Friday, February 23, 2018

Töö otsingud ja Pokemon.

Tarkvara Inseneri definitsioon:
Keegi kes suudab täppisennustada küsitavate
teadmistega tüüpide ebakindlate andmete alusel.
Vanem tüdruk lõpetab kevadel ülikooli mehhaanika insenerina, millega seoses on päevakorda kerkinud päris töö otsimine. Viienda kursuse tudengid hakkavad juba sügisel ringi vaatama, tipptaibusid käivad ägedamad firmad ise noolimas. Sügisel ta sai niisama töömessil lobisemise peale kutse paarilt vingemalt firmalt vestlusele tulla, paraku valitud ei saanud. Väga ta neist kohtadest huvitatud polnud, sest firmad otsisid kandidaate tulevastele juhtivatele kohtadele. Plika sooviks pigem disaini ja probleemide lahendamise kallal oma ajusid ragistada. Hakkasin veidi juba muretsema, et näitab liiga vähe aktiivsust üles. Tavaliselt tuleb oma sadakond CV'd sisse saata, et kümnele vastus saada ja viie puhul vestluseni jõuda. Laps hakkas alles aasta algul CV'd kokku panema.

Aga millalgi enne aastavahetust tuli ükskord Pokemoni püüdmast ja teatas, et keegi teine Pokemonihull olla jutu sees tööd pakkunud. Nojah, MacDonaldsisse burgerit praadima või, mida muud sihukese harrastusega tegelejad saaks pakkuda. Mul jäi suu kinni vastuse peale, et hoopiski suurde arvutifirmasse, kus too mees uue loodava osakonna juhatajaks määratud ja otsib töötajaid. Ära aja jura naersin, aga tegelikult? Tuli välja, et tegelikult ka oli soovitanud tütrel oma CV sisse saata tarkvara inseneri ametikohale. Olin veendunud, et tegu niisama Pokemonide püüdmise käigus aetud segase jutuga, mida tõsiselt silmas ei peetud. Ei hakanud illusioone lõhkuma tõsiasjaga, et tarkvara inseneriks taolisse firmasse kandideerib lisaks computer science tudengitele kindlasti hulk kogemustega programmeerijaid ja insenere.

Totaalse üllatusena tuli mulle lapse teade, et ta on vestlusele kutsutud. No ju siis tüübil oli piinlik, et lubas ja otsustas lasta tütrel end terve osakonna ees lolliks teha, siis viisakam ära öelda. Samas ei saa salata, et pisuke lootusevõrse hakkas end mullast välja ajama. Vestlus olla päris hästi läinud, programmeerimise koha pealt suurt ei küsitud, sest tüdruk tunnistas kohe oma asjatundmatust aga mainis, et õpiks hea meelega. Sul saab kõvasti õppimist ees seisma vastati. Jutu sees oli ka rääkinud oma hobidest nagu karate, mäesuusatamine, ronimine, matkamine ja laskmine. IT inimesed enamasti nooremad ja suht aktiivsed, sihukesi stamp kõhnu kahvatuid taibuprillipapasid tegelt suurt pole. Nädal aega oli vaikus ja siis helistas personaliosakonna ülem küsides kas tüdruk on endiselt huvitatud. Kuuldes, et on küll ja vägagi, selgitas pikka ajakulu asjaoluga, et sellele ametikohale oli ka firmasiseselt hulk kandidaate olnud. Lisas, et otsus tehakse nädala jooksul. Ei teadnudki mis välja lugeda, kui helistati siis ehk päris kõrvale polnud lükatud.

Kulus närvesööv nädal, siis teinegi - vaikus. Pakkusin välja, et võiks neile saata maili küsimusega kuidas seis on. Tütre arust polnud mõtet, selgelt oli lubatud nädalaga teada anda. Nojah ju siis on sellega kööga, viisakuse mõttes saatis lühikese maili tänades, et teda oli üldse kaalumisele võetud. Vastuseks helistas osakonna ülemus küsides miks tüdruk pole firma veebilehel ametliku tööpakkumise vormi täitnud, see oli vist suure tuhinaga meelest läinud. Küsis veel üle, kuidas Pokemoniga läheb. Kuuldes, et juba järgmine level käes mühatas: "Sellise pühendumusega inimesi on meile vaja". Mida see siis veel tähendas, oli mingi teine pakkumine, ei saanud me mõhkugi aru, plika ei julgenud küsida kah. Olin tööl kui tuli tütrelt kõne, raske seletada aga enne vastu võtmist sain aru, et töö asjus ja positiivsete uudistega. Nojah, personaliülem olla helistanud küsides millal tüdruk saab alustada.

