Kui sul esiklaas sisse lüüakse ...

Olukord: Sõidan mina kümne ajal õhtul (siin juba täitsa pime) autoga. Seisan foori taga rohelist oodates. Tuli vahetub, hakkan liikuma, äkki käib hirmus mürts juhi poolel vastu esiklaasi, mis pläraki pragusid täis. Jään seisma: esimene mõte, et miskit rasket kukkus autole. Vaatan ringi, mingi tüüp röögib minu peale. Saan aru, et ilmselt oli tema see, kes märkamatult tagant liginedes klaasi sisse lõi. Avan ukse, hakkan mõrtsukalikud mõtted peas välja astuma, vaatan mehele otsa. Sihuke kolmekümnendates, täiesti hariliku väljanägemisega, aga miski tema olekus sunnib mind momendiks pausile. Kurat, vend on ilmselt hullult pilves. Mida ma saavutan lõuga andmisega, klaasi see ei paranda, tüübi kohtusse vedamine pole lihtsalt vaeva ja aega väärt. Pealegi on tunnistajaid, paar autot seisab samuti foori taga. Mina jääks lõpuks veel süüdi füüsilise vägivalla kasutamises. Politseid kutsuda pole ka mõtet, isegi kui tulevad ja saavad tüübi kätte, pole sellest mulle miskit kasu. Surun instinktid alla, astun tagasi autosse, tõmban ukse kinni ja sõidan minema.

Hiljem konsulteerin targemate peadega. Selgub, et minu käitumine oli küll loogikavastane aga ainuõige. Vastavalt seadusele oleks tehniliselt korrektne käitumine olnud autos istuda ja politsei telefoniga kutsuda (vaevalt see sell oleks rahulikult oodanud seadusesilma saabumist). Autost välja astumisega muutsin seisu vaieldavaks, hea advokaat oleks võinud mind igasugu kuritegudes süüdistada, isegi kui tüüp oleks mulle kallale tulnud - ise lahkusin enda turvalisest keskkonnast. Siin on olnud mitmed laia kõlapinda saavutanud juhtumid, kus varas või röövel süüdistab kuritegu takistama tulnud kodanikku vägivallas ja lõpuks mõistetaksegi tavakodanik süüdi, sest politsei saabumiseni kinnihoidmise käigus rikkus päti inimõigusi. Asi läheb eriti kriitiliseks kui veel nahavärv peaks mängu tulema.

Pärast hakkasin mõtlema, et äkki tüüp meelega üritas mind provotseerida autost välja astuma ja talle kolakat andma. USA's olevat teatud piirkondades "auto ette hüppamine" suht levinud. Juhilt saab kohapeal raha välja pressida, sest kes see viitsib mingi kaagiga kohut käia, eriti kui tolle sõbrad juhuslikult tänava ääres tunnistajateks. Eestlase külm närv aitas seekord päris hästi, kuumema verega rahvuse esindaja oleks esiteks virutanud ja siis mõtlema hakanud. Pealegi pole mul aimu, mis sel vennal võis teises käes või vöö vahel olla. Esiklaasi eest nuga või halvemal juhul kuuli saada oleks ikka äärmiselt loll, pensionisammastesse kogutud papp läheb ju niimoodi kaduma😜

Täna siis tulid karate tuttava sõbrad ja vahetasid esiklaasi 200 euri eest ära. Ametlikes töökodades küsitakse kolm korda nii palju nagu selgus kui käisin paaris kohas hindamisel. Kindlustuse omavastutus nii suur, et nende kaudu ei tasuks üldse teha, eriti kuna hiljem hakkad väikese kokkuhoiu eest suuremat kuumaksu taguma. Eile sain ka piduritega lõpuks ühele poole. Igaks juhuks võtsin juhipoolse tagumise uuesti lahti, lihvisin caliperi kinnituse üle, et klotsid vabamalt liiguksid. Lisaks pesin põhjalikult piduripuhastamise vahendiga käsipiduri osad. Kolmandat korda pidurisüsteemi kallal käia oli juba naljaasi. Proovisõidule minnes hoiatasin tütart, et kui ma veerand tunni pärast tagasi ei tule siis ilmselt unustasin miskit kinni keerata😁 Tegelt läks kõik super sujuvalt, uued kettad ja klotsid funksisid nagu uued peavadki funksima.

P.S. Lasin klaasivahetajatel ühe hooga ka oma teise auto esiklaasi vahetada, pragulisega olen juba üle kahe aasta sõitnud. Mind ei seganud aga kaasa kurtis ja käis pinda.

