Talv, kutsa ja valimisreklaamid.

Pühapäeva hommikune talveidüll

Hakkasin seda postitust juba pühapäeva õhtul kirjutama, kui hullult kena talveilm Torontos. Päeval päiksepaistega tekkis tahtmine koertega parki jalutama minna, saab ehk ägedaid pilte ka. Paraku tekkis pisike probleem juba kiirel eelhädakäigul. Elukad pole harjunud nii kiire temperatuurimuutusega, käpad hakkasid külmetama. Seoses paksu lumikattega polnud meie tänavale veel jõutud soola puistata, jätsin vaevalise papude jalga panemise ära. Kutsad kepsutasid paarkümmend meetrit ja hakkasid siis vaheldumisi üht ja teist käppa üles tõstma. Proovisin neid meelitada kiirelt junni poetama. Suurem sai hakkama aga pisemal külmetasid tagumised käpad nii hullusti, et istus vaeseke tagumiku peale hange ja tõstis tagumised üles. Sihukeses asendis polnud muidugi loota, et kakahäda lahendatud saab. Loom keeldus üldse jalgu alla võtmast, pidin ta süles koduni tassima. -24C temperatuuriga polnud ilmselt mõtet parki minna koeri piinama, ausalt öeldes hakkas endal ka külm.

Päikesepaiste sädeleval valgel pinnal, lumi krudisemas saabaste all ... ma olen talveinimene. Hmm..., tegelikult on suvel ikka ka mõnus: õhtul aias istuda, netis surfata ja külma õlut libistada, grillida, matkamas käia, süstaga sõita, ... Kevad samuti tore tärkava roheluse ja esimeste tõeliselt soojade ilmadega, puhkuseootus. Sügisel jälle marja ja seenemets, igasugu valmivad aiasaadused, viimased rannaskäigud päikesekreemi pärast muretsemata, looduse värvide mäng ... Olen vist ikka iga aastaaja inimene, mitte ainult talve. Kunagi oli unistus kusagil soojamere saarel elada, kahtlustan et väga kiirelt hakkaks aastaaegade puudumist taga igatsema.

Kobrast peletamas

Õhtul kodus vaatasime Eesti telekast filmi aasta loomast. Nagu ikka kobib teleka sisselülitamise puhul meie kõrvale kushetile sõltuvusse langenud Sushi. Kui Koko on pildikasti või pigem plaadi suhtes täiesti ükskõikne, siis Sushi jälgib sügava huviga sattudes ärevusse igasugu loomade nägemise puhul. Eriti erutav muidugi kassiliste "tuppa" ilmumine, kutsik tormab verdtarretama paneva kurgupõhjast tuleva urinaga teleka juurde ja alustab tagajalgadel püsti kõrvulukustava lähimale kiisule suunatud haukumisega. Peremehe staatust demonstreerib ta ka kõigi teiste loomade ja mõnede ekraanile ilmuvate inimeste suhtes. Kobras sai oma jao, pole kahtlustki, et looduses oleks plehku pannud. Tegelikult on metsas meie kutsik palju tagasihoidlikum, eks ta aru saanud, et pildiplaadilt pole keegi veel tuppa hüpanud. Peaks ükskord pulli tegema ja mõne kassi teleka taha peitma 🐈

Just vaatasin erakondade valimisreklaame. Vaatasin ja hakkasin kartma: kui selliste videotega tõepoolest suudetakse valijaid kõnetada on Eesti olukord niru. Tee mis tahad, üks reklaam hullem kui teine: osa koduvideo tasemel tehnilise teostusega, teised jällegi õõvastavat infot jagamas. Kesikud lubavad kõigile rahasadu, lihtsalt unustavad ära, kust see raha peaks tulema, vaevalt isegi Kreml oleks nõus kinni maksma. Ilmselgelt mõtlemisvõimeta kodanikele suunatud, eks valimised näitavad palju neid on. EKRE muidugi teine populistlik ja hullult ülepingutav erakond, üksikud head ideed upuvad hirmutamise kampaaniasse. Sotsid üritavad näidata end kõigi esindajatena, liiga imalalt magus värk, no ei lähe peale. 

Isamaa rõhutab vana rasva peale, jah kunagi olite tegijad aga valimiskünnise ületamiseks parempoolsel tiival peaks midagi põrutavat välja pakkuma. Praeguses valitsuskoalitsoonis esinemisega on nad enda aktsiad ilmselt maha mänginud. Reformi reklaam oli üllatavalt nigel nii professionaalsuse kui sõnumi poolest, nagu Isamaa vanem vend, ei miskit uut. Vabaerakond ajas lihtsalt naerma. Eesti 200 oli minu arust kõige vähem nõrk, nii esitus kui sõnum 3-. Kurat, jäta või valimata. Selge vaid see, kelle poolt kindlasti ei hääleta: Kesikud, EKRE, Vabaerakond, Sotsid - ühtede puhul põhimõtted vastuvõetamatud, teiste puhul oleks tegu hääle maha viskamisega. Jajaa ma tean, et Isamaa puhul ilmselt kah hääl raisus, aga äkki saavad imekombel kriisist üle. Jama on paremtiiva killustatuses, vaatamata tõenäolisele absoluutsele ülekaalule ei pruugi see mandaatides avalduda.

Kui mingit kardinaalset muudatust ei toimu kujuneb selgeks võitjaks Kesk. Selles olukorras oleks parim võimalik valitsus momendil utoopilisena tunduv Reformi, Eesti 200, Isamaa ... jne ... koalitsioon. Keski ja Reformi koalitsioon poleks kah hull, mida küll Reform momendil välistab. Halvim võimalus Keskerakonna ainuvalitsus või nende koalitsioon EKRE'ga. Natuke vara muidugi valimistest rääkida, enne jõuab veel nats vett merre voolata.

Calvados, ronimine, lumi.

Talv - viimaks ometi, nagu tütar õnnelikult ohkas

Kallasin endale natu calvadost ja hakkasin blogistama. Tulin just ronimast, esimest korda üle pika aja oli õige lahe. Valisin radasid, mis liiga palju rippumist ei eeldanud. Soojenduseks ronisin hulga algajate omasid ja V0'e, patuga pooleks tegin ühe hullult tasakaalu eeldava v2 ära. Olen oma valuliku vasaku küünarnuki pärast pikalt oodanud, samas kaua sa ootad, pea pool aastat juba möödas, ronipapud lähevad veel hallitama. Ei teagi, miks paremaks ei lähe, õnneks halvemaks ka mitte. Karatel võib oma mõju olla, löögid panevad küünarliigesele kinnitunud kõõlusele pidevalt koormust. Üritan küll poole jõuga lüüa aga vahepeal läheb meelest ja siis annab kohe tunda. Kui parem küünarnukk ka hellaks läks otsustasin: pole vahet ja kobisin tütrega seinale. Boulderz klubis on sihuke tore diil, et poolteist tundi enne kinnipanemist saad poole hinnaga sisse. 10 euri tundub mulle õige soodne, momendil ei julge ja ei jõua niikuinii kauem seinal kõõluda. Kõrged altjulgestust eeldavad seinad tunduvad ägedamad kui madalal turnimine. Samas on proovimiseks ja algelise tehnika omamiseks esialgu mõnemeetrine sein parim lahendus. 

