Rummus käidud, olime rumalad ja leidlikud :D

Tütre sõbrannadel tuli seoses netis nähtud piltide ja meie lugudega vastupandamatu soov Rummu karjääri ja mäele minna. Kaugelt Kanadast tulnud külalistele ei sobinud ära öelda, pealegi tekkis mul endal ka isu veel korra kenasid pilte teha. Olin kuulnud, et koht vahepeal suletud, igaks juhuks sai googeldatud. Nojah 2016 olla uus omanik värava kinni pannud ja juurdepääsu blokeerinud. Lapsed sihukese seletusega rahule ei jäänud, pealegi teadsin, et vaevalt nii suurt maa-ala ja populaarset turismiobjekti saab efektiivselt sulgeda. Aed peab teatavasti looma aga mitte inimest, isegi Alcatrazist on välja murtud 😜 Googeldamine rummu ja 2018 kombinatsioonis paraku ei aidanud. Mis ikka tõmbasin ühe viisakama satelliidi kaardi rakenduse üles ja palun väga, kruusatee viis mäe taha. Müür küll paistis piirkonda piiravat, aga maksimaalses suurenduses oli näha müüri kõrval rohus jalgrada mõlemal pool müüri. Lõppes ja algas kohas kus müüril heledam laik, ilmselt sealt ronitakse üle. Ei saa salata, et mulle tänapäeva tehnoloogia meeldib.

Sõitsime kohale ja võisime veenduda, et ainus asi, mida kaardilt ei osanud näha oli kruusatee seisukord. Sõiduautoga õnnestus vaid tänu kuivale ilmale pea metsa äärde jõuda, augud olid seda mõõtu, et pisem auto ei pruugi põhjast läbi sõites välja paista. Peale seda kui esimese käiguga roomates paar korda koleda häälega põhja kraapisin, otsustasin masina tee kõrvale parkida ja jala edasi minna. Tegelt tuli vaid sadakond meetrit müüri äärt pidi sammuda enne kui saabus lammutatud koht kust lihtsa vaevaga üle sai. Meiega koos ületasid müüri ka kaks rootsi keelt rääkivat soome seljakotineidu.

Varemete juurde randa jõudes võis tõdeda, et rahvast oli väga vähe. Briti noormeeste kamp, eelmainitud neiud ja üks Eesti pere, kes kiskles mäest ülesronimisel. Lapsed äpud. isa tüdinud ja ema hüsteeritsemas. Otsustasime kõigepealt ronida ja siis higi ning tolmu karjääris seljast loputada. Seoses pika kuivaperioodiga oli pinnas õige mure, järsemaid kohti pidi ronimine suht vaevaline ning riskantne, pidevalt kippus alla libisema. Lõpuks suutis kogu seltskond üles jõuda vaateid imetlema ja pildistama. Võrreldes viimase korraga oli mägi silmnähtavalt kulunud, eks näe kauaks seda paekivi puistematerjali kuhikut praegusel kujul jagub. Allaminek osutus keerulisemaks nagu olin ennustanud, kaks plikat otsustas pepu peal liugu lasta. Püksimaterjali tootjatele hea reklaam, sest minu suureks üllatuseks ei muutunudki liibukad kivipurul lohisemise tagajärjel auklikuks.

Plikad kobisid ujuma, mul polnud ujukaid kaasas, ei hakanud vette minema. Kui aga tüdrukud varemetes maja juurde suundusid ja seal turnima hakkasid tekkis ka isu, polnudki ju kunagi varemetesse ujunud. Õnneks alukad piisavalt viisakad, pealegi polnud publik mõrkimisväärselt arvukas. Kõige raskemaks osutus veest teisele korrusele ronimine, ripnev köiejupp aitas, seda sai toeks kasutada kui sõlm sisse keerata. Aknaavasse kinnitatud redeliga oli võimalik järgmisele korrusele ronida ja viltu vajunud betoonplaati pidi täitsa üles. Kolmandal korrusel pesitsevad udusulis kajakapojad andsid tunnistust, et inimesi sel aastal eriti tihti hoone varemetes pole turninud.

Kui juba üles sai ronitud tuli ka alla hüpata.  Mina eelistasin korrus madalamale ronida, aga üks kanadalastest kargas ülevalt vette ehkki julguse kogumine võttis paarkümmend minti aega. Sel ajal kui kuivasime ujus luigepere segamatult paari meetri kauguselt mööda. Vees solistavad soome plikad peletas luigeemme verdtarretama paneva sisinaga minema. Põhjanaabrid polnud sihukeste metsikute lindudega harjunud ja põgenesid kabuhirmus, olles veendunud luigeema kavatsuses neid poegadele lõnasöögiks maha murda.

Kui linnud olid rahunenud sain päris hea video õige lähedalt.  Olles oma võitlusvaimu demonstreerinud ei pööranud lind meile rohkem tähelepanu. Ettevõtmine oli täiega väärt, eriti kui kuulsin hiljem, et karjääri pääseb vaid piletitega ja ujuma üldse ei lubata vettehüppamisest rääkimata. Asjakohane artikkel "Vanglamüürid avatud! Rummu karjääris saab käia piletiraha eest, ujumine keelati ära" ilmus nädalake hiljem Delfis ja sellest räägiti ka telekas.

Lebopäev viimaks, "Tundmatu sõdur".

