Thursday, September 20, 2018

Inseneridünastia

Sõna dünastia kasutatakse tavaliselt igasugu valitsejate perekonnaliini kohta. Windsorite dünastia Inglismaal, Habsburgid Austrias, Bonapartid Prantsusmaal, Mingid hiinlastel ... jne ... Hilisemal ajal on hakatud kasutusele võtma dünastia nime ka tuntud poliitikute ja ärihaide sugukondade kohta: Kennedyd, Vanderbiltid, Rothschildid, ...  Muidugi ei saanud nõuka kord kuidagi viletsam olla, tuldi välja sihukese kummalise terminiga nagu "töölisdünastia". Riiklike autasude andmisel võis kommentaator uhkelt mainida et selle või tolle lööktöölise sugukond on juba vanavanaisast peale sütt kaevandanud või metalli sulatanud 😝

Kolm põlvkonda insenere, ees hambatehnik 😎
Vaatasin mina esmaspäeval telekast TTÜ (TPI, Talltech'i, ...) 100'le juubelile pühendatud kontsertlavastust, kus isa TPI vilistlase ja olulise ehitusteaduse asjatundjana istus uhkelt teises reas. Äkki lõi pähe mõte, et kuulun teise põlvkonna esindajana inseneridünastiasse 😊 Isa ehituse, mina elektri ja tütar mehhaanika insener. Ei tea kas kolmest põlvkonnast piisab et rida dünastiaks nimetada, aga Eesti oludes ehk kõlbab, sest vaevalt meil on palju pikemaid ja samas pidevaid tehnikahariduse perekonnaliine. Pesuehtne eestlane pärineb enamasti talupoegade soost, meie oma sutsu vürtsikam. Vanaisa isa oli kõrtsmik aga juba mu vanaisa trügis esimese vabariigi algusaastail Tartu ülikooli, katsetades nii mõndagi kardinaalselt erinevat teaduskonda, maandudes lõpuks siiski talupidajaks. Tema pojad läksid kõik kõrgkoolidesse ja vaatamata tollastele oludele suutsid oma "kulaku" päritolu (üks saksa sõjaväe teenistust) varjates need ka edukalt lõpetada. Minu tütardele, iseäranis vanemale saab tulevikus ülesandeks järjekordse insenerihakatise üleskasvatamine. Peaks järgmine suvi meie "inseneridünastiast" mingit sorti "ametliku" pildi tegema. Näiteks stiilis: isa hoiab kellut, mina jootekolbi ja tütar mutrivõtit 😆

Kontsertlavastus Solarises meeldis, hea meelega oleks ise kohal olnud, samas pole ma oma saavutustega kutse saamiseks piisavalt kõrges "kaalukategoorias". Isegi poliitikute kõned olid asjalikud. Tehnikainimestest esinejad muidugi väga professionaalselt valitud, rõhutati nii noorusele, juba maailmas nime teinutele kui ka vanale teaduskaadrile. Isale oli kindlasti südamelähedane kuulda just tema enda konkreetse erialaga seotud TTÜ emeriitprofessor Karl Õigeri juttu. Muusikalised vahepalad sobisid kui rusikas silmaauku ja kogu värk ülihästi üles ehitatud, muidu poleks ju viitsinud vaadata. On selge, et Eesti lööb tehnoloogiavaldkonnas kõvasti kõrgemal tasemel kui seda rahvaarvu või majanduse põhjal võiks oodata. ETV arhiivis saab TTÜ 100 aastapäeva kontsertlavastust vaadata, kuid kuna seal on keelatud materjale jagada, võin teile vaid viite anda, mille peate ise huvi korral aadressiväljale sisse trükkima 😏 (Copy-paste ei tohi ma soovitada😜)
 https://arhiiv.err.ee/vaata/ttu100-tulevik-algas-eile/

Tuesday, September 18, 2018

Suvi tuli tagasi :)

Tõepoolest natuke üllatav aga pühapäeval oli hullult palav, mis tähendas randa minemist. Seekord tulid lisaks koertele vanem laps ja üks eesti noormees kaasa. Vesi oli nagu vannis, oleks võinud lihtsalt järvepõhjal istuda ja õlut juua. Koerad veetsid enamuse ajast ujudes ning solberdades, kui igav hakkas püherdasid liivas. Pisem elukas ajas vett kõrva ja hakkas end seljani vees olles kuivaks raputama, mis muidugist tulemusi ei andnud.

Moblaga saab liivast ägeda foto kui laine parasjagu tagasi vajub
Olin snorkeldamise varustuse kaasa võtnud aga unustanud vuntsid ajada. Ei saanudki maskiga ujuda, vesi tuli nina alt sisse. Isegi käega vastu mokka vajutamine suurt ei aidanud, lõpuks ujusin niisama lestadega. Tütar läks madusid otsima sel ajal kui meie tegime koertega 15 kildise matka. Ilm oli just paras, rahulikult kõndides tõmbas naha õrnalt niiskeks. Algul ringi tormavad koerad rahunesid ja peale esimest viit kilomeetrit sörkisid ees või sabas kaasa.

Chicken of the Woods seened
Dolls Eyes - äärmiselt mürgine
Väsinud koerad auto tagaistmel kojusõidul
Jõudsime ühe sisemaa järve äärde, kus varem polegi käinud. Ilus vaade aga põhi suht pehme ja savine, ujuda polnud kõige mõnusam. Sügise lähenemisest andsid märku metsa alla ilmunud seened. Hiljem FB's postitades sain teada, et mõned mulle tundmatud olevat head söögiseened. Imeilusad "nukusilmade" nimelised marjad aga äärmiselt mürgised. Koti olin kaasa võtnud juhuks kui kukekaid või tuttavsid puravikke leian. Esimesi polnud ühtegi, puravikke kohati kasvas aga kõik tundmatud mida ei viitsinud kaasa vedada. Ma olen ikka täiega mittelinna inimene. Igal võimalusel kisub metsa poole 😝

Thursday, September 13, 2018

Inimkonna kaaluprobleem

Planeedi biomass eluvormide lõikes
Arvamusi on seinast seina, kas ja kui palju inimene on suutnud või suudab maakera muuta. Ma ei räägi siin liikide väljasuremisest, mis iseenesest on täiesti tavaline protsess, ehkki kõiki andmeid silmas pidades saavutanud niinimetatud "Global extinction" mõõtmed. Pole ka juttu lausa geoloogilisse ladestusse jälge jätvast keskkonna saastamisest, alates tuumakatsetuste poolt esile kutsutud radioktiivsetest elementidest ja lõpetades plastikute ja muude tehismaterjalide kihistusest. Isegi mitte kliimamuutusest, sest vaatamata kõigile näitajatele, pole momendil absoluutse kindlusega võimalik väita, et kutsume esile globaalse klimaatilise katastroofi. Ehkki isiklikult olen veendunud eelmainitus, on siiski tegu vaid teooriaga. Üksikute aastate või ka aastakümnete keskmised temperatuurid tõestuseks ei kõlba. Ilmastik pole kliima, ehk siis kliimamuutus on midagi palju rohkemat kui paar pehmet talve või kuuma suve ühtejutti.