Calvadose juurde tagasi tulles: niipea kui nektar keelt puudutab tuleb noorus meelde. Täpsemalt keskkooli aeg kui sai sõpradega koos Remarque lugeda ja raamatust innustust saades kusagilt isegi vene ajal calvados välja võlutud. Nii me siis limpsisime calvadost ja lahendasime maailma probleeme: alates tüdrukutest ja lõpetades ufolaste ning maailmapoliitikaga. Aeg oli selline, et isegi teismelised poliitikas ja ajaloos asjatundjad, vähemalt enda arust. Sai ju kuulatud Ameerika Häält, vaadatud Soome telekat ja loetud keelatud kirjandust. Kõike seda ausalt arutada julgesime tol ajal vaid lähimas sõpruskonnas, mis minu puhul koosnes kolmest marurahvuslikult meelestatud noorukist. Mõlema sõbraga saame ikka veel iga aasta kokku ehkki elame kõik erinevates riikides. 

Massinal keris 140000 ette, peagi aeg pensile saata

Täna tuli lõpuks esimene asjalik lumi maha. Inimesed ümberringi hädaldavad aga mulle meeldib, isegi autoga sõita meeldib libedal teel. Hõreda liiklusega kohtades sunnin masina libisema ja kujutan ette, et sõidan rallit. No mitte päriselt aga tõepoolest on hoopis ägedam kui tuimalt liiklusummikus venida. Tüütuks teevad olukorra juhid, kes sõidustiili põhjal otsustades on elus ilmselt esimest korda lund näinud. Kulgevad kiirteel neljakümnega või linnatänaval seitsmekümnega. Ronimast tulles oli tee kõva valge lumega kaetud ja liiklus pea olematu, tegin tütrele veidi märvikõdi tema auto roolis olles külglibisemist demonstreerides. Homseks läheb nii külmaks, et suusatama vist ei kipu: tuule indeksiga pidavat õues alla kolmekümne miinuskraadi tunne olema. Lõpuks ometi päris talv. Isegi kutsad kaifivad lund, ainult papude kandmine ei istu, Koko peidab end ära kui kaasa papud välja võtab :D

Sportlik esmaspäev ja Briti jant

Blue Mountain esmaspäeval

Pühapäeva õhtul viskasin pilgu ilmateatele, mäel lubas mõni külmakraad ja vahelduvat pilvitust. Lumeolud olid 75 senti põhja all ning "Machine groomed". Äärmiselt mittemidagiütlev - masinaga üle käidud. Õnneks sai veebikaameralt vaadata, kaugelt tundus normaalne. Otsustasin hommikul minna ehkki teisi kaasatulijaid polnud. Õieti tegin, sest lumepind oli küll kõva aga täiesti sõidetav, suure kiirusega põrutas järsemalt kui tavaliselt. Plaanisin täiega uhada, et jõuaks õhtul ka karatesse. Pärastlõunal läks vähe ebamugavaks, läbi pilvede kumava ühtlase valgusega ei näe nõlva peenemat reljeefi suurel kiirusel. Igatahes panin hämaruse saabudes asjad kokku ja kihutasin koju. Kiirelt suusariided gi vastu vahetatud jõudsingi parajasti karatesse. 

Trenn juhtus olema tavalisest energiakulukam. Eriti teine tund kui harjutasime lähivõitlust ja maas maadlust. Varem mulle kui pikemat ja peenemat sorti tüübile sihuke lähikontaktis sudimine ei istunud aga nüüd vanemast peast täitsa meeldib. Eeldab jõudu, kiirust ja osavust, eks aastatega harjutamisega on tulnud kogemusi, mis aitavad kaasa. Olin ettevaatlik ja hoidsin küünarnukke, harjutame ju igasugu liigeste väänamisi ja murdmisi. Mõned sinikad ja marrastused korjasin üles, liigesed jäid kenasti terveks. Täna tööl tundsin ehmatusega, et jalal pükste hõõrdumisest punnike sügeleb. Kummaline kokkusattumus: mõlemal korral tuli uus punnvillide laine peale mäel käimist. Kus selle häda ots kui suusatamise vastu allergiliseks olen muutunud😜

Õhtul vaatasin järgi "Välisilma", Kadri Liik rääkis Brexitist. Tõepoolest ei suuda kuidagi uskuda, et üks maailma pikemaajalisi traditsioonilisi demokraatiaid on end sellisesse poliitilisse sopamülkasse osanud kukutada. Paistab, et parlamendis enamus ei taha EU'st lahkuda ehkki rahva referendum seda soovis. Nüüdseks kaks pool aastat hiljem on kõigi eelduste kohaselt enamik britte jõudnud arusaamisele, et tegelikult ikka võiks EU'sse jääda, samas mingit üldsust rahuldavat varianti pole. Kui isegi tehtaks uus referendum, mida järjest rohkem poliitikuid nõuab, lõhestaks see ühiskonna kardinaalselt. Pole vist mõistlik luua pretsedenti, et kui referendumi tulemus ei meeldi teeme uue. Usutavasti hakkaks Euroopa Liitu jäämise pooldajate võidu korral vastaspool täie õigusega kolmandat referendumit nõudma. Täna lükkaski parlament valitsuse lahkumispaketi tagasi. Opositsiooni liider kuulutas välja umbusaldusavalduse tänaseks. Segadus on nii suur, et keegi kurat ei oska ennustada, mis edasi saab.

Kui valitsust ei umbusaldata peab peaminister esmaspäevaks uue plaaniga välja tulema. Mingit erilist muutust võrreldes vana plaaniga pole ilmselt võimalik sisse tuua, sest esiteks kolm päeva on lihtsalt liiga lühike aeg kui võrrelda seni kulutatud kahe poole aastaga ja teiseks pole EU suuteline ega huvitatud mingeid järgiandmisi nii kiirelt tegema. Seega suure tõenäosusega kukub ka järgmise esmaspäeva plaan läbi. Sealt edasi 3 halba või veel halvemat võimalust:

1. Ilma leppeta Brittide lahkumine - ettekujuteldamatu jama mõlemale osapoolele.
2. 29 Märtsi tähtaja edasi lükkamine, et alustada läbirääkimisi täiesti uue leppe sõlmimiseks. Euroopa Liidus oleks seda raske läbi suruda, näeb välja kui järgiandmine brittidele.
3. Uus referendum, kus küsitakse kas britid tahavad lahkuda selle leppe alusel või ikkagi jääda Euroopa Liitu. Ei usu, et see valitsus toda teed valiks.