On kellelgi kogemusi sihukest sorti lambist agressiooniga, kuidas käitusite või käituksite? Tegelt ega vist enne tea, mis teeksid kui päriselt ei juhtu. Üks asi on teoreetiliselt ette kujutada teine reaalselt ootamatult läbi elada.

Fotojaht - koduloomad

Päris keeruline oli kõik neli kodulooma sama pildi peale saada. Ainult püüton oli flegmaatiline, koerad tuli maksa tükkidega ligi meelitada nagu "Shveikis". Kassi, kes ajas hullult karvu, pidin lihtsalt kinni hoidma. Lisasin maost ka veidi konkreetsema pildi, kipub teine ülejäänud loomade juures pea märkamatuks jääma.

Pidu katku ajal

Mis parata, vanema lapse veerandsajane sünnar jääb meelde kui pidu katku ajal. Tavapärast restokülastust ei saanud ette võtta, sest meil ikka veel siseruumides asuvad toitlustusasutused ei tööta ja väliterrassile vihma tõttu polnud soovi minna. Tellisime siis Mandarinist restotoidud koju. Nii pole valik küll eriti suur, aga vähemalt saab igaüks oma lemmikud kätte. Sünnipäevalaps kana sidruniga, mina loomaliha pipra ja paprika kastmes, pesamuna ribid, kaasa kana riisiga. Lisaks salateid igaühe maitse järgi, spring rollid ja krevette kausitäis. 

Joogid muidugi kodus juba külmikus ootamas ja magustoit emme valmistatud, hiina köögi magusroad eriti ei istu, ainult jäätis ja puuvilja kompotid söödavad. Nii me siis tähistasime koerte rõõmuks sünnat suure koduse söömaajaga. Minu kartus portsude vähesuse üle osutus alusetuks, keegi ei jaksanud kõike nahka panna, ise sain veel kaks päeva töö juurde jäänuseid kaasa tassida. 

Paari päeva eest teatas Canada peameedik: peame olukorraga harjuma, sest isegi kui vaktsiin tuleb siis maskide kandmine ja sotsiaalse eraldatuse reeglid jäävad vähemalt kaheks kuni kolmeks aastaks kehtima. Nagu ikka ei suuda uskuda, et praegune olukord ongi see "uus reaalsus", juba pool aastat on saanud pikisilmi oodata, millal ükskord ära lõppeb.

Eile esimest korda üle kahe kuu tööle minnes panin kohusetundlikult maski ette. Eeldasin, et kui igal pool poodides, ühistranspordis ja avalikes kohtades on maski kandmine kohustuslik kehtivad samad reeglid valitsusele alluvas asutuses. Tutkit, kolleegid vaatasid mind üllatunud pilgul kui sisse marssisin: "ega sa haige ole"? Praktiliselt keegi ei kanna maski kuna meie asutus seda vajalikuks ei pea. Ma pole küll meditsiini ekspart aga sihuke suvalisel alusel valikuline maski kandmise nõue tundub mõttetu. Kandma peaks kas kõik avalikes kohtades või siis mitte keegi, mis mõtet muidu üldse on. Efektiivseim variant, et ainult viirust kandvad kannavad ei funksi, sest pidevalt pole võimalik kõiki testida olukorras kus suur protsent nakatunuid on asümptomaatilised.

Äikesetorm

Iidne majesteetlik paju on jälle paari haru võrra vaesem 

Parasjagu lõõgastusin peale autoremonti tagaaias läpakas surfates õlleklaas ees kui väljas keset päeva pimedaks kiskus. Loode pool paistis pirakas äikesepilv, isegi välkusid oli näha. Istusin veel veits aga kui pilv ikka päris pea kohale jõudis pidasin targemaks asjad tuppa viia. Kõik korraga ei mahtunud kätte, peale lühikest kaalumist otsustasin läpaka esimeses järjekorras võtta. Järsku tõusis tuul ja kuulsin saju mühinat, ehkki tibagi ei tulnud veel.

See auto sai kabelimatsu

Kümmekonna sekundiga, mis kulus ukseni jõudmiseks algas padukas. Jooksin tagasi, et õlleklaas päästa, tõusnud metsik tuul kiskus mul ukse käest. Naabri maja ees murdusid vahtra oksad. Karjusin tütrele: aja auto tahapoole. Kümne sekundiga olime mõlemad läbimärjad - nii õlu kui auto said päästetud.

