Jaapan-3 Shirahama

Shirahama Rand, Vaikne ookean Jaapani idarannikul

Kuna puhkepäev oli otsustatud googeldasin "best beaches in Japan" http://www.japan-experience.com/news/tips/most-beautiful-beaches-in-japan, mõistlikus päevateekonna kauguses oli vaid üks, Nanku Shirahama. Vahemärkusena tuleb mainida, et Jaapan pole just õnnistatud ilusate randadega vaatamata asjaolule et ookeaniga ümbritsetud. Vulkaaniline kivim on enamasti tume, mistõttu heleda liivaga rannad haruldased, Shirahamas näiteks on liiv kohale toodud Austraaliast! Juba see vihjab, et tegu keskmisest veidi eksklusiivsema kuurortiga.

Vaatasin sobivad rongiajad, mis kohale viivad, lisaks tuli arvestada juurde JR passi hankimiseks kuluv aeg. Lähim jaam kus ta kätte saame on Osaka, mis eeldas silmusraudteed pidi linnale auringi peale tegemist. Pass väljastati üllatavalt kiirelt, mõne minutiga. Kohapeal broneerisime piletid rongile nii sinnasõiduks kui viimasele tagasipöörduvale.

Limited Express Kuroshio 1

Kassas ilmnes pisike keeleoskust puudutav probleem, kuna minu hääldus oli piisavalt paigast ära. Kassaneiu ei suutnud kuidagi mõista, kuhu ma sõita tahan. Siit sain õppetunni, et alati tasub kirjutada jaama või mis iganes muu sihtkoha nimi paberile, see välistab valesti hääldamise võimaluse. Meenus veebilehelt loetud info, et Shirahama tähendab valget liiva Jaapani keeles. Seda mainides saadi kohe aru millisest jaamast juttu ja toksiti piletid valmis. Ja hakkaski passi tasuvus tiksuma, reisi tavahind oleks olnud 2 X ( 2940 + 2390 ) = 10660 jeeni. 170 km 130 minutiga, aeglasemalt kui tavaliselt, sest peatusi rohkem.

Jõudsime kenasti plaanitud rongile ja aega jäi ülegi. Esimene kord sõita pikamaa rongiga jättis sügava mulje vaatamata sellele, et tegu polnud 300 km/h kihutava super ekspressiga. Väljastpoolt polnud miskit eirlist aga sisustus äge. Istmed eriliselt mugavad, pikalt mõnusamad kui lennukis. Osad olid vastamisi, kuid suht suvalistes kohtades. Poole tee peal nägime, et istmete sõidusuunda on õige lihtne muuta, lihtsalt libistad seljatoe teistpidi. Eriliselt kaval ja mõnus süsteem, suuremal seltskonnal võimalus koos istuda, nagu seda tegi meie kõrval olev Jaapani pere, soovi korral saab mugavalt põõnata jalad vastasistmel.

Eramud, korrusmajad ja riisipõllud

Eramajad mägede taustal

Olime liialt põnevil, et magada, vahtisime aknast välja ja tegime aegajalt pilti. Linn või täpsemalt asustatud piirkond muudkui kestis, ei saanudki aru millal Osaka lõppes ja järgmine linn algas. Selle koha pealt sarnaneb Torontoga, et tiheasustus mööda Ontario järve kallast kestab Whitbyst Niagarani välja, paarsada km. Vahepeal siiski tulid mägisemad alad, paistis metsa ja madalamates kohtades bambusetihnikuid. Need olid nii tihedad, et ettekujuteldamatu, kuidas saaks taolisest läbi minna.

Raudtee ülesõit riisipõldude vahel

Raudtee ookeani ääres

Peagi paistis vasakul, ehk maa pool pidevalt mäestikke, vahel ületasime madalaid kiirevoolulisi jõgesid. Aegajalt nägime ookeani ja isegi tsunamitõkkeid mere ja jõgede kallaste ääres.