Kirjutan faktidest, muutustest mis juba juhtunud. Hiljuti "Scientific Americani" augustinumbris avaldatud artikli alusel on eluslooduse tasakaalu praeguseks kardinaalselt muudetud. Mul oli raske uskuda neid numbreid aga veel rohkem asjaolu, et keegi pole neid seni rambivalgusesse tõstnud. Kui lambist küsida: "Mis arvate kui suur on maakera biomass (talupojakeeles elusorganismide kogu kaal), kas oskaksite isegi umbes arvata"? Mina igatahes ei osanud ja isegi ei proovinud. Teine küsimus: "Millised organismid moodustavad lõviosa"? Panin mööda ehkki oleks pidanud suutma loogilise mõtlemisega õige vastuse pakkuda. Taimed on 80%'ga kogu biomassist absoluutsed liidrid. Bakterid moodustavad 15%, seened ja arhebakterid (pidin googeldama, kuidas eesti keeles archaea nimetatakse) üle 4%, ülejäänud eluvormid kokku alla protsendi.

Inimeste biomass vaid 0.01%. Järgneb minu arust märkimisväärseim "pomm". Metsloomade "kaal" vaid kümnendik inimeste kaalust, samas koduloomad ületavad isegi inimesi. Kokkuvõttes on üks loomaliik "homo sapiens" ülivõimsalt asunud juhtima loomariigi kaaluvõistlust. Mõnevõrra irooniliselt võib väita, et inimesed on liigina hullemini "ülekaaluga" kimpus kui üksikisenditena. Viimane aeg "kaalulangetamise" ehk tegelikult populatsiooni arvukuse piiramise ja ületarbimisega tegelema hakata. Paraku pole muidugi lootustki, et uppuvat laeva lappima või isegi päästepaate ehitama hakataks enne kui hilja. Ei maksa mainimata jätta, et taimestiku kaalu oleme suutnud geoloogilise silmapilgu jooksul kaks korda vähendada, metsloomade massi kuus korda!!! Kui mitte miski muu siis need numbrid tekitavad õudust ja külmavärinaid või oleks vappepalavik paremaks analoogiks 😛

Lõpetaks siiski "positiivse" tooniga: kui poliitikud lõplikult ära ei keera, on lootust, et enne sajandi lõppu ei jõua me ka kõige parema tahtmise juures koduplaneeti täiesti elamiskõlbmatuks muuta. Aga peale meid tulgu või veeuputus ja aurusaun 😈

Tuesday, September 11, 2018

Eelmise nädalavahetuse asjatamine.


Septembri esimene nädalavahetus on Canadas kolmepäevane, sest "Labor Day" ehk "Tööpüha" puhul antakse vaba päev. Minul paraku kujunes tavaliseks nädalavahetuseks kuna pühapäeval helistati hommikukohvi joomise ajal ja pakuti võimalust ületunde teha, mille eest saan kolm vaba päeva. Ohkasin aga sihukest võimalust ei saa ju käest lasta. Seega algas minu nädalavahetus alles esmaspäeval. Esmaspäev nokitsesin aias ja suurt miskit ette ei võtnudki, ehkki esialgu kavas kogu kambaga randa minna. Plikad korraldasid koolialguse puhul olengu. Teisipäev ilm ilus, kõik ülejäänud rahvas tööl, mis ma ikka kodus molutan, koerad autosse ja Awendasse.
Eksitav satelliitpilt 

Sõitsin väikese ringiga, sest tahtsin näha üht lähedal asuvat piirkonda, mis sati pildi järgi otsustades kujutas endast paljast graniitkaljut. Pidin sügavalt pettuma, sest kõik oli paksult metsaga kaetud, kaljut ei kusagil. Kummaline küll, ainus seletus et osa pildist oli tehtud talvel ja lehtedeta puud paljastasid maapinna, mis kahtlaselt kaljupinnaga sarnanes. Rand oli vaatamata ilusale ilmale tühi. Saime mõnusa liivase koha lebotamiseks, koerad uhasid jooksuga vette niipea kui rihma otsast lahti said. Vesi oli tõepoolest soe, ujusin ja sulistasin niisama kaldaääres. Kutsad ei lasknud kaugemale minna, pisem kippus koguaeg kaasa tulema.

Lugesin Scientific Americani, peesitasin niisama, jäin isegi tukkuma sügispäike selga silitamas. Ärgates tundsin rätiku vastu surutud ninas kusehaisu, kurat olin ilmselt rätiku pannud liivale just sinna kus mõni koer või kahejalgne millalgi põit kergendanud. Hais imbus läbi kuiva liivakorra alumisest kihist. Veidi eemale sikutades ja agaralt nuuskides võisin veenduda, et uus koht oli reostamata. Imelik et koerad mind sihukese paiga eest ei hoiatanud. Sättisin end nii ja naa aga uni oli läinud. Võtsime kerge eine, libistasin õlle ja panin koerad rihma otsa, et veidi randa mööda hulkuda. Omaette kummaline kui erinev aastate lõikes on järve veetase. Mõnikord pikk rannajoon, teinekord uuristavad lained kaldaäärsete puude juurte vahel nagu viimased kaks aastat. Veepiiril jäi silma põnev kivi, ei tea kas teine välgust pihta saanud. Pealispind mustaks kärsanud ja imetillukesed praod jooksevad kahest puutepunktist laiali.

Välgutabamusega kivi ?
Võtsime ette sama marsruudi, mis eelmine kord. Tundsin huvi kas ametimehed on mahajäetud telgiplatsil käinud. Kohale jõudes tabas paras üllatus. Telk oli kenasti püsti pandud, sodi veidi kokku lükatud aga muud kolu polnud puudutud. Magamiskott, mõlad ja külmkarp endisel kohal, hais oli igatahes kadunud. Täielik mõistatus, vaevalt üks kodutu sellises tsivilisatsioonist kauges kohas pesitseb. Pargivahtidest oleks nagu eeldanud, et mitte lihtsalt ei lükka sodi kokku ja ei pane telki püsti. Äkki on mingi geopeituskoht, samas miks peaks seal olema siis vettinud magamiskott. Pealegi eeldaks, et looduskaitsealal nii kaugele tihedasse metsa ronivad telgitavad inimesed oma prahti laiali ei loobi ja vedelema ei jäta, või on seda palju loota?


Ronisime koertega kaldaäärsetel kividel ja uudistasime metsas tärkavaid seeni. Isegi kukeseened olid esindatud, kahju et vaid ühes kohas. Hea meelega oleks kaasa korjanud, hea kodus sousti teha. Päikeseloojangut ära ei oodanud, sõitsime tavalisest varem koju. Ise jäin rahule ja koerad ka, olen juba selline, et vabal päeval ilusa ilmaga lihtsalt ei kannata linnas passida.

Monday, September 10, 2018

Suvi läbi

Täna oli esimest korda tunda, et suvi läbi. Lisaks pidevale vihmale ja hallile ilmale oli väljas isegi päeval vaid 17 soojakraadi. Lausa masendus võib nii peale tulla - pime, niiske ja sompus. Tegelt äärmiselt tänamatu vinguda jaheda ilma teemal peale rekordvastikpalavat suve. Hullult mõnus lahtise aknaga magada, ei higistanud paljalt lebades ja isegi pesukarud ei viitsinud sihukese vihmaga viinamarjades turnida. Paraku oli ilm nii uimane, et kümnest unetunnist kippus väheks jääma. Koertega jalutamas käies panin fleece ja vihmakile peale. Hommikut tumestas tänapäeva tsivilisatsiooni alustala elektri puudumine. Tahan köögis tuld põlema panna, ei sütti, kurat pirn läbi. Kohvi jahvatama hakates masin ei tööta, ju on kork maha läinud. Enne keldrisse elektrikapi juurde minekut viskasin pilgu pliidi kella peale. Ei midagi, hmm... proovisin teisi valgusteid - nada. Aknast välja vaadates jäid silma vastasmaja renoveerivad töömehed, kes juba varasel hommikutunnil trepil istudes õlut libistasid. Ainus seletus, et ka nendel ja kogu kvartalil pole voolu. Kaalusin aias lõkkel kohvikeetmist aga puud ju läbimärjad. Jalutasin hoopis Tim Hortonisse, nemad ei saa lubada äri seisma jääda, generaator tagab kohvi, valgustuse ja neti. Tellisin suure kohvi kõrvale õunakaneelipontsiku.