Oli plaanis Tartusse ERM'i külastama sõita aga magasime pea 11'ni. Ärgates ei viitsinud kohe voodist välja ronida. Mõlgutasin unenägude üle mõtteid kui äkki jõudis kohale arusaamine, et oma puhkuse jooksul polegi olnud päeva, kus poleks midagi teinud ehk siis klassikaliselt puhanud mittemidagitehes. Viimane aeg ka see ettevõtmine nimekirjas maha tõmmata. Unenägude juurde tagasi pöördudes tuleb tunnistada, et neid on iga öö ja hulgaliselt kuna mobla panen ööseks vaikerezhiimi ja ärkan just siis kui uni ära läheb. Teemad on seinast seina sõltudes vaid osalt viimasel ajal läbielatud sündmustest või alateadvuse peidetud soovidest, enamasti sellised mille üle mõnus silmad poolkinni sooja teki all meenutada ja unistada ;)

Eile käisin vaatasin sommide "Tundmatu Sõdur" filmi Apollos ära, laps ei tulnud küll aga vanemad hea meelega. Olen raamatut lugenud soome keeles ja ammustel aegadel ka vana ekraniseeringut näinud. Minule päris meeldis, tüüpiliselt põhjaeuroopalikult realistlikult tehtud. Pihtasaamist oli ajaloolisest vaatevinklist isegi liiga võrdselt esitatud, tegelt ju tiblade kaotused 10 korda suuremad kui sommidel. Selles suhtes on enamus nii venkude kui Hollywoodi sõjafilme täiega üle võlli, vaenasi langeb kui loogu, omasid üksikuid, lisaks veel imal kangelasekultus, mida mõlemad suurrahvad millegipärast vajavad. Meie põhjarahvad tahame omaette olla ja asjatada nagu rahvuslooma valimisel teisele kohale jäänud siil. Kui torkima tullakse läheme turri ja hakkame võimaluste piires täiega vastu, samas võõrale territooriumile tükkimise isu pole. Efektid olid muidugi tänapäevaselt ägedad ja stseenid tõetruud nagu vanemad oskasid kommenteerida.

Antero Rokka: Me ei tulnud siia surema, me tulime tapma !

Hommikul ärkasin tuule peale, mis akende taga mühises, maja loksutas ja aknalaudu naksutas. Puud päris lookas, madalad pilved kihutavad üle taeva. Vaatasin just uudistes eilse äikesevihma tehtud kahjudest. Lisaks tavapärastele uputustele linnas oli ka telemaja õige tõsiselt kahjustada saanud, katusele kogunenud vesi voolas sorinal läbi lagede rikkudes sisustust ja tehnikat. Pääsküla olude põhjal otsustades polnud tegu eriti märkimisväärse ilmastikunähtusega. Välku lõi, tuul puhus ja vihma tuli nagu oavarrest aga suht lühikest aega. Ei kujutagi ette, mis Tallinnas juhtuks kui Toronto mõõdus mitmetunnine paduvihm ja äikesetorm tabaks.

Ülikooli Lõpetamine

Lava ees

Ma pole juba pea 3 nädalat postitanud. Mitte et poleks miskit juhtunud, pigem on liiga palju juhtunud. "Puhkus" on nii kiire, et esiteks pole aega olnud läpaka taga toksida ja teiseks pole ka viitsimist olnud. Kui laps saabus Londonist oma sõbrannadega, pidin kaks nädalat autojuht-reisijuhti mängima. Tore ju Eestit näidata aga suht siva muutub väsitavaks. Ma isegi ei tea kas ja millal jõuan siin viibitud nädalatest kirjutada, äkki teen sama triki, mis Kreekaga, paar pilti päeva kohta ja kõik. Kreeka kohta on isegi lühidalt kõigi päevade kohta kokkuvõtted tehtud, paraku sinna pidama jäänud.

Nimed hüütakse välja

Olulisem perekondlik sündmus toimus aga hoopistükkis teisel mandril läänepoolkeral. Vanem tütar sai 19 juunil Toronto Ülikoolist oma inseneridiplomi kätte. Meil õnnestus otseülekannet internetis vaadata, vanavanemate suureks rõõmuks nägid ka nemad aktust oma läpakal. Kohapeal viibisid emme ja tütre sõbranna, igale lõpetajale oli 2 publikukohta reserveeritud. Ootama pidi päris pikalt, tähestikujärjekorras oleme ju üsna taga. Tseremoonia võttis aega aga jättis mulje robotite tootmisest, kahekaupa lõpetajad kupatati kiirelt lava ette, sealt peale nimede väljahüüdmist lavale paberit kätte saama ja siis hooga alla tagasi. Pildid on tehtud moblaga streemingust arvutiekraanil.