Mägijõgi

Palm läbi rongiakna

Kohale jõudsime täpselt õigel ajal 10:09 nagu plaanis ette nähtud. Raudteejaamast võtsime bussi, ilm oli liiga palav, et need paar kilti jala minna. Ainuüksi paariminutilise bussi ootamise jooksul hakkas higi voolama.

Kiki ja Mari just saabunud Shirahama Beachile

Veerandtunni pärast pandi meid lõpppeatuses maha, astusime üle liivakõrgendiku ning avaneski vaade heleda liivaga kaetud rahvast täis rannale. Kiirustasime kohe vee äärde, et vette hüpates end jahutada. Rahvas oli millegi pärast oma 10m veepiirist eemal, ei pööranud sellele tähelepanu ja panime enda asjad üsna vee ligi, lootsime, et ehk ikkagi natu jahedam. Paraku vesi palju värskendust ei pakkunud, umbkaudse hinnangu järgi umbes +30C.

Esimest korda Vaikses ookeanis

Preilid rannal peesitamas

Lastele esimene kord elus ookeani ujuma minna. Kõige rohkem üllatas neid vee soolsus ja kandevõime, nii lihtne oli ujuda. Lainetust kahjuks eriti polnud, hea tuulise ilmaga pidada surfarid siin veemägesid nautima. Kuna väljas oli kuumus väljakannatamatu veetsime enamuse ajast vees hulpides. Lapsed panid endale küll korralikult kreemi peale aga ikkagi said õhtuks parasjagu põletatud. Mina kandsin enamuse ajast kaabut peas ja särki hoidsin seljas kui just vees polnud. Käed said ikkagi paraja laksu.

Mina eelistasin vees jahtuda

Müts ja päiksekad hädavajalikud

Tüdrukud osutusid harjumatult populaarseks, blondidena hakkasid eriliselt silma tumedapäiste tõmmumate jaapanlaste kõrval. Natukese ajaga said mitu kutset, küll palli mängule küll dringile. Nad olid sellisest tähelepanust veidi ehmunud, vanem plika isegi kippus minu juurde ujuma, et liiga palju tülitatavat. Minagi ei jäänud kuivale, kui ujusin tegid neiukesed pilti ja lehvitasid mulle hüüdes miskit, aru kahjuks ei saanud, naeratasin niisama laia suuga totakalt vastu. Ei noh tõstis kohe enesehinnangut, samas jäi pisike kahtlus hinge. Miks pilti tehti, äkki polnud nad enne sihukest friiki näinud:)

Rand ise on alla kilomeetri pikk heleda liivaga kaetud ja mõlemalt poolt kaljudega piiratud. Iseäranis järsud paremal pool, kuhu vanema lapsega jalutasime. Kaljusel merepõhjal sagis pisikesi krabisid ja leidus karpe. Mulle sattus pihku puutükk kahe jaapanikeelse hieroglüüfiga, just sellised suveniirid meeldivad, mis ise leitud. Samas pole veel uurinud, mis need peaks tähendama, siit võib nii mõnigi üllatus tulla.

Kuulus merevärav on aimatav vasakpoolse kalju sees

Kaugemal paistis meres tohutu kaljust kaar, meri oli kivimist värava uuristanud. Siit avanes rannale päris kena vaade, plõksutasin paar pilti. Et oli janu tekkinud astusime tagasiteel rannabulvarile joogiautomaati otsima. Samas oli aga pisike toidupood, krabasin õlle, laps sai mahla ja jäätise.

Mereäärne jalgtee, palmid, hotell

Kiki Canada mütsiga rannal

Teiste juurde tagasi jõudes selgus, miks rahvas veest nii kaugele oli hoidnud, tõus vahepeal merepinna üsna meie rätikute juurde toonud. Pidime evakueeruma kõrgemale aga tunni pärast hakkasid lained jälle varbaid silitama. Nii suurt veepinna kõikumist polnud plikad samuti varem kohanud.

