Monday, September 20, 2021

Metsast tagasi.

Agawa Falls juga
Killarney ahelik ja järv

Mõni foto põhjusest miks ma paar viimast nädalat pildilt maas olin😏 Kohati lihtsalt polnud mingit levi ja kui paar korda oligi ei viitsinud moblaga netis surfata. Emailidele viskasin kaks korda pilgu peale. Uudisi põhimõtteliselt ei vaadanud, eks ma näe sealtki kui raketid üle tuhisevad ja tuumaseened tõusma hakkavad. Miski muu pole ju oluline kui tsivilisatsioonist eraldatud oled. Aktiivsusmonitori põhjal sai iga ainumas päev matkatud, ka vihmaga. Eks ma tasapisi hakkan neist kirjutama, tean küll, et huvitab väheseid, rohkem nagu endale mälestuseks. 

Lake Huron - Chikanishing

Vähe sihatseid hullusid, kes töölt vabaks võtavad, et rasket füüsilist pingutust harrastades ja nälga tundes ühiskonnast eemal olles looduses end õnnelikult tunda. Täna koju jõudes kaalusin nalja pärast peale sööki, isegi täiskõhuga mitu kilo kergem. Karu ei näinud, madu lõi hambad saapa ninasse kui videot tegin, kotkaid nägin ja meeletus koguses koopaoravaid. Ilmad olid üldiselt head, mõni vihma päev ja mõni tugeva tormiga nii et tahtis telgi ära viia. Jällekord leidis kinnitust fakt, et September on parim matkamisekuu siinseil laiuskraadidel. Temperatuurid päeval 15 ja 25 vahel, öösel 10-15, hea telgis magada, putukaid enam pole, vesi ikka veel mõnusalt soe. 

Agawa lahe 5km pikk pea inimtühi liivarand

Kaasa pildistab tütart koeraga Ülemjärve lainete taustal

Baldhead jõe suue kõrgelt kaldakaljult nähtuna


Tuesday, August 31, 2021

Kingitus uuele presidendile

Huvitav tõdeda: kiirus muudkui kasvas

Nii vist oli kunagi kombeks, rekordid ja töövõidud pühendati juhile😉 Seega tähistasin tänast viimast suvepäeva ja uue presidendi valimist 5 kildi rekordiga. Tegelikult muidugi lihtsalt olid tingimused sobivad, eelnevalt kaks päeva ei lipanud üldse seoses hingematva palavusega, öösel magasin hästi ja hommikune jooksuilm 18 soojakraadiga just paras. Eks uni oli hea kuna pühapäeva öösel ja esmaspäeva pärastlõunal käisin kaks vahetust tööl, kokku kuusteist tundi. 
Sammu tihedus vist andis efekti

Lippama läksin mõttega, et tore oleks Augusti keskmine kiirus Juuli omast parem saada, 5K rekordit küll plaanis polnud. Vaheajad aga innustasid ja peale teist kilti hakkasin sujuvalt tempot tõstma. Viie kildi joonest läksin üle ajaga 21:55, sadakond meetrit veel, enne kui kella kinni lõin. 

Kolmandik pulsi "punases" tsoonis

Mõne päeva eest olin tegelt kah 5 kilti 2 sekundit alla 22 mindi läbinud aga seda 6 kildi distantsil võetuna teisest kuni kuuendani. Kuklas kripeldas, et päris ametlikuks ei saa "lendstardist" mõõdetud aega lugeda, ehkki viie kildi peal erilist eelist ei tohiks olla. Eelmine "ametlik" 5K rekord oli 30 Mail joostud 22:20. Vahelduseks täna jalas Nike tossud, mitte Mizuno omad.

Augusti lõpuks üle 800km joostud



Kolme suvekuu jooksul olen läbitud distantsi mõttes viimased kaks suht lebolt võetud. Esiteks muidugi puhkus poolest Juunist poole Augustini, teiseks Eestis suht tihe asjaajamine ja kolmandaks hullult palavad ilmad siin Torontos. Tänu tugevatele talve ja kevadekuudele olen siiski 100km kuus graafikus. Septembris kaks puhkusenädalat jätavad oma jälje kuid loodetavasti suudan aasta viimase kolme kuuga 1200 kilti täis joosta. Mingeid rekordeid enam ei plaani, mitte et kunagi otseselt oleks plaaninud. Kavandatud Maratoni mõtet pole maha matnud aga järjest kahtlasemaks see läheb - äkki asendan ühe 42 kildise matkaga. Tõele au andes pole juunist saati ei kümpi ega pikemat distantsi jooksnud.