Tütar laval lehvitamas

Tütar hakkas silma oma blondi tukaga, heledapäiseid oli kolm-neli, valgeid inimesi alla kolmandiku, pilusilmadest asiaate üle kolmandiku, muud sorti värvilist rahvast kolmandiku ligi, neegreid vaid neli. Eestlasi kaks ja ka venelasi kaks. Selline on siis tulevase Canada tehnoeliidi koosseis. Üllatusega saime teada, et tütar lõpetas "with honours" mis iganes see tähendab. Tubli igal juhul, ühes maailma tippülikoolis inseneri diplomi omandamiseks peab nii tahtmist kui ajusid olema. Päriselus on tähtsamgi hea töökoha saamine, mis plikal juba enne lõpetamist üle ootuste hästi õnnestus. Vaatasin ja üritasin oma lõpetamist meelde tuletada, mitte tuhkagi ei meenunud. Samas on malevast, ühikapidudest ja isegi kolhoosis käikudest hulgaliselt mälestusi. Ju siis minu lõpetamine ei tundunud nii tähtis ega polnud ka piisavalt koloriitne sündmus, et mällu püsivat jälge jätta. 

Kui keegi tunneb huvi kogu aktusetseremoonia video vastu (mida ma kuidagi ette ei kujuta) siis võib klikkida järgnevale lingile: http://strmstr.com/june-19-230-2018.html

Vein, Juust, Lohelaudurid, Tammepuud.

Momendil istun peale Cato Negro Reserve Cabernet Sauvignoni ja Old Saare juustu (2018 Eesti parim piimatoode) avamist mõnusalt kushetil ja andun naudinguga kõhuorjusele. Kõigepealt kommenteeriks juustu, mis valmistas teatava pettumuse: oli küll hea aga ei miskit erilist. Täpselt samad sõnad võin lausuda keskmisest kallima veini kohta. Mõlemad koos aga pakuvad õige nauditava maitseelamuse. Ma pole nii egotsentriline, et asuks nüüd süüdistama juustu või veinimeistreid kodanike alatus finantsilises koorimises ja pügamises. Pigem tuleb tunnistada, et minu puhul on kallis vein ja vähemal määral ka juust lihtsalt raha raiskamine. Sõltuvalt vaatenurgast olen kas neetud või õnnistatud personaalse maitsega, mis õnneks ei lange kokku arvamusliidrite omaga ja mida ma ei kavatse ka häbeneda.

Veini tõin 10 liitrit aga veiniklaase kodus pole :P

Muideks juustu koha pealt on meeldejäävaim 20 aasta tagune maitseelamus kui ostsin nurgapealsest juustupoest tüki rohekate pesadega Havarti juustu sisuliselt utiliseerimise kilohinnaga. Peale kodus maitsmist tormasin tagasi ja ostsin kõik poolteist kilo juustu ära. Nii mahedat ja samas vürtsikalt terava maitsega juustu pole ei varem ega hiljem saanud. Müüja oli imestanud, sest tema sõnul tegu Havarti partiiga millesse kogemata sinihallituse bakter sisse pääses. Oleks ma ärimees olnud, tulnuks uurida täpselt välja tolle konkreetse juustu tekkelugu ja selle peale patent võtta. Edasi Prantslaste juustutööstuse pankrotti ajamise ähvardusega miljoneid kokku riisuma hakata.

Et juba sai tagurpidi alustatud, lasen samamoodi edasi. Kui ilmaennustust uskuda oli täna viimane soe ja päikseline päev mõneks ajaks. Samas pakuvad erinevad portaalid õige isesugust nägemust, ma eelistan jälgida positiivset, mis väidab, et vihm ja külm kestavad vaid kaks päeva. Igatahes otsustasin võtta viimast ja sõita teist päeva järjest Vääna suvilasse. Miskit pakilist seal teha enam polnud, lõikasin kirsside, õunapuude ja pirni võsusid ja kuivanud oksi ning tegin vaatamata üleEestilisele karmile keelule metsa all lõket. Meie niiske lepistiku all pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik metsatulekahju tekitada. Koduteel läksime autoga rannast läbi, päris mõnus torm, liiv lausa tuiskas vastu sääri ja ainult profimad lohetajad olid vee peal.

Lohetajad veel

Tugevama tuulega vaid porfid

Hommikupoole käisin lõpetasin oma Telia roamingu lepingu, tänu millele sain Kreekas soodsalt moblat kasutada. Astusin Järve Selverist läbi, muu hea ja parema kõrval jäi silma Kulta Katariina hele röst kohv. Paraku polnud selge, kas tegu minu lemmikuga, sest pakend igatahes polnud endine ja kusagilt ei leidnud vihjet Arabica oa kohta. Speciali sildi tagune sektsioon oli tühi, kõik välja müüdud. 

Isaga tammesid istutamas

Vanemad äsjaistutatud tammega

Suvila teele jäi kolm erinevat Selverit, kusagil polnud mu favoriiti kuldses pakendis. Mille kuradi pärast just seda enam ei toodeta, ei saa ma aru. No muidugi, jälle kord avaldub minu "eriline" maitse, mis massidega kokku ei sobi. Ostsin igaks juhuks veel kaks kummalise välimusega heleda rösti pakki, kui ka vale mark siis 3 eurine kaotus ei tapa.