Parim kohalik õlu

Lõunasöök / Õhtusöök

Kui kõht tühjaks läks jalutasime kõik toidupoodi ja võtsime endale eine. Mõne dollariga saad mõnusa kombo, mis kohapeal soovi korral mikrokas soojaks lastakse. Mina võtsin sushit ja õlut, mistõttu soendamist polnud vaja. Lapsed ostsid kana ja kala prae riisiga, mahla joogiks juurde. Saiakesed osutusid ootamatult headeks, kondiitritoodete koha pealt on Jaapan täitsa Euroopa tasemel. Alko tarbimise liberaalsuselt lausa esirinnas maailmas, rannas lasti rahulikult õlut, mida võis automaadist jääkülmana poehinnaga osta!

Viimast võtmas

Õlu on kergem kui vesi

Õhtu eel käisime veel viimast korda ujumas kusjuures Christina ja Mari said millimallikalt kõrvetada. Mari veidi kaela pealt aga Christinal jalal vorbid nagu oleks paljaste kaseokstega vitsu saanud. Mina ja Kiki jäime sellest kogemusest ilma, ehkki vedelesime pikalt vees. Väljas kuivades astus neli Jaapani tüdrukut juurde juttu tegema. Nad olid kole vaimustatud laste juustevärvist ja palusid pilti teha, tunne end nagu prominent:)

Vaikne õhtu Vaikse ookeani rannas 

Rannapromenaadi ääres bussi oodates sõitsid mööda mitmed uhked masinad, mis koledat mürinat tegid ja aegajalt tuututasid. Justkui Miamis, kui roolis poleks jaapanlased. Buss tuli täpselt õigel ajal, hakkame sellega juba harjuma. Rongis murdis väsimus meid maha, ikkagi alles kolmas päev Jaapanis olla, ajavahe võtab harjumist. Mingil momendil tundus asi imelikuks minema, ka läbi une sain aru, et oleme juba kole kaua peatuses olnud. Miskit mula tuli valjuhääldist, mille peale rahvas end püsti ajas ja minema asutas.

Vist oli väsitav päev ;)

Haarasin kiirelt ühel Jaapanlasel nööbist uurimaks mis lahti, see seletas aga ma ei saanud tuhkagi aru. Otsustasin lihtsalt öelda oma jaama nime seejuures küsivaid liigutusi tehes. Japs mõtles momendi ja sai aru, näitas et tulgu me ka välja ja suunas teisele rongile. Teine tüüp kes prussis inglise keelt seletas, et miski avarii liinil, seepärast peame ümber istuma.

Teine rong oli kohalikku tüüpi ja peatus iga koera pissiposti juures, õnneks saime istekohad.  Väljas oli juba pime ning polnud aimugi kus oleme ja kuhu liigume, võtsin välja oma hindamatu abilise Google telefoni, klõpsasin GPS peale ja voilaa, poole minutiga kõik selge. Liikusime õiges suunas ja polnud enam väga kaugel sihtmärgist. 40 kildi läbimiseks kulus siiski sama palju minuteid.

Lõpuks koju jõudes olime nii kutud, et kukkusime jalapealt tudile, küll jägmine päev jõuab plaani teha mis ette võtta ja kuhu minna.

Jaapan - Reisijuht ja Ühistransport

Shinkansen rongid stardivalmisTokyo tsentraalses raudteejaamas

Enne kui alustan meie esimese väljasõidu kirjeldust oleks sobiv selgitada kuidas ja mille alusel me üldse oma sihtmärke Jaapanis valisime. Jaapanis käinud tuttavatega rääkides selgus peagi, et igaühel on omad huvid ja arusaamised, mis sugugi meie omadega ei pruugi kokku langeda. Kuna meie pisigruppi kuulusime mina, lapsed ja karate sõbranna, otsustasin arusaamatuste vältimiseks kohe välja selgitada, mis kedagi huvitab.