Meie tänaval murdus hulgaliselt pirakaid oksi, naabruskonnas aga terveid puid. Tund aega hiljem tegin rattaga tiiru, hulk masinaid oli puude alla jäänud, elektriliinid maas, paljud tänavad kollaste lintidega suletud.

Jämmemaid tüvesid eemaldatakse elektriliinidelt

Linna päästemeeskonnad üritasid suuremaid puid teedelt eemaldada. Nüüd oli küll hea tunne, et maja ees olnud pirakas vaher paari aasta eest maha võeti. Kümmekond aastat tagasi lõi murdunud oks ka minu Fordi esiakna puruks, suuremad harud oleks võinud terve maja sodiks kukkuda. Meie piirkonnas palju suuri, kõrgeid ja vanu puid - esteetiliselt ilus aga tormiga võib palju jama tekitada.

Üheksa polti, kui keeruline see ikka saab olla?

Kõik valmis elu esimeseks autoremondi katsetuseks

Mul viimased päevad koroonakarantiini minna, suurest igavusest otsustasin aega viita kasulikult ja esimest korda elus autoremondiga tutvust teha. Et päris algusest alustada, pean ka vanema tütre sisse tooma. Kevadel nimelt oli talle Mazda esinduse autoteeninduses teatatud vajadusest piduri klotsid ja kettad vahetada - lubati soodsalt teha, ainult $1300 kui miskit muud pole vaja putitada. Tütar võttis selle peale mobla välja, googeldas veidi ja teatas siis otsusest ise teha. Viisakusest jättis lisamata, et vaatamata blondile juuksevärvile ei taha lasta end nii alatult tüssata. Kodus lapse lugu kuulates pidin punastades tunnistama: nelja aasta eest maksin sama hinna, ehkki süda tilkus verd. Aga tütar mul kange, oli youtubest vaadanud piduriketaste ja klotside vahetamise videot: vaja vaid 9 polti lahti keerata. Kettaid ja klotse üle kontrollides selgus tehase spetsifikatsioonide alusel tõsiasi: neid pole enne sügist kindlasti vaja vahetada. Pealegi sõiduga ei saanud üldse aru, et piduritega miskit problat oleks. Igasugu kemikaalid ja muu vajaliku kraami tellis siiski varakult üle neti ära, mis nüüd marjaks ära kulusid.

Minu 10 aastat vana massina juhipoolne (piltidel enamasti kõrvalistuja poolse pidurisüsteemi vahetamine) tagumine pidur võdistas juba mõnda aega, eelmine aasta taheti kogu pidurisüsteem hingehinnaga vahetada. Ootame nats, äkki müün enne maha oli mu vastus. Puhkuse ajal keegi küll ei sõitnud suurt, paraku pidurid iseenesest ei paranenud ära. Mõtlesin mis ikka: kui tütar arvab, et saab hakkama küll saan mina ka. Vaatasin youtubest videot kuidas pidurisüsteeme vahetada, neil tüüpidel oli igatahes käkitegu. Lihtsaim oli algajale (loe idioodile) mõeldud Insane Oil video. Tõepoolest vaid 9 poldi lahti kruvimine, paari osa maha tõstmine, puhastamine, uute klotside ja ketta peale panemine ja ongi valmis proovisõiduks.

HULL ROOSTE! Ratas, caliper maas, piduriketas veel peal.

Ma üldse ei saa aru mille kuradi pärast inimesed pidurisüsteeme ise kodus ei vaheta kui see nii lihtne on😏 Tööriistadest vaja lihtsaim amatööri mutrivõtmete komplekt ja paar kruvikeerajat lisaks veel pihustiga mingi piduri puhastamise vedelik ja roostes mutrite lahti kruvimise lihtsustamiseks teine kemikaal. Ostsin tagumiste rataste pidurikettad ja klotsid ära, natu üle kahesaja taala kulus keskmisest parema kvaliteedi peale.

Kõigepealt võtsin käsile selle juhipoolse, mis koledat häält tegi. Tõstsim massina tungraudadega üles, ja toetasin kindluse mõttes vundamendiblokkide peale mõlemalt poolt. Esimesed viis polti oli naljategu, need nimelt hoidsid ratast all😜 Peale ratta eemaldamist avanes üsna sünge vaatepilt, piduriketas oli ikka väga läbi, ilmselgelt polnud mõeldud talvel Kanadas kasutatava soolahulga jaoks. Roostes nagu sajandeid merepõhjas vedelenud laevaankur. Nagu video õpetas, tuli järgmisena "caliper" maha kruttida. See judin surub piduriklotse ketta vastu. 14 mm poldid olid roostes aga jõudu rakendades õnnestus lahti keerata.