Muidugi oleks tahtnud suve vabaks aga selge, et sihukese pakkumisega ei hakka kauplema. Tütar küsis juunit, paraku selgus, et nad tahavad teda juba mai lõpus näha. Eile tulid ametlikud dokumendid alla kirjutamiseks ja oligi asi tehtud. Palga koha pealt meeldiv üllatus, samas firma on selline, kellel vähem ei sobi maksta. Puhkust on kolm nädalat pluss veel kaks nädalat, mille alla ilmselt jõuluaeg ja riigipühad loetakse, kokku siis viis. Ametikoha töökohustused tekitasid minus veits hämmingut - riistvara ja tarkvara testimine, programmide vigade analüüs, klientide erivajaduste jaoks tarkvara kohaldamine. Minu küsimusele: "Kas sa neid programme tunned, mida pead analüüsima hakkama ja programmeerijate apsakaid parandama" vastas plika külma kõhuga: "Eks ma siis õpin". Nooruse uljus ja enesekindlus on tore asi küll. Alloleva graafiku selgituseks pean lisama, et bakast ülikoolilõpetajat tavaliselt "Tarkvara Inseneri" ametikohale ei võeta ja algaja palk on loomulikult alla keskmise.
Graafik üleüldine - 10 aastase staazhiga tarkvara inseneri sissetulek,
mis kujutab endast palga, preemia ja firma kasumijagamise summat.
Sinine osa muutub palju laiemaks sõltuvalt kogemusest, asukohast,
ametinimetusest, konkreetsest tööülesandest, firmast, ... jne

Minu jaoks on täielik müstika, miks mehhaanikainsenerist neiu sai tööle kohale kuhu kandideeris hulk kogemustega programmeerijaid ja insenere nii firma seest kui ka väljastpoolt. Kui uurisin palju neil kursusel juba tööd saanud sain umbmäärase vastuse, et mõned. Googeldades selgus, et kuu aega enne ülikooli lõpetamist on umbes 20% tudengitest töö olemas. Kõige põhjal otsustades jääb vaid üle piinlikkusega tunnistada, et õnn on elus tähtsam kui teadmised, samas päris ilma viimasteta kah ei saa läbi isegi lotovõitja. Takkajärgi tekkis huvi kuidas üldse tööturu seis on, eriti just ülikoolilõpetajate ja insenerialal. Tulemus oli nii ootamatu, et sellest pean terve eraldi postituse kirjutama.

Sunday, February 18, 2018

FBI Venemaa tegevusest presidendivalimistel

Reedel avalikustas FBI eeluurimise tulemused 37 leheküljelises dokumendis äärmiselt poliitiliselt korrektses vormis, uurimine ise käib täies mahus edasi. BBC tegi kokkuvõtte tähtsamatest momentidest, mida alljärgnevas refereerin.



1. Mitmed USA elanikena esinevad kahtlusalused, kes ei avalikustanud enda sidemeid Vene valitsusega olid ühenduses Trumpi presidendikampaania liikmetega. Kas ja kui palju Trumpi meeskonna liikmed teadsid kahtlusaluste vene sidemetest on jätkuva uurimise all.

2. Agentide tegevus oli suunatud Clintoni vastu ja Trumpi toetuseks. Lisaks otsestele rünnakutele Clintoni vastu tehti maha ka Trumpi vabariiklastest konkurente Cruzi ja Rubiot ning toetati Clintoni konkurenti Sandersit.

3. Mitmete kahtlusaluste käitumist võib vaadelda kui otseselt Vene huvides spioonaazhi.

4. Vastavalt USA seadusandlusele sooritasid mitmed kahtlusalused riigivastaseid kuritegusid.

5. Kahtlusalused suhtlesid USA organisatsioonidega saades neilt infot kuhu suunata jõupingutusi, et tegevus oleks kõige efektiivsem.

6. Kahtlusalustel oli nimekiri rohkem kui sajast USA kodanikust kellena nad esinesid juhtimaks ja kontrollimaks värbamistegevust.