Mina soovisin eelkõige looduslikke vaatamisväärsustega tutvuda, lapsed ei osanud suurt miskit tahta lubades lihtsalt kaasa tulla, kus iganes läheme, neljas reisukaasane tundis huvi kultuurilisemate asjade vastu nagu templid ja lossid. Leidsime ühel meelel, et teeme neid asju koos, mis kõigile meeldivad ega pruugi sugugi koguaeg grupis koos püsida. Milleks raisata kallist aega kohtades, mis pole põnevad.

Aga kuidas otsustada, mida teha riigis, millest seni oled vaid raamatuid lugenud või filme telekast näinud, ühesõnaga praktiliselt tundmatust piirkonnast, mille kultuuriruum meile omasest totaalselt erineb. Aga muidugi tuleb siin appi Google. Toksisin otsingumootorisse "top 10 things to do (see) in Japan". Üles kargab lugematu hulk veebilehti, igaühel omad soovitused. Nende hulgast tasub valida tuntumaid, mis ka enda huvidele lähedasemaid teemasid kajastavad. Pika mula vältimiseks lisan minu arust parimad veebilehed Jaapani vaatamisväärsuste koha pealt.

1. http://www.japan-guide.com/  -  Kindlasti parim infoleht jaapani kohta, katab kõiki huvisid ja regioone.

2. http://www.jnto.go.jp/eng/  -  Sarnane eelmisega, kumba eelistada on maitse asi.

3. http://www.env.go.jp/en/nature/nps/park/, http://japanhike.wordpress.com/, http://www.japan-experience.com/  Seljakotiga matkajatele ja loodusefännidele huvipakkuvad lehed.

Juba selle teema juures olles lisan ka mõned teised reisuselli elu märkimisväärselt lihtsustavad veebilehed

JR passiga kaetud rongiliinide interaktiivne kaart jrpass.com lehel,
zoomides tulevad kõik jaamad peale, sellel suurendusel umbes pooled

1. http://www.jrpass.com/ JR passi ehk jaapani raudtee abonentpileti info pluss kõiki jaamu kajastav interaktiivne kaart http://www.jrpass.com/map

2. http://www.hyperdia.com  Superkasulik juhend Jaapanis ühest kohast teise liikumiseks.

3. http://www.hostelworld.com/, https://www.airbnb.ca/ odava(ma) elukoha leidmise abiline.

Muidugi saab alati googeldada palju kitsamalt kui enam vähem teada mis tahad, näiteks "beaches osaka area", "hiking nortern japan", "fish market tokyo", ...

Shin-Imamiya perroonil

Nüüd siis ühistranspordist Jaapanis, mis võimaldab kõigi nende vaatamisväärsuste juurde mõistliku hinnaga pääseda ja mis on väga kõrgelt arenenud. Oma lühikese sealviibimise ajal kasutasime nii busse kui metrood enamasti siiski raudteed, sest olime muretsenud endale JR passi ja raudtee võimaldas mugavat liiklemist nii linna sees kui kogu Jaapanis. JR pass on välismaalastele mõeldud praktiliselt piiramata kasutusvõimalusega limiteeritud aja jooksul kasutatav Jaapani Raudtee 1, 2 või 3 nädala pilet.

Kuroshio Limited Express

Tellida tuleb kupong Jaapanist väljas olevale aadressile, mille alusel kohapeal pass välja kirjutatakse. Pass väljastatakse vaid mõnel põhi lennuväljal ja suuremates raudteejaamades. Meie muretsesime kõigile 2 nädalase pileti, mis maksis $500 tükk. Esimesel pilgul võib kallis tunduda, aga teades pikemate rongisõitude hindasid tasub see kindlasti ära kui pole kavas ainult ühes või kahes linnas istuda. Lisaks muidugi mugavus, et jalutad passi lehvitades piletiautomaatidest lihtsalt mööda, ei mingit ajakulu piletite ostmisele.

