Tuesday, November 23, 2021

Filosoofiline jalutuskäik

Käisime tütrega koeri jalutamas. Tavaliselt ajame väga laial valikul igasugu teemadel juttu. Seekord kerkis üles küsimus inimesest ja elust laiemalt. Olles mõlemad inseneri haridusega vaatame iga objekti läbi professionaalse kretinismi prisma. Järgnevat arutelu palun mitte vaadata kui teaduslikku väitlust, lihtsalt annab aimu, millest kõigest võib koertega jalutades rääkida.

Kõigepealt elu kui selline. Kuna lihtsaimad elu vormid pole just eriti keerulised keemilised süsteemid siis kaldume mõlemad arvama, et praeguse arusaamise järgi elu esinemise võimalus mujal universumis on väga-väga lähedal sajale protsendile. Ei viitsi Drake võrrandit välja tuua aga viimasel ajal on saanud selgeks, et vähemalt temperatuuri poolest elamiskõlblike planeetide hulk on oluliselt suurem kui omaaegsed kõige optimistlikumad hinnangud. Niisiis peaks mingit karva vetikaollust või hallitust suht paljudes kohtades väljaspool meie päikesesüsteemi leiduma.

Tundub, et see esimene etapp on suht lihtne. Sobivatel tingimustel (eelkõige temperatuuri stabiilsus ja oluliste keemiliste elementida olemasolu) peaks algelise elu tekkimine piisavalt pika aja jooksul omama küllaltki kõrget tõenäosusust. Maakeralgi tekkis algeline elu õige kiiresti ja võimalik et mitu korda kohe kui temperatuur selleks võimaluse andis. Edasi läks keerulisemaks: Kui elu tekkimiseni kulus "vaid" pool miljardit aastat maakera moodustumisest siis mitmerakulise eluni jõudis areng alles 2.5 miljardit aastat hiljem. Esimeste loomade ilmumiseni kulus veel pea miljard aastat, 650 miljonit veel ja olemegi praeguses ajamomendis.

Maakera on ainus näide, mida uurida saame. Samas inseneri seisukohast tunduvad eelmainitud arengu etapid ja kiirused üsna loogilised. Natuke üllatav ehk, et üheraksetest mitmerakulisteni jõudmine tundub selle pildi alusel loodusele kõige suuremaks väljakutseks olevat. Edasi läks suht lihtsalt. Teada-tuntud tõsiasi, et mida keerulisem süsteem, seda keerulisem on seda juhtida, hallata, töökorras hoida ja teenindada. Algelise elu puhul polnud probleemi, sest süsteem suht lihtne ja kuna individuaalseid üksusi tohutu hulk, polnud miskit katki kui ellu jäid vaid üksikud, kes suutsid geomeetrilises progressioonis paljunedes kiirelt hukkunute kohad täita kuni järgmise katastroofini. Alati jäi kusagil keegi ellu, kui elu oli natukene aega eksisteerinud osutus steriliseerimine ilma totaalse katastroofita võimatuks. On teooria, et elu oli maakeral juba enne kuu moodustumise kataklüsmi kuid loomulikult ei jäänud sellest siia jälgegi (ainus võimalus orgaanilised ühendid mõnel kosmosesse paiskunud maakooretükil).

Problemaatiliseks läheb asi mitmerakulise elu puhul, loomadest ja inimestest rääkimata. Inimene on suutnud disainida ja ehitada äärmiselt keerulisi ja võimsaid mehhaanilisi ja elektroonilisi masinaid kuid keemial põhineva elu loomisel tehakse alles esimesi ettevaatlikke samme. Loodusliku elu puhul toimib automaatjuhtimine ja infotöötlus üllatavalt heal tasemel, mehhaanikast ja üliefektiivsest ning paindlikust energiakasutusest rääkimata - vaadake kas või kärbest.

Kärbse kokku monteerimine on tänapäeva tehnoloogiate ja teadmiste juures võimatu ülesanne. General Dynamics on teinud päris ägedaid inimeselaadseid roboteid ja ka robokoeri. Mehhaaniline, elektrooniline ja isegi tarkvaraline pool töötavad suht hästi, energiaga on probleem. Esimesed olid üldse juhtmetega seinas, nüüd lippavad akude peal kuid need ei kesta kaua. Laadimiseks vaja jupp aega kontaktiga seinas olla, ei piisa paarist suutäiest ümbruses vedelevast toidust.

Müstika kuidas loodus kahe raku sisse piisavalt infi suutnud pakkida, et nende juhendite alusel mingi loom areneb ja kasvab kusjuures üsna väikese ebaõnnestumise protsendiga. Kes kunagi koodi kirjutanud teab, et natukenegi keerulisema puhul kerkib pidevalt üles olukordi mida ei suuda ette näha. Kui koodis viga jookseb arvuti kinni ja kogu moos. DNA peab suutma kogu loote arengu infi omada ja seda õieti ajastada. Kõige keerulisemaks muidugi aju näol juhtimissüsteemi kokku keevitamine.