Lõpetuseks paar sõna uuest presidendist, kes intervjuus jättis sümpaatse mulje. Vähemalt karsklaseks ennast ei nimeta, nii võib mehest päris hea president kujuneda. Nagu venelased ütlevad: "Ei saa usaldada inimest kes ei joo"😜 Tõsisemaks minnes on esimene mulje hea, eks aeg näitab kui hea tegelikult saab olema.

Vaindloo Saar

Vaindloo lõuna poolt merelt nähtuna

Pea kuu aega möödas sellest päevast kui käisime sõpradega Vaindloo saarel kummikaga. Olen seal nendega ja koos lastega korra varemgi käinud, meeldejäävaimaks momendiks piraka rändrahnu otsa ronimine. Väidetavalt on "Vaindloo Hiidrahnu" puhul tegu Eesti mahult neljanda rändrahnuga, millel 7.7m kõrgust.

Vergis enne teele asumist

Tallinnast põrutasime läbi Loksa (proviandi varumine) Vergi saadmasse. Paat maha, lehepuhuriga täis pumpamine (mis on kuldaväärt tehnoloogiline uuendus), veeldamine, mootori peale tõstmine, kraam paati ja olimegi valmis minema. Äsja teenindusest tulnud mootori käimasaamisega oli veidi jupsimist aga lõpuks ikka turtsatas. Võimalus, et keset Soome lahte äkki välja sureb ei paistnud kedagi muretsema panevat, sisemeri ju ikkagi, küll tuul ja lained kunagi kuhugi kaldale kannavad😜

... ja saare tuletorni suunas
Veeriseneemikul vaade Eesti ranniku ...

Ilm oli pikemaks meresõiduks ideaalne: päikseline, soe, kerge tuul ja kerge laine, kogu sõidu sai 80% kiirusega glisseeritud. Laine nii minimaalne, et isegi märjaks ei saanud. Randusime lõunatipus veeristest moodustunud neemel. Pisisaarte rannajoon on pidevas muutumises, veerisele paari meetri kõrguseni mingit taimestikku ei kasva - teatavasti veerev kivi ei sammaldu. Vähemalt 2 meetrit üle merepinna ulatuvad kõrgemad lainevallid moodustunud tennisepallist kuni korvpalli suurustest munakatest. Vasakpoolne pilt on mobla "Google Maps" ekraanitõmmis. Hiidrahnu otsast avanes vallidele hea vaade, mastaabi mõistmiseks leidke panoraampildilt inimesed vallil😉

Idapoolsel silmapiiril paistsid nii Gogland kui mõlemad Tütarsaared. Kahjuks kuuluvad kõik Venemaale, kes need peale teist maailmasõda Soomelt röövliõigusega ära võttis. Iseenesest tegu äärmiselt põnevate kohtadega aga nagu võite arvata pole välismaalastel võimalik neid saari külastada, ehkki kuuldavasti paar tüüpi siiski olevat sinna kuidagimoodi saanud.

Panoraamvaade Vaindloo Hiidrahnu tipust


Sõime rannal kered täis ja jalutasime kallast mööda kivini, kuhu otsa ronimisest ei suutnud hoiduda. Läänekülg lauge kuid ei paku just kõige rohkem kindlaid haardepunkte, siiski sai ka veesandaalidega hakkama. Saare põhjaneemikule jalutades jäi silma klassikaline perekond ... luige isa, ema ja kari lapsi. Päris äge kuidas emane suuri tibusid kantseldas ja isane minul silma peal hoidis. Sisistas ähvardavalt kui tema arust pildistamise käigus liiga ligi tikkusin.

Klassikaline perepilt, horisondil endised Soome saared

Neeme tipus jäi kaugemal vees kummalise kujuga kivi silma. Polnudki tühipaljas kivi, hüljes peesitas otsas. Minu lähenedes keeras ennast vette ja sukeldus. Nats aja pärast ilmus mitu pead siin seal veest välja, kes kaelad pikal mind uudistasid. Eriti ligi ei lasknud, optilise zoomita moblaga pildistamiseks jäid kole ähmaseks.

Hüljes kivil peesitamas

Viskasime pilgu nõuka ajast jäänud lagunenud piirivalve hoonetele. Tubades elasid nahkhiired ja pääsukesed, paremini säilinud ja kuivemates kohtades oli igasugu träni. Üks ruum saarevahi küttepuid pilgeni täis laotud. Mõnda aega olevat ka Eesti piirivalve või päästeteenistus siin baasi omanud aga siis otsustati see kulude kokkutõmbamise nimel likvideerida. Minu arust tegu suht tähtsa ja laia mereala silmas pidava punktiga.

Tuletornist vaade põhja ... 
... ja lõunaneemiku suunas.

