Sunday, October 13, 2019

Tänupüha matk

Koertega matkarajal
Hommikul sörkisin tütrega vähe pikema seitsmepoole kildise ringi. Kuna jalgades mõnus tunne uhasin üksi 2.6km täie auruga otsa. Täpselt 11 minutiga saavutasin uue rekordi nagu salamisi olin lootnud. Paraku ei kajastunud see Google Fit'i rakenduse kilomeetriajas. Aga sellest ja jooksmisest pikemalt kirjutan eraldi postituses, et mitte tüütada neid, kelle sihuke asi külmaks jätab. Enesetunne oli super, eriti peale dushi all käimist ja hommikukohvi nautimist. Ilm Oktoobri kohta väga ilus: kuueteist soojakraadi päikesepaistega.

Matk ülalt parklast Griffith Ravine raja ringile, tagasiteel Glacier Valley ring lisaks
Teen koertega matka metsas, ega enam pikalt sihukest ilma pole. Naispere eelistas üht suurimat idapoolset ostukeskust väisata, seega võisin rahumeeli paar õlut kosutuseks seljakotti susata. Närimiseks kuivikuid ja powerbare, liiga pikalt polnud plaanis olla. Kaarti vaadates jäi silma üks Bruce Traili rajajupp, mida varem polnud käinud. Hockley Valley suusakeskuse juures olen küll põhjapoole jalutanud mitte aga lõunapoole.

Haruoru serva pidi
Ainus pisike oja teel
Loomad autosse ja teele. Vähem kui tunniga olime parklas, enne matkale asumist lasin loomadel jõekesest janu täis juua, et oleks varu pissimärkide maha jätmiseks. Rada kulges jääaja lõpus paeplatoo kõrvale tekkinud oru nõlva pidi ja osutus äärmiselt liigendatuks. Pidev üles-alla ronimine mööda järske oru kõrvalharusid, eriti keerulistes kohtades hoidsid puunotid poollahtist moreeni kinni. Seoses kuivaga polnud ojakestes vett, koerte janu kustutamiseks kaasa võetud pudel sai kiirelt tühjaks. Õnneks sattusin teed ületades tüüpidele, kes parasjagu veepudeleid korkisid, neil jäi üle, sain kutsadele lisa. Kilomeeter hiljem jõudsime ainsa oja
kaldale, kus põhja peal vesi vulises. Loomad tegid end märjaks ja jõid veel. Koko harrastas oma melistegevust, koukis kive ojapõhjast.

Kuna rada nii raske piirdusin kümne kildiga, tehes mõned haagid kõrvalharudel. Seekord osutus mobla GPS ja rakendus
10.71km'ga täpsemaks, sest suutis kõrgustevahet arvesse võtta. Huawei näitas teepikkuseks 10.04km ehk 7% lühemana. Kogu ulatuses liikusin metsa sees, päikest nägin vaid latvadel. Poole tee peatusel leidsin siiski ühe lagendiku, kus mahakukkunud tüvel istudes lahendasin õlle ja näksisin powerbari. Koerad said vett ning kuivikuid. Mõlemad olid parasjagu väsinud pidevast ronimisest kasutades puhkemomenti kõhuli lebotades.

Põlispuu
Et nagu mis suunas kasvaks😁
Teel nägin üht puravikku, peast käis küll mõte läbi see kaasa võtta, aga ühest perele õhtusööki ei tee ja rohkem ei hakanud silma. Riietus osutus igati parajaks, lühikesed püksid, t-särk õhukese eelmisel päeval ostetud fleecega, jalas sandaalid. Koju sõites kukkusid loomad tagaistmel 10 mindiga ära. Tukastuse peletamiseks kuulasin autos Frederick Forsythi uut haaravat küberturvalisuse ja häkkimise teemalist poliitpõnevikku "The Fox" - Rebane.
Kutsad matkamisest päris "küpsed" 😛

Tänupühadraama

Objektiivsuse mõttes rõhutan, et järgnev postitus on minu vaatevinklist (mis ilmselt kardinaalselt erineb ülejäänud osaliste omast). Nagu kaasale mainisin, minu blog ja sõnavabadus. Ta võib ju oma vaatenurga postitada, õnneks just pani enda blogi lukku nii et iga ludri ei näe, mis ta sellest arvab😜

