Murrang, Gröönimaa, NATO

Trumpi poolt postitatud märg unenägu:
Gröönimaa, Canada, Venetsueela USA värvides.

Trumpi väljaütlemisi vaadates ja kuulates mõtlen: Millal ükskord jõuab ameeriklastele kohale kes nende valitud president tegelikult on ja seega murrang nende suhtumises. Millal tõmmatakse hullule särk selga, väänatakse käed selja taha ja topitakse kisendav segane trellidega kambrisse. Kohtu alla kahjuks nõdrameelset ei saa anda. Järsku on suurimaks takistuseks sama probleem, mis Eestis hooldekodudes: liiga dementseid, ehk neil kel hooldust kõige rohkem vaja, ei taha ükski hooldekodu võtta - liiga palju tüli. Nii hullu kui Trump ei taha ükski hullumaja võtta.

Kuidas hull võimu näeb - miski peale tema enda moraali ja mõistuse ei hoia tagasi, seadused ei huvita - hirmutav.
Asked last week by The New York Times what can check his power on the world stage, Trump said: “There is one thing. My own morality. My own mind. It’s the only thing that can stop me.” He added: “I don’t need international law.”

Kuulasin veidi tänast Trumpi pressibriifingut, ärge te kuulake, rikub närve ja lisaks mahavisatud aeg, ei muud. Reportereid oli murdu, loodeti ilmselt mingit ajaloolist sõnumit. Paraku seda ei tulnud, tavaline tüüpiline jaburuste korrutamine. Võimalik, et suurt avaldust hoiab homse Davosi kõne jaoks. Gröönimaa koha pealt paistab olukord lähemal ajal, lähemail päevadel või isegi homme kriitilisse faasi jõudvat. On selge, et Trump tahab Gröönimaad kõige naha ja karvadega. Gröönimaalased, taanlased ega eurooplased ei taha sellest kuuldagi. Trumpi majanduslik surve tollide näol pole ilmselgelt piisav. Euroopa on vist jõudnud lõpuks arusaamisele, et olulistes põhimõtetes niisama ei anta järgi. Tollide tõstmisega ähvardamine näitab, et Trumpiga nagu ka kremliga pole mõtet lepinguid sõlmida, sest neid rikutakse esimesel võimalusel. Suvel saavutatud kaubanduskokkulepe on seega USA poolt lisatollide ähvardusega sisuliselt tühistatud, kolmapäeval peatab selle ratifitseerimise Euroopa Parlament.

Tänaste kõnede põhjal mõistab ilmselt ka USA president, et tühipaljast tollidega santazheerimisest ei piisa Euroopa vastuseisu murdmiseks. Tal jääb seega üle kas kasutada järgmist ja viimast mõjuhooba NATO liikmelisuse peatamise ähvardust või sujuvalt taganeda ja nõuda näiteks Euroopa poolt rahastatavate NATO baaside ehitamist Gröönimaale. Kardan, et tüüp liiga suure egoga ning kasutab esimest varianti. Tegu väga kõrgete panustega mänguga, sest ühest küljest pole isegi Trumpi toetajate hulgas NATO vastasus või Gröönimaa jõuga võtmine populaarsed ja teisest küljest siiski risk, et Euroopa ei allu ka sellele ähvardusele. Pikas plaanis muidugi USA'le endale äärmiselt kahjulik kaotada sisuliselt kogu vaba maailma toetus. Majanduse valdkonnas liiguvad juba praegu nii Euroopa kui Canada USA orbiidist järjest eemale sõlmides vabakaubandusleppeid teiste maailma suurte riikide ja liitudega.

Suur küsimus muidugi on, mida Euroopa ette võtab kui Trump paneb valiku ette Gröönimaa või NATO. Keegi ju tegelikult ei hooli mitte Gröönimaast kui sellisest vaid põhimõttest, et riikide piirid on puutumatud ja jõuga nende muutmine keelatud. Kui sellest põhimõttest loobutakse oleme tagasi äärmiselt ohtlikus situatsioonis nagu enne Teist Maailmasõda näidates, et Euroopa on unustanud tollased kümneid miljoneid elusid maksma läinud õppetunnid. Ehk siis ees seisab mitte niivõrd USA kui Euroopa tõehetk: kas tahab edasi eksisteerida või mitte. USA Gröönimaa jõuga võtmise üritus oleks niikuinii NATO lõpp, Taani käivitaks artikkel viie paludes NATO abi USA kui NATO võimsaima liikme vastu. Alles jääv Euroopa NATO oleks vähemalt momendil ilma USA osaluseta nii mõnegi olulise komponendi osas väga nõrk ja haavatav. Vaatame mis homme toob!