Kui valitsus kukub üritatakse moodustada 14 päeva jooksul uus valitsus, mis peab võitma usaldushääletuse. Kui ei suudeta uut valitsust moodustada või sellele avaldatakse umbusaldust tulevad uued valimised.

Samas jäävad uuele valitsusele täpselt samad probleemid ja samad võimalused nende lahendamiseks. Lihtsam oleks siiski üritada EU'ga uut lepet arutada või läbi viia uut referendumit. Uute valimistega läheb olukord hoopis segaseks, brittide lahkumise tähtaeg lükkub kindlalt edasi. Pange tähele: Londoni tänavatel võib hakata toimuma samasugune möll nagu hiljuti Pariisis.

Põnevad ajad, millest võib lastelastele rääkida, justkui vaataks reality showd!!!

Tavakodanike reaktsiooni annab edasi hästi kohapealse ajakirjaniku kirjeldus:

The reaction outside Parliament is something of a reflection of what’s going on in the Commons - a mixture of resignation, determination to fight on, glum faces and occasional jubilance.

A small gaggle with known links to far-right causes and groups sought to goad Remainers, who have been flying Union and EU flags all evening.

Their favourite chant was a recommendation of the area of anatomy where Remainers should stick their European stars flags. Cue police moving into position to keep them separated.

Mainstream Leavers were somewhat muted - unless they clearly supported exiting with No Deal - those I saw were pretty chipper at the prospect of leaving on 29 March.

But with Remainers also largely sombre, most people seemed to echo the question pouring out of the Commons: What on earth happens now?

Huatulco Needus 6 - Pere- ja Eriarsti külastus

Käsi aastavahetusel

09 Jan Teisipäev

Nüüd on jäänud pea kahenädalane vahe postitustele. Põhjuseks mitte asjaolu, et raskest haigusest vaevatuna poleks jaksanud klaviatuuril toksida, lihtsalt polnud suurt miskit lisada. Pildistasin edasi laikude arengut või pigem aeglast taandumist. Vaevumärgatavalt tumedamad laigud on jäänud kätele, vaid esialgsete kõrvetuste kohal selgepiirilisem ja veidi kõrgem nahapaksend. Jaanuari esimene nädalavahetus oli eriti lebo, hakkas igav ja mingi moment võtsin pähe ning helistasin oma perearstile. Eks uudishimu näris, lähen näitan ette, äkki oskab miskit öelda või isegi anda saatekirja spetsi juurde. Asjatu lootus, ehkki ka tema oli põnevil sellise ennenägematu tõve tunnistajaks olemisest. Paraku sain vaid moblalt pilte näidata kuna nahal raske midagi enam märgata. Palus, et saadaksin talle emailiga, haiguse kulu kirjelduse ja pildid, ta edastab tuttavale spetsile. Ma olevat nii hästi ja järjepidevalt pildistanud, et saab lausa õppematerjalina kasutada. Palusin mind kui esmapatsienti mitte unustada kui teadusele senitundmata tõve nimetamiseks läheb.

01Jan paar punnihakatist

03Jan Nahapaksend ja kestendus põlvel

10 Jan Kolmapäev

Täna tuli tööl kõne, millele ei jõudnud vastata. Hiljem kuulasin teadet: helistati tollest "Kiirreageerimise“ haiglast, mis pidi minuga ühendust võtma. Anti vastuvõtuaeg järgmiseks päevaks poole kolmeks. Kurat küll, enne ei tundnud keegi 2 nädalat huvi ja nüüd kui lööve sisuliselt kadunud, läks kole kiireks. Helistasin tagasi, üritades aega edasi lükata, paraku kõik kuus katset läks vastamismasinale, mille postkast umbes täis. Kaalusin, aga vist ikka lähen homme kohale, ehk spetsil siiski on mingi aimdus, mis mulle seal Mehhikos külge hakkas. Igaks juhuks kirjutasin haigusloo lühidalt üles ja trükkisin välja, võtan kaasa: vähem seletamist ja pole muret et mõni moment ununeks. Pilte võib moblast vaadata. Kuradima tehnoloogiliselt mahajäänud on see värk siin, saatelehel telefoni ja faxi number aga email või veebilehe aadress puudub. Oleksin ju saanud neile emailile kogu infi ette saata. No vaatame kas homme mind üllatatakse või tulen sama targalt tagasi.

09Jan Käsi pea normaalne

11 Jan, Neljapäev

Nagu võis arvata, polnud ka spetsidest tolku. Läksin veel pool tundi varem töölt ära, et ikka ilusti jõuaks vastuvõtule. Sain nii vara kohale, et viisin auto Walmarti tasuta parklasse. Ei tahtnud haigla juures hingehinda plekkida. Muidugi pidin ootama, alles pool tundi oma ajast hiljem sain suht õnnetus olukorras arsti vastuvõtu kabinetti. Rääkisin lööbest ja andsin üle väljatrükitud haigusloo, mis arstile sügavat muljet avaldas. Väga harva saab nii hästi ettevalmistunud patsienti näha. Näitasin käed ja jala ette, paraku polnud enam suurt miskit vaadata mida ka arst tõdes. Ainult vasakul jalal esialgse punnvilli kohal ja jalalabal tumelillakad plekid järgi. Jalalabal tundus isegi veidi suurem kui enne, ilmselt siiski minu ettekujutus.

09Jan Vaevumärgatavad plekid säärel

Praeguse olukorra ja piltide põhjal raske diagnoosi panna, laborisse analüüsi jaoks pole midagi võtta. Arst arvas, et kui lööve peaks uuesti välja lööma saame loodetavasti laborianalüüsiga kindlaks teha, millega tegu. Vastasin: loodetavasti siiski pole mul põhjust laborit külastada, ehkki saan aru kui põnevil te olete uut tõbe avastama. Uurisin ka võimalust, et tegu mingi parasiidi või seenhaigusega. Tohtri arvates ei peaks muretsema. Samas jäi hinge närima kahtlus, et tegelt pole tal aimugi, lihtsalt tahtis rahustada. Lahkudes rõhutas arst, et kui lööve peaks uuesti välja lööma, tuleksin kohe ilma aega kinni panemata kohale. Kokkuvõttes ei saanud ma tuhkagi targemaks aga vähemalt lööbest ainult udused jäljed järgi.