Nüüd siis tänupühadraama juurde. Sõidame kenasti perega Blue Mountaini suusalaadale nagu traditsiooniks saanud. Hommik algab üsna paljutõotavalt uudistega Eestist, et võimalik soojaõhupuhuri rike osutus hoopiski lähedalasuva suitsuanduri patareitühjenemise häireks. Jaapani söögikohast ei jõuagi läbi, sest auto oli bensust tühi ja tankimise peale kuluva lisaaja tõttu oleks 24 aastane laps kodust läbi sõites jäänud hiljaks oma Pokemoni üritusele. Mis ikka, lasime tal ära käia. Lohutasin end: eks igaühel ole oma kiiks, võiks ju palju hullem olla. Natu ootamatult pigistas noorema võsu poiss-sõber end tagaistmele pere väljasõidule kaasa, tehes nägu, et ei märka mu veits vingus ilmet😕

Just enne linnast välja jõudmist pani üks tüüp minu reaktsioonivõime ja naiste närvid proovile otsustades ootamatult nina eest läbi vasakule pöörata. Kokkupõrke vältimiseks raiusin pidurid blokki, teist korda elus kus ABS'i ka tegelt vaja läks. Kommenteerisin vaid: "kuradi hull"!!! Minu taga olev tüüp polnud nii rahumeelne. Keris maasturi akna alla ja röökis selle venna peale, no too oli verbaalse lõuaka täiega ära teeninud. Poolel teel jäi silma kena sügiseste värvide vaade. Pildistamise eesmärgil pidasin pikemalt mõtlemata kinni saades kaasalt karmilt noomida: ma segavat liiklust. Nojah tervelt kolm masinat pidi selle aja jooksul minust mööda sõitma kui teepervel parkisin. Kui julgesin märkida, et kunsti nimel võiks vahel kannatada pidin järgnevad paarkümmend minutit kuulama loengut teemal: "Naudi hetke ja jäta meelde, kõike pole vaja pildistada". Seda kodaniku käest, kellel endal lisaks moblale ka korralik pegelkaamera kaasas ja kes elu jooksul kümneid kordi rohkem fotosid plõksinud kui mina😲 Et nagu mis mõttes???

Sõidu ajal oli kerge nälg kallale tulnud mistõttu otsustasin kohalikus linnakeses möödaminnes poest paar kroissanti haarata. Kuna enne oli pildistamisest sihuke probleem tekkinud hoidsin targu plaanid enda teada. Kasutades roolisolija privileegi lihtsalt keerasin poe ette. Poleks osanud ette kujutada milline paanika sellisest tühisest manöövrist puhkes. Et mitte ärrituda lülitasin mentaalselt kuuldeaparaadi välja ja parkisin masina. Vanem laps ähvardas: Nemad jätavad mu poodi ja sõidavad edasi. WTF, no sõitke siis, eks jalutan järgi, mis see 10 kilti mehele teeb. Täiskasvanud inimesed, ehk suudavad siiski viis minti kannatada kuni poes ära käin. Selgus: ei suutnud, poest tulles massinat parklas polnud. Mis ikka, tagasi poodi, võtsin lisaks saiakestele kolm õlut ligi. Piinlik oleks tuttavate ees, kui nood loevad lehest, et kõngesin tee peal janusse.

Enne teele asumist nosisin parasjagu pargipingil kosutuseks shokolaadi croissanti kui kaasa helistas ja lubas järgi tulla. Olin suht tusane vastates, et ärgu muretsegu, tunnen teed ja tulen jala järgi. Kui ta ikka küüti pakkus lõin käega, ei viitsinud vaielda, las siis tuleb, hakka tühja pärast tülitsema. Teadnuks vaid millise moraalilugemise endale kaela saan, oleks pigem ilusat ilma ja õllekest nautides jala mäele marssinud. Naiste loogika alusel selgus, et mina olin süüdi ja poodi saiakeste järgi minek olevat hirmus mõtlematu tegu, miks ma ei rääkinud enne. No te oleks ju vastu ajama hakanud. Ega selle peale polnud miskit öelda. Kui varem oleksin enda õigust taga nõudnud siis nüüd vanemast peast olen mõistnud, õigus pole tihtipeale oma hinda väärt. Lihtsam on lõuad pidada ja edasi teenida, piisab kui 
ise tean, et mul on õigus. Pööritasin salamisi silmi ja olin vait. Nüüd mõistan kui keeruline võib olla naiste keskkonnas töötada, jumal tänatud, et meil tööl 90% mehed. Tühised mõttetud asjad puhutakse üles ja osatakse neist suured probleemid tekitada.