Vihm on põhjuseks, miks ma pole nii kaua bloginud. Nimelt istusin eelmine laupäev peale muru niitmist õues veebis surfates. Korraks oli vaja tuppa minna ja kui poole tunni pärast välja astusin tervitasid mind loigud asfaldil. Oi kurat, läpakas ja mobla jäid vihma kätte. Läpakal kenasti pilt ees aga klaviatuur ujus, poolpüstisel moblal vaid mõned tilgad. Lülitasin läpaka välja ja kuivatasin mõlemad korralikult. Tagajärg oli see, et moblaga ei juhtunud midagi aga läpaka klaviatuur hakkas jupsima. Käima läks kenasti ja ka windowsesse sai sisse. Niipea kui avad mingi programmi, kuhu vaja klaviatuurilt sisendit hakkas ühes jorus punkte tulema, punktinupp lühises oli mu esimene mõte. Korralikult seest kuivatamiseks oleks vaja läpakas lahti võtta, seda ei viitsinud ja polnud aega teha sest just tuli välja Battlefield V beta, kõik soovijad said tasuta katsetada uut mängu. Kuna tegu minu meelis arvutimängu seeriaga, ei saanud seda aega läpaka remondile kulutada. Praegugi ei viitsi pikemalt toksida, täna beeta viimane päev, eks homme kirjutan lähemalt läpaka seisust ja muljetan BFV teemal.

Kaalulangetamise teemal võin lühidalt kirja panna viimase kuu pühapäevahommikuste kaalumiste tulemused:  83.5,  83.1,  83.0,  82.5, 82.3.  Rahuloluga võisin veenduda, et minu enda korrigeeritud söögiharjumused mõjuvad. Nende järgimine ei eelda mitte tahtejõu pingutust vaid pigem tähelepanu. Kaal liigub tasapisi aga kindlalt enda arust normaalse 80-82 kg vahemiku suunas mis ma tippvormis olles ülikooli ajal kaalusin.

Friday, August 31, 2018

Tasuta AirBNB+ jaapanlastele


Karate "gang" sõidab dojosse ehk
kuidas mahub 5 musta vööd Hyundaisse 😄
Ehteestlasliku külalislahkuse või siis lihtsalt kiusu pärast tegime tõusva päikese maa kodanike elu põrgulikult tihedaks ja väsitavaks, andmata neile momentigi puhkamiseks. Samas jaapanlastena ei oskaks nad niikuinii puhata 😜 Laupäevast ja pühapäevast on juba kirjutatud, esmaspäeval viis kaasa nad kohe hommikul Niagara juga vaatama sel ajal kui mina lapsehoidja ametit praktiseerisin. Tollest osast puudub endal ülevaade aga kuulujuttude põhjal olla külalised olnud vaimustuses Kanada ühest kuulsamast vaatamisväärsusest. Yuuka kandis järgmine päev temaatilise pildiga t-särki. Tagasiteel kukkus 
Niagara joa juures
seltskond ära ja põõnas hambad laiali autos. Õhtul küsisin, kas tahavad trenni tulla: otse muidugi tuli kiire vastus. Minu laps oli tungivalt soovitanud karate gi kaasa võtta, mida nemad ka kuulda võtsid. Muretsesin veidi, kuidas jaksavad peale nii pikka päeva, aga eks siis istuvad ja puhkavad kui üle jõu käib.

Trennis oli meie karatekatel hea meel jaapani külalisi võõrustada. Esimese tunni soojenduse ja põhiharjutuste praktika viis läbi üks kohalikest kõvematest tegijatest pannes peale keskmisest tugevama mahvi. Vaatamata õhujahutusele dojos voolas higi ojadena. Japsidel oli kümne minutiga keel vestil ning võhm hakkas välja minema. Nagu hiljem selgus polnud põhjuseks üksnes ajavahe ja reisuväsimus, neil pole kombeks nii intensiivne füüsiline koormus trennis. Kõhulihaste harjutusi ei jaksanudki lõpuni kaasa teha, aegajalt oli lausa ohkimist kuulda. Vaheajaks nägid välja nagu kaks kuivale visatud õhku ahmivat kala, keda meisterkokk lõikelaual värskeks sashimiks ette valmistama hakkab.

Võõrustajad ja külalised Toronto Hombu Dojos
Meie juhendaja hindas olukorda ja otsustas teise tunni rahulikumalt võtta. Kuuldes, et jaapanlased oma dojos praktilist enesekaitset ei harjuta, pühendas suurema osa ajast igasugu haarete ja rünnete jõhkralt vägivaldsete võtetega tõrjumise tutvustamisele. Sattudes tänaval tõsiselt ohtlikku olukorda pead tekitama vastasele võimalikult valulikke ja tõsiseid vigastusi esimese kaitsevõttega. Liigeste või luude murdmine, silmade, nina, kõri vigastamine, halvavad löögid närvikeskustesse ja tasakaalu või valutundlikkesse punktidesse. Ka kuuenda dani musta vöö omanikule olid nii mõnedki praktilised trikid uudiseks. Trenni lõpus said ülejäänud karatekad Hiroshima kolleegidega pikemalt jutustada ja tegime ühispilte. Isegi meie dojos ei käi iga päev külalisi karate sünnimaalt ehkki asutaja shihan ja mitmed kõrgema dani mustad vööd on Jaapani päritolu.

Kahekesi "pidzhaamades" õlut libistamas.
Koju jõudsime tavalisest hulga hiljem. Peale dushi all käimist istusime aeda ja võtsime mõned külmad õlled ning muud joogid, mis kellelegi maitsesid. Olin ettenägelikult hommikul hulga külmikusse valmis pannud. Nähes, et Kiyotoka kandis sarnast kostüümi, mis mulle kinkis, jõudsin järeldusele, et ju polegi mitte pidzhaama vaid hoopis kodune riietus Jaapanis. Panin selga kutsudes esile külaliste heakskiitva ümina. Suuruse poolest väga paras (mõõduks LL, ehk ekstra pikk) ja palava ilmaga uskumatult mugav. Meenutab lühikeste käiste ja lühikeste säärtega õhukesest linasest riidest karate riietust, soliidse tumehalli triibulise mustriga. Kaasa vaatas ja arvas, et peaks tervele perele ise sihukesed õmblema. Lobisesime üle kesköö kuni rahvas haigutama hakkas. Viimane aeg magama minna, järgmine päev viib tütar nad linna peale.

Toronto Ramenit mekkimas
Teisipäeva hommikul sõitsin peale neljatunnist und suht uimasena tööle. Tütar võttis linna tutvustamisele oma sõbra appi, käisid kesklinna uhketes ja luksuslikes turistide koorimiseks mõeldud ostukeskustes aga suveniirid said hoopis hiina linnaosast, kus täpselt samad asjad kolm-neli korda odavamad. Toronto on tüüpiline pilvelõhkujaid täis Ameerika kesklinn, neile põnev ja eksootiline, mida muidu vaid filmides nähtud. Teletorni tippu tõusmine on muidugi turistidele kohustuslik ettevõtmine, naljakas aga mina pole sinna oma rohkem kui 20 aastase Toronto elaniku staazhiga ikka veel jõudnud ja millegi pärast ei tõmba ka. Muideks pole ma ka Tallinna teletornis käinud. Tütar viis nad raekoja, ülikooli ja veel mõne vaatamisväärsuse juurest läbi ning helistas kuue ajal, et jõuavad koju seitsme paiku, võiks teha grilliõhtu. Ettehoiatus natu lühikesevõitu aga nüüdseks oli improviseerimine juba käpas.