Saarevaht lasi meid majakasse. Ronisime üles, imetlesime vaateid, plõksisime  mõned pildid. Omaette mõtlesin, et ehkki esimesel momendil tundub saarevahi amet kole romantiline siis nii erakliku loomuga ma ka pole, et oskaks sellist üksildust kaua nautida. Paar päeva aega maha võtta on OK aga aastaid nii veeta on hoopis teine asi.

Uhtju

Tagasiteel põikasime Uhtjult läbi. Heinaga kaetud kliburannaga saar, keskel mõned puud. 

Sihatne kahtlane hoone ...
Radioktiivne!

Ühe lagunenud piirivalve kubriku eest vajunud uksel ilutses hoiatav silt "радиоактивность!". Ega te ometi arva, et see oleks takistanud üle ukse piilumist ja sisse astumist😜 Selgus, et polnud me ainsad julged, mingi lind oli lausa otsustanud oma pesa sinna ehitada, kaks poega vahtisid meid kahtlustaval pilgul. Küllap oli hea vaikne koht kust kirjaoskajad inimlased eemale hoiavad.

... kus põrandal kaks linnupojukest

Tagasi Vergi sadamasse jõudsime veidi enne loojangut, kokku 70 kilti merel läbitud. Paadi ja varustuse kokkupanemine võttis omajagu aega, liikuma saime alles hämaras. Suveniirideks võtsin Vaindloolt õige mitu ilusat ümmargust mustrilist kivi, Uhtju rannast leitud prügikühvli (ideaalselt sobib suvilasse) ja hulgaliselt moblaga plõksitud fotosid.



Sunday, August 29, 2021

Puhkuseheietusi takkajärgi

Dagö kontsert 29 juulil Kalju laval
Eesti suvepuhkus oli minu jaoks lisaks kõigele ka puhkus koroonapiirangutest. Siin Kanadas ei suuda rahvas kuidagi uskuda, et kusagil maailmas võis suvel ilma maskita poes käia või üldse mingit sorti rahvakogunemistel osaleda. Kontserdi pilti nähes küsivad üle, et kas ikka tõesti sel aastal tehtud. Maski kandmine ja ranged kogunemiste piirangud kestnud juba üle aasta, vaevalt jõuludeks kaovad, hea kui järgmiseks kevadeks. Sealjuures on nii praegu kui ka enamus suvest olnud koroonanumbrid Ontarios palju madalamad kui Eestis. Ja kõigile ettevaatusabinõudele vaatamata meilgi uus laine täie hooga sisse sõitnud, vahepeal langenud nakatumised jälle kolme kuu eelsele tasemele tõusnud.

Provintsivalitsus on seni mingil arusaamatul "võrdsuse" ettekäändel üritanud meedikute ja teadlaste soovitatud vaktsineerimispassidele vastu seista, eile siiski teatati, et lähemal ajal võetakse kasutusele. Paljud suured firmad on nüüdseks muutnud vaktsineerituse kohustuslikuks. Probleemiks muidugi asjaolu, et järjest tõuseb vaktsineeritud nakatunute protsent, mis viitab kolmanda modifitseeritud (Delta varianti arvesse võtva) doosi vajadusele. Paraku on valitsuse bürokraatia aeglus ja rahva mõttemaailma inertsus veeks viiruse levimise veskile.

Laps tahtis Tallinna suveniiri😏
Eesti WRC rallile ma ei jõudnud aga sugulane saatis vähemalt särgi Tartust, mille lapsele sünnaks kinkisin. Teisele tüdrukule tõin Eesti olümpiakoondise särgi. Soolasevõitu hinnaga need olid aga võtame asja filosoofiliselt kui toetust väärt üritusele. Pealegi jäid mõlemad kingisaajad paksult rahule, siin ikkagi unikaalsed teemad!

Loojang Türisalu pangalt
Vaade Tilgu liivakivi kaldale
Kuidagi ei saa jätta postitamata haruldasi vaateid põhjarannikult. Sõites ratta või autoga või niisama jalutades lihtsalt peab pildi või mitu plõksama!

Friday, August 27, 2021

Kuidas osaleda presidendivalimisel tavakodanikuna.

27 augustil kella seitsmeks oli üle 12 tuhande toetusallkirja koos

Minu ja paljude mu tuttavate ja vastavalt avaliku arvamuse küsitlustele ka Eesti rahva enamusele on endiselt populaarseimaks presidendikandidaadiks praegune president. Paraku pole kodanikel võimalik otseselt presidendi valimise üle otsustada, sest see pannakse paika parteide poliitiliste kaalutluste ja tagatubade läbirääkimiste kaudu. Kui ikka üldse kokkuleppele ei saada on kõigi muude võimaluste ammendumisel siiski võimalus ka inimestel sõna sekka öelda. Mulle isiklikult ei tundu see õiglasena. Kui varem olen toetanud praegust presidendi valimiste korda siis seekordne manipuleerimine on piisavalt häirinud, et kaaluda alternatiive otsevalimisteni välja. Viimasega on muidugi oht, et valituks saab kõige rohkem lubadusi andev ja mett moka peale määriv populist.