Piduriketas maas, trummelkäsipidur näha

Süda hüppas rõõmust, ainult kaks veel. Caliperi katet hoidvad pidid olema tugevamini kinni, lasin juhendit järgides roostesurma peale, ootasin viis minti ning üritasin esimest keerata. Minu keharaskusest igatahes ei aidanud, polt kui kinni keevitatud. Pikemat käepidet ei saanud kasutada, sest auto polnud ju kanalil. Ainus lahendus haamriga mutrivõtme pihta taguda. Kerge toksimine ei aidanud aga kui südametäiega viimase paugu virutasin andis sutsu järgi. Mõned korrad veel ja läkski liikuma. Kaheksas lahti keeratud hakkasin viimast otsima. Kui lõpuks leidsin ei suutnud oma silmi uskuda: erinevalt videol nähtud kergest juurdepääsust oli see stabilisaatori ülemise hoova taha paigutatud. Tee mis tahad, ligi ei pääse ilma hooba lahti võtmata. 

Hoova taga all caliperi katte poldipea

Jupp aega kaalusin kas riskin, lõpuks võtsin südame rindu. See oli muidugi kümnes polt, 17 mm ja hoopis tugevamini kinni. Roostesurma peale ning peale mõningast vaevanägemist hakkas mutter liikuma. Polt tuli haamriga ettevaatlikult välja taguda, põhiline mure kas hiljem suudan ta tagasi sisse ka lüüa??? Aga selle üle muretsen hiljem, praegu oli vaja teine caliperi kattepolt lahti saada. Veits tagumist ja tuli seegi. Viimane operatsioon piduriketta eemaldamine osutus ainsana lihtsamaks kui videos nähtu. Eelmine vahetaja oli rummu ja ketta vahele vasepastat pannud, ketas polnud kinni roostetanud ja tuli lihtsalt ära. Äge - lahti igatahes sain kõik jupid, nüüd ootas ees vastik roostese kolu puhastamine.

Kokku panemisel tekitas probleemi hullult roostes trumlitüüpi käsipidur. Puhastasin seda kuis sain aga ikka ei tahtnud hästi tsentrisse minna. No ma ei tea, vaatame hiljem (hiljem selgus, et video õpetuses oli käsipiduri pingutamine valepidiselt näidatud, seda avastasin kui hakkasin loogiliselt uurima, mis toimub seadistushammasratta keeramisel). Caliperi katte sisse läksid uued piduriklotsid koos plekist hoidjatega, siingi oli vaja viiliga paksem rooste eemaldada.

Kardetavasti on nii roostes piduritega sõitmine kriminaalne

Süsteemi kokkupanemine algas uue ketta rummule asetamisega ja kahe pisikese kruviga kinnitamisega, panin veits vasemöksi rummu ja ketta vahele, ehkki vaevalt mina praeguse autoga seda tööd enam teen. Caliperi kate klotsidega peale, kruvid sisse. Nüüd saabus moment, mida olin kartnud - kas saan stabilisaatori hoova tagasi ja poldi sisse. Täiesti üllatavalt ei tekkinud erilist probleemi, täpselt õigesse asendisse suutsin hoova suure kruvikeerajaga väänata. Kerged tonksud poldipea pihta ning oligi paigas. Edasi lapsemäng: caliperi silinder sisse suruda, et uued klotsid vahele mahuks ja caliper peale panna ning kahe poldiga kinnitada. Lõpuks ratas peale ja masin alla lasta, sest ei viitsinud teist poolt enam teha. Kokku kulus oma pool päeva aga esimese proovi kohta pole ju paha.

Oleks ma teadnud, mis ootab ees teise poole tagumise rattaga. Algus läks kiirelt, sest nüüd teadsin täpselt, mis vaja teha. Caliperi katte puhastamise juures avastasin probleemi: üks juhtpolt, mis peaks vabalt liikuma oli kinni roostetanud. Ja mitte lihtsalt niisama vaid täiesti totaalselt. Nägin paar tundi vaeva, ei miskit. Poldi sain lõpuks küll ringi käima aga mitte edasi tagasi liikuma. Täielik müsteerium, sest tegu sileda keermestamata poldiga, mis peaks lõdvalt edasi-tagasi liikuma. Lõpuks lõin käega, pean uue caliper coveri ostma. Paraku kõik poed kinni, enne ei saa seda tööd teha kui uue jupi saan kätte. Loodetavasti ikka on saadaval.