Põllulilledega kaetud heinamaa lapp suvila taga

Lõpuks jõuan eilse juurde. Vanematega suvilasse, põhitegevuseks kujunes mitu tundi kestev hullema intensiivsusega niitmine. Tänu isale, kes kümmekond korda vikatit teritas sujus töö suht ladusalt. Õlut kulus kui kerisele ja higi voolas sõna otseses mõttes ojadena. Isegi ründavad sääseparved otsustasid lõpuks mind rahule jätta või siis ei pannud ma neid enam tähele. Keset krunti vana kasvuhoone kohal oli nii ilus traditsioonilise heinamaa kooslus kõrgete kõrte ja põllulilledega, et seda ei raatsinudki maha niita. Viimaseks tööks kujunes Pässast toodud tammede ja kuuse istutamine. Need on kõik naabrimehe tamme lapsed (v.a. kuusk muidugi), mis ise meie murus tõrust idanema hakanud. Isegi süüa ei viitsinud peale rabelemist, jalutasin randa, vaatasin natuke aega lohelaudurite trikitamist. Kodus võtsime koos suure toa lauas istudes korraliku õhtusöögi ja mõned õlled. Magustoiduks jäätis ning ema tehtud ülimaitsev rabarberi kisell.

Kalal Vormsi lähedal Voosi kurgus

Kapten ja laeva kokk :)

Reede veetsin kodus, ladusin kuuris puid ja laudu ringi, tekitamaks veidi rohkem ruumi ja organiseerimaks kütte ning tarbepuud eraldi. Õhtul pidin tütre lennujaama viima, too lendas Londonisse sõbrannadega kokku saama. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et lend pidi alles tund enne keskööd maanduma. Paljut ei rahustanud lennu hilinemise teade ja uudised Londoni noarünnakutest. Paraku hakkab terrorism muutuma nii tavaliseks, et seda juhtub pea igal pool üle maailma. Ratsionaalselt võttes on tegu äärmiselt madala tõenäosusega ohuga, palju tühisem kui autoõnnetus või tavalise tänavaröövi ohvriks langemine. Personaalselt ärritas mind oluliselt rohkem nüanss, et plika istus netis ega sättinud asju korda. Alles viimasel hetkel hakkas sõbrannadega arutama, kas, kus ja millal kokku saada. Londonis öösel üksi ringiekslemise võimalus tekitas kõhedust. Lõpuks said tänu emme abile ka aimu, millise ühistransaga saaks Paddingtoni ja mis kellani metroo üldse liigub. Viisin ta lennujaama, kallistasin ja lasin läbi turva. Lihtsamaks ja kiiremaks tegi olukorra pagasi puudumine, läks ta vaid seljakotiga.

Noarootsi vana kirik

Õhtul helistas lapsepõlvesõber kutsudes järgmiseks päevaks kalale. Muidugi tulen, ei kõhelnud ma hetkekski. Hommikul kuue ajal laadisime paadi ja spinnad autosse ning panime ajama. Noarootsis viskasime kiirelt pilgu kohalikule kirikule ning kalmistule enne sadamasse sõitmist. Paadi lasime sisse Österby sadamast. Teoreetiliselt saab hea organiseerimise korral kummipaadi kokku ja vette vähem kui poole tunniga. Samas kui vahepeal mõned õlled võtta ja kohalikega kalamehe juttu puhuda, võtab taoline tegevus pigem poolteist tundi. Lõpuks olime valmis, lükkasime paadi kaldast lahti, kapten tõmbas mootori käima ning seadis minu üllatuseks kursi hoopis Haapsalu poole. Põhjus oli proosaline, lai laht enamasti vaid pool meetrit sügav kohati ainult 20 senti vett. Kui ei taha sõudekruvi ära rikkuda on ka kummipaadiga parem navigatsioonikanalis sõita. Ilm oli perfektne: pilvitu taevas, nõrk tuul ja 20 kraadi sooja.

Österby sadam

Poole tunniga jõudsime sõbra arvates sobivasse kohta. Harutasime spinnad lahti, landid otsa ja vette. Mulle tuli spinna käsitsemine lahti seletada, sest viimati kasutasin taolist kalapüügivahendit oma 20 aastat tagasi. Algul tundus suht keeruline nende stopperite ja regulaatorite asukoha ja otstarbe meelde jätmine, isegi ridva õieti käes hoidmist tuli mitu korda korrigeerida. Püüdmisprotseduur kujutas endast suht ebasportlikku tegevust, paadiga popsutasime 6-7 sõlmega vajuvad landid 20-30 meetrit taga lohisemas. Paraku näkkas esimene tuulehaug mõne minutiga kapteni landi külge, signaaliks järsk spinnarulli pirin. Kõige olulisem moment oli ettevaatlikult ja rahulikult kala paadi juurde kerimine. Tuulehaug on nimelt nii pisikese suuga, et talle lant suhu ei mahu, enamasti hakkab landi taga 10 sendi kaugusel järgi lohisev kolmeharuline konks kehasse kinni. Kala langeb uudishimu ohvriks, sest päkese käes helkiva piraka landi suurune kala kuidagi kurgust alla ei mahuks.

Umbes kilone ilus haug

Järgmise ja ülejärgmise vedamise juures ei näkanud kellelgi aga kui ma teistest aeglasemalt lanti sisse kerisin jõnksatas ritv järsult ning rull pani pirinal lippama. Õnneks ei läinud esimese ehmatuse peale meelest juhendid mis anti: lükka regulaator keskele ja hakka tasapisi rulli sisse kerima kui pinge nõrgem, ritva hoia risti tamiiliga, et ridva paine järske tõmbeid neutraliseeriks. Kui kala lõpuks paadi juurde olin kerinud ja sõber kahvaga välja tõstis, segus et poleks pidanud muretsema. Tavaline umbes kilone haug oli landi nii sügavalt suhu ahminud, et miski rabelemisega poleks see lahti tulnud enne pigem pea otsast tulnud. Klassikaliselt ilus täpiline haug, raskemat kala pole varem püüdnud.