Elus püsimine on järjekordseks väljakutseks: masina puhul võrreldav energiakandja tankimise, teeninduse, hoolduste ja juppide välja vahetamisega. Elusolendisse on sisse programmeeritud meeletu kogus vastupidavust ehk siis nii tark kui riistvaraliste pisemate vigade kohene parandus. Oluliste juppide rikkiminekul annab organism otsad just nagu autogi. Ja nagu tütar märkis on elusolend looduse poolt projekteeritud teatud elueaga nagu masingi. 

Ökonoomne on selline masin, mille koostisosad kuludes enamvähem samal ajal üles ütlema hakkavad. Inimese puhul nimetatakse seda vanaduseks kui sul igasugu hädad järjest ligi hiilima kipuvad. Autot pole majanduslikult kasulik pidada kuigi pikalt üle garantiiaja, remont ja ekspluatatsioon lähevad kallimaks kui uue ostmine. Loodusega sama lugu, metsas annab elukas pikema jututa otsad kui aeg käes ja loovutab oma koha järgmisele. Inimestega sutsu teine asi, uunikume on kombeks remontida viimase võimaluseni, sest seda peetakse inimlikuks. Liikide eluigade pikkused on loodusliku valiku tulemusel kujunenud sellisteks ökonoomseteks nagu nad on.

Lõpetuseks jõudsime arvamusele, et ehkki elu on tõenäoliselt suht levinud universumis siis kõrgema arengutasemega ei pruugi seda mitte olla. Ainus loogiline seletus kõrgemate eluvormide eksisteerimisele on meeletu aeg, mida loodus on saanud kasutada katse ja eksituse teel järjest kõrgemale arengutasemele liikudes. Maakeral võttis aega neli pool miljardit aastat mõistusliku elu tekkimine. Kuna tegu vaid ühe näitega siis täiesti võimatu hinnata, on see keskmine aeg, üks või teine äärmus või isegi täiesti unikaalne sündmus. Tegelt muidugi sisulist vahet pole, sest kui ka on teisi tsivilisatsioone meie galaktikas siis nendega suhtlemine valguskiiruse limiteerituse tõttu täiesti ebapraktiline. Inimeste ja universumi aja ja ruumiskaalad nii tohutult erinevad. Inimkond elab pisitillukeses kübemes hetke, universum ei märka kas meid on või mitte, suures plaanis pole mingit vahet. Seega mõistlik oma eksisteerimise loteriivõidust võtta kõik mis võimalik tegeldes maksimaalselt sellega mis meeldib.

Veel rääkisime kvantmehhaanika "pommi eksperimendist" - informatsiooni kummalisest käitumisest ning "nähtamatuse" võimalusest seoses "Pauli tõkkega". Kadestan tänapäeva noori kellel on tänu infoajastule äärmiselt mugav ligipääs igasugusele huvipakkuvale infole. Mul muidugi hullult hea meel, et selline tütar ja kaasa, kellega saab põnevaid maailma asju arutada.

P.S. Pean igaks juhuks rõhutama, et ega me sügavast sisust taipa tuhkagi, kuid sellele vaatamata äärmiselt põnev lugeda populaarteaduslikke kokkuvõtteid, mis pandud lihtinimestele arusaadavasse keelde.

13 comments:

  1. Hästi põnev teema ja tänud viidete eest.
    Mu meelest on sellele nii raske mõelda, sest mingist hetkest kaob nn põhi ära. Miks just nii ja miks mitte teisiti ja kas selle pärast või pärast seda. Mõelda, kui palju erinevaid liike maailmas on, mitte ainult inimene. Ja neil kõikidel on nn oma programm, ellujäämiseks vajalikud omadused ning käitumine ja eeldused.
    Pole ime, et inimesed on aegade jooksul otsinud lihtsamaid vastuseid.
    Ma ise usun, et ka mujal võib meie mõistes elu tekkida, aga samas on üsna tõenõoline, et inimene ( st nagu meie) ei tarvitse saada domineerivaks liigiks. Miks peaks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lihtsaimaks vastuseks on kõikvõimas geeniusest disainer. Paraku ei lahenda selline vastus probleemi, lükkab lihtsalt järgmisele tasemele: kes selle disaineri kokku pani? ;)

      Põnevaid teemasid on nii meeletult palju, hakkad ühte arutama, kümme järgmist kerkib üles.

      Elu koha pealt ei suuda teadus ja tehnoloogia momendil isegi lihtsaima vormi (viirus istub elusa ja elutu looduse piiril) toimimise saladusi lahendada. Omaette irooniline, et keeruliseima eluvormi on lihtsaim pantvangi võtnud. Elusolendite olelusvõitluse taktikad ja strateegiad on seinast seina, igaühele oma.