Tõesti ei tea mis oleks parim presidendi valimiste süsteem, aga lugejad nii palju kui teid on: Milline oleks teie arust parim viis kuidas president valida???

Kui praegune president ka teie lemmikuks on järgneval lingil teda allkirja andes võimalik rahvaalgatuse kaudu toetada, mida mina juba tegin. Vaevalt sellest erilist kasu tõuseb (allkirjade tähtaeg 25 sept 2021, mis tundub nagu vähe liiga hilja), aga vähemalt olen oma protestihääle andnud käesoleva korra vastu ja ka otseselt väljendanud, keda eelistaks presidendi ametis näha.

Wednesday, August 25, 2021

Fotojaht "Tiheli"

See on minulegi uudissõna, ehkki pole just keeruline arvata, mida võiks tähendada😏 Kõige lihtsam on mul tiheli kraami enda aias leida nagu järgnevate piltide pealt võite näha😜

Tiheli õunad Torontos ...
... ja päevakübarad Nõmmel

Õllepurgihoidja üleajamiseni tiheli

Sunday, August 22, 2021

Tegemistest Eestimaal takkajärgi

Hommikuti oli rand nii tühi et käisin rahumeeli paljalt ujumas

Puhkuse teine pool kulges suures osas vanematega asjaajamise tähe all. Ühest küljest muidugi kahju, et hulk plaanitud ettevõtmisi, sõite ja reise ära jäi, teisest küljest hea, et just sel momendil sattusin kohal olema kui neil minu abi kõige rohkem vaja läks. Õnneks sujus enamus asjaajamisest eriliste tõrgeteta, tegelt palju kergemini ja kiiremini kui oleksin julgenud loota. Nii Eesti sotsabi süsteemile kui meditsiiniteenistusele pole muud kui kiidusõnu öelda. Eranditult kõik töötajad ja ametnikud, kellega kokku puutusin olid lahked ning abivalmid. Ma tõesti ei tea milles asi, kas olen õnnetähe all sündinud või ongi inimesed tõepoolest sellised.

Amatööri kokkukuhjatud kivihunnik,
mida uhkelt kivitaimlaks kutsun😜
Ehkki praktiliselt iga päev veetsin vanematega õnnestus oskuslikult planeerides ka endale aega "varastada". Tihtipeale ööbisin hoopiski suvilas, ajaliselt suurt vahet polnud, vanemate juurde jõudmiseks kuluks vaid kümmekond minti rohkem kui linna peatuskohast. Tänu sellele sai ka suvila vajalike tegevuste nimekiri peaaegu lõplikult läbikriipsutatud. Nagu ikka ilmnes askeldamise käigus uusi lahendamist vajavaid probleeme nagu rikki läinud lukk, ühest faasist kadunud vool või metsas mahalangenud kuivik aga needki sai käigu pealt või järgmisel päeval lahendatud. 

Hulk aega kulutasin hobi korras terrassiesise kivitaimla korrastamisele ja renoveerimisele. Hunniku ilusaid maakive korjasin ringi hulkudes avastatud metsa alla veetud ehitusjäätmete hunnikust. Paelahmakad tee äärest kaablikraavi kaevamisest ülejäänud lapikutest plaatidest. Tagumise ukse juures olev puidust äärise ots oli pehkinud, lõikasin mäda jupi maha ja asendasin pirakate paekivi lahmakatega, mida vaevu tõsta jõudsin. Õunapuud lõikasin kiiruga poole väiksemaks, mis siis et suvel, õunu niikuinii pole keegi seal aastaid korjamas käinud. Järgmine aasta saab ägeda jaanitule. Suve teise niitmiskorraga jõudsin siiski vaid poole krunti üle käia.
... pruunid tikrid
Kollased ja ...
Seekord olin Eestis piisavalt hilja suvel, et nautida igasugu aiasaadusi. Mustsõstrad mu lemmikud, neid pugisin kamaluga, mida ei jõudnud nahka panna korjasin viimastel päevadel sügavkülmas säilitamiseks.
Esimesed õunapunnid ...
... ja mustsõstrad
Tikrid samuti valmis, üks kollaste ja üks pruunide marjadega põõsas, mõlemad kannavad hästi. Magus mägitikker see aasta saaki eriti ei andnud. Tikritel sama saatus mis sõstardel. Esimesed pirnid ja õunad sai ka ära maitstud, paraku enamus jäi minust puu otsa. Vaarikad panin kohapeal nahka, need heina sees enam liiga suurt saaki ei anna. Hapusid kirsse nakitsesin kuid linnud sõid lõviosa. Metsa all koristasin veidi ja põletasin oksarisu, seda küll rohkem oma lõbu kui otsese vajaduse pärast. 