Pikamaa rongides on vagunid kahte tüüpi, broneeritud istekohtadega ja reserveerimata. Esimestes on sul koht määratud ja tagatud ning vagunid enamasti mugavamad, teiste puhul võib kõrghooajal olla probleemi istekohaga või üldse rongi peale saamisega. Mõnel superekspressil ongi ainult reserveeritud vagunid ja aeglasematel rongidel tavalised vagunid. Reserveerimise saab teha nii üle interneti kui ka jaamas enne rongile minekut, mille eest tuleb käia välja kopsakas lisatasu. Kuna JR Pass selle katab on võimaluse korral alati kasulik koht reserveerida.

14 perroonilt lahkuvad superekspressid Osaka poole
keskeltläbi sõidavad peasuundadel iga 20 min tagant

Alates ekspress rongide tasemest on lennukitüüpi istmed, lauakesed ja vahel ka elektri stepsel seinas, lisaks pakub teenindaja laias valikus näkse ja jooke. Joogi ja läpaka võid rahumeeli lauale asetada kartmata, et see vaguni rappumise peale põrandale kukuks. Nagu hiljem võisin veenduda muutub sõit seda sujuvamaks, mida kiirem rong on. Kui linnasisesel raudteel on ikka rappumist tunda siis superekspressil kihutamine sarnaneb rohkem lennusõiduga, miinus õhuaugud. Tuleks ka märkida, et Jaapani rongid on jagatud 5 põhikategooriasse peatuste tiheduse, kiiruse ja mugavuse ning hinna alusel, meie JR pass võimaldas kasutada kõiki neid ilma lisatasudeta pluss teatavaid bussiliine, mõnda monorail raudteed ja ka praami.

Shinkasen saabub perroonile, Mari pildi vasakus ääres helerohelises särgis,
tähelepanelik võib märgata mu Asahi poolikut õllepurki musta seljakoti ees;)

Kõige aeglasemad ja tavalisemad on "kohalikud", mis peatuvad igas jaamas, nõks kiiremad ja mugavamad "kiir-rongid" jätavad mõned jaamad vahele aga pileti hind on sama mis tavalistel. "Ekspress" rongid jätavad oluliselt rohkem peatusi vahele, on kiiremad, kasutusel pikematel distantsidel aga lisaks tavahinnale tuleb maksta "ekspressi lisatasu". "Piiratud ekspress" rongid olid kõige kiiremad kuni "Superekspresside" tulekuni. Need peatuvad ainult suuremates jaamades, sõiduulatus katab kogu Jaapani ja kiiruse poolest leidub mujal maailmas väheseid, mis neile vastu saavad. Mina näiteks polnud varem nii kiires rongis sõitnud. Piletihinnale lisandub suht kopsakas  "Piiratud ekspressi tasu" ulatudes $5 - $40 sõltuvalt distantsist.

Shinkansen seestpoolt, sisustus varieerus veidi, uuemad rongid veel luksimad

Vaade rongi aknast perroonile

Kõige vingemaks kategooriaks on muidugi Shinkansen, ehk "Superekspress" ehk "Bullet train". Lisatasu ulatub 8 - 80 dollarini, rong sõidab maksimaalse keskmise kiirusega 320 km/h Tohoku 387 km pikkusel lõigul. Lihtsalt info mõttes tahaks lisada, et kiirust kavas tõsta ja katsetuste käigus olevat tavaraudteel saavutatud 443 km/h ja maglev raudteel 581 km/h.  Mugavuse poolest sobiks võrdluseks ehk kalli hotelli fuajees lamamistugitoolis lesimine, selle rongiga sõites tuleb miljonäritunne peale :)

Metrood kasutasime mõned korrad nii Osakas kui Tokyos. Rongid mugavad ja puhtad, kulgemine mitte nii kiire kui raudteega aga see eest pääseb linna piires absoluutselt igale poole jalutuskäigu ulatusse. Pileti hind sõltub sõidu pikkusest kõikudes dollarist kolme dollarini. Samas võimalik osta ka päeva või mitmepäeva pilet, mis tihedama kasutamise puhul kindlasti ära tasub.

