Sügis keerab varakult ja äkki talveks

Arktilised kiwid akna taga

Alles paari päeva eest korjasin viimased kiwid ja tomatid öökülmade hirmus aiast ära. Niipea kui miinuskraadid tulid pudenes enamus lehti maha kattes muru paksu kollase või punase vaibaga.

Lumega võimenduvad sügisvärvid

Koer lehevaibal

Koertel põnevust kuhjaga, neile meeldib nagu lastel lehehunnikutes joosta, nuhkida ja püherdada. Pean vaatama, et teede äärde kokkuriisutud meetriseid kuhjasid liiga laiali ei tuula, mõni kuri majaomanik tuleb veel õiendama. Kass on nuhtluseks, kuhugi ei või miskit toidupoolist laokile jätta, viimane kord sõi pizzatüki pealt paljaks, hommikul pani juustu mu tööle kaasa võtmiseks tehtud võileivalt nahka.

Kass luurab võimalust

Tainani puhtaks lakutud pizza

Täna saabus selle aasta esimene suurem lumesadu, meie kandis lubab 10-15 senti koos liikluskaosega. Kassile tegu elu esimese lumega, peaks filmima kuidas loom sellisesse uudsesse loodusnähtusesse suhtub. Akna peal igatahes uudistab ja imestab üritades langevaid lumehelbeid püüda. Mõtlesin korra orgaanilist kraami komposti viia, autot lumest puhastada ja õues pilti teha aga leidsin, et palju mõnusam on soojast toast läbi akna foto võtta. Kompost ja auto võivad veidi veel oodata.

Hommikul õnnestus enne suuremat lund jooksuringil käia, seni olen innukalt jooksuklubi Novembri üleskutsest osa võtnud. Kolmandal novembril liitumisest alates pole ühtegi päeva vahele jätnud. Eilsel isadepäeva hommikul kui pere mõnusalt alles soojades voodites põõnas lippasin 10 kildise ringi. Ilm oli hea, kasutasin ära Strava 10km normi täitmiseks. Aeg tuli mõnusalt ümmargune, nipin napin sekundi jagu alla 5 minuti kilomeetri kohta. Äpp käskis peale sihukest pingutust 77 tundi puhata, seda peaks hakkama kodutöödest hoidumiseks ära kasutama. Näitan naisele ette, kui tahetakse sundida prügi välja viima või nõusid pesema😜

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱

Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu

Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.

Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲

Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 

Põhitoidu menüü: täitsa hea!

Kolmanda dan'i Must Vöö

Musta vöö eksam 2019 November
Eksamineerijad ja eksami sooritajad

Laupäeval olid karate võistlused ja pühapäeval musta vöö eksam. Meie perest täiega kohal vaid noorem laps, seda nii võistlustel kui eksamil. Mina turniiril kohtunikuks, vanem tütar istus tõbisena kodus. Köhis teine nagu Flugzeugabwehrkanone ehk saksa flak, 15-20 köhatust minutis. Kobisin suurde tuppa diivanile magama, sest järgmist lasuseeriat oodates ei tulnud und. Tänan küsimast, teisipäeval juba sõitis tööle ja köhimissagedus on taandunud rannakaitse patareide harva kuid võimsa tule tasemele. Palavikku pole ja kurguvalu kah taandunud, tasapisi terveneb teine.

Tagasi pealkirja juurde tulles tuleb tunnistada, et pere noorim liige, ehk juunior on karate vaatevinklist saavutanud ülejäänute suhtes seeniori taseme. Ega temagi päris terve polnud aga kui soovitasin vööeksami kevadele edasi lükata ei teinud kuulmagi. Pühapäeva hommikul sõitis ise dojosse. Ma tegin oma hommikujooksu, jõin kohvi ja läksin vaatama kuidas läheb. Plikal oli just esimene paus peale põhitehnikatest üle käimist, kõik viis eksamineeritavat rampväsinud maas istudes hingetõmbe pausil. Vaatsin järgmise osa alguse ära ja sõitsin vahepeal poodi. Ei märganudki kui moblasse mess tuli. Dojosse jõudes leidsin plika istumas sel ajal kui teised katat tegid.