Kolmveerand seitse korjasin rahva metroopeatusest autosse ja suundusime shoppama. Nad tahtsid näha kuidas Torontos toidupoed välja näevad. Jaapanlaste jaoks osutusid nii Costco kui Loblaws kohutavalt suureks, kärakapoest rääkimata. Igaks juhuks täiendasin oma õllevarusid ja võtsin ka pudeli viskit, mis ainus kodus puudu olev kange kärakas, samas jaapanlaste lemmikalko kui sake välja arvata. Jaapanis on loomaliha hullult kallis, seega sai meie tavalise sealiha asemel osta loomaliha burgereid ja steikisid. Yuuka rõõmuks lisasin korvi nende jaoks haruldaselt suure kaheliitrise Cappuchino jäätise. Koduukse ette saime ehmatavalt hilja, alles poole üheksaks. Hakkasin kaaluma kas mitte lükata grilliõhtu edasi, aga nähes külaliste ootusärevaid nägusid suskasin tule alla. Istusime kõik jääkülmade jookidega õue laua taha, tütre kanada poolakast sõbrast oli palju abi liha kärsutamisel. Sealihaga saan ise hakkama aga loomaliha pole tavaliselt teinud.

Grilliõhtu Jaapani külalistega tagaaias
Salatid, kastmed, värgid särgid, hea kui palju aitajaid. Mina pidin vaid jälgima millal õllekannud või siidripudelid tühjad, et rahvast joodavaga varustada. Söök tuli üllatavalt maitsev, hunnikus steike ja burgereid. Kahjuks polnud maisi, mida oleks tüüpilise Kanada toiduna grillil küpsetatuna hea meelega pakkunud, uskumatu aga poes oli otsa saanud. Lõpuks sain pihta kuidas Kiyotokaga suhelda. Kui kasutada üksikuid sõnu aeglaselt sai ta päris hästi aru. Keerulisemates kohtades aitas Yuuka hädast välja. Jutu sees tuli välja, et mees pole juba aastaid puhkust võtnud. Ameerika ja eriti Euroopa taustaga inimesele on see ikka väga arusaamatu.

Eestlasest omaniku Izumi Sake viinakoda
Elukutse kohta küsides oli vastus ebamäärane ja kummaline, ülikoolis käinud ja ilmselgelt laia silmaringiga inimene tegeleb turvaalal. Kuna rohkem ei täpsustanud siis ei hakanud pinnima kas tähendas Yakuza liinis katuse pakkumist või mõne suurfirma küberturva bossiks olemist. Käisime välja hulga huvitavaid Eesti napsusid, mida külalised hinnates rüüpasid. Yuukaga sai nalja, ta tegi iga uue peale koledaid nägusid. Tütarlaps polnud ilmselgelt selliste jookidega harjunud. Kokkuvõttes oli igati mõnus istumine, kõhud pungis täis ja meeleolu õige ülev tarbitud alkost. Kui Kiyotoka laua taga magama jäi otsustasime peo koomale tõmmata. Kell juba üks läbi ja mul vaja hommikul viie ajal ärgata.

Sott letti, vähemaga me ei mängi 😎
Kolmapäev viis kaasa rahva kohalikku vabaõhumuuseumi, mis oli eriti huvipakkuvaks ajaloohuvilisest isale. Pealelõunal tehti tiir kesklinnas ja astuti läbi vahepeal Jaapanis elanud Toronto eestlase Sake tehasest. Üks töötajatest oli äsja Jaapanist aastaks tööviisaga saabunud noormees, kellega nad emakeeles vestelda said. Kaasa tunnistas hiljem, et poleks midagi selle vastu kui taoline tütre poissõbraks saaks, hea et alles nüüd aasia päritolu noormehi märkama hakkab :D Tagasiteel jäid muidugi liiklusummikusse, mis jaapanlastele jällegi huvitavaks kogemuseks. Jõudsid enne kojutulekut isegi suurde Sherway Shopping Malli viimaseid ostusid tegema. Kaasa arvas, et ega nad karatesse jõua aga kui mainisin, et poole tunni pärast algab trenn, kiirustasid alla riideid vahetama.

Kiyotoka ja Yuuka tundi andmas
Seekord rahvast hulga rohkem ja Kiyotoka nõustus koos tütrega trenni esimese osa läbi viima. Kõigepealt vabandas rõhutades, et tahab käia üle põhitõdedest kuna on märganud mitmeid momente meil, mida Jaapanis veidi teisti tehakse. Viisakalt öeldud, et seda või teist asendit või lööki ei soorita paljud kõige efektiivsemat ja täpsemat tehnikat kasutades. Suur osa tema ettenäidatud tehnikatest olid meile tuttavad, samas pööras Kiyotoka tähelepanu pisidetailidele, mida ei oleks muidu osanud märgata. Igale nüansile lisas juurde ka põhjenduse, miks just nii asjale lähenetakse. Keeruliste põhjenduste toomine kujunes suht vaevaliseks jaapanikeelsete terminite korrektseks inglisekeelde ümberpanemiseks. Enamust ei hakka kirjeldama aga vabavõitluse Mawashi-Geri ja distantsilt Gyaku-Zuki väärivad äramärkimist.

Traditsiooniliselt ja katas lüüakse Mawashi-Geri ehk jala kaarlöök põlve kõrvale tõstes. Selline löök on küll jõuline aga pikalt ette näha ja suht lihtne blokkida. Vabavõitluse puhul tõuseb põlv eest üles ja alles toetava jala sissepööramisel keeratakse lööva jala säär maapinnaga paralleelseks ning sooritakse löök külje suunalt. Selline löök kiire ehkki mitte nii jõuline, võistlustel käib mäng punktide mitte vastase mahalöömise peale. Kiyotoka variant oli edasiarendus: põlv tõuseb algul otse ja siis veidi sissepoole, löök suundub otse üles kuid alles viimasel momendil keerab nii, et tabab lõuga-põske küljelt bloki taga. Ta demonstreeris kui efektiivselt saab bloki taha lüüa sättides vastase bloki vaid 15 senti peast eemale.

Gyaku-Zuki puhul kasutas Kiyotoka üllatusmomenti, mis eriti kasulik lühematele ja väiksema siruulatusega karatekatele. Tüüp pikendas oluliselt löögiulatust keha külg ees ettepainutusega ulatades nii punkti skoorima distantsilt, mida vastane ohutuks peab. Üllatusmoment selles, et ei eelne rünnaku eest hoiatavat edasiastumist, liigutatakse vaid puusad ja keha ette ja pöördesse. Jalgade alt tõmbamise tehnika juures demonstreeris kuidas saab ka raske mehe lihtsalt pikali kui jõudu õieti rakendada. Rahvusvahelisi võistlusi vaadates on palju heiteid. Meil suht harva, sest võistlused puitpõrandal ja kardetakse vigastusi tekitada, ehkki karateka peaks oskama kukkuda igal pinnal.