Järgmised kaks tundi sõitsime ringi, korra hakkas kala sõbra pojal otsa aga läks kohe ka ära. Enamasti õnnestus meil vetikapuhmaseid püüda. Päris Voosi kurku jõudes Seasaare ja Uusrahu vahel sain minagi tuulehaugi. Nakkas suht kenasti, aga siis läksid minu ja kapteni tamiilid sõlme. Oma viis minti kulus enne kui lõpuks sai lahti harutatud, ta oli sunnitud mõlemad katki lõikama ja uuesti kokku siduma. Vahepeal ujus kala ringi kuid mingi ime läbi landi otsast lahti ei tulnud. Tasapisi kerisin ta paadi juurde, just sel momendil kui kahvaga välja tõstsime tuli nooljas vee-elukas konksu küljest lahti ja libises läbi kahvasilma. Õnneks juba paadi kohal nii, et potsatas kummika põhja. Ilus pirakas tuulehaug, kindlasti kõige pikem kala mille olen kunagi saanud.

Ilus nooljas terava nokaga tuulehaug

Püüdsime edutult veel veidi aega kuni kõht läks tühjaks. Eine võtsime paadis, asjaolu et leib oli maha jäänud suurt ei seganud, suitsuvorsti ja sashlõki loputasime õllega alla. Kuna noorim meeskonnaliige pidi kuue paiku linnas olema hakkasime tagasi liikuma. Kõige kitsamas kohas näkkas meil pea samal ajal, korraga kaks spinnat panid pirisema. Jälle läksid tamiilid sõlme, seekord minu ja poisi omad. Sel ajal kui harutasime oli kala paar korda ka näha poisi landi küljes. Lõpuks sikutasime käega tamiilipidi paadi ligi, kartsime et läheb otsast kui liiga pikalt harutame. Poleks pidanud kartma, ilus tuulehaug oli suutnud ennast lisaks kolme konksu otsa haakimisele ka minu tamiili sisse mässida. Jällegi ei jäänud muud üle kui sasipundar katki lõigata. Edasi ei hakanud rohkem kalasid külge, aga enne sadamasse jõudmist oli au näha, mis toob kaasa meremärkide eiramine. Keset lahte seisis põlvesügavuses vees rullnokk oma uhke mootorpaadi kõrval. Eks tüüp oli üritanud otse üle lahe uhada. Häda tal miskit polnud, kuna appi meid ei kutsunud arvas sõber: las mõtleb järgi ja ootab mõned tunnid "tõusu" kuni saab uhkusest üle ning kutsub päästeameti appi. Selline nali pidi ka kukrut kergendama, eriti kui su promillid üle lubatu küünivad.

Kokkuvõttes igati äge eksprompt ettevõtmine. Algaja õnn nagu öeldakse, mina sain kaks eri tüüpi haugi, teised kumbki ühe tuulehaugi. Tõele au andes ei sõltu taolise püügi juures kalasaak püüdjate oskustest, pigem ikka koha valikust ja õnnest. Sissekerimine ehk ainus moment, kus kogemused abiks. Kalad annetasime poisile, kes õppinud kokapoisina saab nende toiduks valmistamisega kõige paremini hakkama. Korra kaalusin haugi koju toomist aga pole kunagi kala küpsetanud, kardetavasti oleks tulemus ka kohalikud kassid eemale peletanud.

Tagasi palavas Eestis

Mõtlesin, et kodus aega rahulikult blogistada aga kus sa sellega. Sihukeste ilusate ilmadega oleks ju lausa piin toas läpaka taga istuda, isegi või eriti siis kui aken lahti ja linnud õues päikese käes laulavad. Toas maldan olla vaid seni kuniks hommikusöök söödud, vahel näksin sedagi aias. Homseks lubab vihmasemat ja jahedat, loodetavasti jõuan ka Kreeka blogidega järjele. Momendil 5:30 lihtsalt läks selle harjumatu varavalgega uni ära, tegin kohvi lugesin uudised ja üritan lühidalt toksida viimaste päevade tegemistest.

Esimesel tagasisaabumise õhtul ei viitsinud miskit ette võtta. Samas järgmiseks päevaks oli vanade tuttavatega kokku lepitud rattasõit. Esialgu kahtlesin veidi kas olen piisavas vormis peale Kreekas lebotamist aga otsustasin ikka minna. Esiteks on inimeste elugraafik nii tihe, et kunagi ei tea kas ja millal tekib järgmine võimalus kohtuda, teiseks sõitsime Viimsi poole, kus pole kunagi varem ringi uidanud. Hommikupoole sai lapse pealekäimisel tehtud lühiajaline piiramatu interneti lepe Tele2'ga, kuna 30GB oli läbi saanud ja peagi saabuvad tema sõbrannad. Plika lubas ise kinni maksta, seda muidugi emme antud taskurahast, eks pangas ju trükitakse juurde kui puudu peaks tulema :D No muidugi ei olnud tütrel peale neti taastumist isu rattaga kaasa tulla.