Kokkuvõttes hea meel selle töö ette võtmise üle, tõestasin endale, et häda ja igavuse korral saan hakkama. Siikohal sobiv tänada tütart, ilma temata poleks mulle pähegi tulnud ise auto pidurisüsteemi kallale minek.

Mida ma õppisin:

1. Youtube videod võivad küll väga õpetlikud olla aga tegelik elu kipub mõnevõrra erinema:

( Minu auto tagumine pidurisüsteem vastas hoopis 2008 mitte 2012 versioonile. Erinevus ilmselt tingitud universaalkerest võrreldes sedaaniga. )

2. Rooste hulk masina all oli üüratult hullem kui ühegi video peal, mis näitasid vanemaid mudeleid. Kas tegu Kanada teede ülemäärase soolamise või millegi muuga ei oska kommenterida.

3. Amatööri tööriistakomplektiga võib üritada, aga igasugune tegevus hullult aeganõudvam ja raskem kui profi riistadega. MacGyveri oskused hädavajalikud.

4. Paljud tööd on tänapäeval ise tehtavad kui vaid piisavalt julgust ja ettevõtmist, viitsimisest ja ajast rääkimata. Oskuste koha pealt piisab inglise keelest ning mõningasest loogikast ja ruumilisest ettekujutusvõimest. Auto puhul peab arvestama ka suht räpaste tingimustega, mul läks tonnide viisi kummikindaid ja paberrätikuid.

Momendil pole auto sõidukorras, sest ootab puuduvat osa. Õnneks töötab tütar kodust mistõttu mingit hullu kiiret pole, tööl käimiseks saan tema masinat kasutada.

Augusti alguse tähistamine ja lillepildid.

Esimese augusti tähistamine

Augusti algus saabus nagu ikka juuli lõpus😜 Olen siin karantiini käigus raamatuid lugema hakanud, ma mõtlen neid ürgseid paberkandjal. Mika Waltari "Turms surematu" kaks osa ja siis võtsin kätte apteeker Melchiori viimased lood. Momendil Tallinna kroonika pooleli. Vahepeal vahin netist videosid ja aeg-ajalt mängin arvutil. Lõpuks sundisin end ka miskit asjalikku tegema, nimelt hakkasin oma mancave ja tööruumi kraamima eesmärgil ainult vajalik alles jätta, ülejäänu välja visata. Prügikast sai kiirelt täis, ehkki vaid kümnendik rämpsu eemaldatud. Asi edeneb ehkki äärmiselt visalt.

Lõke grillialusel

Laupäeval tahtis noorem tütar provintsi parki minna rannamõnusid nautima. Eelmine päev tehti toitu kaasa ja toodi poest joogipoolist. Varahommikul uhasid entusiastlikult minema, lõuna ajal tulid sabad lontis tagasi. Kõik rannad juba varakult suletud, sest rahvast liiga palju. Istusid siis kambaga meie pool aias, tegid lõket, küpsetasid suhkruvahukomme ja libistasid õlut. Mulle kui lõkkemeistrile anti kah mõned pudelid. Lonksasin vist paar ülearu - öösel oli kole palav magada. Organismi eripäraks mul alko efektiivne põletamine energiaks, mis avaldub ülekuumenemises. Targa inimesena jõin enne magama minekut hulga vett nii, et ainus negatiivne näitaja oli öine vetsu külastamine.

Kollane lill😏

Hommikune hallukas - On asja ka?

Täna oli plaanis garaazhi koristamine ette võtta. Paraku tundus see liig suur ettevõtmine, eriti vihmase ilam tõttu. Tahan kõik välja tarida ja ainult hädasti vajalik ilusti organiseeritult tagasi sisse. Ülejäänu seina äärde prügipäevi ootama. Karta on, et sodi jagub sügiseni, meil ju prügiauto võtab vaid ühe tünnitäie korraga. Paar kastitäit puidukraami sai söegrilli alusel põletatud, ikka natuke vähem.

Toronto roosid, natu näritud moega teised

Vaatasin ka oma fotod üle: ainsad, mida pole jaganud on lillepildid nii Eestist kui Torontost. Muidu karantiini viimane ots kulgenud harjumise tähe all. Ei viitsigi nagu enam tööle minna, mis ma sinna ikka ära kaotanud olen. Alumised lilled ja jasmiin on kõik Eestis fotografeeritud.