Läksin suusavarustuse laadale kraami uudistama sel ajal kui ülejäänud seltskond küla peal pokemone püüdis ja einestas. Sain endale mõnusa vesti ning jooksmiseks sobiva õhukese sooja pikkade käistega dressika. Jooksmisega on mu mõõtmed oluliselt muutunud, igavene äge tavasuuruses L suusaülikond osutus lootusetult laiaks, hea et igaks juhuks proovima läksin. Dressika pidin lausa S võtma, kuna natuke tihedamalt ümber istuvaga mugavam lipata. Vanem plika sai suusapüksid, eelmised tal üsna ribadeks sõidetud, lisaks veel jooksufleece. Kange isu oli paar slalomisuuski haarata, aga rahval läks jälle kiireks, ei jätnud mulle aega valida, pealegi ei pidavat autosse mahtuma. 140km otsa ei viitsinud laupäeva õhtul suusad seljas kodu poole kõndima hakata, seega jäin ilma.

Väljasõidu lõpp kujunes meeldivalt positiivseks, sest osavalt sättides jäi tee peale kohalik õlletehas, mille degusteerimissaal üllataval kombel avatud. Isegi kaasa sulas ja "lubas" mul mõned klaasikesed mekkida. Creemore on üks vähestest Canada tootjatest, kelle õlut hindan, kallivõitu ainult kipuvad olema. Seekord sain proovida nelja sorti: Pilsner, klassikaline hea mida teadsin eelnevalt. Oktoberfest, mis minu maitsele liialt magusavõitu ja kange. Boundless IPA't polnud varem proovinud, see osutus parimaks. Orange Pale Ale sihuke mõnus lahe ja omapärase maitsega. Poest ostsin kaasa nii IPA't kui Orange't 6paki, lisaks suure pudeli eritellimusel valminud musta IPA't, mis kodusel degusteerimisel oivaliseks nektariks osutus. Igati sobiv jook tänupüha prae kõrvale, no kui viimast ikka küpsetatakse see aasta😜
Creemore õllevalik köögilaual
Imemaitsvad kreegid!!!
Õunafarmist võtsime busheli ehk umbes 20 kg Cortlandi, suure kotitäie pirne ja koti pisikesi tumedaid ploome. Auto juurde jõudes pakkusin ühe kaasale ja pistsin teise tumeda mummu endale põske. Silmi ees kangastus lapsepõlv kui Pärnus kreegipuu alt musti imemagusaid kuldse sisuga vilju suhu toppisin ja kive murule sülitasin. Vaatasime kaasaga teineteisele otsa, kreekidel on otse uskumatu võime lepitust pakkuda, eriti kui neid esimest korda üle 20 aasta saad. Jooksin ja vaatamata suht krõbedale hinnale haarasin teise suure koti veel. Selles kohas vähemalt pakuti oma toodangut mitte kokkuostust varutud kraami. Kodus korkisime musta IPA eripruuli, lõpp hea - kõik hea. Oleme vist ära leppinud, sest seda lugu toksides vedelen kaasa kõrval voodis, isegi koera viskas ta ukse taha😉

Tuesday, October 8, 2019

Oskus uppuval laeval elu nautida.

Kui momendi kliimahüsteeriat uskuda siis sajandi lõpuks võib asi jamaks minna. Ausalt tunnistades mind suurt ei koti, sest selleks ajaks on meie põlvkond parematel jahimaadel ja lapsed kah dementsed juba, vanainimestele👴👵 teatavasti meeldibki soe😋

Lõbusamate teemade juurde minnes ei saa jagamata jätta: endal nii mõnus lebo praegu. Tulin hommikujooksult, käisin dushi all, tegin kohvi ja maandusin maailma kõige mugavamas IKEA lamamistoolis, mis oli üks meie esimesi mööblioste siinmaal. Enne koertega jalutama minekut loen veits. Korraks tekkis mõte kuum vann teha, et seal tunnike lebotada, aga ei viitsinud oodata, toolis kah mõnus. Koerad kobisid "keelatud" kohtadesse põõnama, noormees diivanile, vanaproua kiiktooli. Loomad on targad ja teavad, et kui kaasat pole kodus, võivad ka nemad elumõnusid nautida, sest mina ei viitsi elukaid kantseldada. Kass jalutas ringi, vaatas koerte kohad üle ja ronis siis sülle seltsiliseks. Sättis veidi nii ja naa, enne ei jäänud rahule kui puges hommikumantli põue. Nurrus veidi lõua alt sügamist nurudes, haigutas ja jäi magama. Sihukese mõnu eest jääb vaid üle tänada ametiühingut, kelle reeglite tõttu mind kevadel hommikusest pealelõunasesse vahetusse puksiti, oleks vaid varem teadnud.