Puhkehetk

Tüdrukul oli suurest pingutusest aga rohkem ehk haiglasest olekust pilt eest ära kerima hakanud😵 Lasti armust moment hinge tõmmata aga siis pidi teistega edasi rabama kuni tormas vetsu, süda läks ülepingutusest pahaks. Seda on ennegi juhtunud, et eksamineeritavad minestavad või vetsupotti kallistamas käivad. Ise nägin esimese musta vöö eksami ajal tähti silme ees tiirlemas, pilt päris ära ei kukkunud, sest pressisin hingeldades rohkem hapnikku soontesse ja sain momendiks tempot veidi maha võtta. Katade ajal läks vähe lihtsamaks, tüdruk sai hinge tõmmata. Lõpus kui eksamineeritavale tulemustest teada anti ja eksamisooritust selgitati pidi ta veelkord vetsu jooksma😳

Kiki alustas Sensei Mark'i juhendamise all 

Sensei Mark selgitab eksami sooritust

Kiki ja Shihan

Kokkuvõttes loeti eksam edukalt sooritatuks, ehkki parandamise ruumi on karates alati ja igal tasemel. Seega on jõudnud 3'da dani musta vöö tasemele esimesena meie pere kõige noorem liige. Vöö enda ja ametliku tunnistuse saab kätte paari kuu pärast kui eksamitulemus Jaapanis kinnitatakse, uus vöö tema nimega valmistatakse ja postiga siia saadetakse.

Kõrvaloleval pildil seisab Kiki Shihan Kei Tsumura kõrval, kes on meie stiili kõrgeima astme musta vöö omanik väljaspool Jaapanit. Nooruses oli mees mitme maailmakuulsa karateka otsene õpilane. Tore, et järjepidevus edasi kandub.

Jooks on lahe - 4min/km murtud

Jooksurindel on toimunud mõningad muutused, vaatamata ilmade jahenemisele paremuse poole ikka. Oktoobri lõpus otsisin mingit mõnusat interneti jooksupäevikut, ei viitsi ju numbreid käsitsi exeli või openoffice tabelisse toksida. Numbreid tahaks näha ja analüüsida selle mõttega, et näha mis ja kui palju avaldab jooksutulemustele mõju. No näiteks palju temperatuur tähendab, kui hästi pulsisagedus jooksukiirusega korrelatsioonis, mis olulisem: kas sammu tihedus või pikkus, ... jne ... Tundus, et paar jooksuäppi peavad päevikut automaatselt, aga muidugi need mis paremad on ka tasulised. 

Katsetamise mõttes laadisin väidetavalt maailma populaarseima Strava alla. Enamuse probleemiks on asjaolu, et Huawei pulsikella pulsisagedust ei oska lugeda, selle infi saan ikka Huawei enda äpi pealt. Tegelt olen Huawei Health'ga üsna rahul, ainult distantsi mõõdab sutsu lühemana ja ei paku mingit päeviku või tulemuste organiseerimise, analüüsi võimet. Strava mõõdab läbi mobla distantsi üllatavalt täpselt, ja isegi tasuta versiooni juures on natu paremini jooksuandmed organiseeritud. Kui saaks pulsisageduse ka kuidagi sinna äppi sisse loetud oleks täismäng.

