Seoses I maailmasõja lõpu tähistamisega oli meil ametlikult jälle üks pikk nädalavahetus, küll see riigitöö ikka on mugav. Oravate näksitud ja sipelgate limpsitud Halloweeni kõrvits sai minu käe läbi kooritud ja kuubikuteks lõigatud. Edasine patta panemine, kuumutamine ja purgitamine jäi kaasa õlgadele. Viiest kandilisest seenepurgist jäi väheks, natu sai värskelt proovimiseks kaussi. Seekord muutis naine retsepti ja kuumutas kõrvitsaid puhtas õunamahlas. Kaneelikoore tükid ja nelgid võttis enne purki minekut välja, pidavat värvi rikkuma. Maitse mis esialgu oli õige lahja muutus jahedamaks minnes perfektseks. Kõrvitsasalat jääb jõulupraadi ootama. Miks me üldse sellise asjaga vaeva näeme, eks ikka samal põhjusel miks rukkileiba ja kaneelikukleid kodus teeme - kui ise ei tee siis ei saa, kuklite puhul nii maitsvaid kindlasti mitte.
Pühapäevasel isadepäeval käisime külas nii, et mul läks esimese hooga meelest. Pealegi tähistatakse siinmaal isadepäeva kevadel. Kaasa eelmisel õhtul küpsetatud kaneelikuklid ja martsipani sai tuletasid meelde kui tore on vahel olla abielumees😙 Tütar koos sõbraga valmistas hommikusöögiks omletti. Tinglikult võiks isadepäeva kingiks lugeda, eriti seetõttu, et isegi mu nõud pesti ära. Võõrustajateks oli äsja Eestist saabunud kolme pisikese poisiga abielupaar. Eks eestlastele ole veidi shokeeriv kui mahajäänud on muu maailma riigikorraldus ja digimajandus.
Tagaaia vahtral veel lehed küljes
Mõtlesime, et meil omal ajal oli ikka palju lihtsam. Hinge taga küll midagi polnud aga kohustusi samuti mitte, sest olime vaid kahekesi. Lastega õiendamine võtab nii hullult aega, energiat ja bürokraatidega läbikäimist, et ajab keskmise kodaniku hulluks. Äkki on tegu varjatud iibe vähendamise programmiga. Vaatasin neid kolme poisiklutti, kes vurasid ringi nagu Energizeri jänkud ja ei suutnud ette kujutada kuidas suudaks 24/7 hakkama saada. Natuke aega oli õige tore mürada aga pikalt küll ei jaksaks.
Esmaspäeval oli suht normaalne ilm, seega võtsin ette karjuvalt olulised aiatööd. Tomatimaa ümber kaevamine ja sõnniku puudumisel komposti ning lehtedega väetamine. Seoses tuulise ilmaga oli maja ees suht puhtaks puhunud, riisuda polnudki vaja, jätsin vähesed lehed vihmausside toiduks. Aiapoolelt ja sissesõiduteelt sain piisavalt lehekraami, et tomatimaa kümnesendise kihi alla matta. Rabelemine ajas turja valusaks ning pea märjaks. Hämaras põletasin lõkkealusel oksi ja kuivanud põldmarja ning vaarika varsi, lõket rondiga susides libistasin ka õlle, mis tänu külmale ilmale kenasti jahe püsis. Vihmaveetorud tuleks puhastada, ootan järgmise nädalavahetuseni, sest mõnedel puudel on lehed ikka veel peal.
Uuel diivanil kaneelikuklit piilumas
Uue diivani peal olen nüüd mõned korrad lesinud. Pole viga, teleka vaatamiseks kõlbab küll. Kaasa oli vana nahkdiivani akna alla lohistanud, kus mul eriti mõnus läpakal surfata või mugavalt paigutatud tule all lugeda. Koertele meeldib see endiselt, täna tukkusime seal kolmekesi. Jahedate ilmadega on ainsaks probleemiks esialgne külmatunne, mille nahk tekitab.
Aga vanal tuleb tukk iseenesest peale
Kui selle üle elad läheb külje all mõnusalt soojaks ja olemine mugavaks. Nahkdiivan on tänu oma asukohale ja teiste pretendentide vähesusele kujunenud mu meeliskohaks. Paraku on karta, et kaua ma ilusat elu nautida ei saa. Kaasa üritas paarisaja dollariga (viiendik originaalhinnast) interneti kaudu maha müüa aga ei ole seni õnnestunud, nüüd ähvardab prügipäeval välja tõsta 😒
Käisime jälle Hilton Falls looduspargis. Seekord tulid kaasa laste lapsepõlvesõbrad, koeri ei hakanud võtma kartes et liiga mudane. Paar päeva oli sadanud ehkki hommik ilus ja päikseline. Tahtsime jalutada ja ronida läbi kogu klindi selle osa altpoolt, eelmine kord matkasime ülemist
serva pidi. Kaheteistkümneks kohale ja teele. Rajad olid üllatavalt kuivad, oleks küll võinud koerad kaasa võtta. Eks paepealne on hea drenaazhiga ja vesi vajub siva läbi pinnase minema. Peale paarikildist matka jõudsime endise karjääri juurde, mille veetase oluliselt madalam kui suvel. Veekogu äärt mööda liikusime klindi alla. Vahepeal tuli üks väikese kosega jõeke ületada, polnud probleemi, sest juba enne karjääri suubumist oli enamus veest kivide vahele kadunud.