Noormees diivanil ...
... Vanaproua kiiktoolis :D
Käsil oleva raamatu "There is no Planet B" teemaks on inimkonna jätkusuutmatu tegevus planeedil Maa. Olen küll üsna alguses aga mõningaid põnevaid fakte juba praegu jõudnud märgata. Osa üldteada nagu lihasöömise (eriti veise ja lamba) kahjulikkus planeedi kliimale seoses suhteliselt ülisuure CO2 tootmisega võrreldes saadava toiteväärtusega. Teised teatavaks üllatuseks: selgub, et teraviljadest on riis pikalt kõige kasvuhoonegaaside mahukam tänu kasvatamise meetodile, üleujutatud põllud toodavad suures koguses metaani. Selgub, et toidu transpordi osa pole nii hull kui väidetakse, kui seda just lennukiga maakera ühest otsast teise ei veeta. Praeguse globaliseerumise ja suurtootmise tingimustes osutub ka kahtlaseks loosungi "Söö Kohalikku" sisu. Suurfirmade tarneahelad on tihtipeale nii üles ehitatud, et kohaliku tootja toodang jõuab tarbijani läbi suure kesklao, mis võib hoopis riigi teises otsas asuda. Vaid perefirmade puhul muutub transakulu minimaalseks, paraku kipub pisitootja ebaefektiivsus kogu "kasu" nullima.

Tegelt huvitab mind kas see raamat jõuab lõpuks ka põhiprobleemi juurde, milleks pole miskit muud kui inimkonna liigne arvukus. Vaevalt küll, sest pidevalt on juttu sellest kuidas toita ära aastal 2050 kõik need 10 miljardit. Tuues inimeste arvu alla jätkusuutliku ühe miljardi peale laheneks enamus keskkonna ja muid probleeme automaatselt. Samas on tegu nii tundliku teemaga, et ainuüksi sellest rääkimise eest võidakse mõnes maailma piirkonnas vangi panna ühiskondlikust hukkamõistust rääkimata. No kuidas realistlikult vähendada inimkonda miljardi peale kui momendil oleme 7 miljardi peal. Ilmselgelt sündivuse piiramisest ja loomulikest surmadest ei piisa. Lahenduseks oleks vaid mastaapsed epideemiad, katastroofid või enneolematult kõikehõlmavad sõjad. Rahvaarvu drastilise langemisega kaasnev majanduslik mullistus oleks kõige selle kõrval naljaasi.

Kuna pole realistlik, et lähema tuhande aasta jooksul inimkond leiaks planeedi "B", sellele kolimisest rääkimata, siis varem või hiljem pole võimalik vaadata mööda rahvastiku vähendamise vajadusest. Sellega on nagu kõigi teiste poliitiliselt või majanduslikult ebamugavate teemadega: mida kaugemale edasi lükkad, seda raskem ja ohvriterohkem lahendus saab olema. Valikuks on kas kümme miljardit kannatustes, näljas ja vaesuses vaevu hingitsevat või miljard praeguste arusaamade järgi suht lahedates tingimustes. Lähemate kümnendite jooksul äärmiselt suure tõenäosusega muidugi esimene variant. Rikkad riigid suudavad elatustaset säilitada vaid kardinaalse poliitilise reformiga, kusjuures immigratsiooniküsimus muutub kiirelt kõige olulisemaks.

Personaalselt kavatsen seni kuni võimalik lasta küüniliselt just sellel toidul hea maitsta, mis mulle meeldib, poetades mõningaid lihapalasid ka kutsadele ja kassile. Praeguseid demonstratsioone ja sotsiaalmeedia hüsteeritsemist pean totaalselt tulututeks. Olgem realistid, poliitikud (kes otsustavad) liigutavad end demokraatlikes riikides selle nimel, mis hääli või tulu toob. Totalitaarsed rezhiimid lähtuvad puhtalt enda kitsastest huvidest, nende jaoks on planeedi probleemid naerukohaks seni kui just otseselt ennast ei puuduta. Taani sinihallitusjuustu Hollandi õllega alla loputades kaugest Kanadast tervitades,😜sest oma toitumisharjumusi pole planeedi päästmise nimel kavas muutma hakata.