Kiireim kilomeetri vaheaeg 3:54m

Pealkirjas olevasse gruppi sattusin kuidagi pooljuhuslikult, paar FB sõpra vist liikmed mistõttu FB's hüppas üles. Viskasin pilgu peale ja astusin pikemalt mõtlemata liikmeks nähes, et nad on üles seadnud väljakutse Novembriks iga päev vähemalt 5km joosta või jalutada. Viis päeva võib logeleda, et loosist osavõtmisel osaleda. Loos mind ei huvitanud aga väljakutse iseenesest äge mõte. Vaadates tagasi oma jooksuajalugu olen aprillist alates praktiliselt kõik kuud pea iga päev jooksmas käinud, ainult puhkusekuu juuli jäi kesiseks. Tol ajal jooksin pigem 4 km päevas aga niikuinii olin plaaninud selle 5 peale tõsta ja enamuse päevi sai eelmisel kahel kuul 5km lipatud. Seega ei tohiks olla tegu ülejõukäiva väljakutsega. Liitusin 3. Novembril kahepäevase händikäpiga. Teisi liikmeid jälgides selgub, et päevas tuleb üle 500 postituse osavõtjatelt. Enamus paraku kõndijad, üksikute jooksjate hulgas on vaid kaks silma jäänud, kes enam-vähem minu tempos liiguvad. Seega puudub võistlusmoment aga ehk ongi parem, muidu hakkaks veel kiiruse pärast punnima. Momendil on küll tunne, et peaks suutma väljakutse täita, eriti tänu asjaolule, et kõndimine läheb ka arvesse, lihtsalt vaja 5km ühe jutiga teha.

5km rekord ja miili ning 2 miili ajad

Tänu Strava äpi andmetöötlusele sain teada, et tänase jooksuga saavutasin nii kilomeetri kui 5 kildi rekordi. Kilomeetrit pole teismelisest peale ametlikult alla 4 mindi jooksnud ja 5  kilti pole aja peale kunagi silganud kui viimane paar kuud välja arvata. Võimalik, et olen varem veits kiiremini jooksnud, aga siis polnud Stravat installitud. See äpp otsib üles kogudistantsist kõige kiirema vastava pikkusega etapi. Kilomeetri puhul võib muidugi juhtuda, et aeg petlikult hea kuna suur osa just sellest jupist allamäge. 5 kildi juures ilmselt mõõtis tagumisest otsast, kuna esimene soojenduse kilt alati aeglasem. Tavaliselt ei viitsi ma soendust ja distantsi eraldi mõõta. Mõistlik oleks enne ajavõtu alustamist teha kilt soojenduseks ja peale distantsi läbimist kilt rahunemiseks. Nii soojendus kui rahunemine on mulle 6min/km just paras. Viit kilti võib siis tavalise tempoga joosta alla 5 mindi kilomeetri peale.

Kas lõpuks ometi ...

... hakkab aru pähe tulema ja ministriks nimetamise juures osutub asjatundlikkus parteipoliitilisest truudusest olulisemaks. Ilmselt tingis sellise otsuse olukord, kus parteiliikmete hulgast lihtsalt polnud võimalik leida inimesi, kes piisavalt kvalifitseeritud ja pattudest puhtad. Uut ministrikandidaati varasemast ei tea, aga lugedes infot tema karjääri kohta ei oska midagi ette heita. Pigem tundub, et potensiaalselt võib lausa olla tegu selle valitsuse parima ministriga. Eks lõpliku hinnangu annab mehe tegevus, igatahes olen meeldivalt üllatunud EKRE valiku üle. Karu ise väidab, et kunagi olla olnud liberaal nüüd pigem konservatiiv. Tema enda vägagi sümpaatsena paistvat visiooni saate lugeda FB lehelt: https://www.facebook.com/KaimarKaru/posts/108537770587228.

Nüüd jääb vaid üle oodata, mis edasi saab ja loota, et ei oleks tegu tüübiga, kes pealtnäha laitmatu välimuse juures mingit räpast luukeret kapis ei hoia. Kui mees on nii tubli kui esmapilgul paistab võivad suuremateks karideks kujuneda suhted poliitikutega kui need üritavad ideoloogilist stampi ministri tegevusele peale suruma hakata. Üheks põnevaimaks küsimuseks saab olema e-valimised. Ei kujuta ette, et ükski tasemel IT taustaga intelligentne inimene üritaks e-valimisi kaotada, mis parteipoliitiliselt nii keskerakonnale kui EKRE'le kasulik oleks. Elame, näeme.

Tänak - Järveoja WRC Maailmameistrid!!!