Endale tundub, et see jääb saaga viimaseks postituseks ... ... ... loodetavasti 😫

14Jan, Pühap, 20:52

Huatulco Needus 5 - Parasiidid, putukad, seened, ...

Paar pisikest uut punnihakatist

Reede 28 Dets

Täna sattusin netis inimestele ohtlike elukate teemalise artikli peale, blogistasin postituse "Keda tasub karta". No muidugi oli tavapäraste tiigrite, haide, krokodillide ja madude kõrval ka putukaid ja parasiite. Poleks vist pidanud seda artiklit lugema, sest leidsin kolm erinevat hullu tõbe, mille sümptomid vähemal või rohkemal määral minu lööbe omadega kokku langevad. Tegu oli täiesti juhusliku valiku mitte sihipärase otsinguga, kui ikka hakkaks otsima siis leiaks sadu erinevaid haigusi, parasiite, viirusi, ... üks hullem kui teine. Samas äkki tuli hoopis kasuks, sest too lugemismaterjal viis mu mõttele igaks juhuks troopiliste haiguste spetsi külastada. Selleks vaja arsti saatekirja, eks näeb kas minu oma väljastab sellise või mitte.

Käsi 28 Dets

29 Dets, lööve tasapisi taandub

Igatahes 30 ohtlikuima looma hulgas oli selline nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas levinud suudleva või mõrtsukputuka levitatav parasiit, nimetatakse Chaga tõveks. Algne nakatumine võib olla suht sümptomivaba kestes paar nädalat kuni paar kuud. Kirjeldatud sümptomitest on mul vaid hammustuskoha paistetus ja naha ärritus, samas ei vasta need päris täpselt ei fotodele ega kirjeldusele. Kui parasiit jätta tähelepanuta võib haigus areneda krooniliseks mille ravimine oluliselt keerulisem.

Järgmine võimalus oli schistosomiasis. Tegu uss parasiidiga, mis saastunud mageveest võib organismi siseneda läbi naha. No käisime mitmes jões ujumas ja pikalt sulistamas. Jalanahk oli mul kraabitud katki kah. Mõne päevaga tekib nahaärritus. Piltide järgi otsustades esialgsed punn-villid teatud staadiumis vägagi sarnased. Võib esineda ka muid sümptome aga ei pruugi. Hea uudis, et see suht lihtsalt ravitav.

Kolmas sümptomitele ja piltidele osaliselt vastav tõbi on seenhaigus Coccidioidomycosis. Nakatumine toimub spooridega saastatud tolmu sissehingamisel. Haigusnähud sarnanevad gripile aga tugeva immuunsüsteemi korral ei pruugi neid olla. Punn-villide pildid ja kirjeldused jällegi väga sarnased. Ravi sisuliselt pole, sümptomeid leevendavad mitmed seentõve ravimid.

Ägedaid võimalusi kui palju😜

Internetis nahahaiguste googeldamise asemel kulutasin aega mõistlikumalt Youtubest mäesuusavõistluste vaatamise peale. Don't worry, be happy. Siin Kanadas pole ilmselgelt niikuinii lootust ravi saada, mis mõtet siis muretseda.

Reede, 20:27PM

Huatulco Needus 4 - Tõbise jõulud

Jõulutervitus: Hail Ceasar, morituri te salutant

Esmaspäev 24 Dets

Öö möödus rahulikult ja sügava unega ehkki eelmisel õhtul paistis olukord hullemaks minevat, punased alad villide ümber laienesid ja uusi pisikesi ilmus juurde. Käeseljad meenutasid metsaga kaetud mäeahelikku, samas enesetunne endiselt hea. Olin üsna veendunud, et hommikul peaks uuesti EMO'sse pöörduma. Paraku ärgates oli seis hoopis roosilisem. Punased piirkonnad tumedamad ja suuruselt enam-vähem samad aga villid olid taandunud ning käeselgade punniahelikud samuti. Hea, et ei hakanud eelmine päev ravimite kokteili manustama. Viirusevastast otsustasin edasi võtta, sellel polevat kõrvalmõjusid. Olin lausa nii erksas

tujus, et läksin alla oma tööruumi koristama ja askeldasin garaazhis. Tegin arhiveerimise mõttes käest pilte. Perfektselt sobis jõulutervituseks temaatiliselt punaselaiguline käsi roheliste kuuseokste taustal 😄

Esmaspäev, 16:10PM

Jõuluõhtul ei viitsinud oma punni-villi probleemiga tegeleda. Kuidagi nagu harjunud juba, eriti ei sega. Sügelus sisuliselt taandunud kui just ei ärrita punetavat kohta. Korra käis hõõrus veidi ja mõne sekundiga oli reaktsioon: vill pealt turses ning hull sügelus. Võtsin pikemalt mõtlemata jääkuubiku ning surusin vastu. Mõjus hoobilt, minutiga oli ärritus taandunud, turse kadunud. Kuradi kummaline, äkki tõepoolest on tegu mingi idiootliku allergiaga. Mitte ei taha uskuda, sest minusugusel tervel ja tugeval ürgmehel ei saa ju olla hellikute väljamõeldud häda, mida moe pärast allergiaks nimetatakse😋 Õhtuse traditsioonilise jalutuskäigu ajal ärritasid sokid hõõrumisega jalgadel olevaid punetisi, paraku olid hommikuks need tumedamaks tõmbunud, peaaegu nagu tavaliste villide puhul.

Keskel pisike vill, ümber laiem kõrgem
ja krobeline, tuhm punane ala ääristab. 

Teisipäev 25 Dets

Praeguseks on suurem osa ville kuivanud jättes alles punetava krobelise nahaga laigu. Millegi pärast kõige hullem olukord oli ja püsib käelabaselgadel ja randmete alumisel serval. Käsivartel praktiliselt kõik punnid taandunud, jalgadel samuti ehkki jalalabadel tumepunased laigud. Kõhul ja seljal olnud pisikesed punnid ei hakanud kunagi sügelemagi ja asunud samuti tagasi tõmbama. Õhtul igatahes võtsin lisaks viirusevastasele katsetamise mõttes tableti allergiavastast rohtu.

Randme alumine serv

Villid nagu kuivama hakanud

Praeguse seisuga ei oska hinnata, kas oli mingit mõju või mitte. Hullemaks pole läinud, pigem ikka kerged paranemismärgid. Samas kaldun esimese laine arengu alusel arvama, et villide taandumine oleks niikuinii aset leidnud. Neljapäevani veel kaks päeva, siis esimest korda lootus spetsi jutule pääseda. Isegi kui peaks olema oluliselt paremaks läinud tahaks huvi pärast ikka teada saada millega oli tegu, loodetavasti spets vähemalt suudab diagnoosi panna ja nõu anda.