7. Tegevus ei lõppenud valimistega, poliitiliste meeleavalduste organiseerimine jätkus. Põhitähelepanu lähitulevikus on suunatud 2018 aasta kongressi vahevalimistele.

Vene välisminister muidugi nimetas uurimist lobaks. Paraku on vaatamata Trumpi enda tõrjuvale hoiakule kõigil lääne demokraatiatel selge, et tänapäevases infoühiskonnas on üheks suurimaks ohuks vabale maailmale just Venemaa osav propaganda ja meediakasutus, mida võimalusel ja vajadusel ka jõuga toetatakse. Õnneks on vaatamata ärplemisele venkudel jõudu liiga vähe, et nad julgeks miskit tõsisemat ette võtta. USA on kõigele vaatamata suurvõim, Euroopa on küll lõhestunud aga tõsise välise ohu korral ühendavad ka nemad oma jõud. Kokkuvõttes on suurimaks ohuks siiski mingi loll eksimus konfliktipiirkondades nagu hiljuti Süürias, kus erinevail andmetel kümneid või lausa sajad venelased USA pommitajate läbi hukka said.

Numeroloogia ja ralli

Käisime reedel Hiina restos kaasa sünnat tähistamas ja järsku tuli silmi ette huvitavaid numbriteemalisi asjaolusid. Ilmselgelt on inimesel igav kui ta oma ajaga muud ei oska teha kui mõelda milliseid põnevaid kombinatsioone numbritest saab moodustada. Selge, et suvalistest numbrikombinatsioonidest annab soovi korral igasugu maagilisi tähendusi välja imeda, seda teed ei viitsinud minna. Mind lihtsalt paelusid momendil inimestest pereliikmete vanusega seotud numbrid. Kaasaga mõlemad omame vanust mille kõik numbrid väljendavad koolilapse "väga head" tulemust. Lapsed seevastu saavad kahe peale kolm "mitterahuldavat", kolm sellepärast et null pole teatavasti number :D Omaette irooniline kuna mõlemate koolitulemused väljendavad pigem vastupidist. Lisaks võib 5 ja 2 vaadata vertikaalpeegelduses vägagi sarnase numbrina.

Meie lemmik hiina "resto" Mandariin on õige kalliks läinud. Reedese õhtusöögi eest tuli nelja peale pea kaks sotti välja laduda. Nostalgiliselt meenutasin igaveseks kadunud aega kui lõunasöök maksis 6.99 CAD ehk 5 euri nina peale. Võisime endale sellist laristamist lubada kuna ei käi eriti tihti väljas söömas ja paar lubatud restokäiku oleme edasi lükanud. Lisaks sai ühe hooga tähistatud laste võimalikku edu tööturule sisenemisel. Vanem plika ootab ametlikku tööpakkumist, nooremale oli õpetaja ligi astunud küsides kas tahaks suvel ühes suures firmas kätt proovida. Andis emaili aadressi kuhu oma CV sisse saata. Kui kõik kenasti läheb pühitsesime ühe hooga justkui tüdrukute päriselt täiskasvanuks saamist. Toit oli maitsev nagu ikka, pugisime head-paremat kered täis.

Ott Tänaku kabiinis Rootsi Ralli testimisel.

Nädalavahetusel toimus Rootsi ralli, mis mulle palju enam huvi pakkus kui olümpiamängud. Ülemisel videol on hästi näha kuidas ralli juhi vaatevinklist välja näeb ja milliste kiirustega kurve võetakse. Kahjuks oli lõpptulemus vaid veidi parem kui seni eestlaste saavutatud parim koht olümpial. Sellega ei taha ma väljendada rahulolematust meie olümpialaste vastu, peale Sildaru välja langemist oleks medali saamine ükskõik millisel alal sulaselge ime olnud. Ott Tänak seevastu Rootsi ralli üks võitjasoosikuid, paraku nullisid nii ilm, teeolud kui ebaõnn head sansud. Vaatamata õige mitmele katsevõidule ja hea kiiruse näitamisele ei õnnestunud isegi viimasel punktikatsel suurt miskit päästa. Kolm punkti potensiaalse 30 asemel Rootsi rallilt võib julgelt nimetada sügavaks pettumuseks, mees langes üldarvestuses teiselt kohalt viiendaks. Samas ralli juba on selline, loodetavasti on enamus aasta ebaõnne selja taha jäänud.
 Evensi vallisõit ja Tänaku Meeke kokkupõrge, mis röövis viimased võimalused viisakaks tulemuseks