Vaade Rohuneemele idast

Rattasõit korraldati õige mugavaks. Kuna läbi linna suht tülikas Meriväljale sõita võtsin "Porgandi" linna, sealt korjati mind koos rattaga autosse, startisime Pirital parklast. Teekond mereäärt pidi Rohuneemele, kus jäi silma üks õige iseäralik loss, mis isegi lollidemaa ehitistele silmad ette andis. Kahjuks läks pilditegemine meelest, maitselagedus lõi lihtsalt tummaks. Veelkordne tõestus faktile, et raha ja hea maitse ei ole positiivses korrelatsioonis. Rohuneeme tippu Lennarti elamist vaatama ei saanud, tõkkepuu risti ees. Randa pidi oleks ju igamehe õiguse seaduse põhjal pidanud saama aga nii palju me vaeva ei viitsinud näha,

Muuga sadam

Kui seni oli suht lage ala, siis neeme idaranda katab suures osas mets, äärmiselt sarnane Suurupi või Vääna kandi rannikuga. Mulle teatav üllatus, sest olin millegi pärast alati ette kujutanud, et Tallinnast ida poole jääv rand on "tööstusmaastik". Paraku paistab, et Muuga sadamani on tegu täitsa kena alaga. Pisikeste lahtede probleemid samad, soppidesse koguneb adru, mis pikemalt seisma jäädes kipub mädanema ja haisema minema. Kohalikud nimed sisaldavad ülekaalukalt "neeme" nime. Elamud vaheldumisi nõuka aja suvilad ja äsja ehitatud või alles kerkivad villad, sekka paar esimese vabariigi rannakaluri maja. Muidu tore koht elada, aga ühistransa pidavat sisuliselt puuduma. Tagasi sõitsime kena ringiga Mähe kaudu, kokku tuli distantsi üle 30 kildi.

Humalakoda

Õhtul läksime istusime Balti Jaama juures asuvasse aasta tagasi avatud Humalakotta. Tegu on mõnevõrra viisakama asutusega kui endine Balti Jaama õllekas, mida omal ajal julgesin vaid kaugemalt vaadata. Hinnad muidugi peegeldasid õige värvikalt uut reaalsust, lahtise õlle eest tuli 4 euri välja köhida, põhiroa eest 12 kuni 20, mis isegi Canada mõistes üle keskmise. Samas oli õllevalik meeldivalt lai, proovisin Hella Hundi Tumeda, mis polnud miskit erilist, pöördusin tagasi vana hea Pilsner Urquelli juurde. Tellitud pardijalg riisipastaga teriaki kastmes oli maitsev. Pisikest pruunikstõmbunud linnujalga taldrikul takseerides kangastus silmi ette õnnetu ühe jalaga part Snelli tiigis, kust kardetavasti neid kodutud Humalakoja tarbeks püüavad :P Koju tagasi 20 mindiga oranzhi porknaga.

Pildikesed Rhodoselt

Ilmselgelt on Kreekas muud ka teha kui blogistada. Seega otsustasin kannatamatutele, kes ei viitsi pikemaid postitusi ära oodata (mis võib jupike aega võtta) paar pilti iga eelneva päeva kohta üles riputada.

Neljapäev

Vaade rõdult

Faliraki rannas

Reede

Paadiga Lindose linna

Lindos Akropolis

Laupäev

Oliivipuu

Piljardit mängimas

Pühapäev

Anthony Quinn Bay

Ronimas mägirajal

Rhodos, saabumine

Vaade meie rõdult

Kolmapäev, 23 Mai

Hommikul ärkasin päris ebameeldiva unenäoga. Olin juba Kreekas mingil üritusel ja hull põiekas tuli kallale. Vetsu kusagilt ei leidnud, lõpuks vajusin vaikselt seltskonnast eemale mingi põõsa taha. Nagu unes ikka muudkui pissid ja imestad, et kuidas nii pikalt jagub aga otsa ei saa. Muidugi ilmusid kusagilt politseinikud välja ning otsustasid mind siivutu enesepaljastamise eest arestida. Selle peale ärkasin. Kergendus oli suur: esiteks käeraudade puudumise ja teiseks kuivade linade üle. Kell oli alles kaheksa aga edasi magada enam ei viitsinud, hommikukohvi kõrvale pugisin korraliku kõhutäie ajades mikrokas kuumaks eelmisest õhtust üle jäänud põdraprae kartulite ja porganditega. Takkajärge selgus, et õige otsus, sest järgmine kord sain korralikult süüa alles õhtul seitsme ajal Kreekas hotellis.

Läheme lennukile

Viimaste asjade pakkimine, kohvri kaalumine, väljuva lennu üle kontrollimine ja lapse üles ajamine võtsid järgijäänud aja. Lõpuks oli kõik valmis, tellisin Taxify kaudu takso ette, E klassi mersa saabus 5 minutiga. Juht oli väga vaikne venelane, kogu sõidu ajal vahetasime vähem kui 10 sõna, auto samas päris mugav. Taksomeeter näitas 7.80, andsin tüübile 9 euri vaevatasuks, oleks jutukam olnud poleks kümnest kahju olnud. Lennujaamas sujus check-in kiirelt, charterlennule üle neti teha ei saanud. Väljalend venis sutsuke aga õhus tegime aja tasa, maandumine 5 minti ennetähtaegselt. Lennuk ise suht lage igasugu meelelahutusest, ei filme ega tasuta jooke, sööke. Kogu Euroopa oli pilvekatte all, alles vahemere kohal hakkas sinist alt paistma.

