Filosoofiline jalutuskäik

Käisime tütrega koeri jalutamas. Tavaliselt ajame väga laial valikul igasugu teemadel juttu. Seekord kerkis üles küsimus inimesest ja elust laiemalt. Olles mõlemad inseneri haridusega vaatame iga objekti läbi professionaalse kretinismi prisma. Järgnevat arutelu palun mitte vaadata kui teaduslikku väitlust, lihtsalt annab aimu, millest kõigest võib koertega jalutades rääkida.

Kõigepealt elu kui selline. Kuna lihtsaimad elu vormid pole just eriti keerulised keemilised süsteemid siis kaldume mõlemad arvama, et praeguse arusaamise järgi elu esinemise võimalus mujal universumis on väga-väga lähedal sajale protsendile. Ei viitsi Drake võrrandit välja tuua aga viimasel ajal on saanud selgeks, et vähemalt temperatuuri poolest elamiskõlblike planeetide hulk on oluliselt suurem kui omaaegsed kõige optimistlikumad hinnangud. Niisiis peaks mingit karva vetikaollust või hallitust suht paljudes kohtades väljaspool meie päikesesüsteemi leiduma.

Tundub, et see esimene etapp on suht lihtne. Sobivatel tingimustel (eelkõige temperatuuri stabiilsus ja oluliste keemiliste elementida olemasolu) peaks algelise elu tekkimine piisavalt pika aja jooksul omama küllaltki kõrget tõenäosusust. Maakeralgi tekkis algeline elu õige kiiresti ja võimalik et mitu korda kohe kui temperatuur selleks võimaluse andis. Edasi läks keerulisemaks: Kui elu tekkimiseni kulus "vaid" pool miljardit aastat maakera moodustumisest siis mitmerakulise eluni jõudis areng alles 2.5 miljardit aastat hiljem. Esimeste loomade ilmumiseni kulus veel pea miljard aastat, 650 miljonit veel ja olemegi praeguses ajamomendis.

Maakera on ainus näide, mida uurida saame. Samas inseneri seisukohast tunduvad eelmainitud arengu etapid ja kiirused üsna loogilised. Natuke üllatav ehk, et üheraksetest mitmerakulisteni jõudmine tundub selle pildi alusel loodusele kõige suuremaks väljakutseks olevat. Edasi läks suht lihtsalt. Teada-tuntud tõsiasi, et mida keerulisem süsteem, seda keerulisem on seda juhtida, hallata, töökorras hoida ja teenindada. Algelise elu puhul polnud probleemi, sest süsteem suht lihtne ja kuna individuaalseid üksusi tohutu hulk, polnud miskit katki kui ellu jäid vaid üksikud, kes suutsid geomeetrilises progressioonis paljunedes kiirelt hukkunute kohad täita kuni järgmise katastroofini. Alati jäi kusagil keegi ellu, kui elu oli natukene aega eksisteerinud osutus steriliseerimine ilma totaalse katastroofita võimatuks. On teooria, et elu oli maakeral juba enne kuu moodustumise kataklüsmi kuid loomulikult ei jäänud sellest siia jälgegi (ainus võimalus orgaanilised ühendid mõnel kosmosesse paiskunud maakooretükil).

Problemaatiliseks läheb asi mitmerakulise elu puhul, loomadest ja inimestest rääkimata. Inimene on suutnud disainida ja ehitada äärmiselt keerulisi ja võimsaid mehhaanilisi ja elektroonilisi masinaid kuid keemial põhineva elu loomisel tehakse alles esimesi ettevaatlikke samme. Loodusliku elu puhul toimib automaatjuhtimine ja infotöötlus üllatavalt heal tasemel, mehhaanikast ja üliefektiivsest ning paindlikust energiakasutusest rääkimata - vaadake kas või kärbest.

Kärbse kokku monteerimine on tänapäeva tehnoloogiate ja teadmiste juures võimatu ülesanne. General Dynamics on teinud päris ägedaid inimeselaadseid roboteid ja ka robokoeri. Mehhaaniline, elektrooniline ja isegi tarkvaraline pool töötavad suht hästi, energiaga on probleem. Esimesed olid üldse juhtmetega seinas, nüüd lippavad akude peal kuid need ei kesta kaua. Laadimiseks vaja jupp aega kontaktiga seinas olla, ei piisa paarist suutäiest ümbruses vedelevast toidust.