Thursday, February 15, 2018

Jalutuskäigud koertega

Kutsadega on saanud pea iga päev pargis käia kui ilm vähegi lubab. Elukad juba teavad, ja ootavad mind kannatamatult koju. Uksest välja saades tormavad korraks aeda kontrollimaks, ega ometi mõni jultunud orav pole nende territooriumile ära eksinud. Uudishimu ja põiekas rahuldatud jooksevad otsejoones auto juurde. Muudel aastaaegadel käime jala aga praeguse soolalödiga ei taha koerte käppasid piinata, sõidame autoga kilomeetri jõeäärse pargini.

Mõistatuslik jäljerada jõejääl
Laupäeval oli kaasa kah fotokaga kampas. Ilm nii jahe ja patarei mu moblal tühi, et sain vaid paar klõpsu tehtud enne kui telefon otsad andis. Pirakad jääpangad on ikka kaldal, need ei sula enne kevadet, osa ju paarkümmend senti paksud. Eelmine nädal nägin koiotti, üllatavalt suur teine, keskmisest hundikast julgelt pirakam. Pilti ei jõudnud kahjuks teha. Koerad hoidsid minu ligi aga metsloom ei teinud meist väljagi, sörkis rahulikul ja enesekindlal sammul otse üle tee, vaid korraks viskas pilgu peale. Jõejääl nägin huvitavat jäljerada: tuleb veest ja läheb vette. Ei tea kellele küll kuuluda võiks, saarmas ehk. See aasta pole üldse parte, küllap käre külmalaine peletas lõunapoole.

Võõrustamine ja stiilinäiteid ;)

Pühapäev ja esmaspäev käisime suusatamas. Seekord polnud vaja hotellituba võtta sest kolmapäeval trennis avastasin, et üks meie klubi vanem ja staazhikam karateka on mäest paar kilti eemal asuvasse kuurortlinna Collingwoodi kolinud. Too kutsus mind külla, kui peaksin sinnapoole juhtuma. Numbreid vahetades mainisin, et äkki kasutangi tema pakkumist. Kanadas on raske aru saada, kas kutsutakse muuseas jutu sees viisakusest või võib tegelikult ka kohale ilmuda. Tüüp igatahes saatis mulle järgmine hommik SMS, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt.

OK, kuna meil oli kavas esmaspäev minna aga lumeolud tundusid soodsad mõtlesime, miks mitte teha sellisel juhul kahepäevast suusaretke. Saatsin vastuse küsides mis ta arvab, kui me astume pühapäeva õhtul nende juurde sisse. Kohe tuli vastus: olete oodatud, lisaks kirjeldus ööbimisolude kohta, mis superlahedad kostsid. Reedel oli mul kuuetunnine kahenädalase koolituse "lõpueksam". Kolmveerand tundi peale algust olid kõik küsimused vastatud, andsin eksamilehed ära. Juhendaja ütles, et võin rahumeeli koju sõita, sest saan niikuinii terve päeva eest makstud. Naeris veel: oma "viga" et nii kiirelt eksamiga hakkama said.

Koduteel tekkis mõte vaba päev ära kasutada ning suusamäele põrutada. Mõeldud tehtud, poole kümneks oli hommikusöök söödud, asjad autos ja asusin teele. Uhasin suusatada kaheteistkümnest kaheksani, ehkki plaanis oli kuue ajal koju sõitma hakata. Aga just siis läks tunne super heaks, ja "veel paar" sõitu kujunes lõpuks paarikümneks. Pimedas valgustatud mäe eeliseks on hästi selged kontuurid ja vähem rahvast, tänu millele palju lihtsam ning kindlam kiirust arendada.