Mango maius mu lemmik!
Hommikusöök terrassil
Hommikuti jooksuring rannas, ujumine ja mõnus hommikusöök enne linna sõitmist. Terrassil nauditud hommikukohv kujunes päeva lemmikosaks, mis andis jõudu õhtuni tegutsemiseks. Üldiselt üritasin ka õhtuti enne magamaminekut rannast läbi jalutada ning ujumas käia. Üks õhtu kohtasin daami koerakesega süles. Viskasin kildu et küll on koeral hea elu. Proua vaatas mulle sügavalt silma ja ütles siis rõhutatult tere.
Õhtueinegi suve kuumalainega värskes õhus
Sattusin veits segadusse, uurisin terasemalt - ei või olla, kas tõesti sina. Oligi mu malevasõbranna aastast 83. Hüüdnimeks sel pikajuukselisel arstitudengil "modell", mõni ime et olin tollal temast hullult sisse võetud. Suvilad meil lähestikku, mõned korrad käisime külas ja koos rannaski. Paraku valis ta lõpuks teise pakkudes mulle sügisel lohutuseks vaid ilusa suure õuna. Heietasime õige pikalt mälestusi, terveks õhtuks hea tuju, olin minagi kord noor😜

Siinsamas istusime R'ga 83 aasta augusti viimastel päevadel loojangut vaatamas😍

Jällekord "must hobune"?

Minu jaoks on täna Reformi ja Keski poolt väljakäidud presidendikandidaat Alar Karis must hobune selles mõttes, et varem pole tema nime teadvustanud, ehkki kindlasti uudistest läbi käinud kui ametikohtade nimistut lugeda. Inglisekeelses wikipeedias on tema kohta vaid mõned read, sedagi ühestainsast allikast. Eestikeelsest leiab küll rohkem infot. Teadlasena on igatahes tegija, üks enim tsiteeritumaid Eestist. Poliitilise tegevuse kohta andmeid ei leia ja välispoliitilist kogemust ei saa tal üldsegi olla kui viimase 20 aasta ametikohti (EPA rektor, Tartu Ülikooli rektor, Riigikontrolör, ERM direktor) vaadata. Nii et selle koha pealt on nad Soomerega samal tasemel.

Suure tõenäosusega saab Karisest järgmine Eesti president kui riigikogus ära valitakse. Otsehääletusel oleks ilmselt parim võimalus praegusel presidendil, kel pikalt kõrgeim rahva toetus. 11-17 Aug küsitlustes oli Kaljulaid 34%'ga esimene, Karis populaarsuselt alles 11 positsioonil. Mulle tundmatu kuju, mis muidugi ei tähenda, et temast head presidenti ei võiks saada. Ega ma Kaljulaidist polnud kah varem kuulnud aga äärmiselt asjalikuks ja selgrooga presidendiks kujunes. Üks päris huvitav artikkel milline võiks ja peaks president olema kui asjale filosoofiliselt läheneda. Karise puhul tegu kompromisskandidaadiga (mitte et ta väga meeldiks, lihtsalt väga tema vastu ei olda) ehk siis "hädavalikuga" nagu ta isegi mainis. Väidetavalt peaks president olema rahva ühendaja. Kas me ikka tahame sellist presidenti, kes üritab kõigile meeldida - kostab rohkem nagu kasutatud autode müüjale sobiv iseloomuomadus😜

Kui valimised läheks rahvahääletuseni annaksin oma toetuse praegusele presidendile. Põhjuseks eelkõige tema senine tegevus riigi juhtimisel ja põhimõttekindlus ning julgus seista asjade eest, mida õigeks peab. Eriti meeldib tühikargajatest palaganitegijate paikapanek kui nood liiga valjuhäälseks lähevad. Välispoliitiliselt ei saa samuti midagi ette heita. Loomulikult ei kattu minu poliitilised vaated temaga täies ulatuses (kõigesallivusega pingutab üle), kuid põhiliselt siiski. Kaasaga just arutasime miks meile nii praegune peaminister kui president meeldivad - väga lihtne: selline tugev samastumise tunne on. Nemad oskavad võimupositsioonilt elegantselt ja intelligentselt meie mõtteid ja arusaamisi väljendada.