Teisipäev, 12:17PM

Kolmapäev 26 Dets

Kolmapäev mingeid märkimisväärseid muutusi polnud. Võtsin viirusevastaseid tablette edasi ja ühe allergiavastase õhtul. Neljapäeval tundus, et punakad laigud oleks nagu tumedamaks ja tuhmimaks tõmmanud. Pilte teen ikka huvi pärast iga päev, nendel oli justkui paranemise märke näha. Paraku on kellaajad ja valgustingimused erinevad, mistõttu objektiivsemaks võrdlemiseks peaks fotosid eelnevalt töötlema nii, et normaalne nahavärv sama tooniga. Loodetavasti pole tegu ainult soovmõtlemisega.

Kolmapäevane olukord

Neljapäevane tundub parem

Neljap unustasin tablette võtta. Töölt tulles tahtsin soovitatud eriarsti juurest läbi astuda. Paraku ei saanud aega kinni panna ja kui eramajade rajoonis kohale läksin ulatus saba välisukseni. Üks kipsis jalaga proua liipas välja ning mainis, et täielik hullumaja. Polnud mingit mõtet ootama jääda. Ausalt öeldes jättis see koht õige amatöörliku mulje. Maja esiuksele oli paberileht kleebitud infoga, et arsti vastuvõtule saab küljeuksest. Suurest polikliinikust ka keegi ei helistanud, paistab et enne kui spetsialisti jutule saan on sümptomid kadunud. Saamaks teada, mis tõbi oli, pean mobla fotosid ette näitama.

Enesetunne endiselt hea, kuid märkasin, et originaalkõrvetuse kohal on nahale tekkinud kõvemad paksendid, mis puudutamise juures sügelevad. Samas värvi poolest ei erine enam muust nahast ja ville pole samuti. Enamus ville ning punakaid krobelisi kõrgendikke laikudel on kadunud, kummalgi käel siiski kolm-neli suuremat veel alles, mille keskel pisike millimeetrine kõrgem mügarik.

Neljapäev, 23:23PM

Huatulco Needus 3 - EMO

EMO's arsti ootamas

Pühapäev 23 Dets

Punnid olid hommikuks veidi tagasi tõmmanud kuid punasemaks läinud, eriti tugevalt värvi muutnud esimesed. Kokkuvõttes sihuke tunne nagu oleksin suures ulatuses kärnadega kaetud, vähimagi liigutamise peale nahk kätel kiskus. Sügelus samas oli taandunud. Võtsin rahulikult, jõin kohvi, sõin korraliku hommikusöögi ja lasin kaasal end lähimasse haiglasse sõidutada. Kes teab, äkki järgmised pool aastat toidetakse voolikuga😜. Ooteruumis palju rahvast polnud, tablool vaatas vastu 98. Hea et ma ebausklik pole, muidu tunduks masinast rebitud järjekorra number 13 õige pahaendeline. Kahju, et maski kaasa ei võtnud, köhivaid ja rögisevaid inimesi ümberringi. Valisin hea mugava pehme tooli, tukkusin pool tundi. Spetsiaalselt nähtavale jäetud käed kindlustasid, et keegi lähedale ei istunud. Mitmed esimese hooga kõrvaloleva ainsa mugava tugitooli poole kiirustanud tüübid muutsid viimasel momendil meelt ja eelistasid minu kõrval istumisele seina najale toetuda. Lõpuks siiski üks lühinägelik pudelipõhjaprillidega proua potsatas rahulolevalt mu kõrvale. Oli küll kange tahtmine nalja teha ja enda labakäsi ta prillide ette susata, aga äkki pärast veel süüdistatakse tahtlikus südari põhjustamises.

Sain registreeritud suht siva, ainult poolteist tundi ootamist. Peale portsu küsimusi arvati, et ilmselt tuleb mind panna Pronazoli kuuri peale kuna olen seenetama läinud. Samas nakkuse leviku hirmu ei tundunud olevat. Tehti kiire temperatuuri ja vererõhu mõõtmine, pandi lipik ümber käe ja saadeti arsti vastuvõttu ootama, mis eeldatavasti võib tundide pikkuseks venida. Huvi pärast googeldasin kiirelt, mis tõbi siis diagnoositi, et Pronazoli vaja võtma hakata. Ei teagi kas nutta või naerda aga selgus, et mul on tupeseen😱😵 Tõele au andes tuleb tunnistada, et vahel leiab ravim kasutamist ka suu, kõri või muude limaskestade seenhaiguste või siis seljaaju või ajupõletiku puhul. Kaalusin tõsiselt kas jääda järgmise doktori juurde saatmist ootama või mitte, esmane diagnoos ei tundunud kuigi usaldusväärne võttes arvesse pisiasja, et mul endateada puudub eelmainitud naisterahva elund.

Enne kui otsusele jõudsin hüüti mu nimi, raske südamega tõusin ja riskisin. Juhatati meditsiiniaparatuuri täis ruumi ootama. Nats aja pärast saabus doktor, küsis kiirelt sama jutu üle, viskas pilgu peale ja konstateeris, et tegu "contact dermatitisega" ehk maakeeli tundmatu ainega otsesest kokkupuutest tingitud nahapõletikuga. Ohkasin kergendatult, vähemalt tupeseent ei üritatud vägisi tuvastama hakata. Küsisin kuidas seletada teist lainet punne kakspool nädalat peale Mehhikost lahkumist??? Hmm... selle peale ma ei mõelnudki köhatas arst, tegelikult pole selge millega tegu ja laborid jõuluvaheajal ei tööta. Saadan su edasi nahahaiguste haigla spetsi juurde, kahjuks on nemadki momendil jõulupuhkusel, uuel aastal peaksid helistama. Kas peaksin muretsema, et tegu nakkava tõvega urgitsesin edasi? Kui keegi perest pole veel haigeks jäänud siis vist mitte. Niikuinii momendil laboriuuringut teha ei saa, loodame et pole nakkav. Kokkuvõttes on selge, et jõulude ja muude pühade ajal on Kanadas nakkushaigustel pidu, sest nendega tegelemiseks ettenähtud spetsid jõulupuhkusel. Doktor kirjutas välja portsu rohtusid ja olingi vaba.