Kosest sai mitme nurga pealt pilti. Suur jändrik puu otse joa jalamil oli kole ahvatlev, paraku otsaronimine siiski suht keeruline. Üles ehk veel kuidagi karu moodi punniks aga hiljem allatulek väga raske - jäi ronimata.
Klindipealne mets
Paekalda all liikumine osutus eeldatavast oluliselt vaevalisemaks, paistab et inimesed ega isegi metsloomad siin üldse ei käi. Rajal pidime iseseisvalt võsast või üle kivimürakate läbi murdma. Põnevaid pinnavorme koobaste ja suurte kaljupragude näol oli igal sammul. Üks rohkem liigendatud klindialuseid, mida siinkandis tean. Kaljupind piisavalt nukkiderohke, et ahvatles ronima. Kõrgele ei tikkunud kuna kohati kattis libe sammal kaljut ja siin-seal kivi suht pude, ei tahtnud riskida.
Koopa sissepääs
Ühe suure esialgu kinnise kaljuprao lõpust paistis valgust. Tütar ei saanud kuidagi seda võimalust kasutamata jätta ja roniski prao lõpuni ning puges maapinnale avanevast august välja. Mitmes kohas olid põnevad eendid, mida pidi sai poole kalda kõrgusel paarkümmend meetrit ronida enne kui lõppes ja pidi kas alla laskuma või üles ronima.
Mina koopas, taamal väljapääs
Tänu raja puudumisele kulges klindialune matk aeglases tempos, pidevalt tuli lisaks läbipääsetavate kohtade otsimisele võidelda siinse teravaokkalise nuhtluse, põldmarja vartega. Sääred olid kõigil kriibitud selleks ajaks kui eelmisest korrast tuttava viimase suure praoni saime. Ilm oli küll külmaks keeranud aga tänu pidevale liikumisele jahe ei hakanud. Jällekord lahe pühapäevane hulkumine. Kodus ootas meid noorema tütre valmistatud kuum tee ning rullbiskviit.
Sügis on täiega käes, enne öökülmi sai aiast viimased saadused nopitud. Õunad olid see aasta nagu tavaliselt ussidest puretud ja söögiks kõlbmatud, ostsime paarkümmend kilo turult ja panime garaazhi alla järelvalmima. Tomatid ei taha enam päikese puudusel punaseks minna, peavad toas pappkarbis ajalehe varjus tooni muutma nagu ennevanasti Eestiski kombeks oli. Vaarikad olid võtnud hulga uusi kobaraid külge, paraku enamus neist valmis ei saanud. Mõned punased marjad olid vaatamata ahvatlevale välimusele õige hapud, suhkru tootmiseks vähe päikest.
Kiwid päikese käes, lehed juba langenud
Sügisvärvid meie tänaval
Kiwid ainsad, mis täiega magusad ja küpsed, neid olen juba nädal aega kahe suupoolega puginud. Isegi kerged öökülmad ei tee paha ja õnneks ei oska enamus elukaid sihukesi rohelisi marju toiduks pidada. Ainult linnud on nokkimas käinud. Sidrunväändiku värsketest punastest ja hullult hapudest marjadest tegin teed, kurguvalu oli hoobilt pühitud. Halloweeni kõrvitsalt käis orav matti võtmas, pean kiirelt tuppa tõstma, et miskit ikka salati jaoks alles jääks enne kui sipelgad oma pessa veeretavad.
Käisime Halloweeni kommijooksul sõprade juures nagu viimase 20 aasta jooksul iga jumala kord. Seekord lapsed enam komme lantimas ei käinud, nagu tütar mainis ostab ta parem ise just neid mis meeldib mitte ei aja suvalist tasuta saadud magusat kilode kaupa näost alla. See aga ei takistanud kogu kambal kostüüme tegemast ja tänaval jalutades demonstreerimast. Töö juures võttis plika osa kõrvitsalõikamise võistlusest, tulemuseks elukas mis isegi minu südant soojendas ja noorust meelde tuletas: Doomi arvutimängu koletis! Üritus päädis sünna ja korraliku söömingu ning kerge joominguga. Järgmine päev tukkusin tööl, et kaduma läinud uneaega tasa teha ning värske olla tütre firmasse promoüritusele minemiseks.
Halloweeni pidu 20 aastat tagasi
Selle aasta pidulised
Halloweeni kummitus
Õuduste maja ees
Mu kaasa on Nõid ...
... ja tütar samurai !!!
Neljapäeval korjasin lapse arvutiteadust õppinud sõbranna peale, tema loodab samasse firmasse tööle saada. Oli teine proovinud Google'sse ja lausa kolmanda vestluseni jõudnud aga programmeerimise katsetel mingi rumala vea teinud. Tipptunnil linna teise otsa sõitmine võttis poolteist tundi, Toronto liiklus on maailma tasemel üks hullemaid.