Laupäev sai niisama puhatud ja maha molutatud. Magasin poole päevani, käisime koertega jalutamas ja kõmmutasin arvuti taga vastaseid. Pühapäeva hommik oli aega maa ja ilm kuna meie soodushooajapileti kehtivus algab nädalavahetusel alles 3:30 peale lõunat. Sättisime rahulikult suusakraami valmis, ja panime autosse. Ilmaennustus küll hirmutas veidi: hommikuks lubatud jäävihm jõudis kohale just sel ajal kui hakkasime sõitma. Akna kraapisin esimestest piiskadest tekkinud jääkorrast puhtaks, panin soojenduse maksimumi ning asusime teele. Viie minuti pärast saime jäätavat paduvihma. Liiklusolud kujunesid pehmelt öeldes keeruliseks aga kuna normaalsed inimesed autoga sihukese ilmaga ei sõida, oli tee tühi. Kokkuvõttes kulus tavalisest vaid pool tundi rohkem mäele sõiduks, sedagi suures osas seoses teiste taga möödasõidu võimaluse ootamisele.
Mäel sadas hoopis lund ja seda õige tihedalt. Suusatasime kaheksani, rahvast oli üllatavalt palju. Helistasin sõbrale andmaks teada, et poole tunni pärast jõuame kohale. Maja leidsime lihtsalt üles, ehkki Google üritas valesse tänavaotsa juhatada. Elamine kujutas endast suurt kahekorruselist täiskeldriga uut maja. Meile oli "eraldatud" teine korrus kahe magamistoaga. Kui jäime nende küsimuse peale õhtusöögi osas vastusega veidi viivitama, lõi perepea munad peekoniga panni peale. Kõhud kenasti täis luristasime külakostiks toodud Tshehhi Pilsnerit ja lobisesime maast ning ilmast. Tüüp on põnevat elu elanud, enamuse noorusest töötanud sõjaväes, politseis ja üle maailma terrorismiga võitlevas eriüksuses. Osa võtnud operatsioonidest kõigil kontinentidel peale Austraalia ja Antarktika.

Magama kerisime alles keskööl, uni oli jube mõnus, põõnasin üheksani. Kuna peremees on elurõõmus ja täie tervise juures penskar, kel aega külalisi võõrustada, võttis meid hommikul vastu kohv ja röstsaiad. Tõepoolest toredad inimesed on meie karate peres. Suusamäel sadas kerget lund ehkki oli lubanud päikest. Mäel võeti keskpäeval võistlusnõlval väravad maha ja lubati ka tavakodanikke peale. Jube lahe oli sõita jäiseks pritsitud siledal nõlval kui suusakandid hoiavad nagu küüntega jääst kinni. Sai harjutada nii lühemaid kui pikemaid pöördeid. Jällegi kujunes kõige mõnusamaks õhtune suusatamine, kuidagi ei saanud mäelt ära. Peale lume silumist ei raatsinud isegi puhkepausi teha. Järgmine esmaspäev ehk jälle kui ilm vähegi lubab.

Sunday, February 11, 2018

Märg unenägu :)

Võiks arvata, et minu eas ja õnnelikus püsisuhtes sihukest asja ei juhtu, aga võta näpust. Pühapäeval sai mõnuga ja pikalt sisse magatud, mõni ime, sest öösel mängisin Battlefieldi kella üheni. Nagu hommikuse unega ikka: kui ärgata pole vaja, selgineb teadvus momendiks ja mõistes, et pühapäev, uinud uuesti õnnelikult silmi avamata. Sellises olukorras on uni ja tegelikkus veidi sassis omavahel, sihuke poolune poolärkvel olek. Mitu und sai järjest vaadatud. Viimane jäi õige eredalt meelde.

Istun kusagil rannas oma keskaaegse unistuste tüdrukuga. Lobiseme ja tunnen end sama kohmetult ning ärevil nagu tollal kui oled teismelisena armunud, ega tea mida julgeks või tohiks tüdrukuga ette võtta. Vaatan mere poole kui tunnen, et ta paneb oma sooja põse minu põse vastu. Ooo... milline paradiislik õnnetunne voogas läbi, silmad kissis naudin seda julgemata pead tema poole pöörata. Ja siis tunnen mõningase üllatusega kuidas tüdruk näksib mind kõrvast ja asub seda limpsima. Keeran veidi tema poole hakates huultega vastu põske nahistama, nii hea on olla nagu ainult unes või armunudteismelisel võimalik.

Mõnus soe karvane põsk, ... , eee, mis mõttes hakkab teadvus selginema. Uni on nii lahe, et kuidagi ei taha ärgata aga enne veel kui silmad avan mõistan milles asi: kutsikas on roninud voodisse ja limpsib mu kõrva. Reaalsus lööb jalaga kõhtu: Ei mingit randa ega poolpaljast tüdrukut, aeg koerad õue lumisesse aeda pissile lasta. Kõigele vaatamata olen kutsikale tänulik, et lasi mul veelkord kogeda mis tunne oli teismelisena armunud olla!

