Killarney süstamatk 5 - Killarney järv, Threenarrows matk, Karu2 (19Sep)

Kvartsiitkaljud Killarney järve ääres

Uni on looduses ikka täitsa uskumatult sügav, rahulik ja kosutav. Kell kaheksa läheb pimedaks, askeldad veidi ringi ja vahid lõket aga teed mis sa teed üle kümne ei viitsi ülal olla. Kodus harva kui enne poolt ühte voodisse lähen, netis liiga palju huvitavat sisu, millest lausa sõltuvus tekkinud. Täielikku vaikust katkestavad harvad metsloomade või lindude häälitsused aga peale esimest ööd ei pane neid enam tähele. Kui öösel ärkadki korraks jääd kohe uuesti magama. Pole mingeid muresid või probleeme, mille peale mõtlemine võiks une ära ajada. Ärkasin tavaliselt veidi enne päikesetõusu, nii poole kaheksa ajal kui oli juba valgeks läinud. Und seega üheksa tunni ringis, mis tähendas hulgaliselt hommikusi unenägusid. Neist võiks lausa omaette postituse kirjutada - nii palju ja kummalisi sai näha. Üksinda põlismetsas telgis magamine võib tunduda natu hirmutav, sinu ja metsloomade vahel vaid õhuke riie. Tegelt on inimesed kõige ohtlikumad elukad. Siinkandis pole kuulnud ühestki juhtumist, kus telgis magajale oleks loom kallale tulnud kui seal just hästi lõhnavat toitu ei hoitud. Ehk siis kodus oma voodis magamine on hulka ohtlikum kui sügaval metsas telgis põõnamine.

Päikesetõus telgiplatsil, taamal süst

Toidupoolise pärast polnud põhjust muresteda, seljakoti söödavaga tõmbasin seekord eriti kõrgele puu otsa, keegi ei ulata ei alt ega ülevalt proviandi kallale. Hommikuujumine seekord veidi raskendatud, madalas vees lahtised ja teravad kivid, läksin veetossudega et jalgadele mitte haiget teha. Hommikusöögiks tegin esimest korda pudru, lisaks näksisin kohvi kõrvale magusaid Keto kookosehelbeid, lõpetuseks paar viilu suitsuvorsti. Kutsik millegipärast korraldas näljastreigi, keeldus oma krõbinatest ja nokkis vaid vorstitükid esihammastega graanulite vahelt välja. No ise tead, kui praegu ei taha siis enne õhtut ei saa. Lõunasööki matkal olles ei viitsi korraldada. Sööme ju ainult hommikul ja õhtul, ega sa ühe päevaga nälga sure. Niikuinii taskus kaasas paar energiabatooni ja kuivikuid närida. Seekord lisasin kaks pisikest kotikest (paarkümmend grammi) marmelaade. Kaasa akupank andis lõpuks otsad, võtsin enda oma kasutusele. Nendega seoses selgus kummaline asjaolu, et moblat laadisid mõlemad aga kellasid minu oma ei laadinud. Õnneks teine kogus end veits, sain ka kellad hommikusöögi ajal laaditud.

Panoraamvaade telgiplatsi 11 eest järvelt

Vaated endiselt sellised, et ei suutnud end tagasi hoida ja muudkui plõksisin fotosid. Hiljem saab alati kustutada ja kunagi ei tea milline võte iseäranis äge juhtub tulema - küll on hea, et mälu miskit ei maksa. Tänane plaan matkata lihtsalt lõbu pärast 8 kildine portaazh mägede vahelt ThreeNarrows järvele edasitagasi. Sinna saamiseks vaja süstaga oma kakspool kilti tagasi sõita. Täna oli esimene ja ainus kord selle matka jooksul kui ei pidanud kraami kokku pakkima ja süsta toppima - teeb ikka elu palju lihtsamaks. Telgi jätsin üles, toidu tõmbasin puu otsa. Saime juba kümne ajal vee peale. 