Koduteel astusin apteegist läbi. Apteeker imestas, jälle sina, no mida seekord soovid, käisin retseptid letti. Tunni aja pärast välja võttes hakkas selgitama, milleks miskit vaja. Oot moment, mul ei ole mingit seedimise probleemi, mille kuradi pärast maohappe vähendajat ja kõrvetiste vastast rohtu peaks võtma. No mis sul on? Näitasin käed ette: lööve, muud miskit. Las ma vaatan on ikka õige nimi retseptil. Oli küll, no ja ülejäänud kaks allergiavastased. Mul pole elus allergiat olnud. Kas preagu ka midagi võtad uuris apteeker hämmeldunult. Nojah, üleeelmine arst lasi ravikreemi välja kirjutada ja eelmine viirusevastase ravimi. Apteegitöötaja kratsis kukalt, need ravimid on igaüks iseasja vastu, ma pole küll arst aga ei mõista miks peaks sihukest kokteili sööma. Mis seal imestada vastasin, kõik arstid tunnistasid, et ei tea mis tõvega minu puhul tegu, ju siis kirjutasid parema äranägemise järgi igaks juhuks midagi umbes välja. Viimane vähemalt saatis spetsi juurde edasi, kui ma muidugi nii kaua vastu pean kuni nood puhkuselt suvatsevad naasta.

Võrreldes eelmise päevaga
on villid punasemaks läinud.

Kodus ladusin viis erinevat ravimit kapi peale ritta üritades jõuda arusaamisele, mida oleks mõistlik nendega ette võtta.

Betamethazone, Valacyclovir, Prednisone, Apo-Ranitidine, Diphenhydramine Hydrochloride 😱🙏

Selge, et kõiki viit ei ole mõtet neelama hakata. Kas võtaks tähestiku järjekorras, või paneks silmad kinni ja haaraks umbes, või uuriks millistel kahel ravimil on kõige ilusamad värvilised tabletid, ... 😵

Vaatasin veelkord oma punne-ville, jubedad olid aga mitte nii hullud, et peaks viite eri ravimit sisse mugima. Nii ei jää ju kõhtu ruumi jõuluprae jaoks. Ootan homseni ja vaatan kuidas asjad arenevad, vahepeal jätkan viirusvastase võtmist, millega reedel alustasin. Niikuinii neid rohtusid poleks kui täna EMO't ei külastanuks.

Pühapäev, 6:57PM

Huatulco Needus 2 - Taudihaige tööl

Tööl pildistatud villid, miks küll ei tahetud mu kätt suruda😨

22 Dec Laupäev

Öösel segas käepealsete sügelus magamist, paar korda ärkasin ja pidin natu sättima, enne kui uuesti magama jäin. Laupäeva hommikul oleks hea meelega edasi põõnanud, paraku oli liiga kahju puhkusepäeva niisama välja võtta. Pole ju vahet kus tukun ja sügelen, kodus või tööl, aga tööl saan selle eest vähemalt makstud. Muidu oli enesetunne hea, päris väljapuhanud vaatamata öistele ärkmistele. Riideid oli ebamugav selga tõmmata, sest villid-punnid vastu puutudes valulikud. Käepealsed punne päris tihedalt täis ja nahk suht pingul, rooli hoidsin kummagi käe näpuotstega, et ei peaks kätt rusikasse pannes täishaardega liialt näppe painutama.

Tööl läksin esimese asjana vetsu ja määrisin kabiinis kreemi peale. Villide-punnide kuiv ja kiskuv nahk läks pehmemaks andes nii kergendust. Küsisin kohe ülemuselt minimaalselt käte kasutamist nõudvat tööd näidates villid asitõenditena ette. Boss soovitas rahulikult võtta arvates, et ongi parem kui ma ei lähe masinate juurde operaatoreid hirmutama. Esimese poole päevast vahtisin niisama proovides aeg-ajalt puhkeruumis tukkuda. Paraku und ei tulnud, surfasin moblaga netis kuni patarei ähvardas tühjaks saada. Lõpuks hakkas kole igav, aja kiiremaks kuluks küsisin paar lihtsamat tööd. Muidu oli hea nokitseda aga kindaid äärmiselt tülikas kätte panna. Nii palju kui võimalik asjatasin paljakäsi, kindad vaid mõneks minutiks kui just hädavajalik.

Igavusest hirmutasin töökaaslasi igasugu hullude juttudega. Ühest tülikast tüübist, kellele pidevalt meeldib lobiseda, sain hoobilt lahti kui muuseas käed näitlikult lauale panin. Too jäi poole sõna pealt vait, vahtis ja küsis ehmunult, mis mul juhtus. Vastasin, et ei miskit hullu, mingi troopiline nakkushaigus, eile käisin arstil, too võttis koeproovi ning saatis laborisse uurimisele kuna polevat kunagi midagi sellist näinud. Jutupaunik, kel muidu komme monoloogide ajal ebamugavalt ligi tikkuda ja aeg-ajalt oma sõnade kinnituseks seljale patsutada või õlga tonksata, tõmbus viisaka distantsi peale. Kui olin paar korda köhinud ja lisanud, et muhkkatk pidi ainult rottide ja kirpudega mitte piisknakkusena levima, tuli tüübil mingi edasilükkamatu tööülesanne meelde: lahkus kiiruga kuuldeulatusest 😋

Pääsesin ka kohustuslikust käesurumisest heade jõulude soovimisel, kellelgi polnud tahtmist mu kätt pihku haarata, täiesti piisas verbaalsest suhtlusest. Kodus tuli pisem laps vastu marlimask näo ees ja andis mullegi hunniku, et ma jumala pärast kedagi ei nakataks. Panin plika rahustuseks kohusetundlikult pähe. Kui tegu lihtsalt nakkava tõvega oleksin selle kindlasti ammu juba nii vanemale tütrele kui kaasale edasi andnud. Kumbki ei näita vähimatki märki punni või villiminekust. Mul endal on hea enesetunne, söögiisu ja muidu positiivne olemine. Poleks silmaga nähtavaid punne ja hoogudena esinevat sügelemist võiks jõulupuhkuse algust paari õllega tähistada. Sügelemisega on sihuke lugu, et ehkki punne-ville hulgaliselt nii kätel kui jalgadel ja vähemal määral seljal ning kõhul, siis korraga sügeleb ainult pisike piirkond. Enamasti see, mida ärritad kas liigutamise või riietega vastuhõõrdumisega. Praegugi blogistades sügelevad ennekõike näpud ja pihud klaviatuuri toksimisest.