Teise tunni ajal harjutasime vabavõitlust ja üritasime panna vastõpitud tarkusi praktikasse. Kindaid ei lubatud kasutada, et pööraksime tähelepanu täpsusele ja harjuksime mis tunne on ilma lüüa. Nii lihtsalt see muidugi ei käi, et kohe välja tuleb, eriti kui madistad osava vastasega. Koormus oli õige korralik, vahetasime pidevalt vastaseid. Lõpuks kolmeminutilised matshid samapikkade puhkepausidega panid higi lausa ojadena voolama. Tavakodanikuna mõtled, et mis see 3 minutit ringi hüpata siis ära ei ole, ega muidu ei usu kui ise proovite, ka heas vormis mehel on lõpuks hing paelaga kaelas. Kogenuna oskad muidugi paremini oma tempot ja jõudu kontrollida, et esimese minutiga rihmaks ei rabele.

Harukordse kokkusattumusena tuli trenni lõpus Shihanile kõne ühelt kaugemal Ontarios asuvalt karatekalt. Too pidi siirduma Jaapanisse aastaks tööle ja tundis huvi kas saaks mingi kontakti Hiroshimas. Saab ikka vastas shihan, ma kohe annan toru Hiroshima dojo juhendajale ja omanikule. Tüüp muidugi arvas, et tema arvel tehakse nalja ja mingi suvaline vend aimab osavalt jaapani aktsenti järgi. Kui lõpuks uskuma jäi ei suutnud oma imastust varjata: milline ajastus, Hiroshima peasensei tuleb elus kaks korda Toronto dojosse ja tema helistab just õigel momendil. Tegu muidugi tüüpilise statistilise situatsiooniga “suurte arvude seadus“: ka vähetõenäolised asjad juhtuvad vahel kui küllalt tihti proovida. Rahvas tavatseb seda õnneks või saatuseks nimetada. Meile lihtsalt ei jää meelde need tuhanded korrad kui keegi helistab ja kokkusattumust ei ole.

Kodus istusime viimase õhtu õlle taga ja mekkisime mõnuga igasugu põnevaid jooke baarikapist kuni Kiyotoka hakkas ära kukkuma. Jaapanlastes on tõepoolest selle alkotaluvusega geneetiline händikäpp, isegi kuuenda dani musta vöö murravad neli õlut ja neli-viis napsu maha. Õnneks ei läinud olukord nii meeleolukaks, et mees oleks trepist alla veerenud, samm siiski sutsu ebakindel. Tütar veidi pahandas jaapani keeles, aga no kui tihti sa ikka nii toredate eestlaste juures käid 😄 Jätsime hüvasti, kuna hommikul mina neid enam ei näe, põrutan vara tööle, kaasa viib jaapanlased lennujaama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli omaette huvitava kogemusega. Mitte nii hirmutav kui kartsin, samas hullult väsitav, sest kõigi nende päevade jooksul ei saanud kordagi öösel üle 4 tunni magada. Unepuudust kompenseerisin võimaluste piires töö juures tukkumisega. Positiivseks olid inimesed ise ja see tunne, et saad neile tutvustada kohalikku elu ning pakkuda tõepoolest põnevat ajaviitmist niigi lühikese puhkuse jooksul. Negatiivseks ehk asjaolu, et selline külaliste vastuvõtmine läheks kulukaks kui iga kuu sõbramehe poolest teha. Lisaks muidugi füüsiliselt ja ka emotsionaalselt kurnav, ikka muretsed kas kõik on hästi lisaks sellele, et ei saa paljalt kodus ringi lipata ja vetsus häälekalt kõhutuult müristada. Samas arutasime kaasaga, et pensipõlves oleks tore pakkuda airbnb sorti teenust ning lisaväärtusena ekskursioonijuhi rolli juurde, kõike seda muidugi mõistliku kompensatsiooni eest. Huvitav on välismaalaste ja nii erinevate kultuuride esindajatega suhelda.

Wednesday, August 29, 2018

Kahekesi kaheaastasega


Noor Mozart 😊
P.S. Video pole avaldatud autorikaitse tõttu 😏
Hommikul viis kaasa Jaapanlased Niagara koske vaatama. Enne tõime oma kaheaastase “kasulapse“ meie poole, sest esmaspäev oleme lubanud tite eest hoolitseda. Kaasa võttis Niagara reisu ette sel lihtsal põhjusel, et tema on seal alati meie külalistega käinud ja õige tuttav kõigi nüanssidega. Mulle ei paku turistimagneti kohad pinget, metsa, mägedesse ronima või randa oleks nad hea meelega viinud ise. Paraku tähendas taoline tööjaotus, et pidin pisipreiliga kahekesi koju jääma. Korraks käis kõhe tunne üle kui vanemad küsisid, kas hakkama saan. Valetasin tuima näoga, et pole kahtlustki, olen ju kaks plikat üles kasvatanud.

Tuleb tunnistada, et ega ei mäleta väikelastega tegelemisest suurt midagi. Isegi mähkmevahetamine, mida kunagi võisin minutiga silmad kinni teha nagu kooliajal Kalashnikovi lahti võtmist ja kokku panemist, on hämaramalt meeles kui relva käsitlemine. Mis seal imestada, automaattulirelv tavaline mehhaanilis pneumaatiline insenertehniline süsteem samas kui mähkme ehituse juures on kasutatud vaid naiste loogikale vastavaid lahendusi. Autosõidu jooksul jagas kaasa näpunäiteid, mis polnud just kõige julgustavamad. No näiteks ei maksa arvata, et laps pissihäda ise teatama hakkab ja eeldatavasti isegi tuimalt eitab selle olemasolu kuni püksi tuleb. Kuidas kurat ma siis saan ta õigel momendil potile??? ... lihtsalt pead tunnetama oli kaasa enesestmõistetav aga mulle mitte just kõige rohkem abi pakkuv vastus. Eks ma siis jään nuputama, kuidas peaks sugulaste kaheaastase pissihäda tunnetama, ei teagi kas kuklakarvadega või kõhutundega 😜

Kaheaastane koeri treenimas
Niipea kui reisuseltskond lahkus jäime pisikesega veidi ootusärevalt teineteisele otsa vaatama. Plika hakkas aeglaselt suunurki allapoole vedama, kiiruga tegin lollakaid ahvinägusid ja häälitsusi. Momendiks aitas kriisist üle saada, laps lõkerdas naerda, ju ma paistsin piisavalt totter isegi kaheaastasele. Võimaldamaks momenti kohvi ja kiire hommikusöögi ahmimiseks istutasin lapse sünteka taha. Too oli õnneks meile üle antud toidetud olekus, söötmise üle polnud kohe vaja muretseda. Kui valitud palad mängitud kiskus plika kotist oma magnetist konstruktoriklotsid välja ja asus nendega aega veetma, mina sain rahulikult kohvi lõpetada ja isegi netis surfata. Kui tüüp tähelepanu nõudes rahutuks muutus oli aeg instruktsioone järgida ning jalutuskäigule siirduda. Õnneks suveaeg, ainult sokid ja papud vaja jalga pusida. Pisikesed jalad on jube süldid, isegi nii lihtsa operatsiooniga tükk tegu.

Jalutuskäigu tegin ümbruskonna kvartalis kõurik käe otsas. Imelik tunne, kogu aeg tahtmine üksikutele vastutulejatele kinnitada, et pole minu laps ja et ma pole ka vanaisa veel. Samas helistaks sihukese jutu peale inimesed kohe nurgataha jõudes politseisse. Lahendusena üritasin võimaluste piires silmsidet vältida. Plika on nii lühike, et mul jäid õlad valusaks ja selg kõveraks, permanentsest invaliidsusest hoidumiseks tuli tihti kätt vahetada. Tüdruk leidis pidevalt maast igasugu põnevat prügi, mida tuli üles korjata ja siis jälle maha visata kui järgmine suitsukoni või pudelikork silme alla sattus. Ohtlikest esemetest nagu klaasikillud ja tühjad õllepurgid üritasin teda varakult eemale juhtida, ühe seene krabas siiski enne pihku kui jõudsin reageerida. Ei julgenud äkiliselt käratada, lapse esimeseks reaktsiooniks on ju teatavasti suhu panek, et väärtuslikku eset võimalikult raske oleks ära võtta. Järgnes raskem diplomaatia kui Põhja-Korea tuumarakettide keelustamise läbirääkimistel. Igasugu alatute võtete nagu tähelepanu kõrvale juhtimine ja mitte minu võimuses olevate toredate asjade lubamine viis lõpuks soovitud tagajärjeni.