Ega ei oska suurt midagi pealkirjale lisada. Ajalooline moment, järjekordselt on Eesti võimsalt maailmakaardil esile tõstetud. PALJU ÕNNE!!! All WRC lühikokkuvõte Tänaku hooajast.

Canada valimised pildis ja numbrites

Erakondade toetus geograafiliselt
Värvid samad mis alloleval graafikul

Meil olid siin esmaspäeval üleriiklikud valimised, mille tulemusel jäid Liberaalid võimule kuid mitte enam ainuvõimule nagu seni. Peavad moodustama kas koalitsiooni või siis vähemusvalitsuse. Seoses valimissüsteemiga ei kajasta tulemused just kõige täpsemini valijate tahet. Ehkki Konservatiivide poolt hääletas veidi rohkem kodanikke said seoses valimisringkondade paigutuse ja süsteemi "võitja võtab kõik" tõttu Liberaalid oluliselt rohkem parlamendikohti. Torontos küll oli liberite võit suur, eks oma panuse andsid pikalt võimul olnud konservatiividest vennad Fordid. Infoks, et New Democrats on vasakpoolne tööpartei ja Peoples Party parempopulistlik. Ülejäänute poliitikat iseloomustab nende nimi piisavalt hästi. Ühiskond on rohkem polariseerunud nagu üle maailma. Albertas lõid uuesti lõkkele eraldumisjutud, mis tavaliselt Quebecki teema. Läänes on suured nafta ja muude loodusvarade varud, milleks jagada teistega ja pealegi veel maksta ebapopulaarset ja järjest tõusvat "süsinikumaksu", mis bensu hinnale märgatavalt otsa kerib. Mida kaugemal pealinnast asuvad, seda vähem rahvale Ottawa ülbikud meeldivad.

Valimistulemused toetusprotsentides, absoluutarvudes ja parlamendis esindatuses

Tehtud: 10K alla 50 minuti. No ja valimised ka meil ;)

Valimised Canada moodi

Polegi vaja alguses hoiatada, sest vaevalt need lugejad postitust lahti klikivad, kes minu jooksmise vastu huvi ei tunne. Ausalt öeldes, ega ennastki teiste mingid suvalisel tasemel sportlikud saavutused põnevusest hüppama ei pane. Iseasi kui tegelen sama alaga. Näiteks karate võistlusi või mäesuusatamist ikka vaatan juutuubist. Paraku on jooksmine vaatemänguliselt nii igav, et seda küll ei vaata. Paari enam-vähem samal tasemel tavakodaniku jooksu või muud spordiblogi jälgin, eriti kui need hästi kirjutatud, mitte lihtsalt kuivalt numbreid ette lugevad. Sai siin äsja blogistatud, et see aasta tahaks 10K alla 50 mintsi joosta, temperatuurilt mõnusa hooaja lõppemise tõttu muid eesmärke ei seadnud.

Laupäeval jooksin ladna 5km, eile tegin kaasaga seitse kilti kepikõndi selle sõna otseses mõttes, isegi kepid olid kaasas😊 Seega peaks organism olema välja puhanud. Hommikul tütrel kurk sutsu valus, ei tulnud jooksma. Soojenduseks jalutasin koeri ja käisin valimas, häbenemata hääletasin liberaalide poolt, sest paremaid momendil pole. See seltskond on küll ülevoolavalt pehmode partei aga mida sa hädaga ära teed. Oleks võinud ju valimata jätta nagu seni kõik korrad siinmaal, tahtsin siiski näha kuidas arengumaades valimisprotsess toimib. Naera herneks, aga ongi paberilipakaga, millele parteide kandidaatide nimed peale trükitud. Ühe taha teed risti, voldid paberi kokku ja viskad kasti. Ei saanud torkamata jätta, et arenenud riikides käib valimine üle interneti😏 Seepeale kostis kasti juures vahti pidav tüüp mornilt: kahjuks on Canada tehnoloogiavallas suht mahajäänud😕