Väänas

Samblane metsaalune

Äärmiselt viljakandev kuusk maja ees

Viimastel päevadel Eestis võtsin mõne vaba momendi käies metsas ja rannas hulkumas. Sai tehtud pilte, mis peaksid hoidma patareid laaditud ja tuletama meelde kui äge on Eestimaa sel ajal kui ise eemal viibin.

Tiir

Kiltkivid ja liivakivid rannal

Kanuu Türisalu panga all

Loojang Vääna rannas

Vana tuttav kivi nagu vulkaanipurse

Viirastusklik merineitsi

Enneolematu majanduslangus ja jaanalinnu taktika.

Normaalselt toonuks eilsed ja tänased uudised USA ning Eurotsooni GDP languse kohta kaasa totaalse krahhi nii börsil, kinnisvara turgudel kui üleüldiselt majanduses. Ameeriklaste pea kolmandiku jagu kukkumine teises kvartalis on enneolematu, isegi suure depressiooni ajal polnud nii järsk. 12 protsendine langus Euroopas on selle kõrval suht tühine. Nii ameeriklased kui eurooplased eeldavad, et kolmandas kvartalis hakkab majandus kasvama kuid kindlasti mitte loodetud V kujulise kõverana. Pigem kardetakse peale mõningast elavnemist teist laineorgu kui riigi toetused niinimetatud "zombie-ettevõtetele" ja nende töötajatele lõppevad ning firmad pankrotti minnes hulga võlgu korstnasse saadavad ja töötust tõstavad.  Ameerikas on asi selle jagu hullem, et nakatumine üha suureneb võimaldamata majandust täies mahus avada. Euroopas on kõigi märkide järgi teise laine algus ja seda ennustatud septembrst-oktoobrist varem.

Miks siis reaktsioon nii tagasihoidlikuks jäi. Need numbrid olid enam-vähem oodatud, ei mingi eriline üllatus. Hindade langust ei esinenud sel lihtsal põhjusel, et nii ameerikas kui euroopas on triljonite dollarite ja eurode kaupa uut katteta raha majandusse paisatud. Tavaliselt tooks selline olukord võimsa inflatsiooni, sest raha hulga suurenedes ja vara ning kaupade vähenedes peaks hinnad hoopiski kerkima, et raha ja vara tasakaalus hoida. Paraku on see raha suures osas kas vaesema rahva poolt võlgu "ära söödud" või rikkama kontingendi poolt aktsiatesse ning kinnisvarasse investeeritud. Aktsiate hinnad ei väljenda mitte firmade väärtuste kasvu vaid asjaolu, et neid triljoneid pole kuhugi mujale panna - isegi väärismetallide hinnal on oma piir.

Nagu võlgadega ikka eeldatakse ka selle puhul tagasimaksmist. Normaalses mõõdus võlga saab tasapisi tagasi maksta kui püksirihma pingutada nagu seni sakslastel, hollandlastel, põhja-euroopal ja ka eestil kombeks olnud. GDP suhtes protsentuaalselt suure võlaga muutub olukord keerulisemaks, hea kui intressigi jaksaks ära maksta. Tavaline kokkuhoiupoliitika ei pruugi enam aidata kuna toob kaasa edasise majanduse aeglustumise. Laenuprotsendi tõstmine põhjustaks hulga firmade ja eraisikute pankrotte, kes niigi võlakoorma all ägavad.

Kostab nagu poleks lahendust. Tegelt on ja lausa kaks. Esimene põhineb lootusel, et usk ei kao, ehk siis rahvas ja firmad usuvad ebaratsionaalselt edasi raha väärtusse ja elame edasi oluliselt suurema võlakoorma all, mille protsentigi ei jõua kinni taguda võla tagasimaksmisest rääkimata. Seni elasime aastase GDP'ga võrreldes 40-80%'se võlakoorma all, nüüd siis edasi 60-120%'sega. Intressi peame lihtsalt rohkem taguma ja lootma, et mingit uut jama kaela ei saja sest puhvertsoon on kole õhuke. Tegu on muidugi vältimatu katastroofi edasilükkamisega seni kui mingi pealtnäha tühine sulg lõpuks kaameli segroo murrab. Teiseks võimaluseks riiklikud rahareformid ehk pankrotid võlgade korstnasse kirjutamise näol. Lühikeses plaanis näeks jube välja aga pikas plaanis ehk vähem valulik lahendus. Saaks uuesti alustada enam-vähem puhtalt lehelt nagu sõjas lüüasaanud riigid.