Näidates lapsele kõrgepinge kapi kaanel ilutsevat eredat välgumärki ja seletades, et tõstan ta nii kõrgele, et saab seda maha kiskuda viskas plika valge kärbseseene maha. Momendi kriis sai lahendatud andes mulle võimaluse mõne sekundiga välja mõelda väljapääs uuest olukorrast. Titte sülle haarates tegin ai-ai, õlg on valus, ei saa nii suurt ja tugevat last tõsta. Veidi mossitades jäi mind uskuma ja õnneks ei asunud kaotatud seent otsima. Väita, et jalutuskäik väsitav, oleks tegeliku olukorra andestamatu ilustamine. Eelkirjeldatu oli vaid üks paljudest kriisidest mida pidin käigupealt lahendama, et laps röökima ei pistaks ja valvsad kodanikud mulle kui lapseröövlile politseid ei kutsuks. Koju jõudes olime mõlemad higised ja kurnatud.

Nüüd saame koos puhata, aga kõigepealt oleks mõistlik piss ära teha. Esialgsest veenmisest polnud tulu, alles Machiavelliliku kavalusega sain lapse tähelepanu õigesse suunda. Tõstsin väiksema koera potile istuma, nüüd tuli plika ise jooksuga, tema pott kuhu kutsa ei tohi pissida. Püksid saime maha aga aluskostüüm oli ühes tükis, nööpe või lukku ei kuskil. Jupike aega nuputasin ja hakkasin siis last kaelaaugust välja õngitsema. Kuidagi ei tahnud mahtuda, pöörles ja vigises ja hakkas kätega jalgevahelt kiskuma. Järsku koitis miskit, viskasin pilgu sinna, nomuidugi kolm imetillukest trukki hoidsid kostüümi hargivahelt koos. Need saime lahti ja plika tõmbas riidetüki ise kõhuni üles ning istus potile. Seal oli aga kõike muud toredat teha nagu klotsidega ehitada, koeri silitada ja juttu vadistada, mida ei tulnud oli piss. Poole tunni pärast olin juba lootust kaotamas kui tüdruk üllatunult kilkas ja lasi kena soru potti. Loputus kraanikausi all tuletas ammuseid aegu meelde, ühe käega hoiad pöörlevat tegelast ja teisega pritsid vett imetillukese tagaotsa peale. Kogu selle pulli käigus ujus vannitoa põrand, kostüümgi sai oma osa.

Kui läksin ta kaasa antud ja millegi pärast voodiks kutsutud vangikongi või võitluspuuri kotist välja võtma kostis seljatagant resoluutne ja vali No-No. Vaatasin üleõla tagasi, mis mõttes, tudile läheme. No-No kisades tuli laps jooksuga ja hakkas koti suud kinni sikutama. Pergel, praegu pole mõtet võidelda, ajab viimasegi une ära, ehk ununeb paari minuti pärast ja plika kukub ise tuttu. Äkki tahab niisama pehme teki peal põrandal pikutada, panin teki vaibale. Laps keeldus sinna minemast, kutsad samas leidsid et väga sobiv koht külili visata. Ajasin loomad ära ja panin teletupsud Youtubel mängima. Loodetavasti piisavalt uinutav. Ise hakkasin läpakal klõbistama. Tund hiljem ei olnud ikka mingit märki, et keegi uniseks hakkaks muutuma. Video lõppes õnneks ära ja suuremat jama sellega ei kaasnenud.

Kuna voodit ikka ei lastud kotist võtta viskasin näitlikult teki peale sirakile. Tüdruk aga leidis, et hoopis huvitavam on kapi vastas olevas autotoolis tukastada. Veenmisest kus mugavam suurt kasu polnud, kurim juba selles vanuses lööb naiste loogika ja kangekaelsus välja. Olime koertega kolmekesi tekil, laps vingerdas autotoolis ...

Sõidan vanema tütre uhke punase autoga ja mõtlen millal ta juba Porsche on jõudnud osta. Mõnus kiirus, aga natuke liiga suur, vajutan õrnalt pidurit, ei midagi. Juhitavus kurvides täitsa mõistetamatult kadumas, auto ei taha kuidagi rooli kuulata. Silmade ees hakkavad värvilised ringid hõljuma, vahepeal plahvatavad valged tähed. Kurat kas nii mõjubki kanep, see nüüd seaduslik vist aga mitte ei mäleta millal oleks võtnud. Süda hakkab ärevalt taguma, ja kõhus õõnes tunne. Igavene jama, masin vaja kuidagi tee äärde seisma saada enne kui hunnikusse sõidan. Peas mingid hääled ja kostab arusaamatu vadin, asi läheb täitsa käest ära, ... Ai kurat valu silmis ...

Plikatirts kisub näppudega mu silmalaugu lahti ja seletab ise midagi väga asjalikult. Kurat südarist ei jäänud palju puudu, olin nii sisse elanud oma magamise demonstreerimise osasse, et ise koos koertega tukkuma jäänud. Veerand tunnikest põõnasin enne kui inkvisitsioon hakkas kombitsatega silmi välja rebima.

Lapsele otsa vaadetes oli selge: magamisest miskit välja ei tule. Lohistasin end resigneerunult diivanile, et vähehaaval täiele teadvusele tulla. Tõin külmikust tüki liha ja järasin seda tuimalt enda ette vahtides. Plika askeldas oma voodikoti juures. Lähemal uurimisel jäi silma, et närib plastikust voodijala otsi. Oi pagan, ärkasin mõtteist, pole ju lapsele süüa andnud. Kuidas ma nüüd seletan emale, et tütar näris sel ajal voodijalgu kui mina lihaga maiustasin. Oot aga mida ma annan, kotis tuhlates ei leidnud miskit peale Eestist pärit smuuti kotikese. Seda märgates jäi voodijalgade manustamine poole ampsu pealt katki ja plika tormas ummisjalu rõõmsa kisaga minu poole. Andsin kätte aga peagi selgus, et korgist ei tule miskit. Nuputasin kuidas seda avada kuni plika näitas ette tehes keeravaid liigutusi. No muidugi, tegin tervele inseneride ametile häbi oma asjatundmatusega. Smuuti pihus tõstsin tegelase tooli ja proovisin mõelda, mis oleks turvaline kaheaastasele sisse sööta. Hommikusöögi krõbinad ja jogurt oli otsus. Selgus, otse kümnesse, kas nälja või maitse pärast ei oska öelda.