Timmud Osaka metroos

Pileti ostmine käib automaadi abil, kõigepealt otsid seinal olevalt plaanilt oma asukoha ja sihtkoha, sihtkoha juures on number mis väljendab sõiduhinda jeenides võrreldes jaamaga kus parasjagu asud. Söödad raha sisse, valid pileti tüübi ja hinna ja masin viskab ühest august pileti ning teisest raha mis üle jäi. Turistide jaoks on võimalus ekraanile juhendid ka inglise keeles ette manada.

Järgmiseks lähed piletiga automaatpääslasse, söödad pileti sisse, uks läheb lahti, astud läbi ja saad sama pileti teisel pool kätte. See on oluline moment, sest väljudes pead automaatpääslas sama piletit kasutama. Kui oled segi ajanud hinna või otsustad poole tee peal mujale sõita pole hullu miskit, lihtsalt veidi ajakulu, kuna väljudes saad piletihinda korrigeerida, vajadusel juurde maksta.

Mount Fuji buss

Bussisõit on veidi teisiti organiseeritud ja sõltub sellest kus bussile lähed. Linnades ostad pileti automaadist sarnaselt metroopiletiga, pisemates kohtades või teeäärsetes peatustes peale tulles maksad bussijuhile. Sisenedes võtad pileti, alles lahkudes maksad, hinda näed bussi esiosas juhi juures oleval tablool.

Nagu enamus ostutehingutest käib ka transporditeenuste eest tasumine eranditult sularahaga. Viisakas toon, et sul on pidevalt paras raha olemas vältimaks bussijuhi aja raiskamist. Eestlasele ja canadalasele on suht harjumatu sula kaasas tarida. Olin küll kuulnud, et Jaapanis ainult sula tunnistatakse aga ei suutnud seda uskuda, võttes kaasa ainult $300.

Sellest muidugi kaua ei jagunud, pidin rahamasinatest juurde võtma, kokku reisi jooksul 120000 (nullide hulk on õige;) jeeni igasugu kuludeks. Ainus koht mis mu pangakaarti tunnistas oli Jaapani Posti automaat, ju vist tundis kolleegi ära :) Krediitkaarti kasutasin kogu selle aja jooksul täpselt üks kord, sedagi ameeriklase omaduses olevas ettevõttes.

Kokkuvõttes võib öelda, et ühistransport on väga hästi organiseeritud, suhteliselt taskukohane ja enamasti äärmiselt täpne. Graafikust peetakse kinni mitte minuti vaid sekunditäpsusega. Sellise liiklustiheduse puhul vist muudmoodi ei saagi. Konduktorid kontrollivad vahel pileteid, aga seda juhtus kogu mu Jaapanis viibitud aja jooksul vaid 3 korda.

Jaapan-2 Peldikupott, Shin-Imamiya ja Nanba

Uni esimesel ööl Jaapanis oli magus kuid katkendlik, pidevalt läksid silmad lahti, aju ei mõistnud miks "päeval" peaks magama. Veendudes, et ikka veel pime vajusid laud sama kiirelt kinni. Kui lõpuks oli valgeks läinud, lesisin mõnda aega, sest ei tahtnud teisi segada, elamine ju nii pisike. Viimaks sundis kõrvulukustav põiekas end maast lahti ajama. Vetsupotile istudes oli selge, et keegi on siin äsja käinud, prill-laud alles soe. Kummaline, sest viimase tunni jooksul olin kindlasti mina ainus ärkvelolnu meie kambast. Unisesse ajju turgatas ehmatav mõte, ega ometi kõrvalmajast pole salakäiku meie vetsu.

Heites pilgu Klingoni kosmosesüstiku juhtimispuldiga sarnanevale peldikukasutamis klaviatuurile meenus eelmisel õhtul toimunud halenaljakas vahejuhtum. Nimelt olin oma tegemistega ühele poole saanud ja lõppakordina vajadus vett peale tõmmata. Pulti uurides ei suutnud aga esimese hooga kuidagi ära arvata, millist nuppu peaks vajutama. Nuppude juures figureerisid hieroglüüfid ja paar piktogrammi.