Meie ees startis paar, kelle telgiplatsilt eelmine õhtu laul kostis. Tervitasin ja tänasin etenduse eest, kolme-neljakümne vahel proua vabandas, et nii väike repertuaar. Ei osanud kommenterida, ei tahtnud oma võhiklikkust demonstreerida aga üle tunni kestnud kordusteta laulmine tundus mulle õige laiade oskustega. Ei hakanud küsima, kellega tegu, piinlik kui mingi hullult kuulus esineja ja ma pole kuulnudki😛

Ooperilaulja oma kaaslasega kanuus

Sõudsin rahulikult ja tegin kaljudest pilte, nemad libisesid ees minema. ThreeNarrows portaazhile lähenedas sain aru, et laulja oma sõbraga sama tee valinud. Nemad aga ilmselgelt liikusid järgmisele järvele, sest mees võttis kanuu selga, naine seljakoti ja astusid metsarajale enne kui randusin. Pool kraamist olid randa jätnud, ühe korraga ei jaksanud nemadki kõike tarida. Kummalisel kombel kuulsin vasakut kätt metsas ragistamist ehkki rada tundus paremale viima. Ju pöörab metsa all, muud ei osanud arvata, no karu ju ometi pole. Seekord nats julgem tunne, nii "karudeodorant" kui pussnuga kaasas, rohkem mõmmi peale ei mõelnud. Lasin kutsiku maha, astusin ise välja, vahetasin veetossud kuivade matkatossude vastu, vedasin süsta võssa ja viskasin veekoti selga. Kui soov villidest hoiduda on kuivad jalatsid obligatoorsed iga natuke pikema matka korral. Metsaretkel võivad villid äärmiselt tülikateks ja valusateks kujuneda, sest nii või teisiti pead edasi liikuma.

Hakkame astuma, karu vasakul võsas

Algul tegin enekapulgaga paar pilti, rada viiski paremale ja keegi ragistas ikka metsas. Mis meil sellest, kuts ei pööranud ka tähelepanu. Algul oli veidi ronimist aga siis läks tasasemaks, kivisid suht vähe, tavaline pinnaserada, kohati isegi märjavõitu kui kulges soo või oja kõrval. Kilomeetri pärast oli pisike sooga piiratud järv kust avanes vaade vastaskalda järskude kvartsiitkaljude peale. Üldse tunduvad mägede läänenõlvad laugemad kui idapoolsed, ju liustike lihvimisest tulenevalt. Jääajad olla need kaljud mitme kildi võrra madalamaks kulutanud, varem olid siin ikka tõsised mäed. Miljardi aasta eest väidetavalt sama kõrged kui Himaalaja praegu - tegu on kunagise kontinentide kokkupõrke alaga - lõunas graniit ja gneiss, põhjas kvartsiit, liivakivid ja kildad.

Kaljud soo taga

Reljeefi mõttes suht lihtne loodusjalutus kaljudevahelist orgu mööda, kahe kildiga tõusume vaid 70m, siis laskusime sama palju. Poolel teel jõudsime ooperilaulja paarile järgi, hoiatasin veidi eemalt et nood ei ehmataks kuuldes kedagi taga sammumas. Üllatavalt kaugele olid jaksanud ühe hooga tulla, aga nende kanuu ka kevlarist - hästi kerge ja tugev. Istusid maha puhkama, otsustasid kanuu ja seljakoti poolele teele jätta ning ülejäänud kraami järgi tuua. Mulle poleks ehk üksi süsta ja varustusega neljakildine ots üle jõu käinud kuid kindlasti väga raske olnud, eelkõige süsta tassimise pärast. Pidanuks ju kolm korda seda maad käima nagu nemadki praegu.

Rada oja põhjas kividel

Tee äärne oja langes suht järsult ja oli veerohkem, koer sai kive mööda turnida ning isu täis juua. Veesõiduvahenditega kodanikel viimane ots veidi lihtsam, sest just lõpu eel pisike järv millest nemad saavad üle sõita. Meie pidime kutsikaga üle poole kildi läbi ürgmetsa murdma, samas võrreldes üleeelmise päevaga kukepea. Veel 400 meetrit ja jõudsimegi La Cloche aheliku põhjaküljes asuva ThreeNarrows järve äärde. Veeskamiskohast sadakond meetrit edasi oli mõnus sile kalju vee ääres. Ronisime selle peale, võtsin riided seljast ja kargasime koos koeraga vette. Nii mõnus ja karastav peale sellist matka. Viskasin end kaljule sirakile päikese kätte kuivama, jõin vett ja näksisime kuivikuid, energiabatooni isu polnud - tundus kuidagi liiga toitev.