Firma tehnoloogiat tutvustamas.
Üldse ei saa aru kuidas valitud 20 kõrgeima elukvaliteediga linna hulka. Kartus, et tütart üles ei leia osutus põhjendamatuks, too seisis kohe sissepääsu juures tutvustades pilve kaudu graafikakaardi jagamise teenust. Erinevates kohtades esitlesid oma 50 töögruppi erinevaid tehnoloogiaid, mulle pakkusid kõige rohkem huvi mängud. Jälle sai proovida virtuaalreaalsust ja veidi mõõkadega vehkida. Liitreaalsuse stendi juures lasin end panna samale ekraanile koos tuntud näitlejatega, justkui oleksin ise filmis osaleja. Äge oli ja kõhu sai täis, osalejatele pakuti pizzat, puuvilju, kooke, pirukaid ning igasugu mittealkohoolseid jooke.
Pea nädal tagasi ilmus meile uus kushett majja. Ega ma suutnud üle kahe päeva oodata. Kuna mingeid selgitusi vabatahtlikult ei tulnud otsustasin ise küsida otse, et miks seda mööblitükki vaja oli ja miks minuga ei arutatud. Olin nagu eriti suuremahulise finantskuriteo advokaat kaks päeva oma argumente ette valmistanud põhjendamaks miks eelmainitud objekt kahjulik ja sobimatu meie majas. Kaasa suutis kummagile küsimusele vastata ühe lihtlausega, mis mu relvituks tegid. Kogu minupoolne põhjendusarsenal alates kusheti materjalist ja lõpetades tolle mõjuga koerte hingeelule kaotas igasuguse tähenduse. "See kushett teeb mind õnnelikuks"!!! Minu poolt minut vaikust seedimaks kuuldu salakavalust ja mõistmiseks, et vastuargumendid lihtsalt ei eksisteeri käesolevas neljamõõtmelises universumis. Kahtlane, et neid üheski paralleeluniversumitestki leiduks. Lõpuks olin sunnitud nentima: "Kui sulle õnneks nii vähesest piisab siis on küll tore". Arglik katse minuga mitte konsulteerimise põhjuse väljauurimiseks sai väga loogilise vastuse, millele ei saanud vastu vaielda: "Sa poleks niikuinii nõus olnud".
Vot sellise keskaegse Itaalia Machiavelliliku manipuleerimise ja Ivan Julma hirmuvalitsuse kombinatsiooni tingimustes olen sunnitud siin kaugel maal viimast jõuraasukest kokku võttes meeste õigusi kaitsma. Lahing kaotatud ei hakanud pikalt vimma pidama ja kolmandal päeval isegi istusin sohvale. Minu oma oli ikka palju mugavam ja pehmem aga mis sa teed kui kõrgemad jõud on teisel arvamusel. Nüüd olen mõned korrad tumeda riidega kaetud shvammitükil telekat vaadanud. Positiivse külje pealt pole veel kärntõbe ega istmikuseent saanud, asi seegi. Samas on kushetil avaldunud üllatav mõju mu kaasale. Koos telekat vahtides nihkub ta nüüd ligi ja suskab isegi jalad ahvatlevas poosis mulle sülle. Sihukest asja vanal nahkdiivanil küll ei toimunud, ehkki ka tollega on seotud ilusaid mälestusi 😉
Paraku on palju selliseid asju, mis meenutavad üht või teist romantilist momenti elu eri etappidest. Enamust õnneks või kahjuks ei saa majja või oma tööruumi lihtsalt ruumipuudusel kokku kuhjata. Hakka veel kaasale seletama, miks mul stringid tööriista kastis või kõrvarõngas pudeliavaja küljes 😜 Mõned inimesed miilustavad meelega maailma kuulsates kohtades, mis kuhugi ei kao ja jäävad meenutama ilusaid aegu alati kui neid uudistes näed. Samas natu riskantne ju ka, justkui tätokaga: mis siis kui äkki ükskord enam ei meeldi. Tätoka veel saad suure raha eest välja kärsatada aga proovi sa Eiffeli torni õhku lasta kui oled seal oma eksiga õrnutsenud aga nüüd soovid toda mälestust kustutada 😝
Pilt ei pruugi täpselt vastata ostetud kushetile või meie koerale. Originaalpilti pole kuna olen keeldunud elutuppa minemast 😝
Nojah, alles "õpetasin" kaasblogardit kommentaariumis kuidas stressivabalt elada kasutades isegi Dalai Laama tsitaati. Ei läinud päevagi mööda kui selgus, et teooria on palju lihtsam kui praktika. Justnagu Tumeainega: teadlased teavad teooria alusel, et on olemas aga mis see täpselt on või kus ennast peidab pole aimugi. Rääkimata võimalusest, et veidike laboris valmis nokitseda. Igatahes lühidalt tekkis mul endal õige stressav olukord. Ja seda mitte seoses töö, õppimise, kohustuste, raha või kiirustamisega vaid hoopistükkis suhtlemise tasandil. Üldiselt olen külma kõhuga tüüp nii, et totaalselt üllatada on mind raske. Seekord kaasa siiski suutis seda teha. Saabusin heas tujus pahaaimamatult koju mõlgutades mõtteid suusashow'le minekust, et talvise suusapuhkuse kohti vaadata ja soodsal juhul ka broneerida. Kõik oli normis selle hetkeni kui tuulejaki nagisse panin: elutoas vaatas vastu jahmatav ümberkorraldus.