Täna oli põhjust uhkust tunda oma peaministri Carney sõnavõtu üle. Mees ütles otse ilma keerutamata välja tõe praeguse olukorra kohta ja mis enamus demokraatlike riikide juhte ja valitsusi mõtleb kuid ei riski avalikult kuulutada. Sisuliselt järgis senaator Newsomi soovitust "kasvatada endale selgroog" Trumpiga suhtlemisel. Lisaks andis nägemuse, kuidas peaks keskmise suurusega riigid käituma, et ellu jääda istudes laua taga sööjatena mitte toiduna laual. Mul hakkas kripeldama küsimus, keda ta siis toiduna näeb - väikeriike?

Carney põhipunktid:

1. Globaalse korra "murdumine"

Carney väitis, et maailm ei ole mitte üleminekuetapis, vaid murdumispunktis. Ta nentis, et vana kord – USA juhitud reeglitel põhinev süsteem – "ei tule tagasi" ning seda pole mõtet nostalgiaga taga nutta. Ta kirjeldas eelmist süsteemi kui "meeldivat väljamõeldist", mida riigid hoidsid üleval stabiilsuse nimel, teades samas, et suurvõimud tegid endale reeglitest sageli erandeid.

2. Majanduslik integratsioon kui relv

Ta hoiatas, et vastastikusel kasul põhinev globaalse integratsiooni ajastu on lõppenud. Selle asemel kasutavad suurvõimud (viidates kaudselt USA-le president Trumpi juhtimisel) nüüd:

• Tolle kui hooba poliitiliste nõudmiste esitamiseks.

• Finantstaristut kui survevahendit.

• Tarneahelaid kui haavatavusi, mida ära kasutada. Carney märkis tabavalt: "Te ei saa elada integratsioonist tuleneva vastastikuse kasu vales, kui integratsioonist endast saab teie allutamise allikas."

3. Keskmise suurusega riikide strateegiline autonoomia

Allutamise vältimiseks kutsus Carney Kanada-suguseid riike üles arendama strateegilist autonoomiat neljas kriitilises valdkonnas:

• Energia ja toit: Kodumaise julgeoleku tagamine, et vältida välisjõudude survet.

• Kaitse: Ta teatas, et Kanada kahekordistab oma kaitsekulutusi kümnendi lõpuks, et kasvatada "oma jõu väärtust".

• Kriitilised maavarad ja tehisintellekt: Ostjate klubide ja koalitsioonide loomine, tagamaks, et need tehnoloogiad ja ressursid ei koonduks vaid üksikute suurvõimude kätte.

4. "Muutuva geomeetriaga" diplomaatia

Carney pakkus välja uue strateegia nimega "muutuv geomeetria" – erinevate koalitsioonide loomine konkreetsete küsimuste lahendamiseks, selle asemel et toetuda universaalsetele rahvusvahelistele institutsioonidele.

• Menüü analoogia: Ta hoiatas keskmise suurusega riike, et nad peavad tegutsema üheskoos, sest "kui me ei ole laua taga, siis me oleme menüüs".

• Tahtlike koalitsioonid: Ta tõi näiteks Kanada hiljutised kaubandus- ja julgeolekulepped EL-i, India ja ASEAN-iga kui viisid, kuidas vähendada sõltuvust ühest suurvõimust.

5. Suveräänsus vs. esitusviis

Ta kritiseeris "suveräänsuse etendamist", kus riigid teesklevad iseseisvust, kuid nõustuvad tegelikult kõigi tingimustega, mida hegemoon kahepoolsetel läbirääkimistel ette dikteerib. Ta väitis, et ainult kahepoolsed läbirääkimised suurvõimudega viivad nõrkuseni ning tõeline suveräänsus nõuab ühistegevust koos sarnaselt mõtlevate riikidega.

6. Seisukoht Gröönimaa ja Arktika küsimuses

Käsitledes praegusi pingeid, teatas Carney selgelt, et Kanada toetab Gröönimaad ja Taanit ning nende õigust määrata oma tulevikku. Ta mõistis sõnaselgelt hukka tollide kasutamise tööriistana Gröönimaa staatuse muutmiseks, nimetades Arktikat NATO ja keskmise suurusega riikide koostöö peamiseks proovikiviks.