      Delete
  2. “Seega mõistlik oma eksisteerimise loteriivõidust võtta kõik mis võimalik tegeldes maksimaalselt sellega mis meeldib.”
    See on postituse parim lause. Iseloomustab sind ‘personaalselt’ väga tabavalt. Samas vihjab ka nn lääneühiskonnas ohtlikult laiavale mentaalsusele. Selle deviisiga sa kahtlemata saad oma elu lõpuni hakkama, kuid inimkonnale pole ta jätkusuutlik…
    Kuulakem tundliku närviga loovisikut: “Lääne tsivilisatsiooni kohutav häda on liialt nautlemisele keskendunud elu. Igast torust tuleb: naudi! Eks see tule turumajandusest ja ega meil suurt paremat ju kahjuks ka ei ole. Ja miks? Ikka seesama: me elame ebatäiuslikkuse maailmas.”
    Sven Grünberg: maailma ei saa tema enda käest päästa. Kogu siinne aegruum on vägivaldne - Eesti Päevaleht (delfi.ee)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Inimkonna jätkusuutlikkus mind tõepoolest ei morjenda. Kui inimkond ainsa mõistusega liigina ei suuda oma koduplaneeti endale elamisväärses seisus hoida rääkimata teiste liikide hävitamisest siis pole inimkond ka jätkusuutlikkust ära teeninud. Loodusliku tasakaalu taastumiseks oleks praeguse mentaliteediga inimkonna väljasuremine lihtsaim lahendus.

      Kuna minu käitumine ühena pea kaheksast miljardist ei muuda midagi siis ei pea ka mõistlikuks oma peakest vaevata probleemidega, mis minu eluea jooksul põletavaks ei kujune. Ma ei laasta ega rüüsta aktiivselt (prügi viskan prügikasti, tarbin mõistlikkuse piires) küll aga ei kavatse jätta poest banaani ostmata või sooja mere äärde lendamata planeedi "päästmise" nimel. Julgen kahelda, kas keegi lugejate hulgast seda teeks ;) Ilusaid sõnu võib rääkida aga lõpuks on ikka oma särk ihul kõige lähemal :P

      Kuna olen veendunud, et mul on üks elu ei kavatse seda raisata tuuleveskitega võitlemisele ega põdemisele probleemide pärast, mida muuta pole minu võimuses vaid kasutan seda võimaluste piires mõnusalt. Las need pingutavad, kes usuvad, et sünnivad uuesti või lähevad pilveäärele istuma.

      God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, courage to change the things I can, and wisdom to know the difference.

      Delete
    2. Andku Jumal sulle pikka iga, kui sa juba kord suhtled Temaga, et saaksid kunagi oma lastelaste ’miksidele’ vastata …

      Delete
    3. Kahjuks on ikkagi nii, et neid muretsejaid ja hoolivaid inimesi on liiga vähe, et midagi ära teha. Näen seda lähedalt, kui töö juures näiteks prügi hulgast nopin välja asju, mis peaks mujale minema :-/ Ja nõnda olen jõudnud järeldusele, et ega meid midagi ei päästa, välja sureme niikuinii. Kas see juhtub mõni põlvkond varem või hiljem, ei mängi ilmselt enam suurt rolli. Ja lastelaste osas... tundub, et noorem põlvkond ei kipugi enam nii väga neid saama või ütlevad, et parem kasvatavad üles mõne orvuks jäänud lapse. Sest meid on siin liiga palju. Eks ma isegi olen mõtisklenud (natuke liiga hilja küll, sest lapsed olid juba sündinud), et võinuks ühineda Vabatahtliku Väljasuremise liikumisega.

      Delete
    4. Kaalukas tekst, pani mõtisklema.
      Meenus üks sentents: mees on pea, naine – kael!
      Ei midagi isiklikku, lihtsalt meenus...

      Delete
  3. sq4, 10 punkti kommentaari est!

    ReplyDelete
  4. kui tytrega v2hegi raamatulugejad olete, siis... mul on just pooleli Andy Weiri "Project Hail Mary", mis on esiteks t2iega hea raamat, aga teiseks justkui haagib k6vasti nende teie arutatud teemadega. v2ga soovitan, ma olen t2itsa kindel, et teile meeldiks v2ga!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud soovitamast, juba vaatasin, et raamatukogus täitsa olemas, panin järjekorda. Mulle nimelt meeldib häid raamatuid lugeda paberkandjal, tütar muidugi loeb igatsorti ekraanidelt.

      Delete
  5. Kui lähtuda sellest, et seni pole ükski tulnukas meie planeeti ametlikult külastanud, siis on väga kahtlane, et see elu kuskil veel esineb sellisel moel, et vaatad taevasse ja oletad. Koerad on head filosoofid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Isegi kui esineb siis suurt vahet pole, sest tänu valguskiiruse "aegusele" on suhtlemine tulnukatega praktilisest seisukohast mõttetu.

      Delete
    2. Mis mis sa ei saa isegi teisitimõtlejatega läbi, mis sa paned need tulnukad vangi või lased maha. Loodus on disaininud inimese selliseks olendiks nagu ta on ja disainib edasi inimene ise ei ole kuidagi suuteline maaimale kahju tekitama. Kõik füüsika seadused on loodusest kopeeritud. Inimene kopeerib loodust ja paneb ennast omaarust kõiksuse seisundisse ja nimetab seda arenguks. Kui me tahaksime Marsile elu, siis me ei peaks saatma mingeid inimesi kuhugi vaid printeri mis toodaks kohalikust materjalist algelist dna-d. :)

      Delete