Et nagu mis mõttes oli ilmunud uus musta riidekattega IKEA kushett meie mõnusa ja mugava nahkdiivani asemele. Esimene mõte, nagu siin mõned postitused tagasi kirjutasin: pea igaüks meist pöörab ära mingil eluperioodil. Paraku kaasa jutt oli suht selge ja kööginoaga ta mind taga ajama ei hakanud. Ehk siis sihuke lühiajaline atakk, mis terve mõistuse võtab. Parematelgi meist juhtub: lähed poodi, näed miskit kummalist ja mittevajalikku asja. Nagu imeväel sirutub käsi ning paneb eseme korvi. Hiljem kodus mõtled, kes kurat selle ostis ja mis otstarve üldse võiks olla. Näiteks ostsin kunagi akuhappe tiheduse mõõtja hullult soodukalt 2 dollari eest. Paar aastat hiljem avastasin garaazhis ja nuputasin tükk aega enne kui meenus millega tegu. Prügikasti rändas, sest tänapäeva akud teadupärast lahti ei käi.
Igatahes võttis uus diivan mu sõnatuks nii ebapraktilisuse, mittevajalikkuse kui välimuse (ok maitse üle ei vaielda) tõttu. Takkajärgi tuleb vist jumalaid tänada ajutise kõnepeetuse eest, muidu oleks ilmselt öelnud asju mida hiljem kahetsenud. Näiteks, et diivani ostmise asemel oleksid võinud miskit vajalikku, kasulikku ja tulutoovat teha nagu mu tühjad õllepurgid taarapunkti viia😜 Ebapraktilisust pole vaja põhjendada kui sul on kaks heledat karva ajavat koera majapidamises. Mittevajalikkus on ilmne, sest elutoas viibivad vaid eelmainitud koerad ja vahel kaasa telekat vahtides. Need üksikud korrad kui mina sinna sattun "Välisilma" või rallit vaatama juhtuvad kaks korda nädalas, ja ka siis istun oma toolis mitte diivanil. Lapsi oma toast välja saada on raskem kui tarkusehamba eemaldamine. Nii palju külalisi, et istekohti väheks jääks, pole meil viimased kümme aastat käinud. Oleksin aru saanud kui kaasa oleks endale mingi mugava tooli ostnud, kui nahkdiivan millegipärast ei sobi. Kunagi suure hurraaga muretsetud kiiktool on vaid dekoratsiooniks, mis depressiivselt tuletab meelde, et kõik me saame ükskord vanaks.
Müstika kuidas väidetavalt vigase õla ja haige puusaga kaasa ise ära tõi ja kokku pani.
Kõige rohkem siiski ärritas, et minuga üldse ei konsulteeritud. Ma pole mingi kontrollifriik, keda peab igast sukkpüksipaarist, kleidist või pikemale veninud koosolekust teavitama. Paraku ühise elamise juures toimuvate suuremate muudatuste osas eeldan eelnevat arutelu. Mis ma siis ette võtsin. Sel ajal kui iga normaalne eesti mees oleks lauaviina korkinud või stripibaari läinud kobisin allakorrusele, et arvuti taga teismelisi virtuaalselt nottides oma frustratsiooni maha laadida. Suusashowle minek jäi ära, sest laps ei näidanud erilist initsiatiivi ja tegelikult saab neid puhkusi ka internetis broneerida. Tegu oleks olnud rohkem meelelahutusliku ettevõtmisega, milleks mul momendil tuju polnud. Mossitades keeldusin õhtust söömast, võtsin hoopis näitlikult kaks õlut klaviatuuri kõrvale. Mäng läks hästi, ühes matshis sai haavlipüssiga sihuke hulk vastaseid kaevikus vagaseks teha, et teenisin lausa neli linti ja medali. Ei teagi kumb rohkem aitas, tusatuju või kaks õlut.
Magama kerisin alles kahe ajal öösel, hommikul oli pea paks. Nüüd ootan kannatlikult, mis selgitusega kaasa välja tuleb, seni igatahes pole ta teemat üles võtnud ja mina elutoas käinud😝 Magasime ikka ühes voodis ja isegi hommikupuder keedeti. Selle kuradi kusheti peal pole mul kavas tudida ja lapsehoidja toas pesitseb külaline nii, et ega mul valikut pole kui just garaazhi elamiskõlbulikuks ei ehita. Ärge nüüd lootkegi, et tühipaljas sohva suudaks lahutuseni ajada, meie kooselu on vapralt sutsu tõsisematestki tormidest läbi purjetanud😏 Kardetavasti unustan peagi ja istun kogemata ka sellele neetud kushetile, et teda koid ja koerad järaksid. Õnneks läks Otil rallis õnnetult kummi purunemisega, niikuinii pole tuju ralli etappe vaadata. Tegelikult on muidugi olukord naeruväärne, ega siis ühe või ka kahe diivani pärast maailm hukka saa. Ainult herr Ingvar Kampradi järeltulijad lisavad veidi krõbisevat oma miljarditesse ulatuvale pangaarvele.