Tegelt muidugi olen harjumusest suht vastutustundlik üritades tekitada võimalikult vähe prahti. Seda vähestki taaskasutan võimaluste piires komposti või lõkkematerjalina. Samas võtab igasuguse jäätmete sortimise tuju kui kuuled, et Canadas viiakse 91 protsenti taaskasutustünnidesse kogutud materjalidest prügimäele, sest suurtele jäätmefirmadele on nii odavam isegi kui vahelejäämisel veidi trahvi makstakse.

Koer küll rikkus mu elunautimise sessiooni leides jalutuskäigu ajal raipe, mille vastu püherdamine pakkus loomale ilmselgelt taevalikku naudingut😱. Kaalutlen kas panna loom vannituppa isolatsiooni ametlike omanike saabumiseni või võtta ette aja ja vaevarikas pesemisprotseduur.

P.S. Hais on väljakannatamatu inimesele, koertele ilmselt nagu parim parfüüm, kui kadedalt Kokot nuuskiva Sushi ilme põhjal otsustada.

Sunday, October 6, 2019

Vinge nädal Eesti spordile

Täitsa lõpp, nii palju ja nii põnevil pole mitu aastat teleka taga istunud, vaevu tekkis momente külmiku juurde õlle järgi joosta. Õnneks olen jooksmisega aktiivselt tegelenud, seega liialt aega ja ägedaid momente kaduma ei läinud😋 Eduka nädala avapaugu pani Uibo kümnevõistluse hõbedaga. Sellel tasemel pole nii kõrget kohta Eestlased Noole ajastust saati saanud. Lisaks veel omapärane tõik, et pool tundi enne tema 1500m jooksu teenis sama karva medali mehe teist tooni Bahamalannast abikaasa 400m jooksus. Maailma meedias leidis juhtum laia kajastust, suures osas ilmselt tänu asjaolule, et osapooled esindasid kahte eri rassi ja mingeid pisikesi riike, kellest enamus pole varem midagi kuulnud. Õiglane tuli kümnevõistluses kuuendaks, mis on samuti igati märkimisväärne tulemus. Igatahes tundub, et Tokyo olümpiale võib Eesti vastu minna päris realistlike medalilootustega.

Viienda vooru saatuslik vise
Kaldkirjas tekst on blogistatud "live" ehk otse sel ajal kui sündmused toimusid.

Kirt just viskas neljanda katse, tundus kulla vääriline lend kuid maandus siiski 85m lähedal kinnitades teist kohta. Kohe virutas Peters võimsalt lisades mõned sendid oma juhtpositsioonile.

Neljapäevast pühapäeva hommikuni elasin kaasa Tänaku sõidule. Ehkki avakatse ebaõnnestus sõitis Ott kõik järgmised päevad äärmiselt targalt, stabiilselt ja kiirelt. Viimasel - punktikatsel ...

Ohh pergel, Kirt vigastas viiendal katsel õlga. Lebab viskejoonel, arste ei tule kusagilt, on ikka asjaajamine seal araabiariigis. Ainult jääkoti said kiirelt peale. Positsioon pole tal momendil paha, suurem mure just Tokyo Olümpia mõttes. Eks peagi kuuleb kui hulluks vigastus kujuneb. Viskel tõmbas oda saba alla, ei teagi kas juba siis tuli vigastus või alles kukkudes, eks hiljem kuuleb. Nüüd pole muud kui oodata, kas jääb medalile või viskavad tagumised mehed viimase vooruga üle. Kettas kurivaim jäi Eesti olümpial kahest medalist kahe viimase katsega ilma.

HÕBE tuli!!!!!, kõige tähtsam info selgub küll hiljem kui saab teada vigastuse tõsidusest.