Soe sees viskasin õhukese jope tuppa, panin kella ja mobla käima ning lippama. Ilm igati hea: 11 soojakraadi ja vahelduv pilvitus, tuult polnud. Otsustasin sõltuvalt enesetundest hakata suruma või mitte. Seni on alati esimesed kaks kilti soojenduse nahka läinud, jooksin neid liiga aeglaselt, nüüd üritasin natu kiiremini alustada. Google andis aegu iga poole kildi tagant, mis näitasid et tempo päris hea ehkki esimesel kildil kaotasin 10 sekundit ja teisel veel kaks. Kolmas läks allamäge, keerasin kiirust juurde, võtsin kõik ilusti tagasi ja läksin 8 sekundiga plussi (või miinusesse, kuidas võtta). Tempot oli raskem hoida kui aeglasemalt alustades, kuid edaspidi iga kildi aeg alla 5 minuti. Napilt isegi seitsmes, mis oma tõusudega kõige raskem. Samas teadsin, et pulsikell mõõdab distantsi lühemana, kellanäidu saamiseks alla 50 minuti pean google mapiga võrreldes vähemalt minutise varu saavutama.

10K kilomeetrite vaheajad

10K statistika

Viimased kolm kilti vajutasin silm punnis peas, Google järgi sai kümme kilti täis 46:54, järelikult olen ilusti graafikus. Kell vibreeris umbes kaks minti hiljem andmaks märku 10 kildi täitumisest Huawei GPS mõõtmise järgi. Aeglustasin, jäin seisma, pusisin paar sekundit kella kinnivajutamisel - lõpptulemusena läbisin 10K pulsikella järgi 48:10. Päris kutuks võttis, varu suurt ei jäänud, tempo hinnanguliselt 95-98% minu praegusest jaksust. Kilomeetriaegasid vaadates oli hea jooks - suht ühtlane kiirus, eriti kui tõususid arvesse võtta. Algus sutsu aeglasem, ega sealtki suurt miskit lisada pole kui pulsisagedust vaadata. Kohe esimese kildi lõpuks lõi sageduse üles, peale teist kilti hakkas tasapisi langema - keskmine kujunes 166, mis täitsa normaalne selle pingutuse kohta.

16Oct 5K pulsisagedus endise
MaxPulss=177'ga

Tänane 10K pulsisagedus
korrigeeritud MaxPulss=190'ga 

Pulsisageduse numbreid olen pidanud veelkord korrigeerima ülespoole. Sai lugeda hulka artikleid sel teemal, kokkuvõttes vihjasid mitu erinevat näitajat, et minu maksimaalne on 190 ringis. Rusikareegli 220-vanus järgi vastab 190 kolmekümne aastase mehe südamele - igati äge ju. Lõpliku kinnituse sain kui ühe 5 kildi jooksu

Sinine joon GPS märgitud ja "õgvendatud"
Roheline vasakpoolne tegelik jooksurada

puhul ka kell selle numbri ära mõõtis. Teine oluline number "anaerobic treshold" on tase millel inimene võimeline suure pingutusega tempot hoidma - enamasti 85 - 90% vahel maksimaalsest. Mõõdetakse pooletunnise täistempos jooksuga võttes viimase 20 minuti pulsi keskmise. Mitu 5 kildi jooksu ja praegune 10K andsid keskmiseks 166, mis on 87.5% 190'st, 16 oktoobri viie kildi jooksu keskmine lausa 172 ehk 90% 190'st. Seega pigem on maksimaalne mõni number kõrgemgi kuna tegu kogu distantsi keskmiste, mitte viimase 20 minutiga ja madalam algus tõmbab keskmise numbrit sutsu alla.

See ei tähenda, et jooksupapud varna riputaks, ehkki äpp käskis 72 tundi puhkust võtta. Pigem pean uusi jooksujalatseid vaatama hakkama. Praegused hullult mugavad ja jala järgi sisse joostud aga kipuvad iga päevaga üha rohkem ventilatsiooni pakkuma ehk siis lagunema.

Lödipükslusest, spordist ja elust.