Postitantsuks on tütarlapsel annet 😊
Näha ka lauanurgale kleebitud vilditükk.
Jogurtit andsin ise jaopärast lusikaga vältimaks suuremat lögastamist. Pizzatükki pakkusin ka, tüdruk näkitses veidi aga lasi peos hooletult madalale nii, et Koko krabas selle endale. Suuremat paanikat ei tekkinud, küllap teise päeva liisunud tainas polnud eriti maitsev. Esimene nälg kustutatud ronis laps toolilt maha ja hakkas köögis koertega võidu ringi tatsama. Märkasin õudusega kui teravad on napilt peast kõrgemad lauanurgad. Tõin kiirelt toolijalgade alla käivad kleepvilditükid ja muutsin köögi lapsele veidi ohutumaks. Vahepeal oli pisipreili avastastanud, et meie köögilaua kroomterasest jalg sobib ideaalselt postitantsu treenimiseks. Poose ja tiire vaadates jäi mulje, et sel alal on tütarlapsel annet. Ei tea siiski kas julgen emale ette kanda tütre salahobist mida too võõraste onude juures harjutamas käib 😜

Kui lootsin, et mul võrreldes kaasaga veidi lihtsam päev siis eksisin rängalt. Füüsiliselt tõepoolest polnud midagi aga vaimne pinge väsitas, kuna pead pidevalt tähelepanelik olema. Täiesti mõistetamatu kuidas kaasa väidab, et tööl liiga palju stressi ja pinget, lapsehoidmine täielik puhkus selle kõrval. Minul igatahes vastupidi. Oleks veel oma laps aga kellegi teise omaga kipun üle muretsema. No sama kui sõidad sõbra autoga, enda omale tuleb kriim peale – vannud korra ja tühja kah, võõrast proovid hoida nagu sitta pilpa peal. Kas teistel ka sihuke kiiks või olen ainult mina selline, kes alles viimases hädas tuttavate asju küsib kasutada ja siis ka proovib tingimata tagastada paremas olukorras kui ise sain. Igatahes saabus kaasa koos jaapanlastega tagasi ja võttis minult lapsekoorma üle. Midagi olin ma ilmselt ka õieti teinud, sest kogu seitsme tunni jooksul tuli üks pisar ja seegi jäi poole põse peale pidama. Lõpuks tuli tirts ise minu juurde ja kallistas ning oli hiljem kui juba trenni läksin kaasalt onu järgi küsinud.

Lapse hoidmisega saan hakkama, paraku pole isase geenides pidevat hoolitsemise ja nunnutamise vajadust. Kui vaja teen jälle aga eelistan siiski arvuti taga mängida või isegi aias tööd teha: külm õlu ühes ja oksakäärid teises käes.

Tuesday, August 28, 2018

CNE ja mänguritool


Kyotoku, Yuuka ja mina, tagaplaanil "põhiatraktsioonid"
Gaming Garage ja Craft Beer Garden
Öösel nägin vastikut und: olime oma maja maha müünud ja samasse piirkonda kuid suure tee äärde uue ostnud. Imestasin, miks kurat küll me enne vaatamaski ei käinud, igavene suur, vana ja lagunenud lobudik. Hakkasin nuputama igasugu võimalusi kuidas saaks tehingul alt ära hüpata. Aeglase ärkamise käigus sai vähehaaval selgeks, et tegu vaid unega - milline kergendus. Pea oli kas vähesest õhust (koer ukse kinni lükanud) või halvast unest paks ja nõudis hommikust kofeiiniannust. Panin kohvi peale, kaasa hakkas pannkooke küpsetama. Külalised tulid kingikottidega üles, tütar sai mitu paksu mangaraamatut, kaasa mingi jaapanipärase daamikotikese ja mina laheda pidzhaama. Hommikusöögi käigus selgus, et keegi peale minu kohvi ei joo, pole hullu väänasin kannutäie nahka, pea lõi laksuga selgeks ja ärksaks.

Tütar pidi kella kümneks AMD esindajana Virtuaal Reaalsus programmide osakonnas tööpostil olema. Viskasin ta autoga ära, sest ülejäänud seltskonnal kulus ettevalmistusteks rohkem aega.
E-spordi võistlused täies hoos
Algul oli plaanis metrooga minna aga leidsime, et mugavam ja oluliselt kiirem on autoga, samas ka mitte palju kallim vaatamata soolasele parkimistasule. Tee peal sai läbi niiske sumu Toronto kesklinna pilvelõhkujate ja teletorni vaadet imetleda. Kohe hommikul kohale minek oli hea mõte, rahvast vähe ja ilm suhteliselt jahe. Esiteks suundusimegi Gaming Garaazhi, kus toimus suur E-spordi võistlus ja igasugu uute riist- ning tarkvara produktide esitlemine. Mängisin paari paugutamismängu nii HTC kui Oculuse VR komplektidega. Oculuse oma sobis kuidagi paremini, käes hoitavate pultide nuppude paigutus minule mugavam ja intuitiivsem.

Vahepeal käisime koos söömas, rahvas tellis Canada rahvustoidu Poutini – rasvased praekartulid paksu sousti ja sulanud juustuga kõige otsas – ehtne kolesteroolipomm. Ülikoolis toidutehnoloogiat õppiv Yuuka nautis täiega ja tegi pilti, loodetavasti ei hakka Jaapanis sihukest üliebatervislikku kraami promoma. Mina võtsin õlle endale ja teise Kyotoku'le ehkki süda värises hinda nähes. 20CAD eest võiks kodus kümme samasugust pudelit hinge alla panna. Kui teised suundusid shoppama, läksin tagasi mängu garaazhi. Mängurite seljataga kiibitsedes ja vahepeal ise sekka lüües jõudsin mängutoolide firma juurde, kes pakkus oma tooteid show allahindlusega.

Istusin naljapärast paaris toolis, üks osutus õige mugavaks. Müügimees hiilis ligi ning näitas seda ja teist funktsiooni. Selgus, et lisaks äärmiselt mõnusale ergonoomikale on ka hulk reguleerimisvõimalusi. Kui kole väsinud, kallutad sujuvalt magamisasendisse ja tukastad vahepeal. Mõeldud oli ka vanamemmedest mänguritele – tooli võimalik kiiktoolina kasutada :) Istmekate pidada olema sama (PVC “Leather“), mida firma kasutab Mercedese AMG autodele istmeid ehitades. Tühja sellest müügijutust, aga hullult mugav oli küll, tundus andvat silmad ette mu 20 aastat vanale IKEA lösutamistoolile. Hiirematt ja tasuta kojutoomine pidid kah kaasa tulema.

Võtsin tüübilt visiitkaardi ning helistasin kaasale küsides kas too tahab elu lihtsaks teha ostes mulle kombineeritud sünna ja jõulukingi juba augustikuus. Sellisele pakkumisele ei suutnud isegi kainelt kalkuleeriv naine vastu seista, eriti kui oli ise tooli proovinud. Nii lasigi oma krediitkaardilt rahuloleva ohkega papi maha kerida. Teadagi, võib nüüd esitada mingi kallimat sorti soovi millest mul võimatu ära öelda 😜 Eelkingitusena anti suuremõõduline hiirematt kaenlasse. Vana on veel päris asjalik, aga tasuta kaupa ma tagasi lükkama ka ei hakka. 300 CAD ehk 200EUR sihukese tooli eest pole üldsegi paha, eriti kui arvestada, millist rahulolu omanikule pakub 😉

Kassi suurus pole fotoshopitud
Kõmpisime oma Jaapani külalistega veel tunnikese ringi, nemadki said veidi shopata ja paar asja osta. Kassinäitus jäi tee peale, muljetavaldavaim oli ennenägematult suur nurrumootor. Seda ilvesest mitte palju pisema kiisu tõugu kutsutakse Maine Coon. Elukas pidavat kasvama kuni 8 kiloseks, 40 senti kõrgeks ja meeter kakskümmend pikaks, viimane mõõt kattub juba ilvesega ehkki kaks esimest jäävad kõvasti alla. Iseloomult olevat tegu väga sõbraliku ja targa kassiga. Loom nägi äge välja aga meie koerad saaks sihukese uue pereliikme ilmumisel südari, nii et jääb kahjuks ära. Teiseks ägedaks väljapanekuks oli muinasjuttude ja legendide teemaline idamaade valgusshow, kust rahvas pideva vooluna läbi jalutas.