Põnev teada keda teie tulevase presidendina toetaksite ja miks kui tohib küsida?

Friday, August 20, 2021

Mälestused taasiseseisvumisest 30 aasta eest.

Toronto lehte ei leidnud aga NY Timesi lugesin ka!
Üks neid eredaid maailmasündmusi, mille puhul jääb eluks ajaks meelde kus olid ja mis tegid sel momendil kui teada said. Üldiselt neid mul palju pole ja enamasti katastroofid, Tshernobõl, kosmosesüstik Challengeri plahvatus, kaksiktornid, Jaapani tsunami ... 
 
30 aastat tagasi töötasin Toronto Ülikoolis kui hommikul kolleeg ligi astus ja küsis kas olen juba uudist kuulnud. Mis uudist, ei saanud kohe aru. Venemaal toimus riigipööre. Esimesel momendil mõtlesin, et tüüp teeb nalja, teine mõte, et kindlasti ajas miskit segi - neil ameeriklastel ju kõik mis Berliini müüri varemeist idapool üks puder ja kapsad. Raadiost aga kuulsin, et tõsine jama oli meie aja järgi öösel Moskvas toimunud, võimu üle võtnud niinimetatud Государственный комитет по чрезвычайному положению, ГКЧП. Gorbast pole mingit infot. Põrutasin nurgapealse lehekasti juurde ja ostsin lehe, mida tavaliselt ei raatsinud teha. Sel päeval töö tegemisest enam miskit välja ei tulnud. Ilmselt helistasin kohe kaasale ja üritasin ka Eesti kodustega ühendust võtta. Kas ja kuidas õnnestus enam ei mäleta. Kohe peale seda Eestisse saadetud kirjades ilmselt mu tollased mõtted ja tunded jäädvustatud.

1991 augustis kahekesi Torontos💕
Selfie tegin harjavarrega😜
Momendil mäletan vaid äärmiselt pessimistlikku tunnet - Nõukogude Liit tundus ikka veel nii suur ja võimas, et seda ei suuda lähemal ajal ilma massiivse verevalamiseta miski väärata. Kardetavasti saab minust samasugune pagulane nagu sõja ajal lahkunuist, kes kunagi enam Eesti pinnale ei pääsenud ega pääse. Olin üsna kindel, et vanameelseil õnnestub aeg tagasi keerata ja piirid uuesti sulgeda ning riik stalinistlikuks totalitarismiks muuta. Olles juba kaks aastat eemal olnud ei adunud neid suuri muutusi, mis vahepeal nii Eestis kui mujal NL's toimunud rääkimata rahva suhtumise kardinaalsest arengust. Mure oli vanemate ja sugulaste pärast, aga sinna polnud miskit parata.

Edasisi sündmusi sai pidevalt jälgitud nii raadio kui tv kaudu. Eesti iseseisvuse taastamine 20 augustil oli tore uudis mida ei suutnud eriti tõsiselt võtta. Võid ju kuulutada mis tahes, aga kui sul sõjalist jõudu selle tagamiseks pole, on tegu vaid deklaratsiooniga, mida võidakse kuulda võtta või mitte. Tähtsam moment oli riigipöörde läbikukkumine ja Gorba tagasipöördumine Moskvasse. Võttis ikka kuid enne kui Eesti iseseisvuse taastamine realistlikumana tunduma hakkas. NL lagunemine detsembris oli juba tõsine märk aegade pöördumatust muutumisest. Järgmiseks märgiliseks sammuks vene vägede lahkumine. Punkti pani aga alles 2004 aasta kui Eesti nii NATO'sse kui Euroopa Liitu astus.

ELAGU EESTI!!!

Thursday, August 19, 2021

Atlandiülesest lendamisest taudi ajal - vol6

Kaasavõetud hommikusöök Tallinna lennujaamas
Tänaseks on täpselt nädal möödas minu kuuendast katkuaegsest Atlandi ületamise lennust. Nagu arvata võis polnud lennueelse öö uni just kõige paremate killast. Kõige tipuks helistas ema viie paiku hommikul arvates, et olen juba lennuväljal. Ma ei saanud uimase peaga aru mis lahti, ilm veel pime ju. Uuesti magama jäämisest ei tulnud miskit välja, veidi vedelesin ja koperdasin lõpuks allakorrusele kohvi peale panema. Külmkapi olin eelmine päev tühjendanud, vaid reisisnäkki ja hommikusöögi jagu asju järgi. Pisiasjade sättimine, viimane ülevaatamine, et miskit maha ei jää, seljakoti ümberpakkimine, molutamine ja äkki oli kell veerand kaheksa. Peaks nagu taksot tellima hakkama, lend väljub üheksa ajal. Boltil kurivaimul millegipärast vabu autosid polnud, olin juba loobumas kui lõpuks üks "basic" vabanes.

