Probleemiks ei ole Trump. Probleem on USA.

Selle aasta Davose kohtumine oli nagu mitu päeva kestev maailmapoliitika põneviku relity show. Raske on miskit köitvamat välja mõelda kui tegelikkus momendil pakub. Veel mõned aastad tagasi oleks taolisel stsenaariumil põhinev põnevik liiga ebarealistlik tundunud. Jama muidugi selles, et tegelikul shõul on ka tegelikud tagajärjed ja praegu kipub maailm jalutama liiga kitsal purdel, et saaks rahuliku südamega pealt vaadata.

Põhiteemaks oli Gröönimaa, millega Trump armetult läbi kukkus. Ta ilmselt ei osanud oodata, et seni sunnitult kaasa noogutanud ja avalikult meelitusi jaganud killustunud eurooplased lõpuks kampa löövad ja vastu hakkavad. Kas oli põhjuseks Carney silmiavav kõne või NATO liitlase vastu suunatud territoriaalse puutumatuse printsiibi ennekuulmatult jõhkra rikkumise plaan aga ülla-ülla nurka surutud Euroopa leidis julguse vastu hammustada. Ja nagu ülbikutele omane kardavad nad natukenegi haiget saada.

Seni olid Euroopa riigid nagu lambukesed laudas hunnikus silmad maas lootes, et hunt konkreetselt neid ei märka ja võtab kõrvalt kellegi teise õnneks. Täiega mõistavad, et nii võidavad vaid veidi aega juurde enne kui enda kord tuleb, aga lihtsalt pole vaprust ülekohtule vastu seista. Seda nii Trumpi kui kremliga suheldes. Kas võtavad õppust, ma kardan et mitte, niipea kui vahetu surmaoht pea kohalt kadunud hakatakse uuesti tühiste asjade üle vaidlema.

Trumpi enda vaimusünnitus "Rahukomitee" näol näeb eriti kummaline välja. Ei saagi aru, mis tüübi eesmärk, sest algselt välja kuulutatud Palestiina konfliktist polevat ametlikus asutamisdokumendis sõnagi juttu. President kuulutas end eluaegseks komitee juhiks, nojah eriti hulludel Rooma keisritel oli kombeks end jumalaks kuulutada. Osavõtvate riikide loetelu kesisevõitu, ükski suurtest pole kampa löönud, isegi vene ja Hiina alles "arutavad teemat".

Trumpi viimaste päevade tegevuse tulemuse võtab väga hästi kokku Lars Christensen:

Probleemiks ei ole Trump. Probleem on USA.

Kui välismaailm jälgib Trumpi arutut käitumist ja tema ähvardusi liitlaste vastu ning me samal ajal näeme, et USA avalikkus, Kongress, Ülemkohus ega USA meedia ei astu selle hullumeelsuse vastu tegelikke samme, peame kõik järeldama, et USA aktsepteerib seda käitumist.

USA avalikkus arvab, et USA-l on maailmas õigus teatud positsioonile, kus pole ruumi sündsale käitumisele ning kus puuduvad normid ja reeglid.

See tähendab, et me kõik peame järeldama, et USA – mitte ainult Trump – on reetnud rahvusvahelise korra, mille peamised arhitektid olid pärast Teist maailmasõda just USA ise koos oma lääne partneritega.

See on järeldus, mille Kanada peaminister Mark Carney Davosis peetud kõnes nii selgelt välja tõi. Me ei saa enam lihtsalt usaldada, et USA mängib reeglite järgi. Seetõttu peame ka põhimõtteliselt endalt küsima – kas peaksime usaldama finants- ja majandusstruktuuri, mis on globaalse reeglitepõhise korra lahutamatu osa?

Ameeriklased elavad illusioonis, et USA saab kõigega ise hakkama, vaatamata sellele, et USA on ligi 20 aastat elanud üle oma võimete.

USA era- ja valitsussektori tarbimist on rahastanud teiste hulgas Euroopa keskpangad ja pensionifondid. Kuid nüüd peame endalt küsima – miks peaksime kauplema dollarites? Miks peaksime paigutama oma säästud USA riigivõlakirjadesse?

Kui USA ei ole reeglitel põhinev ühiskond, ei saa me usaldada dollarit kui stabiilset valuutat ja dollarite hoidmine oleks hullumeelsus. Kuna USA siseriiklikud institutsioonid on õõnestatud ja juhtimisstruktuurid hävitatud, muutub USA arenguriigiks – või täpsemalt öeldes taandareneva majandusega riigiks.

Kui USA ähvardab liitlaste territooriumi, siis käitub USA kui autoritaarne kiusajast riik. Keegi täie mõistuse juures olev inimene ei laenaks USA valitsusele raha. Kui USA ei täida oma rahvusvahelisi kohustusi ega austa teiste riikide suveräänsust, siis miks peaksime eeldama, et USA valitsus austab oma võlakohustusi?

Kui Trump võib maksustada tariifidega riike, kes ei loovuta oma territooriumi, siis pole kindlasti põhjust uskuda, et USA ei kehtesta kapitalikontrolli. Ja kui see on risk, siis miks peaksite riskima USA-sse investeerimisega?

Küsimus ei ole Euroopa vastuhakus USA-le. Küsimus on investeeringute arukas juhtimises – riskide maandamises.

Iga päevaga, mil Trump püsib ametis, usaldamatus USA vastu kasvab ja hind USA jaoks tõuseb päev-päevalt. Ja see on pöördumatu. Usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid oma tegudega võib selle hävitada minutitega.

Euroopa on nüüdseks USA vastu täielikult usalduse kaotanud. Ja samuti Kanada. USA rahva ülesanne on tõestada, et Trump on "erand", ja Ameerika rahva ülesanne on ta peatada.

Kui te seda ei tee, peame eeldama, et see ongi USA tegelik olemus – olgu presidendi nimi Trump või midagi muud, olgu president vabariiklane või demokraat.