Isegi viimaste põhjal oli raske arvata mida nood võiks tähendada, üks kujutas kahte vastastikku peput ja teise puhul tundus tegu olevat naise näo pildiga. Ei tea kas on tegu minu rikutusega, aga tualeti kasutamise asemel kippusid need pigem teatavatele seksuaalsetele tegevustele vihjama ;) Punase ruudukesega nupp tuletas kahtlustäratavalt meelde hävituslennuki katapulteerumisnuppu juhtkangi otsas, samas võis ka olla "off" nupuks tegevusele, mille piktogrammidega varustatud nupukestega esile kutsusid.

Kurat teab millega jaapanlased vetsus tegelevad kui neil nii kitsas elamine. Igatahes olin ääretult ettevaatlik ja julgesin esimest nuppu vajutada seistes potist nii kaugel kui see tillukeses ruumis võimalik oli. Alustasin kaugemate ja pisemate nuppudega, mingid tulekesed läksid peale aga muud ei juhtunud. Proovisin veel paari aga vett ükski neist peale ei lasknud.

Pildikestega nuppe ei julgenud puutuda isegi püsti olles, õige nõme oleks lasta end jaapani peldikupotil kitseks teha. Veepaagi küljes polnud ka miskit, andsin alla otsustades, et ilmselt pean tühja õllepurgiga köögist vett tooma.

Õnneks oli peremees just saabunud ja sellele julgesin oma häda kurta. Too sai kõhutäie naerda juhatades mu tähelepanu asjaolule, et vee laskmine käib siiski klassikalisel moel. Ma polnud lihtsalt piisavalt tähelepanelikult otsinud, sest põhitähelepanu oli juhtpuldile pööratud. Pisike veelaskmiskang oli paagi küljes aga teisel pool seina vahele varjunud.

Tulukestele, mis põlema jäid polnud ma peale edukat veelaskmist tähelepanu enam pööranud. Vajutasin sama nuppu mis enne ja nüüd süttis teine punane led, veel kord vajutades läks ka kolmas põlema. Kui tundisn ehmatusega, et istumise all läheb palavaks oli selge vähemalt tolle nupu otstarve - prill-laua soojendaja. Sellest siis mulje, et keegi on öösel potil käinud, soojendus oli peale jäänud. Veel kord vajutades kustusid kõik tuled - heureka, tsüklis töötav süsteem, 1,2,3 ja 0 soendustase ühe nupu all.

Peldikumüsteeriumi puzzle esimese osa edukas lahendamine andis hommikule positiivse alguse. Järgmise käiguna otsustasin kohvi teha, paraku selgus, et vaatamata igasugu muudele köögiagregaatidele puudub selline hädavajalik asi nagu kohvitass kohvimasinast rääkimata. Peale lühikest arupidamist rakendasin oma inseneriharidust ja kombineerisin kohvimasina käepärastest judinatest. Vesi keema miski tavalisest elektrikannust pikalt keerulisema riistaga, lehter tilgutiks ja teekoti ümbris filtriks. Tiba tülikam kui tavaliselt aga ajas asja ära ja mis peaasi, sain hommikuse kofeiiniannuse kätte. Kohvi muuseas tegin keraamilise kausi sisse, mis oli ainus mõistliku mõõduga anum.

Istusin kohvikausiga läpaka taha ja surfasin veidi netis. Interneti ühendus oli meie "üürilepingus" sees nii kohapealne juhtme, wifi kui ka kaasaskantava wifi hotspoti näol. Vähehaaval hakkas ülejäänud rahvas liigutama. Hommikusöögiks sõid lapsed vaatamata minu vastuseisule eelmisel õhtul ostetud krõbinaid ja jogurtit, mis sarnanes roosa petiga, maitse oli sealjuures teisel täitsa hea.

Toidu seisukohast otsustasin kohe, et annan neile iga päev toiduraha 1000 jeeni, sellest peaks piisama. Nii ostavad ise mis tahavad ega saa minu kallal viriseda, et see või teine ei maitse. Oma viga kui viletsalt valitud, samas kokkuhoidlikult toitudes saavad ülejäänud raha kasutada suveniiride ja muude põnevate asjade ostmiseks lisaks 5000 jeenile, mis kohe peo peale ladusin. Selle süsteemiga paistsid kõik rahul olevat.