Ott Walesi rallil läbi värava kimamas
Peale dramaatilist odaviske finaali saan ralliteemal jätkata. Viimasel - punktikatsel kulutas Tänak nii Toyota meeskonna kui lugematu hulga eestlaste närvirakke uhades viimase peal ja natuke üle tuues ära maksimumpunktid poolesekundilise eduga. Maailmameistrivõistluste üldseis on nüüd õige roosiline. Ott võib juba järgmisel rallil Kataloonias tiitli kinni panna, põnevuse hoidmise mõttes võiks muidugi Austraaliani oodata 😉 


Tuesday, October 1, 2019

Oktoobrikuu suvi



Mis siin pikalt jahuda. Pilt ütleb väidetavalt rohkem kui tuhat sõna🍺. Tavaliselt ma õllega päeva ei alusta, täna tegin erandi. Esiteks muidugi ilm😎 lihtsalt sundis selleks ja mis seal salata, eilsest übersportlikust päevast oli kerge väsimus kontides. Kuram, 30 kraadise kasvuhoone (niiskusindeksiga `38C) temperatuuriga ei kipu isegi puhanuna jooksma. Seega vaba hommik õllekest limpsides. Tervisi ja kaastunne kõigile kallil kodumaal, kus momendil pealinnas temperatuur väljendub ühekohalise numbriga nagu kõiketeadvast internetist võis leida🌂☁☂

10K tehnoloogia ja enesetunde pilgu läbi.

Täna kuu viimasel päeval panin septembrile punkti 10 kildi jooksmisega. Eile öösel oli vilets uni ja hommikul küll sihuke tunne, et üldse ei viitsi jooksma minna. Selleks ajaks kui kaasa koerad jalutama viis ajasin end üles. Mingi seletamatu rahutus sees, istusin nats uimase ilmega köögilaua taga, isegi kohviisu polnud. Niipea kui jooksuriided silma jäid muutus olemine erksamaks, ähh teen ühe hästi rahuliku tiiru. Otsus vastu võetud, tunne hoopis parem. Mul vist tõepoolest hakkab tekkima sõltuvus. Läksin rahuliku sammuga peale, mõte oli vaadata milline oleks pulsisagedus kulgemise tempos. Nahk läks niiskeks alles kolmandal kilomeetril, noh ilm oli külm ka. Viimasel kildil sattusin tänaval kaasa ja koertega kokku, tervitasime entusiastlikult. Viis kilti sai ilusti täis, kodus valmistas graafikute ja numbrite vaatamine pettumuse. Vaatamata plaanitult rahulikumale jooksule kujunes kilomeetri aeg võrreldes eelmise päevaga täpselt samaks: 5:04/km, algus siiski aeglasem.

Statistika mõttes:
28 Sep,  5.25km,  5:04min/km,  Sammu tihedus 168,  Pikkus 117,  Pulss 166, taastumine 29t
29 Sep,  5.37km,  5:04min/km,  Sammu tihedus 168,  Pikkus 117,  Pulss 158, taastumine 37t
30 Sep, 10.19km,  5:01min/km,  Sammu tihedus 168, Pikkus 119,  Pulss 164, taastumine 75t



Momendil mõõdavad distantsi Huawei Band3 Pro pulsikell (kaks vasakpoolset tumedat pilti) ja Google Pixel3 mobla (parempoolne Fit'i ekraanitõmmis). Teatava üllatusena on kella GPS täpsus oluliselt paremaks osutunud kui tegeliku distantsi aluseks võtta kaardilt mõõdetu. Kella distants umbes 2% lühem, mobla oma 2-7% pikem google kaardil mõõdetust. Tänasel vabal päeval oli hea uni, võtsin 10km distantsi käsile, sooviks mingi rahulik põhi joosta, millega hiljem mugav võrrelda. Põhimõtte pärast keerasin mobla hääle maha, et ei kuuleks mis kilomeetrite ajad, tekitab veel võistlusmomendi. Aga ma vist ei oska rahulikult trenni teha, esimene kilt lasin lebo sammuga, siis hakkasid jalad ise lippama, no ma tagasi ka ei hoidnud. Eelmise kahe päeva viiekildiste distantside puhul andis äpp teada, et taastumiseks vajan 29 ja 37 tundi. Seega rahustasin end: peaksin olema liiga kutu, et kiirelt joosta. Kilomeetrite ajad näitasid, et tasapisi läksin kiiremaks kui seitsmenda ja kaheksanda kildi tõusud välja arvata, viimane km kiireim.