Ah jaa, positiivne uudis ka: Hommikul kaalusin täpselt 82.0 kg ja küünarnukk läheb aegamisi aga visalt paremaks, karates saan juba poole jõuga virutada ilma et haiget teeks.
Sel nädalavahetusel läks blogiliivakastis liiva ja liiva all peidus olnud kassisitaga pildumiseks. Blogspoti kaudu jälgin umbes kümmet postitajat pluss aeg-ajalt mõnda teist kui juhtub intrigeeriv pealkiri olema. Natuke nagu vanasti raamatupoes, et kui kaas põnev võtan kätte ja sirvin. Need tüübid kelle postitusi tihemini loen on üldiselt "täiskasvanud", et mitte öelda "eakad" 😜 postitajad, ja keegi neist räuskama ei pista isegi kui provotseeritakse. Ühesõnaga sellist "põnevust" pole nagu väidetavalt perekoolis, kus preilid ja prouad üksteise võidu üritavad ära panna. Tõele au andes pole ma kunagi eelnimetatud grupi postitusi jälginud lihtsalt usaldan infi mida korduvalt kommentaarides loen.
Ma siin nimesid nimetama ei hakka, küll asjaosalised ja blogijälgijad ise mõistavad ja kui ei mõista pole vaja. Haruldaselt tuline diskussioon sai alguse stressiteemalisest postitusest, millele viidati (minu arust mürgiselt ja seosetult) hoopiski kolmanda isiku blogi empaatiateemalise postituse kommentaaris. Sealjuures kasutati otse nime, et ikka kindlasti asjaosaline ja kõik teised aru saaks kellest jutt. Teine pool pole aga suu peale kukkunud, vastas nii kommentaariumis kui ka enda blogis postitusega. Järgnes jällegi otseselt blogipealkirjas nime mainiv postitus (minu arust käib see hea tava vastu) kähmluse initsiaatorilt.
Iroonilises küsitluses selgus, et suur osa venelasi eelistab koos ülejäänud maailmaga maha surra mitte Putiniga taevasse minna
Eelmainitud autorit olen ignonud ja postitusi pole lugenud sellest ajast kui ta kunagi poliitilisel teemal täiesti lambist lahmima kukkus. Meil nimelt oli eriarvamus naaberriigi presidendi ja tolle poliitika asjus. Mõnuga ei saa mainimata jätta Putini hiljutist kommentaari, kus ta ähvardas maailma tuumasõjaga väites, et venelased aksepteerivad möödapääsmatut hukku martüüridena taevasse minnes samal ajal kui teised lihtsalt surnult maha kukuvad jõudmata pattusid kahetseda. Püstihullu jutt, mida keegi ei kuulaks kui tegu poleks tuumariiki juhtiva diktaatoriga. Vene rahvas siiski veel julgeb veits suud paotada nagu võis sotsiaalmeedias alanud irvitamisest välja lugeda.
Kommentaarium jagunes kolme gruppi. Enamus toetas vähemal või suuremal määral mürgise kommentaari sihtmärki, osa jäi erapooletuks ja vähemus toetas teist poolt. Mina valisin eelistuse kahel põhjusel: esiteks ei salli põhjendamatuid rünnakuid ja teiseks pakkus mulle üks osapool lahkelt roniabi, selline inimene ei saa ju paha olla 😉 Ilmselgelt pole ma objektiivne, aga ega ei püüagi. Põnevusega jälgin mis edasi saab 💣
Nagu juba "heaks" tavaks saanud, iga nelja aasta tagant korraldab meie ametiühing streigi, üritades järgmiseks neljaks aastaks paremaid tingimusi saada. Eelmine kord läks õige sitasti, sest lõppkokkuvõttes kaotasime rohkem võrreldes sellega, milliseid tingimusi esialgselt pakuti. Tol ajal oli meil konservatiivide valitsus, kes lihtsalt sundis tagasi tööle ja pani enam-vähem ühepoolselt tingimused paika. Seekord oli minu arust tööandja pakkumine vägagi soodne, ma oleks kenasti nende tingimustega pensini välja vedanud. Mind ju ausalt öeldes eriti ei koti, et uutel värvatutel sama head palka ja kindlustust ei pakuta. Niikuinii on postitöötajate tingimused võrreldes erafirmades töötajatega pikalt paremad. Aga ega inimene kunagi rahul ole sellega, mis käes, ikka tahab veel paremat. Samas oleks hea meenutada eelmist korda ja eesti vanasõna - ahnus ajab upakile. Juba on ajakirjanduses artikleid teemal kas postiteenust riiklikul kujul üldse vaja on. Vaevalt muidugi liberaalide valitsusajal miskit kardinaalset ette võetakse ja tõenäoliselt laheneb käesolev töövaidlus laias laastus nagu eelmised. Minnakse mingile kompromissile ja asi ants, a/ü pomod võivad vastu rindu taguda, et võitlesid aga alla ei andnud.