Tuesday, February 6, 2018

Raske Pistrik teel orbiidile

Tükk aega pole nii põnevil olnud kui täna "Falcon Heavy" starti vaadates. Sihuke või isegi ägedam tunne oli ilmselt eelneval põlvkonnal, kui nad esimese Sputniku lendu, Apollode starte ja inimese Kuu peale jõudmist hinge kinni pidades vaatasid. Vahepeal koos suure võistlusmomendi kadumisega USA ja NL vahel kadus ka huvi. Absoluutne enamus kosmoselaevu saadeti vaid maakera lähedasele orbiidile. Loodetavasti on tänane äärmiselt edukas katselend uue kosmosevallutamise ajastu algmomendiks. Selle lennu tohutu tähtsus seisneb eelkõige abirakettide taaskasutamisvõimaluses, mis orbiidile viidava kilogrammi hinda oluliselt langetab. Tegu oli ka ajaloo võimsaima raketiga.

Pean tunnistama, et olin õige skeptiline kui ameeriklased paarikümne aasta eest otsustasid anda seni NASA hallata olnud kosmoselendude planeerimise ja ehitamise erakätesse. Ei kujutanud ette, et erakapital julgeks panustada sellise riski ja suht ebamäärase tuluga ettevõtmisse, mis eeldab tohutuid summasid. Paraku jääb mulje, et vaatamata teatud tagasilöökidele on erakapitalil põhinev kosmoseajastu eelkõige ameeriklaste juhtimisel edukalt hoo üles võtnud. Täna saadeti Päikese ümber asuvale Marsi ja Maa elliptilisele orbiidile lisaks inimkonna põhilisi teadmisi sisaldavale äärmiselt vastupidavale mäluseadmele ka igasugu muud nänni ja isegi elektriauto koos nukust juhiga. Eelduste kohaselt peaks orbiit stabiilsena püsima ligi miljard aastat. Seega oleks tegu ajakapsliga meie tsivilisatsioonist juhul kui maakera kogu kupatusega põhjalikult untsu keerame. Nojah, eraettevõte võib teha mis iganes omanikul pähe tuleb. SpaceX ei soovinud millegi tõsisemaga riskida, sest tegu siiski esimese katselennuga, nad ise pakkusid õnnestumise protsendiks umbes 50/50.



Falcon Heavy õnnestunud start

Kui nüüd kainemalt mõelda siis tegelikult ju mingit otsest vajadust Marsile või isegi Kuule lennata pole, rääkimata inimeste sinna saatmisest. Marsi koloniseerimine, kui see peaks kunagi juhtuma on siiski optimistlikuimate eelduste kohaselt kümnete tuhandete aastate kaugusel. Palju lihtsam ja odavam oleks meie oma planeedil kord majja lüüa, alustades inimkonna arvukuse piiramise ja taastumatute ressursside raiskamise vähendamisega rääkimata elukeskonna hävitamise pidurdamisest. Kui me ei suuda maakera elukõlbulikuna hoida, miks peaksime suutma seda teha Marsil, kus tingimused mõõtmatult raskemad.



Esimese astme abirakettide maandumine

Lõpetuseks ei saa salata, et tegelikult olen ka mina loogika vastaselt vaimustatud teaduse ja tehnika saavutustest, mille üheks eredamaks näiteks käesoleva raketi õnnestunud start. Kui antaks valida kas likvideerida nälg ja parandada oluliselt tervishoidu maailmas või selle raha eest inimene Marsile saata hääletaksin iga kell viimase poolt. Lihtsalt nii äge oleks näha sündmusi, millest seni vaid ulmekates võib lugeda. Pealegi on inimesi niikuinii liiga palju, et ökosüsteem meid jätkusuutlikult suudaks välja kannatada.