Odysseuse reisid, Kükloobid ja Atlas
Poole viieks oli jaapanlastel aur väljas. Sõitsime koju, puhkasime veidi, istusime teleka ette Jaapani multikat vaatama ja tellisime pizza. Idamaalaste jaoks oli tegu vaid filmides nähtud eksootikaga, mida jäädvustati lausa peegelkaameraga ja käidi häbelikult juurde võtmas. Jaapanis olevat ka pizzat kuid “ehtne“ ikka palju parem. Ju vist sama lugu mis sushi puhul, mujal maailmas ju pakutakse, aga Jaapanis on hoopis teise maitsega. Pakkusin mehele vahelduseks Pilsner Urquelli. Tüüp maigutas, laksutas keelt ja teatas, et ei taha küll Canadat solvata aga see olevat parem kui Molson Canadian. Ei maksa arvata, et Nihoni elanikud aru ei saaks mis tõeliselt hea õlu. Magustoiduks kollane melon, mis neil kohapeal kallis, kuid mida hindavad. Juba üheksa ajal kobisid magama, et järgmise päeva Niagara kose külastuseks traksis olla.

Monday, August 27, 2018

Jaapani külalised saabusid.


Tütre Jaapani Karate külalised
Jaapanlased pidid tulema reede pealelõunal kuid Tokyos oli taifuun, lend lükati rohkem kui päeva jagu edasi. Esimesel momendil tundus õige jama, aga tegelikult kulus just üks päev marjaks ära, et tubades viimast lihvi anda. Elamine sai nii korda kui pole aastaid olnud, mõnus kohe. Mitte ei saa aru miks niisama ei viitsi korda majas hoida, ainult siis kui sund peal. Eks ta mugavuse asi ole ja niipea kui ühe asja jätad laokile jääb teine ja kolmas, varsti pole mõtet midagi oma kohale panna. Taolises korralageduses pole võimalik ka normaalselt tolmu pühkida. Kaasa muretses tolmuvõtmise roboti, ainuüksi selle edukaks töötamiseks peab vähemalt põrand kolist tühi olema. Magamisasemed sai külalistele kombineerida nii, et üks võttis koha sisse all lapsehoidja- või noh viimased viisteist aastat külalistetoas, teisele madrats dojo põrandale. Õues muru niidetud ja kuivanud lehed ning allapudenenud kiwid ära pühitud. Linnud saadananahad olid söönud metsikuid tumedaid viinamarju ja “tindise“ musta sitaga toolid ära märgistanud. Lasin voolikuga suurema kõntsa maha.

Lennuk oli juba maandunud kui hüppasin veel kiirelt dushi alla, lõpuks korjasin nad alles poole üheksa ajal lennuväljalt üles. Seega laupäev maha kantud, õnneks said tagasilennu piletit päeva võrra edasi lükata. Õige kiirelt selgus ka keeleoskus, suurem osa minu erutatud vadistamisest läks tühja. Tüdruk pursib inglist aga karate kuuenda dani musta vöö omanikust isa oskab maailma universaalsuhtluskeelt vähem kui mina jaapani keelt. Viisaka inimesena noogutas ja naeris kaasa omaarust õiges kohas. Kangesti tahaks lobiseda, kuid pidevalt tütart tõlkima appi kutsuda on suht tülikas. Koerad võtsid peale esialgset urinat ja haukumist idamaalased üllatavalt kiirelt omaks, Koko tuli nuusutas tüdruku üle ja kui too diivanile istus ronis kõrvale ning pani plika suureks rõõmuks oma pea talle sülle. Sushi võõrastas veidi rohkem kuid nähes, et Koko sai hea käitumise eest tasustatud, otsustas oma rassistlikud põhimõtted maksatüki eest odavalt maha müüa.

Hoidsime külalisi tunnike ülal, jõime isaga mõned õlled, naised luristasid teed. Kahjuks ei aidanud ka alkohol Kyotoku't paremini inglise ega mind jaapani keele mõistmisel. Koukisin välja oma jaapanikeele moblarakenduse, paraku polnud sellest suurt abi. Käte, jalgade ja Google tõlkega sai siiski olulisem info vahetatud. Selgitasime järgmise päeva kava ja uurisime, kas neil miskeid erisoove. Ainsaks osutus momendil magama minemine. Mõni ime, 13 tunnise lennu jooksul olid vaid paar tundi tukkunud ja kella kümneks pea 36 tundi ülal olnud kui eelnimetatu välja arvata. Täpselt poolepäevasest ajavahest ei maksa rääkidagi, samas oleks neil ilma hullu väsimuseta õige keeruline kell kümme hommikul magama keerata. Esimene mulje oli tore, inimesed nagu kõik teised, kahju vaid et suhtlemisvõimalus nii piiratud.

Friday, August 24, 2018

Vene tehnikaimed ja huumorisoon


Igorek
Boston Dynamics Robot
Vaadates juuresolevaid pilte ja lugedes artikleid ei suuda imestust varjata. Ilmselgelt on Putini Venemaa pöördumas tagasi kuulsusrikaste nõukogude traditsioonide juurde. Seda mitte ainult poliitilise tagakiusamise koha pealt vaid tõsise üllatusena ka tehnoloogia valdkonnas. Nimelt esitles Kalashnikovi tehas esimest vene lahingrobotit, mis pidada lääne versioonidest igati üle olema. Pildi põhjal otsustades oli keegi juhtkonnast näinud "Tähtede sõja" filmi ja Hollywoodi animatsiooni rauda pannud. Pisike probleem olevat robotil vaid see, et praegu veel pole suudetud teda liikuma panna. Tehas oli ka unustanud asjaolu, et tänapäeva venelased vaatamata patriotismile julgevad täistotruste koha peal ettevaatlikult ironiseerida.

Kalashnikov CV-1, disain on maitse asi 😝
Tesla
Võiks ju arvata, et peale taolist avalikku fiaskot ollakse veidi ettevaatlikum. Aga kus sa sellega. Paar päeva hiljem esitleti uut tehnikaimet, mis pidada jällegi lääne omadele tuule alla tegema. Seekord oli tegu seitsmekümnendate luukpäraga Moskvitshi meenutava elektriautoga. Tehase sõnul olevat tegu tootega, mis Teslast iga nurga pealt parem. Disain on muidugi maitse asi ja Halloweeni peole sõiduks sobib sihuke riistapuu ülihästi. Paraku pole selge, ega äkki too roboti eeskujul pole veel suutnud liikumisprobleemi lahendada. Tundub nagu oleks tegu rubriigiga "Juhtub ainult Venemaal".

Lõpetuseks veidi idanaabrite huumorisoonest ja õigusemõistmisest. Kui ennevanasti sai täiega vene nalju nautida siis praegu üritatakse hakata naljamehi trellide taha panema. Tuleb meelde Stalini aeg, kus anekdoodi rääkimise eest võisid riigireetmise paragrahvi alla minna. Minu ajal tavakodanike puhul seda nii tõsiselt enam ei võetud. Vanemad aga on elanud üle Shveiki lugusid meenutava õõvastava aastakümne. Kõrvaloleva pildi eest on 23 aastasele blondile prillidega preilile esitatud süüdistus viha õhutamises, religioossete tunnete mõnitamises ja ekstremismis - süüdimõistmise puhul 6 aastat kolooniat. Võtab vist ka lustakamal humoristil naljatuju ära 😛