Paraku kehtib iga lahenduse korral reegel, et lõppkokkuvõttes maksab keegi selle kinni. Vanajumal ei anna meile kotiga raha juurde kui ilusti palume ja kui annakski siis katet sellel poleks. Tavaliselt on jäänud kinnimaksjaks keskklass, sest vaestelt pole suurt miskit võtta ja rikastel on liiga suur mõju maksupoliitikale võimaldades seaduslikult oma vara hoida. Äkki saabub aeg, kus miljardäridelt võetakse ühiskassasse veidi matti, sest ülejäänud on paljaks kooritud😉 Nad võivad lausa ise pakkuma tulla kui alternatiiv üldise kaose näol hullem paistab😏

Unistuste penskaripõlv ehk mida tegelikult vajame.

Minimalistlik elamine metsas

Igal elusolendil on kaks põhilist vajadust, mis peavad normaalseks eksisteerimiseks rahuldatud olema. Toit ja elamiskõlblik keskkond. Kõrgemad loomad vajavad lisaks keskkonnale ka mingisugust kas või ajutist "kodu" olgu selleks siis urg, pesa või koobas. Eluaset läheb vaja kas edukamaks järglaste kasvatamiseks või soovist mugavama temperatuurivahemiku järgi. Kõik ülejäänu on juba mugavused, mis eksistentsi seisukohast pole möödapääsmatud vajadused nagu ülikiire internet, reisimise võimalused, kultuurilised meelelahutused, ... 😜

Nari, ahi, tool - mis veel vaja?

Need mõtted tõi mulle pähe sügavas metsas hulkudes juhuslikult ette jäänud palkonn. Ilmselgelt oli see kasutuses, ehkki vaid metsloomade teerajad läksid tihnikusse peitunud hütist mööda. Omanikku polnud kodus, uks oli lahti võimaldamaks üle läve pilku sisse heita. Umbkaudu 2 x 4 meetrit põrandapinda, magamislavats ja väike plekkahi ning üks klaasitatud aken. Äraelamiseks isegi talvel pole muud vajagi kui toidupoolis välja arvata. Noh ok, tänapäeva inimene tahab natuke meelelahutust ka, et igav ei hakkaks. Vanasti polnud aega igavust tunda, aeg kulus ellujäämise nimel võitlemiseks.

Hakkasin mõtisklema, millest minule piisaks kui realistlikult võtta. Esiteks peaks eluase mahutama kahte, sest päris üksi hakkaks minu meelelaadiga inimesel siiski igav. Põhimõtteliselt piisaks metsa ja mere lähedal elades suht pisikesest majast: üks magamistuba, köök ja veits suurem söögituba, mingit sorti esik, kus jalatseid ja riideid hoida. Lisaks muidugi saun. Rataste, suuskade ja küttepuude jaoks kõlbaks maja küljes olev katusealune. Elektrivõrk oleks äärmiselt mugav soojuspumba, kuuma plaadi, kuuma vee, kohvimasina ja muu harjunud luksuse jaoks. Hädavajalik mitte kui päikesepatareidelt või tuulegenekalt läpakatele ja led-pirnile piisavalt voolu saaks. Veevärk ja kanalisatsioon teevad elu mugavaks aga läbi saab ka ilma nendeta. 

Motoriseeritud transavahend kuluks ära poes toidu ja tarbeesemete järgi käimiseks või vahel igavusest linna peale hulkuma minekuks. Samas pean tunnistama, et ma pole üldse linnas käija. Meelelahutuseks piisab piiramatust netiühendusest ja läpakatest - nii raamatuid kui filme saab tõmmata ja ka mängida. Moblaga sidevahendi, GPS'i ja fotokana nii harjunud, et ilma ei oskaks olla. Ja ongi vist olulisem, kindlasti lisanduks tegelikus olukorras hiljem üht-teist, millele unustasin mõelda. Kliima poolest eelistaks kõigist kohtadest, kus käinud olen, kindlasti Eestit: mulle meeldib aastaaegade vahetumine. Hawaii oleks ka täiesti mõeldav, sest seal on väikesel alal enamus maailma kliimavööndeid, võid elada kus kõige rohkem meeldib, tunni ajaga saad soovi korral ükskõik millist teist külastada. Aga see poleks Eesti.