Kõik mu matkariided

Kutsik liustikust lihvitud kaljul, Threenarrows lake

Pool tunnikest vedelesime enne kui tagasiteele asusime. Nüüd oli rada oma tõusude ja takistustega juba tuttav ning läks kiiremini. Olin üllatunud kui nägin vaid kanuud ja seljakotti aga mitte tuttavat paari, huvitav mis neil nii kaua võtab. Poole kildi pärast tulid siiski tee peal ülejäänud varustust tassides vastu. Nad olid järve ääres eine võtnud ja seal ka karu näinud - nii et see metsas ragistaja oligi mõmmik. Karu otsis ronte lõhkudes metsas tõuke ja pugis tammetõrusid ning polnud neile tähelepanu pööranud. Tüüpidel vedas hullult tuulesuunaga, mis karu poolt puhus. Nad olid nimelt kõik oma toidu järve äärde jätnud - oleks ott toidulõhna tundnud poleks miskit järgi jätnud ja võimalik, et isegi tulnud meilt kõigilt lisa küsima.

Sushi vee kohal palgil istumas

Tagasiteel rääkisin pidevalt Sushiga kõva häälega, et ei satuks mõnes piiratud nähtavusega kohas ootamatult karuga kokku. Kõik meeled olid erksad nagu jahimehel, paraku ei näinud kedagi metsavahel - küllap mu jutuvada peletas kogu fauna eemale. Järve äärde jõudes kuulsin lähedal metsas ragistamist, aga seegi kord otsustasin hoiduda pildistama minemisega end fotokunsti altarile ohvriks toomast. Fototõestust karust ei saa pakkuda, peate mind lihtsalt uskuma. Ja ausalt öeldes ega ma liiga pikalt rannas ei viivitanud, süst vette, koer sisse ja lükkasin mõlaga kaldast lahti. Mine sa tea neid mõmmikuid, äkki tahab mu süstaga tasuta teisele kaldale saada ja ei oska arvestada, et veesõiduk pole tema gabariitidele sertifitseeritud.

Sügisvärvid hakkavad looma

Kuna pool päeva alles ees ja energiat küllaga otsustasin ka teist järve külastada. OSA järve portaazhini 2.5 kilti sõudmist, portaazh ise vähe üle poole kildi. Eelmistest kordadest mäletasin, et sealses rannas eriti ilusad mitmevärvilised kvartsiitkivid. Portaazhil oli rohkem liikumist kui mujal, siit kaudu sai suht väikese tassimise vaevaga edasi järgmistele OSA ja Muriel järvele. Rand mõnus peen kruus, sõitsin hooga süstaga kaldasse, kuts hüppas ise ilma utsitamata maha.

OSA järve rand, kõigepealt joome, siis ujuma

Portaazhirada lihtne, minimaalselt tõusu. OSA järve randa maabus just valjult vaidlev  asiaatidest noorpaar, neiu oli Sushist vaimustuses. Vahetasime paar sõna, nemad tulidki Murieli järvelt ja suundusid Torontosse. Jalutasime koeraga kaldaäärses vees mõnisada meetrit lõunapoole lühikese portaazhini, käisime sealt ka läbi metsa korraks Killarney järvesopi ääres, mis väga kinnikasvanud ja soine. Kanuu ja süstaga saaks läbi kuid ühes kohas vaja kopratamm ületada.

Saarekesd OSA järves

Tagasi OSA järve äärde jõudes sattusime sama paariga kokku. Nad olid avastanud, et enne vales portaazhis, tahtsid lühemat tassimist ehkki tammi ületamine lisatakistus. Sel ajal kui lobisesime kadus kutsik ära. Ta vahel pelgab võõraid inimesi kuid tavaliselt ei lase mind silmist. Ei osanud kohe tähelepanu pöörata, alles peale paarikümmet sammu randa mööda märkasin: Sushit pole kuskil. Hüüdsin koera ja vilistasin, kippu ega kõppu. Läksin veits tagasi ja vaatasin ringi, ikka ei leidnud teda, ütlesin asiaatidele, et hüüaksid kui koera märkavad. Kurim teab kuhu loll loom hulkuma läks. Astusin mõned sammud metsa sisse, vilistasin korduvalt ja kutsusin nimepidi. Hakkasin juba muretsema kui lõpuks nägin kutsikut eemal metsas otsivalt ringi vahtimas. Mind nähes tuli kui tuulispask saba taga õnnest vänderdamas.