Teadsin küll, et teoreetiliselt võib nädala algul streik olla aga me keegi ei uskunud, et siinset piirkonda puudutaks. Teisipäeva hommikul põrutasin tööle ja palun väga, kümmekond piketeerijat värava ees, parkla sisuliselt tühi. Hea tava oleks nõudnud sinna jäämist ja tööliskonna protestiga liitumist. Õnneks osutus riietus sobivaks vabanduseks, sest t-särgi väel vihmase ilmaga paari soojakraadi juures plakatit hoidma eriti ei kutsunud isegi kui oleks tahtnud. Koju tagasi ja sooja voodisse, uni tuli viie minutiga. Tegu pidi olema niinimetatud "rulliva" streigiga kus iga päev ise piirkond ühepäevase streigi korraldab, paraku selgus täna hommikul, et Toronto streiki pikendati. Eks seetõttu, et lennujaama juures on riigi kõige suurem pakkide sorteerimise jaam, mille seisak tööandjale erilist ebamugavust valmistab. Kuram kodus eile lihtsalt molutasin, täna ehk koristan veidi. Raske ootamatult sülle sadanud vaba aega asjalikult ära kasutada. Mõlemad päevad sai kümneni magada, aga ikka uimane olemine. Loodetavasti homme tööle tagasi. Ega töötajad taha kodus istuda, sest palka sel ajal ei maksta ja paljud elavad palgapäevast palgapäevani viimasel nädalal sente lugedes. Seda mitte põhjusel, et palk niru oleks, lihtsalt ei osata rahaga ümber käia.
Hakkasin kirjutama Battlefield V arvustust aga jäin kuidagi kokutama, vahepeal on poolteist kuud mööda läinud mil peale BFV beetat BF4 mõnuga mänginud. Pean tunnistama, et mulle personaalselt meeldib ikka BF4 rohkem ja seda mitte ainult harjumuse tõttu. Eelmiste väljalasete puhul oli uus alati parem kui vana kuni BF Hardcore alustas allakäiku mis kahjuks ei näi lõppevat. Selle aja jooksul on ka nii palju asjatundjate arvustusi välja tulnud, et tekkis küsimus kas üldse oma postitust üles riputada. Aga mis seal ikka, keda ei huvita ei pea lugema, siin see on - üle viiekümnese harrastusmänguri nurga alt:
Enne kui lähen mängu tehnilise kirjeldamise juurde tahan rõhutada asjaolu, mis kõige rohkem häirib. Nimelt on ülemaailmne poliitiline korrektsus ka arvutimängu tööstusse jõudnud, kus varem see erilist mõju ei omanud. Naeruväärsest omavahelise vestluse tsenseerimisest juba sai räägitud. Võitlejate hulka on toodud hulk naistegelasi, mis absoluutselt tegelikkust ei kajasta. Niinimetatud treilerite ja sõjalugude osas on laskutud äärmuslikku imalusse, kus ingellikult head ja üdini pahad vastamisi. Eelmistel mängudel olid tõeliselt nauditavad treilerid, BFV muidu tehniliselt head kaadrid rikub ära poliitiline korrektsus. Allpool võrdlus BFBC2 ja BFV vahel.
Kuna aega pole niipalju kui keskmisel teismelisel olen äärmiselt ühedimensiooniline arvutimängur. Kõiksugu laskmismängudest olen jäänud Battlefieldi seeria juurde alates Battlefield 1942. Enne seda sai nii Wolfensteini kui Doomi mängitud aga kumbki ei haaranud sedavõrd. BF 1942 oli esimene online mäng, kus sain teiste tüüpide, mitte ainult arvuti vastu oma oskused proovile panna. Call of Duty seeriat proovisin: polnud päris see, millega olin harjunud - natu liiga kiire. Põhimõtteliselt jõuti Battlefield V'ga tagasi sinna, kust kunagi alustasin, ehk siis teise maailmasõja juurde. Võiks eeldada, et tegu saab olema nostalgiliselt põneva mänguga. Samas oli kerge mure, kuna viimased kaks selle seeria mängu: Battlefield Hardline ja BF 1 pole kumbki minu rida. Esimest neist ei ostnudki, teist mängisin beeta versioonis, ostsin mingi hullu soodukaga aga mängimiseni ei jõudnudki, BF4 oli nii palju parem. Polnud probleemi, sest ilmselt tundsid sama paljud teised, BF4 serverid uhasid rahulikult edasi, mängijatest puudust ei olnud ja pole ka praegu.