Laupäev 22 Dec 18:00

Õhtul kodus teistes valgustingimustes

Õhtupoolikul olid meil verivorsti tegemise talgud. Kaasale ja vanemale lapsele saabus appi sõbra tütar, keda igavusest üritasin hirmutada oma „zombi“ kätega. Paraku väga ei läinud peale, tegu Toronto Ülikooli laboris töötava bioloogia ala inimesega. Kuuldes, et kaks arsti polnud suutnud ära arvata, millega tegu arvas, et peaks ikkagi haiglast läbi astuma, äkki mingi vastik parasiit. Punnid-villid olid näidanud arenemise märke aga õhtul enam ei viitsi minna. Canada EMO järjekorrad on kuulsad: inimesed surevad seal vanadusse enne kui registreerimise jõuavad ära oodata, arsti jutule pääsemisest rääkimata. Öösel tahtsin magada oma voodis, mitte kusagil haigla ootetoas kõikvõimalikke nakkusi üles noppides. Huvi pärast uurisin korraliku luubiga, ega villides silmnähtavat elu pole arenenud. Ühele torkasin nööpnõelaga katki ja lasin vedelikust tühjaks, ei hakanud silma siplevaid kuivale jäänud ussikesi ega algloomasid. Öö mööduski õige rahulikult erilise sügelemiseta. Põnevaid unenägusid seevastu jagus: näiteks ühes käisin CIA's töövestlusel 😁

Huatulco Needus 1 - Doktor Google

"Sääsepunnid" 12 Dets, külastasin tohtrit

Eelmise aasta "Mehhiko suveniir" postituses kirjutasin kaasatoodud lööbest. Teema uuesti üles tõstatamine, vihjab asjaolule, et minu suveniiri lugu sugugi nii lihtsalt ja kiirelt ei lõppenud. Selguse mõttes lisan järgnevalt olulisemad kuupäevad. "Huatulco needuse" lood kirjutasin pilve ajalise nihkega avaldamiseks. Kirjutamise momendil polnud olukorra areng selge, ei tahtnud kaaskodanikke hirmutada.

03 Dets Mehhikos kaljudel ronimas, saime mõlemad lapsega "kõrvetada" ilmselt mingilt taimelt kuna kõrvetust tundsime mitmes kohas korraga (mul vasakul jalal) aga ühtki putukat ei märganud. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit märkimisväärset.

04 Dets Saabume Torontosse.

11 Dets Peale suusatamist järgmisel päeval punnid jalal ja sügelus.

12 Dets  Punnid  suurenevad,  muutuvad punasemaks, sügelus, lähen arstile.

Seega alles nädal peale Torontosse naasmist lõi nahalööve välja. Kannatasin paar päeva aga otsustasin siis igaks juhuks lasta arstil pilgu peale visata. Diagnoosi ei osatud panna, kirjutati mingi Betamethasone val 0.1% kreem välja, mida hakkasin kasutama.

Punnikobar põlvel 14 Dets

14 Dets Osa punne muutuvad väikesteks villideks, värvuvad tumepunaseks, sügelevad, kreemitan.

17 Dets Villid ja sügelus vähenesid, jäid punakad nahapaksendid.

Nädalavahetuseks (15-16 Dets) olin paar päeva enda „suveniire“ kreemitanud, ei tea kas oli kasu või ei, igatahes sügelus vähenes ja punnid-villid hakkasid tagasi tõmbama. Esmapäevaks vaid punased tumedad nahapaksendid, miski ei seganud suusamäele sõitmist. Kerge nohu ja köha ilmselt jahedast niiskest tuulest. Teisipäeval sutsu haiglane tunne, pole aga miskit hullu kui kurk ei valuta ja vaid nina märg ning paar köhatust. Kolmapäevaks taandus seegi, põrutasime mõlemad tütrega karatesse ja uhasime kaks tundi jutti. Mõnus üle pika aja parasjagu asjalikku füüsilist koormust.

20 Dets Neljapäeval avastasin, et kätele on ilmunud paar kahtlast punast täppi. Et nagu mis mõttes, kas mingi putukas hammustas, ei saa ju olla, et lööve uuesti tagasi tuleb. Õhtupoole oli selge: punased punnid suuremad ja kari pisemaid juurde tekkinud mõlema käe seljale ja jalalabadele.

Värsked villid 21 Dets

21 Dets Reedel töö juures tekkisid esimestele villid peale ja hakkasid segama, kindaid oli paha kanda. Käis hõõrus ühe suurema randmel punaseks ja valulikuks. Kodus avastasin, et ka käsivarred on värskete punnidega kaetud, seljalgi tundusid mõned olevat. Nägu ja kael siiski täiesti puhtad, õnneks polnud ka intiimsemates piirkondades kahtlasi arenguid märgata. Paremale jalale olid ilmunud punnid, üks eriti vastik varba vahele, mis käies muudkui hõõrus. 

Vastikult valulik punane vill randmel

Esialgse lööbega vasak jalg pea puhas, ainult vanad veel kumasid õrnalt. Kuradi jama, võtsin läpaka ette ja kukkusin tudeerima nahalöövet tekitavaid nakkushaigusi. Peale hulga tuntumate uurimist oli selge, et ühegi kirjeldus ei vasta sellele, mis minul. Kõige rohkem kattus järgneva kolme tõvega: leetrid, tuulerõuged ja tuulerõugete uuesti avaldumine (shingles). Lööbest tehtud fotode alusel oli suurim sarnasus tuulerõugetega. Paraku haiguse kulg ja kliiniline pilt osutusid täiesti erinevateks.

Leetrite puhul oleks pidanud lööve tekkima esiteks kõrvade taha või kaelale, mida pole siiani. Samuti puudusid algsed nähud tugeva palaviku, kuiva köha, valusa kurgu ja silmapõletiku näol. Nina oli tatine aga suusatamise ajal see normaalne. Samuti puudusid suu limaskestal iseloomulikud valged täpikesed. Seega leetrid viskasin kõrvale.

Tuulerõugete tüüpilistest sümptomitest: palavik, halb enesetunne, peavalu ja söögiisu kaotus polnud mul ühtegi. Samas lööbe punnide-villide arengu kirjeldus ja pildid kattusid minu omadega väga lähedaselt kuni viimase momendini: punased punnid, päev hiljem ilmub vill, veel päev ja vill läheb katki ning sellele ilmub koorik. Piltidel lausa kuivanud vere karva tumedad. Mul lihtsalt tundusid ära kuivavat, no ei kratsinud neid katki ka, ehkki isu oli. Uued punnid ilmuvad mitme päeva jooksul, kõigis kolmes staadiumis punne-ville võib koos leida – see osa klappis. Paraku rääkis vastu kaks mõjuvat fakti: esiteks ei haigestu tuulerõugetesse keegi, kes enne on seda põdenud (ema väitel olen väikelapsena põdenud, paar armigi alles), teiseks pidi täiskasvanutel haiguse kulg olema oluliselt ägedam, aga mul puudusid kõik ülejäänud sümptomid peale punnide.