Äsja ujumast tulnud koer

Käisime ujumas, kuivasime rannas kui üks väikeste lastega ja kahe koeraga pere saabus. Ajasin kiirelt püksid jalga, et kanadalastele mitte traumat tekitada. Hiljem selgus, et nemad olid tulnud kahe supilauaga ja kanuuga. Pereisa ühel laual kolme poisijõmpsikaga, ema teisel tütre ja kahe koeraga ning vanaema-vanaisa kanuuga. Laevastiku jätsid teise järve äärde, siia tulid ujuma. OSA järv asub liivakivi paljandite kohal mistõttu ilus liivane ja madal rand lastele ujumiseks nagu loodud. Jalutasime kutsaga randapidi põhjapoole kuni neemiku otsani, klõpsisin mõned pildid ja pöörasin tagasi. Koer käis mitu raksu vees, las solberdab ja tunneb mõnu, süstas märg kuts ei sega ja kuivab ammu enne ära kui õhtul telki magama läheme. Ainus probleem, et niiskus toob ikka veel kergelt esile rohkem kui kuu aega tagasi skunksilt saadud leha. Ega vist enne kao kui kõik karvad vahetunud.

Kopramaja

Soostunud järvesopp

Kokku sai jalutatud pea kolm kilti, sõudsin kinnikasvanud järvesoppi soosaarte vahele. Eelmine kord korjasin süstast jõhvikaid, see aasta polnud ainsamatki. Kohati nii madal, et nühkisin põhjaga kas veealuse puutüve või lausa muda vastu. Veekasvud olid parajaks takistuseks jäädes pidevalt mõla külge ja takistades edasiliikumist. Koeral tekkis mingi moment idee soosaarele maha hüpata, õnneks sain nattist kinni enne kui elukas lahkuda jõudis. Paras peavalu olnuks teda sealt tagasi süsta meelitada, sest ise polek saanud õõtsikule minna. Kopramaja nägime ära kuid elanik ei andnud elumärki. Paras aeg tagasi keerata, veerand kuueks, just õhtusöögi ettevalmistamise ajaks jõudsime tagasi telgitamisplatsile. 

Veetaime leht

Tavalised toimetused: lõke ja toidutegemine. Viimase õhtu puhul otsustasin veidi pidulikuma eine valmistada. Matkal olles kvalifitseerus pidulikuks ürtidega kartulipuder lõhega. Pudrupulbrit oli nelja portsu jagu, tegin poole ära, paras potitäis. Retsept küll eeldas piima ja võid, mul oli lisada vaid kuuma vett ja kala. Aga kui maitsesin tahtis keele alla viia, poti ümber nuuskiv koer pidas samuti roast lugu - polnud ma kitsi, andsin tallegi - mõned lusikatäied koera krõbinate peale. Sushi igavene tegelane on liiga osavaks läinud, lahmis pudru ja kalatükid nahka ning sülitas suhu sattunud koeratoidu graanulid välja. Pidin need üles korjama, et lõhn ei meelitaks metsloomi ligi. Õhtul enne magamaminekut olin sunnitud lõkkesse viskama kui koer keeldus kõiki lõpetamast.

Istusin lõkke ääres, lonksasin veini ja vahtisin taevasse lootuses jälle virmalisi näha. Koer ei läinudki telki, korra jäi metsa poole vahtima ja hakkas urisema. Näitasin pealambiga metsa poole kuid ei näinud ei kellegi silmi ega kahtlasi varjusid. Polnud ka mingit liikumist kuulda. Oli kes oli, näole ta end igatahes ei andnud. Kuts puges mulle sülle ja jäi viie minutiga norinal magama, ju tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Virmalisi seekord ei näinud, kuna kuu ikka väga hele polnud ka tähistaevas märkimisväärne. Vahtisin lõket soe kuts süles norisemas - sihuke inimestest eemal ürgmetsas kohustustevaba lõõgastumine on minu jaoks päris puhkuseks. Lõunamere reisid ja igatsorti muud puhkused natu liiga tegevuse ja inimesterohked, et end täiesti lõdvaks lasta.