Alfa väljalaske alusel ei jäänud eriti head muljet, aga ootasin beeta ära ning laadisin kohe alla kui võimalus tekkis. Veel paar päevakest ootamist ja astusin Wehrmachti vormis Rotterdami tänavatele. Esimese killi sain suht lihtsalt kuulipildujaga. Esimesel päeval jäi mu K/D enam vähem ühe peale, ühesõnaga nottisin vastaseid sama palju kui ise otsi andsin. Rotterdami map on puhtalt linnavõitlus, Narvik kaheosalisena lagedam lumine kaart. Sakslastel oluliselt lihtsam kaitsta kui meeskond vähegi kokku hoidis ja paar tüüpi kohe õhutõrje dessanti maandavatele lennukitele peale tõmbas. Britid pidid maanduma kaugel mere ääres ja lagedal olles lihtsaks märklauaks snaipritele. Seda kaarti on ilmselt vaja tasakaalustada.
Mängu graafika on hea aga ei midagi silmatorkavalt erilist. Majad lagunevad rohkem ja väiksemateks tükkideks. Sõdurite liikumises ja animatsioonis miskit revolutsioonilist ei märganud. Värve oli mõlemal kaardil oluliselt vähem, kõik paistis liiga realistlikult hall. Plahvatused päris hästi tehtud. Kohe jäi silma, et vastaseid on palju raskem ekraanil näha. Varemete taustal või kuuse all võid üsna edukalt end peita mis tegi snaipri elu kergeks. Vastasvõistkonna tüüpide otsene märkimine on võimalik vaid snaipri pikksilmaga. Ülejäänud tüübid annavad kaudse info, et seal piirkonnas on oht. Kokkuvõttes minimapi tähtsus väiksem. Liikumine mängus aeglasem kui BF4's, mulle peaks sobima aga oli harjumatu. Mängisin enamasti jalaväelast. Eriti segavaks osutus asjaolu, et jooksma ei saanud enam "W" kahekordse klikiga vaid tuli "Shift" all hoida, kahekordse kliki peale ümbersättimise võimalust ei pakutud vähemalt beeta versioonis.
Positiivse külje pealt meeldib see, et elustada saavad kõik samasse gruppi kuuluvad mängijad. Elustamise aeg samas pikem nii, et tule all enam süstlaga suskida ei riski. Pihtasaanuna võid valida kas pikalt molutades appi karjuda ja loota arstiabile või kiirelt otsad anda, et mujal uuesti ellu ärgata (seda muidugi punktikaotuse hinnaga). Uue momendina on sisse toodud kaitseehitiste, ja tõkete ehitamine ning isegi uute juurdepääsuteede tekitamine.
Relvadest rääkides alustan külmrelvadega. Noa kasutamine jäi mulle veidi ebaselgeks, kui kaugelt võib susata ja mis asendis vastast. Kui palju vastasel võimalust vastu hakata. Counterknifingut ei tuvastanud kordagi, millest kahju. Samas ei ole sa lootusetult surnud kui vastane noaga kallale kargab. Vaatamata animatsiooni algusele saad tulistada ja suht hea võimalus taganedes või eest ära hüpates noaga vehkiv tüüp maha lasta.
Tulirelvade kasutamine nõuab palju rohkem osavust kui seni. Täisautomaat rezhiimis pole mõtet enda moonavarusid kulutada (niigi on neid vähe), veidigi kaugema distantsi pealt pihta ei saa. Lühivalangud ja üksiklasud kõige efektiivsem. Tundub, et erinevad kehapiirkonnad on tundlikumad pihtasaamisele, eriti efektiivne pealask. Automaatrelvadega raskem tabada, püstolid väga nõrgad, ma vist sain vaid ühe või kaks killi nendega. Granaadid nõrgad, tapavad kui tüübi tervis niigi madal. Püssid suht efektiivsed ja mugavad kasutada keskdistantsilt. Snaiper on minu arust liiga tugevaks tehtud, esiteks saab end kergelt peita ja teiseks on tema tabamused tugeva mõjuga või tapvad. Mitu korda sättisin end mugavale positsioonile ja plõksisin tüüpe nagu tiirus. Kuuli ballistiline kukkumine kaardi piires suht minimaalne.
Relvadele lisavarustuse paigaldamise süsteem pole kõige parem, sest kauem mängides saad oluliselt paremad relvad, mis teeb algajatel mängu tuleku õige frustreerivaks. Kolmandal päeval langes mu K/D märgatavalt, sest pikalt mänginud vastaste relvad lihtsalt nii palju paremad. Lisaks kogemusele on kauemmänginuil ka oluliselt paremad relvad. Seega kuu või ka ainult nädal hiljem mänguga liitudes pead arvestama õige raske algusega, mis jätab mulje, et pooled vastased häkkerid. Beetaversioonis küll ei võtnud relvade upgreidimine palju aega, seega vähemalt ühe tuki iga võitlejatüübi kohta saad suht siva tasemele tuunida.
Tankid ja soomusautod erinevalt BF4'st väga nõrgad. Mõttetu kasutada kui jalaväelastest meeskond ei toeta. Kord küll nottisin autos istudes kuulipildujaga karja tähelepanematumaid vastaseid. Lennukeid ei proovinud aga ise sihtmärgiks olles jäi mulje, et eeldab rohkem oskusi kui eelnevates mängudes. Kuulipildujaga ei võtnud lennuk mind kordagi maha, pommide mõjuraadius jalaväelaste vastu suht piiratud või siis olid lendurid amatöörid.