Müstika kuidas loodus kahe raku sisse piisavalt infi suutnud pakkida, et nende juhendite alusel mingi loom areneb ja kasvab kusjuures üsna väikese ebaõnnestumise protsendiga. Kes kunagi koodi kirjutanud teab, et natukenegi keerulisema puhul kerkib pidevalt üles olukordi mida ei suuda ette näha. Kui koodis viga jookseb arvuti kinni ja kogu moos. DNA peab suutma kogu loote arengu infi omada ja seda õieti ajastada. Kõige keerulisemaks muidugi aju näol juhtimissüsteemi kokku keevitamine.

Elus püsimine on järjekordseks väljakutseks: masina puhul võrreldav energiakandja tankimise, teeninduse, hoolduste ja juppide välja vahetamisega. Elusolendisse on sisse programmeeritud meeletu kogus vastupidavust ehk siis nii tark kui riistvaraliste pisemate vigade kohene parandus. Oluliste juppide rikkiminekul annab organism otsad just nagu autogi. Ja nagu tütar märkis on elusolend looduse poolt projekteeritud teatud elueaga nagu masingi. 

Ökonoomne on selline masin, mille koostisosad kuludes enamvähem samal ajal üles ütlema hakkavad. Inimese puhul nimetatakse seda vanaduseks kui sul igasugu hädad järjest ligi hiilima kipuvad. Autot pole majanduslikult kasulik pidada kuigi pikalt üle garantiiaja, remont ja ekspluatatsioon lähevad kallimaks kui uue ostmine. Loodusega sama lugu, metsas annab elukas pikema jututa otsad kui aeg käes ja loovutab oma koha järgmisele. Inimestega sutsu teine asi, uunikume on kombeks remontida viimase võimaluseni, sest seda peetakse inimlikuks. Liikide eluigade pikkused on loodusliku valiku tulemusel kujunenud sellisteks ökonoomseteks nagu nad on.

Lõpetuseks jõudsime arvamusele, et ehkki elu on tõenäoliselt suht levinud universumis siis kõrgema arengutasemega ei pruugi seda mitte olla. Ainus loogiline seletus kõrgemate eluvormide eksisteerimisele on meeletu aeg, mida loodus on saanud kasutada katse ja eksituse teel järjest kõrgemale arengutasemele liikudes. Maakeral võttis aega neli pool miljardit aastat mõistusliku elu tekkimine. Kuna tegu vaid ühe näitega siis täiesti võimatu hinnata, on see keskmine aeg, üks või teine äärmus või isegi täiesti unikaalne sündmus. Tegelt muidugi sisulist vahet pole, sest kui ka on teisi tsivilisatsioone meie galaktikas siis nendega suhtlemine valguskiiruse limiteerituse tõttu täiesti ebapraktiline. Inimeste ja universumi aja ja ruumiskaalad nii tohutult erinevad. Inimkond elab pisitillukeses kübemes hetke, universum ei märka kas meid on või mitte, suures plaanis pole mingit vahet. Seega mõistlik oma eksisteerimise loteriivõidust võtta kõik mis võimalik tegeldes maksimaalselt sellega mis meeldib.

Veel rääkisime kvantmehhaanika "pommi eksperimendist" - informatsiooni kummalisest käitumisest ning "nähtamatuse" võimalusest seoses "Pauli tõkkega". Kadestan tänapäeva noori kellel on tänu infoajastule äärmiselt mugav ligipääs igasugusele huvipakkuvale infole. Mul muidugi hullult hea meel, et selline tütar ja kaasa, kellega saab põnevaid maailma asju arutada.

P.S. Pean igaks juhuks rõhutama, et ega me sügavast sisust taipa tuhkagi, kuid sellele vaatamata äärmiselt põnev lugeda populaarteaduslikke kokkuvõtteid, mis pandud lihtinimestele arusaadavasse keelde.