetada. Voolikud polevat kallid aga töö ... kaheksa tunni töö hind on tonn. Mis mul üle jäi, masin seal, nende piduritega ei sõida. Mõnda teise kohta vedamine maksaks veel, kui voolikute vahetamine neil võtab 8 tundi (ok tegelt ehk 4) siis mul esimesel korral kindlasti mitu päeva pluss osade tellimine pluss mõne roostes või deformeerunud jupi lõhkumine, ... Kas mul üldse olemas kõik vajalikud tööriistad.

Loll tunne oli küll, sest koridori nurgas vedeleb alles avamata pakis äsja ostetud uus tungraud, autotoed ja rataste fikseerimise komplekt. Tegelt muidugi läheb seda niikuinii vaja kui pidurikettad vahetan või tütrele talvekummid alla paneme. Või kui pensile lähen ja rohkem aega masina kallal nokitseda😜

Kurat küll, eile rõõmustasin, et kutsuti ületunde tegema ja sisuliselt passimise eest maksti poole nädala palk, täna võisin kõik selle ja veel ohtralt otsa teenindusele edasi kanda. Aga minul on osav enesepettuse skeem sihukesteks juhtudeks. Otsi igast halvast midagi head ja leia kasvõi väljamõeldud põhjus, miks see või teine jama oleks palju hullemini võinud lõppeda või sulle pikas plaanis kasulikuks võiks osutuda.

Mis ma siis mõtlesin: Hullult hea õnn, et pidurivoolik ütles üles oma maja ja Hyndai teeninduse vahetus läheduses. Oleks see juhtunud näiteks Niagara joa parkimisplatsil või kuu aja eest tuhendekildisel puhkuseväljasõidul oleks palju-palju suurem jama olnud. Või mis veel hullem: oleks sõidu ajal vedelik välja nirisenud ja ma poleks enne avastanud kui kiirteel 120 peal pidurdada üritades ... tagajärgede peale ei julge mõeldagi.

Nii ma siis mõtlesin pooltühja klaasi mitte lihtsalt pooltäis vaid pea pilgeni kui vaht maha arvata. Kuna ilm ikka veel soe tõin tagaaiast hunniku kevadel lõigatud oksi, tegin lõkke ja haarasin külmikust õlle. Igal juhul on aiatoolis lebotades Grolschi libistada palju mõnusam kui surnukuuri külmkambris koertega kõrvuti pikutada😜 Kõik mis ma kaotasin oli ju natuke aega, sutsu meelerahu ja paki raha - viimast kahte saab aga alati tagasi kui viitsimist "õieti" mõelda ja natuke liigutada.

Kas teie ka kasutate jamade korral nende "toredaks" mõtlemist või on teil mingid muud meetodid kuidas halvad juhtumused ja õnnetused valutumalt üle elada?

P.S. Hakkasin mõtlema, et ma pole nii rikas, et vana autot omada. Peale seda väljaminekut sõidan järgmise kallima probleemini ja ostan uue, siis saab jälle aastaid rahuliku südamega ringi vurada.