Shingles puhul tegu uuesti aktiveerunud tuulerõugete viirusega. Kuna viirus pesitseb seljaajus ja ajus ning levib närvirakkude kaudu avaldub lööve ribana tavaliselt vaid ühel keha poolel (seljaajust välja tulevad närvid jaotuvad kehas ulatudes naha pinnale ribadena). Tüüpilistest sümptomitest puudus tugev valu ja valgustundlikkus ning ainult ühel pool avaldumine. Samuti palavik, väsimus ja halb enesetunne. Muidu oli punnide kirjeldus ja pildid sarnased minu omadele.

Ühegagi eelnevaist ei sobinud kokku haiguse kulu see osa, et teine laine esines rohkem kui nädal peale esimest. Kostab pigem mingi mikroorganismi moodi, kellel on mitu arengufaasi ja üks neist kutsub esile aktiivsed haigusnähud. Minu mõistus sai otsa, otsustasin uuesti tohtri poole pöörduda. Ootamist nats rohkem aga kasu suurt polnud. Üle vaatas teine arst, uuris ja puuris ning tunnistas lõpuks, et pole aimugi mis see olla võiks. Sisuliselt rääkis juttu mida olin ise lugenud, sümptomid ei kattu ühegi tema tuntud haigusega. Peaksin minema spetsialisti juurde. Spetsialisti juurde aga pole võimalik aega kinni panna enne jaanuari. Igaks juhuks võttis proovi tuulerõugete ja rõugete jaoks aga mainis muiates, et vastus tuleb alles nädala pärast ja selleks ajaks olen kas terve või kabelis. Lõpuks ütles tõsinedes, et kui lööve hullemaks läheb või enesetunne halvaks, peaksin otse EMO'sse minema, seal peavad ette võtma. Nüüd tuttu ja vaatame mis homme toob.

Reede 21 Dec 22:20

Kagami Biraki ja muudatused tööl.

Laupäeva Jaapani uue aasta pidulikule treeningule dojos sõitsin otse töölt. Rahvast oli Kagami Birakil ehk veidi vähem kui tavaliselt, dojo palav ja niiske raskest rabelemisest. Sain pool tunnikest kaasa teha katade massiesitluses. Osasid vähemtuntud katasid mäletasid mõned üksikud, hea tunne kui paar korda vaid minu tütred ja üks kaks vanemat senseid väljahüütud katat teadsid. 

Lühike hingetõmbepaus enne kui selle aasta uus kata ette võeti. Värvivööd hakkasid sensei Hiroshi juhendamisel "Saifat" õppima. Hombu peainstruktor sensei Daniel näitas mustadele vöödele ette "Sei San" kata. Nimi eesti keele seosega "seisan" hea lihtne meelde jätta😉 Kata suht lühike ja mitte eriti keeruline. Tunniga käisime läbi, pool tundi otsa kulus mälusse söövitamiseks ja olulisemate detailide lihvimiseks. Nüüd pole muud kui peab paar nädalat jutti iga päev harjutama, et ei ununeks nagu liiga mitme eelmisega juhtunud.

Panoraamfoto dojost Kagami Biraki ajal, toidulaud keskel.

Õhtusele koosistumisele tõi igaüks toitu ja jooki kaasa. Viisime kartulisalatit ja rosoljet, joogiks õlled ning mango mahla. Tore oli näha hulka vanemaid ja kaugemalt tulnud karatekaid. Laste vanale juhendajale andsime kaasa ülejäänud rosolje, mis tollele hullult meeldib. Lobisesin 

Sööme, joome, mängime Nintendoga ja lobiseme.

pikalt Jamaikast pärit karate sõbraga, kellega kaksteist aastat tagasi koos alustasime. Seljavigastuse pärast ei saa ta kahjuks enam aktiivselt trenni teha. Noored korjasid mingi moment oma Nintendod välja ning kukkusid põrandal istudes mängima. Pole miskit öelda, lapsed jäävad lasteks isegi kui vanust üle 20. Toitu jäi hullult üle, koju minnes võtsin pool karpi pizzat kaasa, hea hommikul kohvi kõrvale ampsata. Lõpetuseks ei saa märkimata jätta, et tegu esimese Kagami Birakiga, kus siinse klubi asutaja väljaspool jaapanit kõrgeima musta vöö omanik shihan Tsumura, ei osale. Ta läks juba detsembris operatsioonile, taastumine võtab kõrges vanuses aega.

Neljapäeval selgus, et 8 aastasest ametiühingu staazhist ei piisa päevases vahetuses töötamiseks. Tegelikult minu tasemel isegi kümneaastasest, ja jupijumalatel 25 aastast. Nimelt puksiti 10 aastase staazhiga kaasspets koos minu ja kuue teise tüübiga hommikusest vahetusest välja, mu 25 aastat firmas olnud otsene ülemus läks pärastlõunasesse. Vähemalt polnud ma viimane, kes vahetusest lendas. Aga optimist nagu ma olen, kohe leidsin ka positiivseid külgi, millest oluliseim on hommikune uni. Ehkki olen aastatega harjunud, on kella viie ajal tõusmine ikka paras tüütus. Ega ma muidu nädalavahetustel mõnuga kümneni voodis lebota. Eelistasin pärastlõunast, öösel töötamine pole minu rida: kõrgem palk ja pikem puhkus ei kompenseeri pidevat uimasust. Kuna olen suht kõrgel kohal pärastlõunases, peaks suvepuhkuse kinnipanemine palju paindlikumaks osutuma. Ahjaa palk tõusis ka sutsu.

Negatiivsetest momentidest kella kahe ajal tööle sõitmise liiklus kardetavasti tihedam, seal kaotan oma 15 minti. Kümne ajal tagasi tulles peaks ok olema. Pealelõunane tööl käimine lõikab ära kaks karate trennipäeva, esmaspäeval siiski saan minna. Õnneks on meil kodus pisike dojo, eks peab omal käel seal korrapäraselt harjutama hakkama. Karta on, et enese sundimine täiega treenimiseks ei saa lihtne olema. Laskmas ei saa ka nii tihti käia kui varem ja ronimise pean hommikupoolikule ümber häälestama (niipea kui küünarnukk lubab). Suusatamine ainus, mis ei kannata. Tegelt pole põhjust kurta, sest ennekuulmatu, et meie firmas oleks esimesed kaheksa aastat keegi hommikuvahetuses saanud töötada. Oluline, et ajal kui lapsed väikesed, sai nendega maksimaalselt koos olla. Kokkuvõttes pole mul enam teab mis kaua pensini jäänud, aastaid vähem kui ühe käe sõrmi.