Esimesel päeval olime otsustanud suht rahulikult võtta ja lähemas ümbruskonnas ringi vaadata. Koukisin telefoni välja, avasin Google kaardi ja olimegi meetri täpsusega maakeral paigas. Tänapäeval pole ikka võimalik kuskil ära eksida kui sul nutikas olemas ja mõistad mõningaid põhifunktsioone kasutada. Jalutasime pisikesi tänavaid pidi lähemasse suurde kaubanduskeskusse, milleks osutus toosama, kus eelmine õhtu bussilt rongile ümber istusime. Ostukeskus oli nii kümnekordne, lisaks paar maaalust korrust. Kohe algul märkas vanem laps reklaamplakatit, kus pisema plika nimi peal, no muidugi oli see pilti väärt!

Kuna nälg oli näpistama hakanud otsisime kõigepealt üles koha, kus natu näksida. Lapsed olid ikka veel veidi ettevaatlikud jaapanipäraste toitude suhtes, mistõttu suundusime tuntud pontsikubaari Bagel-Bagelisse. Hinnad olid teatava üllatusena vaid veidi kõrgemad kui Canadas. Edasi jalutades selgus peagi, et meie huvid lahknevad. Leppisime kokkusaamise kaubamaja katusel pooleteise tunni pärast. Igaks juhuks astusin enne ka pangamasina juurest läbi, et raha välja võtta. Lastel oleks siis kohe võimalik osta kui miskit huvitavat leiavad. Pangamasin töötas suht arusaadavalt, sest inglise keelt sai valida kasutamiseks.

Tegin shoppama suunduvatest plikadest pildi ja kulgesin sujuvalt suvalises suunas. Peagi avastasin, et olen hoone kaugemasse otsa jõudnud. Sealt paistis mingi veidi vähemsoliidne kaubamaja, otsustasin seda väisata. Läbi mitmete korruste igasugu kraami nagu ühes tavalises ameerika kaubamajas. Miskit põnevat silma ei hakanud, alles alumisel korrusel sain midagi, sest seal oli toiduosakond. Võtsin kaks õlut ja pudeli jääteed. "Vaba aeg" hakkaski otsa saama, tagasi keskusesse otsima võimalust katusele saamiseks.

Üles jõudes avanes vägev vaatepilt, nii võisid kunagi välja näha kuulsad Baabüloni rippuvad aiad. Tihe rohelus oli mitme ülemise korruse ulatuses astmeliste platoodena. Alles siin sain aru, et arhitektid olid üritanud hoonega kanjonit sümboliseerida, kus alumisel korrusel liikuv inimmass endast jõge kujutas - tõepoolest muljetavaldav.

Istusime puude varju pingikesele, näksisime veidi ja lasin õllel hea maitsta. Lapsed polnudki miskit märkimisväärset ostnud, ilmselt tegu liiga uhke ja kalli kaubanduskeskusega, lux poodide valiku poolest sarnanes teine Eaton Centre'ga Torontos.

Lapsed toidupoes raske valiku ees

Et oli hiline pärastlõuna, seadsime sammud kodu poole. Veidi pildistamist tänavatel, toidupoe retk ja asutasime end varakult õhtule, et järmiseks päevaks valmistuda. Läpaka taga otsisin valmis koha kuhu minna ja variandi kuidas sinna kõige mugavamini saada. Selleks on Jaapani puhul väga mugav Hyperia nimeline veebileht, kus pead vaid lähtepunkti ja sihtpunkti kirja panema ja sulle antakse minutitäpsusega mitu erinevat võimalust kuidas kohale saada. Pakkusin välja järgmiseks päevaks lõõgastumise Vaikse Ookeani rannakuurortis, mille kogu seltskond vaimustusega vastu võttis.