DICE olevat võtnud mängijate tagasisidet kuulda ja pidavat muutma hulga mängu parameetreid.
1. Mängu sisenedes kaasas oleva moona hulka suurendatakse, oluline huupi täristajate või paremate mängijate puhul, kes ei anna otsasid enne kui paar pidet läbi.
2. Mängijate nähtavus tehakse selgemaks (kaugem taust udusem) ja seega ebarealistlikumaks, liiga lihtne oli end peita ja liikumatult märkamatuks jääda.
3. Maas "verest tühjaks jooksmise ja meediku kutsumise aeg" lühendatud, muutmaks mängu nats kiiremaks.
4. tapmise ja tapetud saamise aegasid peenhäälestatakse sõltuvalt relvadest.
5. Eri tüüpi tanke lisatakse juurde ja nende omadusi muudetakse. Mul on siiski kahtlus, et jäävad liiga nõrgaks, samas soosib see meeskonnamängu, mis iseenesest pole paha.
6. Tankide ja teiste masinate puhul lisatakse süsteemsete kahjustuste mõju. Ehk kui lased roomiku puruks mõjub see liikumisvõimele aga mitte eriti tanki tulistamisele jne ...
7. Lennukite juhitavust ja maamärkide nähtavust parandatakse.
Kas eelnevaga seoses või polnud nad niikuinii valmis, igatahes mängu väljalaskmise kuupäev lükati kuu aega edasi 20 Novembrile.
Kaasa andis laupäeva õhtul teada: Pühapäeva hommikul saab Tartu Collages Eestist tulnud restorani SOOL kokkade valmistatud brunchi. Selge vihje, et traditsioonilistest pannkookidest võin vaid und näha. Kuuldes, et hind õige soodne - 10CAD nina peale, tekkis minulgi ootamatult isu. vanem tütar lõi kah kampa, noorem leidis, et kella kümneks tema küll ei viitsi end puhkepäeval kuhugi sööma lohistada. Isegi autosõidu pakkumine ei muutnud meelt. Hommikul ajasimegi end varakult üles, jalutasime koerad ja panime masinale hääled sisse. Linnaliiklus tänu varajasele ajale õige sujuv, kohale saime alla poole tunni, isegi tasuta parkimiskohti oli veel järgi.
Minu hõrgutiste kuhjake
Esimene mulje polnud just paljutõotav, kõrbelõhn ulatus parkimisplatsile. Nojah kohe näha et Eestist tulnud kõrgtehnoloogiaga harjunud kokad ei oska siinseid ürgseid pliite kasutada, kostis ühe saabuja kommentaar. Kohv oli juba valmis, aga seegi sihuke üleeilse vettinud puru mekiga suure poti lurr, mida igal Tartu Collage üritusel pakutakse. Muidu ei võtaks, aga miskit kuuma tahtsin ja teed polnud. Rahvast suht palju, pea kõik lauad täis. Toit oli buffet stiilis, ise tuli meeldiv kraam taldrikule laduda. Tülikas, et taldrikud suured ja neid vähe, toit ja maitsed kippusid segi minema. Valik polnud just kõige suurem aga enamasti väga maitsev. Minu lemmikuks mereandidest kokku segatud kraam: krevetid, kaheksajala lõigud ja muid asju mida ei tundnud. Tatari tüüpi hakkliha viis keele alla, ainult omleti puhul olid nad justkui oma resto nimele õigustust otsides liigse julgusega soola lisanud. Sõiri sain esimest korda elus proovida, tõepoolest hea. Kokkuvõttes jäin nämmiga paksult rahule, 10 raha eest ei saa kusagil Torontos kokkade valmistatud restorooga, eriti veel eesti mekiga.
Istusime koos ühe jutuka eesti vanatädiga, kes oli kunagi töötanud aerospace keskuses. Ülelaua hollandist pärit ja isa poolt eestiverd Helga Merits, kes kokku pannud dokomentaalfilmi "Coming home soon" sõjapõgenike ja nende laste elust Saksamaal kohe peale sõda. Isa oli tal sõdinud leegionis venelaste vastu nagu paljud eesti mehed tol ajal.
Helga Merits filmi tagapõhja selgitamas
Omaette keeruline olukord, sest ehkki oldi sisimas ja omavahel uhked lahingutee ning staatuse üle tuli poliitilistel põhjustel minevikku varjata. Ajalugu on kirjutatud võitjate poolt ja faktid, mis ei meeldi salatakse maha või üritatakse neist mööda vaadata. Eesti meeste jaoks oli häirivaim, et tavakodanikud pole midagi kuulnud Nürnbergi protsessi otsusest Relva-SS Balti üksuste kohta, kes mõisteti õigeks. 1950 kinnitas USA veelkord olukorda ametliku teatega: Message from the Allied High Commission (HICOG), signed by John J. McCloy to the Secretary of State, clarified the US position on the "Baltic Legions. "The Baltic Waffen SS Units (Baltic Legions) are to be considered as separate and distinct in purpose, ideology, activities, and qualifications for membership from the German SS, and therefore the Commission holds them not to be a movement hostile to the Government of the United States."