Esimene pilk Rhodosele

Kohvri saime kohe kätte, tolli polnudki, keegi ei tundnud lennujaamas huvi passi või ID kaardi vastu. Marsa leidsime kohe üles, paarikümne minutiga viskas Kristose nimeline tore kreeklane lennujaamast hotelli. Esimene mulje väljastpoolt ei olnud eriti uhke aga teenindaja lauas sõbralik ja tavalise fassaadi taga avanes kena basseinide ja madalate majakestega palistatud siseõu. Siin oli ka esimene kord kui tuli ID kaart ette näidata, mis tõmmati magnetkriipsu kaardilugejast läbi. Toa saime tasuta upgrade merevaatega. Pisike aga puhas ja korraliku vetsu ning dushiga, lisaks külmik ning lisatasu eest seif. Toa wifi eest maksime 9 euri, Fuajees ja baarides on see tasuta ja täitsa normaalse kiirusega.

Kerged joogid baaris

Oma „kõik hinnas“ eeliste kasutamist alustasime baarist, mina krabasin õlle, tütrele valge vein. Istusime basseini lähedal laua ääres ja surfasime netis. Baarid olid lahti vaheldumisi, pidime ajaga kaasa liikuma kuni kell seitse avati resto õhtusöögiks. Eelnevate internetist loetud arvustuste põhjal olin veidi mures, aga nagu peagi selgus polnud põhjust. Valik polnud tõepoolest sellel tasemel, mis 5 tärni hotellides kuid nii salatid kui soolane toit väga maitsvad. Eraldi peab välja tooma oliive ja mereandidest soojasid toitusid. Kartulisalat ainus, mida enam ei võtaks, mitte et paha, aga Eesti oma vastab rohkem minu maitsele. Magustoidud esinesid ehk kõige nõrgemalt, vaid kaks kooki, mõlemad keskpärased. Masinaga tehtud filtrikohv polnud suurem asi, üllatav sest üldiselt lugesin kiitvaid hinnanguid Kreeka kohvi kohta. Greibimahl oli väga hea, õuna oma nii magus, et tütar selle jägri jättis. Mis parata, eks laps peab siis veini toidu kõrvale jooma, sest see oli küll hea.

Õhtusöök, esimene käik ;)

Kere sai igal juhul täis pugitud. Istusime mõnda aega restos ja surfasime netis aga tütar lasi jalga kui eemal paar tüüpi suitsetama hakkas. Mind suitsuhais ei sega suurt, meie naispere seevastu lausa allergiline tubakakärsa vastu. Plika suundus tuppa, mina lõpetasin oma kokteili ja istusin edasi, sest peagi pidi Battlefield V avaüritust üle neti live näidatama. Paraku selgus peale kolmandat õlut, et olin tunnikese segi ajanud, üheteistkümneni ei viitsinud oodata ja kobisin tuppa. Peab magama keerama, sest hommikueine algab 7:30, puhkust ei saa ju raisku lasta minna – ok nalja tegin, mis puhkus see oleks kui ei saaks sisse magada.

Meie tuba seal heledamas majas keskel otse basseini kohal

Niitmine, rattasõit, kino, reisuettevalmistused.

Esmaspäev

Tütrega suvilasse niitma ja järjekordset koormat halgusid peale laduma. Plikad on mõlemad suuremast peast sääskede suhtes kole hellikuks muutunud. Niuksus, et hammustavad. Minu vastus: “So what, see ongi nende ülesane elus püsimiseks“, teda eriti ei lohutanud. Lõppkokkuvõttes pildusin halge riidast hunnikusse, tema ladus kärusse, vedas auto juurde ja ladus autosse. Vahepeal õnnestus kolmandik krunti niita kah. Paraku läks lõpupoole raskeks, sest vikati teritamise kunsti pole ma ära õppinud. Viimane ots sarnanes rohkem kaikaga rohu mahapeksmisele. Pean ikka laskma isal teritamise keerulise kunsti selgeks õpetada, et põlised oskused kaduma ei läheks.

Õhtul tegime esimese klassi pinginaabriga 49 kildise rattaringi lääne pool Tallinna. Pääsküla, Tabasalu, Vääna-Jõesuu, Naage, Vatsla, Pääsküla. Algul oli raskevõitu vaatamata allamäge sõidule, hiljem tõstsin veidi sadulat ja läks kergemaks. Kummid olid liiga pehmed, ainult minimaalse 50 psi peale pumbatud, järgmine kord tuleb ettenähtud 75 sisse lüüa. Pärastpoole saime sauna, mis minu maitsele liiga kuumaks köetud. 100 kraadist ma enam ei naudi, pigem kannatan nats aega välja enne kui põgenen külma dushi alla. Koju jõudsin rampväsinuna alles keskööks.