Monday, February 5, 2018

Viimane teekond

Viimane teekond Valhallasse :D
Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu seista ja andsin alla oma sõltuvuse deemonile, mis mind mäele meelitas. Lugesin kellegi blogist kuidas pisikesed sõltuvust tekitavad ja hoidvad deemonid inimese sees pidavat pesitsema. Jutt oli küll suitsetamisest aga ma pean tunnistama et nii mõnigi moment tuli tuttav ette kui seda minu mäesuusatamise harrastusega võrrelda. Nii hulluks just asi ei lähe, et käed värisema hakkavad kui mäele ei saa, aga mõtlen tõepoolest päris tihti suusatamise peale ja näen isegi unes. Mis kõige hullem, olen suutnud terve perekonna "hukatuse" teele viia, lastele andsin suusapisikut maitsta juba nelja, viie aastastena. Mõistsin et asi hull kui tollal kuuene laps hakkas mäel nutma kuuldes, et mul plaanis veidi varem koju minna. Andsin alla, suusatasime kümnest hommikul kümneni hilisõhtul nagu tavaliselt. Lapsed on lootusetult lumepisikust nakatunud, vaid kaasa seoses kerge jalavigastusega paar aastat suusatamisest eemal olnud.

Soojalt sissepakitud sõpruskond tõstukitoolil teel tippu
Suusatamise alla maetud raha peale ma ei julge isegi mõelda. Summad on kindlasti suuremad, kui ükski inimene jõuaks suitsudele või kärakale kulutada. Ainult kasiinosõltuvus suudaks seda ületada. Varustus, spets riietus, hotellid, reisikulud, liftipiletid, palgata puhkus, ... jne ...  Täna just panin kinni hotelli neljaks päevaks Mont Tremblandis, krediitkaart niuksus kui selle andmeid reisuagendile ette lugesin. Vaene plastikutükk ei teagi veel, et suusapiletid alles ootavad välja ostmist. Kui käin külma ilmaga koeri jalutamas imestan ise ka, et ainult hull inimene oleks sihukese ilmaga vabatahtlikult väljas tuisu käes. Samas mäel läheb jahedus esimese laskumisega üle ja ei saa arugi kui paar tundi ilma vaheta üles alla uhatud.

Lõpetuseks tulen tagasi pealkirja juurde. Nimelt oli seekord mäel kohati paks udu ja tõstukiga üles sõites jäi mulje nagu viiks toolid otseteed taevasse Odini juurde. Just sellisena sooviks ma enda viimast teekonda Valhallasse näha: "Tõstukiga läbi pilvede konjakipläsku põues kõrgeima mäe tippu". Viikingite arusaamist maailma lõpust meeldiks mulle sutsu teistmoodi ette kujutada kui nemad sellest aru said. Võitlemise asemel kihutaks terve päeva mägedest alla, peo pidamise osa vastu muidugi pole midagi. Õhtuks annavad kõik otsad, et järgmine hommik ärgata ja uuesti otsast alustada. Põhjamaa sõdalastel oli ikka igavene äge usk, sihukest religiooni võiks kas või pulli ja kiusu pärast tunnistada.

Saturday, February 3, 2018

Raisatud keskiga :P

Mängustatistikat vaadates meenub paratamatult Mark Twaini ütlus: "A proficiency at billiards is a sign of a misspent youth" - "Piljardimängu oskus vihjab raisatud noorusele". Õnneks minu nooruses piirdus arvutimängude tase "pongiga" 13 tollisel mustvalgel ekraanil, muidu oleksin kardetavasti sõltlaseks muutunud. Praeguses eas klaviatuuri taga teismeliste kiusamist võiks vist vaadata kui teatavat laadi psühholoogilist kõrvalekallet. Samas võrreldes börsil mängimise või kärakaga liialdamisega on tegu tühise pahega. Mulle pakub eelkõige pinget vastaste ülekavaldamine igasugu lõksudesse meelitamise, ootamatute manöövrite ja relvade valikutega. Puhas suures mahus nottimine pole pooltki nii põnev, seetõttu on ka killide arv suhteliselt madal kuna enamus aega kulutan ettevalmistuse ja maastikul liikumise peale.

Seoses koolitusel käimisega ja muidugi üleüldise laiskusega on ohtralt vaba aega üle jäänud. Mille muu kui koertega looduses jalutamise ning arvutimänguga seda sisustada. Igatahes kuna neljapäeva ja reede õhtul karate trenni polnud sai pea seitse tundi klaviatuuri ja ekraani taga istudes virtuaalselt vastaseid teise ilma saadetud. Harjutamine teeb meistriks nagu öeldakse, üheski mängus ei jäänud ma K/D (Tapa ja tapetud saamise suhe) numbris alla ühe. Paaris kategoorias (nagu näiteks külmrelva kasutamine) olen jõudnud maailma mastaabis esimesse liigasse ehk tipmise 3% hulka. Üleüldise mängu taseme poolest olen hea keskmik, aga mis kõige tähtsam, naudin täiega. Mängude vahepeal teen mõned kiired kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused ning toon järgmise õlle. Selline võikski üks täisväärtuslik elu olla :D



