Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.