Apollo kino ees, osutamas Deadpool plakatile

Teisipäev

Tütrega kinos Deadpool 2 vaatamas. Pole vähemalt 10 aastat kinos käinud, Eestis esimest korda vabariigi ajal sihukest asutust külastamas. Mustamäe keskuse Apollo kino jättis hea mulje. Ikka täiesti teine ajastu kui 80'tega võrrelda. Mõnusad pehmed istmed, omad jäätised ja joogid kaasas. Varase seansi tõttu saal täiesti tühi, hea kui koos meiega 10 inimest vaatamas. Film ise paroodia igasugu superkangelaste teemal. Minu jaoks jäi kaugeks, kuna ilmselt eeldab mingeid eelteadmisi, mis mul totaalselt puuduvad. Efektid olid muidugi ägedad ja aeg-ajalt visati ka niisama head kildu. Samas ei eelmist ega ka järgmist osa ei viitsiks vaatama minna. Müstika miks see Ameerikas alla 18 keelatud.

Ülejäänud osa päevast kulutasin suures osas närvesöövale reisuasjaajamisele. Tülikaimaks osutus autolaenutuse korraldamine, mis lõpuks jäigi katki kui avastasin, et Canada juhilube Kreekas ei tunnistata, peavad olema rahvusvahelised. Iseenesest kole kahju, hullult mõnus oleks olnud, sest väikest automaatkäigukastiga Nissan Micrat pakuti alla 10 euri päev. Küllap oleksin koha peal saanud tüübid ära rääkida aga kaasa avastas veebilehe, kus canadalased kurtsid, et vahelejäämise korral maksad sadadesse euridesse ulatuvat trahvi ja võidakse isegi kongi pista. Blogi mõttes oleks päris põnev aga finantsiliselt kujuneks koormavaks.

Leidsin hoopis firma, mis pakkus lennujaamast hotelli vedamise teenust soodsalt alla 10 Canada dollari eest nina peale. Sellegi vormistamise käigus oli parasjagu asjatamist, sest krediitkaart ei läinud läbi, lõpuks pangakogemusega kaasa aitas hädast välja. Nüüd pole muud kui homme hommikul lennukile ja aidaa. Ilmaennustus paistab soodne, ainult esimestel päevadel liiga palav. Põhiline näitaja veetemperatuuri näol +23.3 meres. Järgmine postitus juba Rhodoselt, Türgi külje alt, kui ikka aega ja netiühendust jagub.

Nädalavahetuse tegemised.

Laupäev

Panime vanema tütre lennukile ja saatsime üle ookeani tööle. Tal oli firmas mingi segadus, nädala aja eest selgus, et ei peagi minema sel esmaspäeval vaid hoopis järgmisel kohale. Jama, sest oleks saanud olla meiega veel terve nädala. Samas võib nüüd kodus lõdvaks lasta ja mitte midagi teha peale koerte jalutamise, see kah väärt puhkus. 

Auto parkisime Ülemiste keskusesse, ostsime viimased maiused ja jäätised, viimased panime muidugi kohe nahka. Lennujaamas sujus väga libedalt, 22.2 kg kohver ei tekitanud mingeid küsimusi. Istusime veidi koos ja lasime lõpuks plika läbi turvavärava minema. Kahju kohe, justkui esimene vihje asjaolule, et puhkus ei kesta kogu suve.

Pealelõunal sõitsin suvilasse, et pilk peale visata, kuidas see talvele vastu pannud. Polnudki häda midagi kui välja arvata üks lagunenud trepiots ja katuseäär, mis alla sadanud. Rohi üsna lühike veel, ei ulatunudki üle põlve, niitmisega polnud mõtet jamama hakata. Õunapuud siin mere lähedal ja suht jahedas alles alustasid õitsemisega. Metsa all hakkas vaid üks uus kuivik silma. Vedasime aiatagusest riidast kolmkümmend aastat vanu halge autosse linnaelamise kaminapuudeks. Kunagi siia suvila tarbeks riita laotud, paraku ei sauna ega kaminat pole viimased paarkümmend aastat kasutatud. Auto igatahes sai akendeni kuivi lepahalgusid täis.

Pühapäev

Hommikul varakult sõbra kummipaadiga Tilgu sadamast veele. Siin on mõistliku 5eurise tasu eest võimalik otse kaldteele vuristada asju maha laadima ja hiljem auto sadama territooriumile jätta. Tegime pikema sõidu piki rannikut lääne poole kuni Pakri panga alla välja, saartele seekord ei läinudki. Pank on talve jooksul kõvasti vatti saanud kui eelmise aastaga võrrelda.

Vaatamata madalale veeseisule ei saanud neist kohtadest mööda, kus eelmine aasta isegi tormiga mööda liivakivi eendit ronitud. Eend ise pehmet kivi ja liivapuru täis varisenud, liiga pehme ning ebakindel peale astumiseks. Põnevaimaks leiuks rannikul oli suur lamba luukere.

Võtsime mõned õlled ja kerge eine, hulkusime ringi ning asusime tagasiteele. Ilm oli meresõiduks kogu aeg soodne, päike ja nõrk tuul. Vaid paar kilti tagus päris asjalikult vastu lühikest teravat lainetust nii, et pidi kõvasti reelinguköiest kinni hoidma. 

Koju sain suht hilja vaatamata varasele algusele. Oma osa ajast röövis muidugi paadi ja mootori peale ning maha laadimine. Rasked kolakad teised, iseäranis mootor. Paadi täispumpamise juures rakendas sõber ülimalt lihtsat ja efektiivset meetodit: Boschi lehepuhurit. Mõne minutiga oli terve paat pringilt täis ja hiljem sama siva tühjaks pumbatud kui otsik puhuri õhu sissevoolu avasse kinnitatud.