Väsimust ja erilist raskust jalgades ei tekkinud, hingamine paar korda kippus kiireks minema, siis võtsin tempot alla. Paar veits tõsisemat tempot alla võtvat tõusu ja langust oli kah uuel rajal. Koju jõudes aega ja graafikuid vaadates võis tõdeda fakti: ei oska ma rahulikult joosta: keskmine kilomeetri aeg 5:01/km - kiirem kui eelmistel 5km distantsidel. Pulsisagedus ikka "ekstreemne" isegi peale seda kui olin oma HrMax'i veidi ülespoole korrigeerinud. Nimelt sisestasin mingil (väidetavalt autoriteetsel) Norra teaduse ja tehnoloogia ülikooli veebilehel oma andmed. Lisaks eeldatavale maksimaalsele pulsile 177 määrati ka füüsilistele näitajatele vastav vanus. Arvasid vist, et rõõmustavad mind teatades "Sinu "fitness age" on 41" - no nii vana ma ka pole😜 See 177 tundub tõele vastavam kui vanusepõhine 164, eriti fakti valguses, et mu 10 km keskmine pulss oli ka 164. Samas ikka madalavõitu, sest võistlustel 5 kuni 10 km joostes pidavat keskmine pulss olema umbes 85% maksimaalsest. Nii arvestades oleks mu maksimaalne pigem 193 kusjuures ma ju jooksin niisama, võistlusel pingutaks ikka rohkem.

Põhimõtteliselt on kaks võimalust, kas tehnika eksib või mul ongi ebanormaalselt kõrge pulss. Huawei kohta sai kõvasti uuritud ja üldiselt väidetakse pulsimõõtja väga täpne olevat, pigem näitab paar lööki vähem. Süstemaatilise vea tõenäosust vähendab ka sama aparaadiga mõõdetud madal rahuliku oleku pulss. Miks siis ikkagi pulss keskmise pingutusega joostes nii kõrge. Peale paari tundi netiavarustes tuhnimist selgus, et see nagu paljud muud näitajad õige individuaalne, vanusepõhine pigem keskmiseks hinnanguks. Maksimaalset saab määrata spets laboris või ka intervall koormustestiga, milleks on vaja mäkkejooksu. Mägesid Torontos suurt pole, see-eest on mu tuttav Eesti kardioloog, küsin temalt kas sihukesed numbrid midagi tähelepanuväärset ütlevad.

Naljanumbriks on tehisintellekti poolt pakutav vajalik taastumine - 10km distantsil lausa 75 tundi ehk rohkem kui 3 ööpäeva. Enesetunde järgi olin taastunud pool tundi hiljem peale dushi all käimist. Õhtul läksin karate trenni, mille esimene tund kahest intensiivsem kui jooksmine. Koju tulles pulli mõttes kaaludes võisin nentida: nii madal pole see näit teismeliseajast olnud - 75.9kg. Tegu muidugi vedelikukaotusega, mida kiirelt paari õllega kompenseerisin🍺 

Lõpetuseks aeroobilise treenimise efekt mis on "exessive" ehk üle piiri ja VO2Max 44 juures eeskujulik. Tegelt peaks see viimane number Norrakate andmeil isegi kõrgem olema, aga mine sa tea. Eks numbrid tekitavad põnevus ja võistlusmomendi iseendaga, samas massijooksudest osavõtmiseks ei tunne mingit tõmmet, no vähemalt praegu. Oktoober tulemas, ilmad lähevad külmemaks, vaevalt järgmiste kuude jooksul saan ligi septembri jooksu 148.5km või jalutuskäikude 200.1km numbrile, eks tuleb suusatamisega kompenseerida kui lumi maha tuleb.

P.S. Huawei Band3 Pro on minule (ja ilmselt paljudele algajatele huvilistele) sobivaim oma kvaliteedi, funktsioonide hulga ja hinna suhte poolest. Sony oma annab otsad, juba pean teda kaks korda päevas laadima. Oktoobrist ehk siis homsest läheb pensile, samas osutus esimestel kuudel väga heaks statistika ja utsitamise vahendiks!

Sunday, September 22, 2019

Uus mänguasi: Huawei band 3 pro


Olles nüüdseks pool aastat jooksmisega tegelenud leidsin, et sutsu korralikuma aktiivsusmonitori omamine on õigustatud. Tööl vabadel momentidel viisin end kurssi erinevate variantide ja võimalustega. Nagu võis arvata ulatub hinnaskaala viiest viiesaja dollarini, spetsimate puhul ka tuhandeteni. Nagu ikka tehnoloogiavidinate ostmisel juhindusin põhimõttest, mida mul vaja on, mitte mis oleks äge ja võimalik saada. Olulisteks kriteeriumideks suht täpne pulsisageduse mõõtja ja sammulugeja, lisaks veekindlus ja mõistlik patarei eluiga, võimalusel ka GPS. Piirangu seadis minu vastumeelsus suure sihverplaadi vastu, soovisin vaid rihmalaiust vidinat.