Lugesin mõnda aega tagasi Pahvi "Viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung" ja noogutasin kohati (sport, õppe ja töödistsipliin) kaasa. Pool jutust paraku naiivne ja läbimõtlematu, millega ei saa nõustuda. Täna jäi silma Maikalu "Sunduslikust võistlemisest koolis", mis provotseeris arvamust avaldama. Aga enne annan lühida infi ka enda kohta, et ei jääks muljet nagu minu näol oleks tegemist hullu sporditalendiga. Lapsepõlvest mäletan selgelt momenti kui tahtsin hirmsasti Tartus isaga kaasa suusatama minna. Ta väitis, et ei saa, sest viie aastane laps ei jõua kümmet kilti läbi sõita. Minu nõudmise peale läksime Tähtvere parki proovima. Distantsi kohta suurt ei mäleta muud kui asjaolu, et isa oli üllatunud kui pika maa jaksasin hambad ristis läbi sõita. Meeldejäävaim on siiski esimene läbikukkumine spordis. Nimelt oli vaja ületada mingi lai kraav, milleks tuli vallilt liugu alla lasta. Muidugi kukkusin aga ronisin kiirelt tagasi, et uuesti proovida. Ei mäleta mitu korda sai uuesti proovitud, isal igatahes hakkas külm ja pidime koju minema ilma, et oleksin suutnud ainsamat korda püsti jääda. Isa lohutas mõistmata, et tegu oli viha mitte haletsuspisaratega. Suusatama muidugi kaasa ei saanud.

Isa näol tegu Eesti ja isegi NL tasemel sportlasega, kes õige pikalt koondises olnud. Eks lootis järeltulijat, paraku polnud mul viitsimist ega ilmselt piisavat talenti, et kõrgele tõusta. Ega ma kooliski spordis hiilanud, ehkki sai veidike kergejõustiku trennis käia. Esikolmikusse klassis pole kunagi mingil alal tulnud. Meil olid ka tulemused seinal, vaadati ikka esimesi, tagumised kedagi (peale nende endi) ei huvitanud. Piinlikuim moment oli põhikoolis kui rööbaspuudel ei jaksanud end põhiasendis hoida, jällegi vihaga tegin kodus lisaks kuni vähemalt põhiharjutustega hätta ei jäänud. Noorena oli palju muid põnevaid tegevusi, isa kurvastuseks pöörasin spordile vaid nii palju tähelepanu, et päris äpu ei olnud. Kokkuvõttes tuleb tunnistada: eks ma olin paras lödipüks mugavuslane, aga vähemalt hädaolukorras õppisin end kokku võtma. Ebaõnnestumised olid pigem edasiviivaks jõuks.

Peale kooliaega olin aastakümneid tugitoolisportlane. Natuke sai oma lõbuks harrastada matkamist, mäesuusatamist ja ratta või kanuusõite, enamasti tasemel et higiseks ei läheks. Esimest korda läksin uuesti trenni pealt 40'sena koos lastega karatesse. Algus oli raske, aga pooleli ei saanud jätta, sest olin meie kõigi eest aastamaksu tasunud. Paar kuud ikka veremaitse kurgus ja seda mitte lõhkisest mokast vaid hapnikupuudusest, vähehaaval siiski hakkasin harjuma. Aasta lõpus maksin hea meelega järgmise aasta eest. Poleks kunagi uskunud, et higiseks ajav füüsiline pingutus mõnus on. Septembris kandsin klubile üle 15'da aastamaksu nii enda kui nüüd juba täiskasvanud laste eest. Kuna karates saan käia vaid korra nädalas hakkasin kevadest jooksmisega tegelema (millest vasikavaimustuses viimasel ajal iga teine postitus) ja kokkuvõttes tundub, et olen pea elu parimas füüsilises vormis. Kui mitte muidu siis ainuüksi enesetunde ja tervise pärast tasub sporti teha.