Vedasin kohvri ja seljakoti paremaid aegu näinud mikrobussi kui tekkis kahtlus kas läpaka ikka panin seljakotti. Ei olnud, sörkisin tagasi majja. No muidugi, mitte ainult läpakas vaid ka kõhukott koos kõigi oluliste dokustaatidega voodil vedelemas, poolik kohvitass öökapil. Kõhukott peale, läpakas kätte ja kohv teise kätte. Trepist alla kiirustades ei jõudnud kogu kohvi alla neelata. Ust lukustades pigistasin viimase tilga kerre, loputasin kohvitassi vihmavee tünnis ja jätsin trepile. Tegelt kontrollin alati lahkudes passide ja mobla olemasolu, kui ka läpakas poleks alarmi tõstnud oleksin ilmselt koheselt taksos kõhukoti puudumise avastanud.

Lennujaama sõit kulges sujuvalt ja sündmustevaeselt, maksis alla 8 euri, andsin kümpi. Check-in sabas tuli oma paarkümmend minti molutada ehkki rahvast suht vähe. Probleemiks asjaolu, et enamusel polnud kas vajalikke dokumente või olid need kusagil teiste mittevajalike vahel peidus. Minu ees mingi vene paar tegi skandaali, sest neid ei lastud ilma negatiivse koroonatestita läbi. Kohe kahju vaesest klienditeenindajast, ega tema pole kehtestatud reeglites süüdi aga ikka saab kogu sopa enda kaela, sest kedagi teist pole käepärast. Vajalike dokumentide loend sõltuvalt transiidi ja sihtkoha riigist kontrollitakse arvutil üle, mul läks niuhti, kõik vajalikud paberid näpu vahel valmis.

Kahe pilvekihi vahel Varssavi poole
Lennujaamas ostsin tütrele sünnakingiks Vana Tallinna suveniirpudeli ja endale janukustutamiseks veini. Kilekotiga olin haaranud kaasa juustustritsli, koti shokolaadikomme, kaks poolikut juustutükki ja lahtise jogurti, mida ei jõudnud hommikul ära süüa. Toll toiduainete koha pealt mingit probleemi ei tekitanud, eelmine kord võtsid isegi mu kinnised Merevaigu juustud ära. Lendu oodates sõin jogurti müsliga, peale rüüpasin veini ja näsisin ühe juustu. Lennukisse mineku ajaks hakkas uni tulema ja enamuse lennust magasin hambad laiali, ilm oli pilvine, niikuinii miskit suurt näha polnud.

Varssavis tuli hakata aega parajaks tegema, 7 tundi niisama molutamiseks liiast. Läksin kohe EU tsoonist välja, piirikontroll viskas passile pilgu peale ja lasi ilma ühegi küsimuseta läbi, isegi tavapärast seljakoti läbivalgustamist polnud. Jalutasin Toronto lennu värava juurde, seal polnud muidugi veel kedagi. Eelnevast mäletasin, et allkorruse tollivaba pood soodsamate hindadega ja istesaal mugavam. Duty-Free'st haarasin liitrise konjaki vanalinnale seltsiks, kohapeal konsumeerimiseks külma õlle ja punase veini. Õlts januks, juustustritsel veiniga kõhutäieks, nats netis surfamist ning otsustasin pehmetele pinkidele magama keerata. Isegi äratuskella ei pannud, aega nii palju, et vaevalt nüüd sisse magan. Näomask sobis ideaalselt silmaklappideks😜

Sihukese Boeing 787 lennukiga üle ookeani
Ärgates vaatasin kella: üle 3 tunni veel aega. Kere hakkas heledaks kiskuma, käisin ostsin võileiva ja punast veini. Surfasin netis kui ema jälle FB'ga helistas. Lobisemise ajal kostis lennujaama valjuhääldist mingi jutt Toronto lennust. Pole võimalik, liiga palju aega veel, igaks juhuks viskasin siiski pilgu väljuvate lendude ekraanile. Mis mõttes, Toronto boarding algas. Oh pergel, olin tunnise ajavahe tagurpidi vaadanud, viskasin siva seljakoti selga ja jalutasin ülemisele korrusele värava juurde. Tegelt muidugi oli aega, sest esialgu lastakse äriklass, vanad ja lastega reisijad. Jälle oli väravas molutamist kuna osadel inimestel polnud vajalikke dokustaate ette näidata. Kummaline kuidas nad üldse boarding passi ilma said, ilmselt on eri riikides erineva karmsusastmega kord, mis muud. Lõpuks tuli minu järg, pilk passile, piletile ja jalutasingi lennuki poole.