Battlefield 4 tuli välja 29 oktoobril 2013 kuid on endiselt populaarne paljude realistlikumat sorti tänapäevase sõjamängu harrastajate juures. Tegu mänguga, mis väga hästi tabanud tasakaalu "realismi" ja mängitavuse vahel muutmaks seda populaarseks mängurite maailmas. Arma on liiga realistlik ja seega aeglane enamikele, kaasa arvatud mina. Mängisin mõned korrad aga ei viitsi käia läbi planeerimise osast ja pikast kohale jalutamisest, aktiivne mänguline pool lühike ning suht staatiline. CoD pöörab põhitähelepanu jalaväe lahingule olles minu maitsele liiga kiiret reaktsiooni nõudev. Overwatch, mida mu noorem plika mängib, on teine äärmus, sealsed karakterid, tegevus ja relvad puhas muinasjutumaailm. Battlefieldi seeria järgmised väljalasked "Hardline" ja "Battlefield1" ei meeldinud mulle kumbki. Viimane on isegi olemas, aga mängisin teda vaid beeta versioonis. Loodetavasti järgmine Battlefield tuleb modernsemate relvadega.

Koolitusel

Paistab, et viimasel ajal ongi pensieelikutel moodi läinud uuesti koolis käima hakata. Õige mitmed blogistajad, keda jälgin, kirjutavad igasugu kursustel või lausa ümberõppel käimisest. Tõele au andes ei usu ma eriti võimalusse, et pealt 50'ne suudaks tööturul täitsa uuel alal konkureerida noortega. Samas hobina on uute asjade õppimine igati tervitatav nähtus. Väidetavalt pidi ajule koormuse andmine ja uute oskuste omandamine olema parimaks arstimiks dementsuse vastu. Eakamad rõhutavad kogemuse peale ja teataval määral on neil õigus, samas järjest kiiremini muutuvas maailmas on olulisem võimalikult kiire uue info omandamine ja uue tehnoloogia tundmine.

Minu koolitus on seoses riigifirmas töötamisele sihuke sulepeast väljaimetud ettevõtmine. Mingit otsest vajadust pole, aga kuna limiit on antud tuleb koolitusele ette nähtud raha ka ära kulutada. Esimene nädal, mis kulus klassiruumis teooria õppimisele on möödas. Selle põhjal sai teha õige mitu huvitavat järeldust. Esiteks muidugi arusaamine, et keskmine tehnilise haridusega tüüp pole just eriti terav pliiats, vähemalt meie firmas. Keskkooli elektri, hüdraulika ja mehhaanika põhialustest pole neil suurt miskit meelde jäänud. Ma pole ise sellega õieti tegelenud koolist saati, kuid lihtne matemaatika ja algteadmised on siiski ajusopis säilinud. Reedese eksami (58 punkti 60'st) oleksin ka ilma nädalat kursustel käimata edukalt sooritanud. Kas tõepoolest on võimalik, et kooliajal õpitud füüsika võib nii põhjalikult ununeda ehkki kogu meie ümbritev maailm sellel põhineb.

Iseenesest on kursustel käimine päris mõnus. Kohale lähen tund aega hiljem ja vabaks saame varem kui tavalisel tööpäeval. Mõningate uute teadmiste omandamine on lausa nauditav tegevus. Omaette kahju, et omal ajal ülikoolis käies polnud erilist entusiasmi ja huvi õppimise vastu. Põhitähelepanu sai tol ajal pööratud pidutsemisele ja lõbutsemisele. Kuna pea oli hea siis viisakate hinnete saavutamiseks piisas tühisest ajakulust. Takkajärgi tundub, et veidigi vaeva nähes oleks võinud oma erialal päris tubliks osutuda. Samas äkki ongi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele parem mu seni viljeletud filosoofia: "Tööd teen selleks ja just nii palju, et mõnusalt elada mitte ei ela selleks et töötada".

Järgmine nädal ootab ees praktiline osa, vaatame kuidas seal läheb. Kipun olema pigem teoreetik aga selles seltskonnas pole karta, et praktikas viimaste hulka jääks.