Seega vaatamata asjaolule, et kooliajal kuulusin keskmike hulka leian, et spordivõistluste korraldamine ja edetabelite riputamine on olulised. Artikli väitel ei tohi spordipäevade tulemusi tänapäeval nimeliselt avaldada, õiguskantsleri ütluse järgi olevat selline seadus. Mida kuradit, siis ei tohiks ju avaldada nimeliselt ka õppe või laulukonkursside tulemusi või parimaid kunstitöid - äkki teised lapsed saavad psühhotrauma. Minge pekki, nii kasvatame selliste inimeste ühiskonna, mis esimeste raskustega kokku puutudes kokku kukub. Psühholoog räägib, et peaks kasvatama ühistööle keskenduvat ühiskonda. Nõus, kus mujal kui võidu nimel pingutavas spordivõistkonnas on parim kambavaim. Sama võib öelda töökollektiivide ühisprojektide kohta, kus tähtaja nimel pingutatakse. Tüüp, kes on harjunud kergelt läbi vedama ei viitsi pingutada, mõni ime kui edaspidi elus ja tööl raskeks läheb.

Ühistööd ei kasvatata nii, et varjatakse tulemusi, sisuliselt kõiki võrdseteks kuulutades. Nii kasvatatakse ebaõigluse tunnet ja ükskõiksust, milleks pingutada kui seda ei arvestata. See oli vana NL ideoloogia, lõppkokkuvõttes olid kõik võrdselt vaesed. Reaalses elus on võitjad ja kaotajad, mida varem lapsed õpivad selle faktiga toime tulema, seda lihtsam hiljem elus. Ei maksa unustada, et kaotustest õpid palju rohkem kui kergetest võitudest - keegi ei võida alati! Kõik meie kunagised ja preagused sporditipud on sadu kordi kaotanud enne kui mõni võit tuli. Mäletate kuidas Tänak eelmisel aastal peale katkestamist pikali lamas, praegu võitleb MM tiitli pärast. Olen kindel, et kui ebaõnne (mingi muu asi enam ei saa takistada) pärast ka peaks see aasta ilma jääma proovib järgmisel uuesti ja vihasemalt kui kunagi varem! Eriline tunnustus Hawaii triatloni läbinud Raivo E Tammele, kes näitas, et tahtmise korral suudab inimene pea võimatut saavutada.

Psühholoog peaks teadma, et koolikiusamise põhjus ei ole ühel või teisel alal viimaste hulgas olemine. Sellel probleemil on hoopis laiem taust, mis sealhulgas seotud nii kiusaja kui kiusatava isikuomaduste ja halva õnnega. Küll on neid koolipoisse/tüdrukuid, kes õppimises või spordis viimaste hulgas aga hoopiski ise kiusajad. Oma tütarde näitel julgen väita, et sport aitas mõlemaid, eriti nooremat, kes pisemana väga tagasihoidlik ja tasane oli. Ta ise rääkis hiljem, kuidas karates tundis esimest korda, et pingutamine toob edu. Lisaks arendas sport enda eest seismise oskust ja esinemisjulgust. Ehkki karate puhul tegu äärmiselt individuaalse alaga siis võistkonna kambavaim annab super ühtekuuluvustunde! Enne rääkisin võitjatest ja kaotajatest, olümpiasüsteemis võisteldes on vaid üks võitja, kõik ülejäänud varem või hiljem kaotajad. Kas nad langevad sellest masendusse, sugugi mitte, hoopiski saavad innustust rohkem treenida. Kaotusi analüüsitakse palju rohkem kui võite, oluline on näha oma vigasid, et osata neid edaspidi minimiseerida või vältida.

Kokkuvõttes leian, et igasugune võistlemine nii spordis, õppimises, kunstis kui ka tööl on kasulik ja arendav nii lastele kui täiskasvanutele. Võitude üle tuleb rõõmustada ja kaotustest õppida mitte neid põdeda.