Nii võiks välja näha nauditav ja vähe materiaalseid vahendeid nõudev elu peale tööga ühele poole saamist. Selleks muideks ei pea sugugi 67'da eluaastani rügama. Tegelt oleks mul materiaalsest küljest võimalus ja ka koht, et kohe nii elama hakata. Kindluse mõttes siiski teen ettevalmistusi ja ootan veel aasta, paar. Milline oleks teie unistuste penskaripõlv??? Mõned auahnuseta tüübid ajavad kerge papi kokku ja hakkavad lõdvalt võtma 35'selt nagu mu sugulased, nood seilavad jahiga Kariibi merel ringi. Ise vaatan võõristusega kodanikke, kes ei oska ka vanast peast ilma tööl käimata olla, ehkki raha poolest võiks väga mugavalt ära elada. Mõistlik on täiskohaga puhkama hakata seni kui jõudu ja tervist põnevate asjadega tegeleda, mitte siis kui vaevaga elad viimaseid samme. See oleks ju pensi kinkimine firmale ja riigile, mis mõtet siis üldse oli neid sambaid koguda😏 

Karantiin ajab katuse pealt

Olen suhtleja õuetüüp ega kannata kongis istumist. Vähem kui nädalaga selgus: minust Marsile lendajat ei saa. Praegu võin ikka salamisi majas ringi hulkuda ja isegi aias käia, kosmoselaevas oleksin pead jalad koos mitme teise selliga - ainuüksi mõte väljakannatamatu. Momendil on meil kuumalaine - väljas varjus 32 kraadi, niiskuseindeksiga 42, ikka istun õues ja higistan mõnuga nagu sauna eesruumis. Vahepeal lasen kuumarabanduse vältimiseks aiavoolikust vett pähe.

Vanasti mõtlesin naiivselt filmide ja seriaalide alusel, et mis see vangla ikka ära pole - koduarrest pani väärtusi ümber hindama. Võimalus minna ja tulla millal tahad - isegi puht teoreetiline - on überoluline.

... just avastasin ões käimise pahupoole. Aeg-ajalt ninna kargav lämmatav hais tuli mu oma küljest, olin plätuga sita sisse astunud. Veerand tundi oksakestega rookimist, et nätsu konsistentsiga paska eemaldada ja ikka ei saanud päris puhtaks. Kuradi koerad ma ütlen ...

Terve päeva on lubanud äikest, paraku ümberringi pilvi paksult, siin vaid korraks pisike sabin, asfalt sai vaevalt märjaks. Kõige tipuks hakkas õhujahutaja kahtlast häält tegema ja segas eile allkorrusel mängimist. Ega vist muidu poleks märganud, paraku kostsid nagu summutiga raskekuulipilduja valangud😜 Täna kiskusin kaaned maha ja aparaadi lahti. Ventilaator vibreerib - kuullaager ok aga paistab, et mingi vaheseib ära kulunud - massiivne tiivik loksub veits võllil ja tiivik ise kergelt balansist väljas. Üldhariduse mõttes lasin tütrel pilgu peale visata ning oma arvamust avaldada. Ta ju ka insener, kes peab omal ajal ise sihukeste asjadega hakkama saama või hulga pappi välja käima. Plika jagas matsu, ülikooliraha polegi maha visatud😉

Kuna probleem pole akuutne panin ventika tagasi, uurin palju uus maksab, sest vaheseibi vahetamine ei pruugi keeruline olla aga tiiviku uuesti balanssi ajamisega kodustes tingimustes hakkama ei saa. Selgus ka põhjus miks mõne aasta eest vastikut haisu tuli - ventika karpi oli üks hiir otsustanud hauakambrina kasutada, praeguseks küll täiesti mumifitseerunud ja haisuvaba - ainult nahk kattis luukeret.

Tomateid naudin täiega

Näis kas viigimarjad küpseks saavad

Vähemalt aiandus on mulle andnud asjalikku põhjust õues viibida. Suurim töö seni oli tomatimaal peenarde vahele tee rajamine. Oleks mul trimmer olnud, saanuks poole tunniga hakkama, paraku pidin oma pisikesi pontsakaid käsi kasutama. Umbrohtu sai kolm suurt ämbritäit, vaevalt mahtus kompostihunnikusse ära.

Aga muidu käib aianduse käsi hästi. Vaarikaid, põldmarju, punaseid ja musti sõstraid olen puginud, umbrohu varjust välja pääsenud tomatid punastavad häbelikult. 

Pirnil paistab rekordsaak tulema, isegi esimest aastat nägeval viigipuul mõned viljad küljes. Viinamarju ja kiwisid hulgaliselt väätidel. Kui pesukarud kõike nahka ei pane saame hea saagi.

Homseks vähemalt lubab jahedamat, ootan pikisilmi!