Jalad ulatuvad vaevu seinani,
ekraan tuleb käetoe seest välja.
Istekoht avariiväljapääsu juures oli tõepoolest mõnks ja ruumikas, jalad ulatusid vaevu seina vastu. Toppisin seljakoti üles, läpaka ja raamatu jätsin käepärast. Kui enamus rahvast kohtadel tuli üks tüüp uurima, kas tahaksin temaga kohta vahetada. Keda sa lolliks pead mõtlesin aga vastasin viisakalt, et mul siingi hea. Aga ma maksan, proovis vend meelitada ja tõmbas kaks sajadollarist taskust. Siiski eelistan oma pikki jalgu sirutada ei lasknud end kõigutada. Takkajärgi mõeldes poleks ju paha teenistus selle summa eest 8 tundi põlved kõveras istuda aga mugavus maksab kah midagi. Avariiväljapääsu juures istuvate reisijate lisaülesandeks on hädaolukorras meeskonna aitamine, stjuuardess mainis vaikselt üle ja küsis ega mul miskit selle vastu ole. Tuleb tunnistada, et nii hästi pole lennukis varem maganud. Küllap aitas kaasa eelmise öö napp uni aga mõnusal asendil oli kindlasti oluline roll. Jalad sirgelt saaks minupikkune mees muidu vaid äriklassis põõnata. Vahepeal vaatasin mõned seeriad "Young Sheldonit", sõin ja keerasin uuesti magama.

Toronto lennuvälja olukorra kohta olin lugenud hirmulugusid, kaasa hoiatas, et võivad mitu tundi lennukis kinni hoida enne kui välja lasevad. Meil peale maandumist tekkis veerandtunnine viivitus seoses ühe tüübiga, kes kanderaamil välja viidi. Piirivalves kaks saba: esimene täitmaks elektrooniliselt sama tolliankeet, mille juba lennukis paberile kirjutasime - täiesti mõttetu ajaviitmine. Teine saba oli ametniku juurde, kokku sai nii pool tundi seista. Inimesi ikka küsitleti õige põhjalikult, paraku tundus põhiprobleemiks olema asjaolu, et neil kas polnud vajalikke pabereid, ei suutnud neid üles leida või käitusid muidu närviliselt.

Ametniku juurde astudes oli mul pass pildi koha pealt lahti, lennupilet seal vahel ja koroonatesti tõend passi all. Teises käes vaktsineerimis sertifikaat, moblal ArriveCan kood ekraanil valmis. Piirivalvur küsis kust tulen, viskas pilgu passile, palus näo nägemiseks maski maha võtta ja andis siis dokumendid tagasi ning viitas mind edasi. Kas te vaktsineerimistõendit või valitsuse ArriveCan koodi ei taha näha imestasin. Pole vaja, kõik korras, minge edasi oli vastuseks. Mul pole kunagi nii vähe aega kulunud piiriületamisel, pealegi on tavaliselt uuritud ega sul miskit keelatut kaasas pole ja palju alkot või sigarette. Seekord suts ja valmis. Kohver oli ka juba lindil, sikutasin selle maha ning jalutasin Toronto niiskesse palavusse. 

Esimene asi kaasa vastu kutsuda, too arvas, et sain alles lennukist välja kuna maandumisest oli vaid tund kulunud. Ei teagi, kas mul lihtsalt vedas või mis, sest töökaaslastelt ja uudistest kuulsin hiljem hirmulugusid inimeste mitmetunnise solgutamise ja lennujaamas testimise kohta. Lõpp hea kõik hea, pole see reisimine ja lendamine katku ajal mingi probleem kui paberid korras, ise organiseeritud ja viisakas, no ja eks õnne peab ju ka olema😜 No ja muidugi hea kui hoolitsev emme kontrollib, ega poja sisse maga või uimasusest lennukist maha jää😉

Kokkuvõttes olen koroona ajal kolm korda üle Atlandi edasi tagasi käinud ja minul isiklikult pole mingeid probleeme olnud. Ainus lisaebamugavus seekordsel lennul Canadasse saabumisel eelneva testimise nõue. Põhijama, et pea kaheksa nädalat puhkust oli ikka liiga vähe nagu alati. Hakkan tõsiselt mõtlema: aitab töötamisest, peaks lõplikult puhkusele minema. Et keegi valesti ei mõistaks siis täpsustan: pean silmas penskariks hakkamist.

Kuidas teie katkuaja reisikogemused on olnud, huvitav kuulda kas ja kui palju erinevad tavareisimisest.