Leidsin keldrist laiba

P.S. Fotosid esteetilistel kaalutlustel sellest postitusest ei leia😨

Veidi vara nagu Halloweeni teemat üles võtta aga las olla. Esimesed vihjed, et miskit valesti, andis mu nina. Meil nimelt on juba mõnda aega kass, kes nagu uudishimulik loom ikka, üritab maja kõiki soppe tundma õppida. Pole teda põhimõtteliselt alla korrusele lasknud, sest üks eelmine kiisu mingil arusaamatul põhjusel jättis vahel minu "mancave" ehk eesti keeli "ürgmehekoopasse" suveniire. Tegelt kutsun seda ruumi sõltuvalt publikust töö või mänguruumiks, teadagi et töö ja mäng käivad käsikäes. Maskirovka mõttes on siin seal ka mõni tööriist seinale riputatud😋 Igatahes häiris mind sihuke käitumine, mistõttu üritasime trepikoja ust kinni hoida. Aga nagu elus ikka, inimene on ekslik ja vahel kiirustades jätab ukse lahti. Kokkuvõttes oleme vähemalt kord nädalas pidanud kassi allkorrusel püüdmas käima.

Nii kuu aega tagasi hakkasin kahtlustama, et elukas on kuhugi julga jätnud. Kerget ebameeldivat hõngu oli tunda. Kurtsin kassiomanikele, kes kõik käisid nuusutamas ja kinnitasid ühehäälselt: pole mingit haisu - mu mänguruum lõhnab kui kevadine lilleaas. Mürgiselt märkisin lapsepõlve mälestusi meenutades: kevadel just sulavadki talvised junnid välja ja hakkavad talve jooksul säilinud lenduvaid orgaanilisi ühendeid ehk maakeeli vedela sita haisu levitama. Teadsin ennegi milline müstiline jõud on enesesisendusel, paraku mida edasi seda rohkem veendusin mingit sorti reaalse mitte virtuaalse haisuallika eksistentsis.

Süüdistasin kassi, sest lisaks kõigele muule hakkas ta üles näitama järjest teravamat huvi allkorruse vastu üldiselt ja minu ruumi vastu eriliselt. Nädalavahetusel lülitasime lõpuks soojamajanduse peale mistõttu oli vaja ka puhuri filtrid vahetada ja veidi töö ja mänguruumis koristada. Otsustasin haisuallika lõpuks üles otsida ja likvideerida, tegelt ähvardasin naise padja peale panna, sest too kinnitas endiselt igasuguse paha lõhna puudumist. Haisu oli selgelt tunda, paraku ei leidnud miskit kahtlast ei laudade ega boileri alt, samuti mitte küttesüsteemi tagant. Muud ei jäänud üle kui harrastada nina abil seda tuntud laste peitusemängu: kuum, jahe, külm, palav ... 

Kümmekonna minutiga oli "kuum" tsoon lokaliseeritud. Kummalisel kombel osutus eriti "palavaks" piirkond elektri kaitsmekapi juures. Raske ette kujutada, et kass sihukese koha sittumiseks välja valinud. Äkki sai särtsaka, ja lõi ehmatusest kõhu lahti: pakkus mu inseneri aju abivalmilt loogilist seletust. Uuri mis sa uurid, aga haisuallikat ei paista kuskilt, ehkki hais ise kipub juba lämmatama. Ja siis märkasin vana "humaanset" hiirelõksu, mis aastaid tühjalt elektrikapi peal seisnud. Oh kurat, seekord oli ta vastupidiselt disainile töötanud eriliselt ebahumaanselt, vaene näriline suri ilmselt lihtsalt nälga. Mida kuradit ta sinna otsis, teab vaid ohver ise. See hiir polnud koolis piisavalt tähelepanelik, tuntud tõetera "Uudishimu tappis kassi" mittetundmine läks kalliks maksma.

Hiirt siiski kaasa padjale ei viinud. Seda mitte niivõrd humaansetel kaalutlustel kuivõrd seoses asjaoluga, et magan ka ise samas toas ja närilise lagunemisstaadium oli nii kaugele arenenud, et ka kõike näinud kohtueksperdid võinuks minestada. Hiire viskasin koos lõksuga minema. Allkorrusel jälle õhk puhas aga kass näitab ikka keskmisest suuremat huvi selle piirkonna vastu. Äkki on seal kusagil mõni närilise elus suguvend. Ehk peakski siberi metskassi alla laskma, siberlased ju teada tuntud kütid.