Matka nagu džentelman

Üks mu parimaid fotosid

Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.

Autotee puhta lumega kaetud

Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.

Metsloomarada mere poole

Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.

Tagaplaanil Naissaar

Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.

Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.

Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.

Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.

Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.

Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.

Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.

Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.

Jäämäed, silmapiiril oranzh torn

Mis ja kus see on???

Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?

Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.

Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.

Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga. 

                   

Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida. 

Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.

Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust. 

Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.

Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!