Googeldades "best activity monitors 2019" ja lugedes hulga erinevaid ülevaateid jättis mulle lõpuks parima mulje Huawei band 3 pro. Garmin ja Fitbit kindlasti tuntumad tegijad, paraku oli igal nende pakutaval mudelil mingi mulle oluline puudus, lisaks nad muidugi rohkem kui poole kallimad. Huaweil lisaks pidevale ja täpsele pulsisageduse mõõtmisele ning mahukale jooksuinfo pakkumisele juures ka põhjalik une jälgimine, mis väidetavalt tehtud koostöös Harvardi uneinstituudiga. Veidi surfamist ja tavalise üle sajadollarise hinna asemel sai Neweggist 58CAD eest ära tellitud. Tasuta transport eeldas pea kahenädalast ooteaega. Tühja kah, kiiret pole, mu Sony oma töötas ju ilusti.

Paari päeva eest sain õhtul judina kätte. Järgmine hommik kulus juhendiga tutvumiseks ja seadistamiseks. Nojah, osa funktsioone nagu kaugjuhtimisega moblaga foto tegemine ja veel mõned spetsiifilisemad töötavad vaid Huawei tipptelefonide puhul. Kõik mulle oluline läks siiski kenasti käima. Online juhendid paraku veits vananenud mistõttu erinevate funktsioonide käimasaamine nõudis nats nuputamist, eelkõige menüüde läbilappamist. Mingil arusaamatul põhjusel ei toiminud algul sammulugeja, paistab et ei oska Google Fiti moblaga registreeritud vastavat infi sünkroniseerida. Kui treening käivitada kella pealt siis toimib, kui mobla pealt siis mitte. Tahtsin võrrelda kolme erineva programmi tulemusi: Google Fit'i (Pixel 3 XL andurite inf), Sony Smartband 2 ja Huawei - panin kõik moblalt käima enne jooksma minekut.

Kahe kolme katse põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga jooksudistantsi mõõtmine tundub mõnevõrra üllatavalt kõige täpsem olevat just Huaweil (tal oma GPS). Sammulugeja toimis kiirelt kõndimisel kõigil kolmel hästi. Paraku läksin ise segi nii, et ei oska öelda milline neist täpseim, igatahes kõik piisavalt lähestikku. Vaevalt sammulugemine jooksuga palju muutuks. Pulsimõõtmine on ilmselt Huaweil palju parem ja ka täpsem, seda väitsid ka ülevaadete kirjutajad, kes võrdlesid professionaalsete rindkere pulsilugejate näitudega. Vähe kummaline tundus vaid minu pulsi number, mis nii kõrge küll ei tohiks olla kui kell näitas. Sisuliselt peale teist minutit keris äärmuslikule kõrgusele püsides seal jooksu lõpuni. Keskmine pulss oli praktiliselt minu vanusele vastav absoluutne maksimum. Sihukese maksimumkoormusega ei tohiks jaksata joosta rohkem kui minut paar, samas subjektiivselt tundsin end umbes 80-90% vahepeal olevat. Kas on mu süda niipalju "noorem" või mõõdab kell siiski valesti, peab veel uurima. Hapnikutarbimise VO2Max=44 koha pealt liigitati oma vanusegrupis üliheasse kategooriasse, kuidas seda mõõdetakse või arvutatakse ei tea.

Une kvaliteedi mõõtmine on minu jaoks paras müstika. Kuidas käekellaga kindlaks teha millal kerge uni, millal sügav uni, millal REM ehk unenägude uni??? Samas hommikul pilku peale visates oli kohe näha millal vetsus käisin😁 Loodetavasti pole järgmiseks sammuks sihukese aktiivsusmonitori konstrueerimine, mis unenägusid ka salvestaks, hommikused läheks enamasti alaealistele keelatud kategooriasse😜 Kokkuvõttes selgus, et unekvaliteet on mul normaalne, hingamises sain lausa sada punkti sajast võimalikust. Soovida jättis vaid sügava une järjepidevus. Huaweil on ka stressi
mõõtmise süsteem aga minu puhul see millegi pärast käima ei hakanud. Äkki sellepärast, et elu on lihtsalt lill ja stressivaba🌼 Samas Sony oma seda siiski mõõdab, aluseks pulsisageduse muutumise kiirus ja tihedus.

Kogu värgi juures on seni ainsaks negatiivseks efektiks Sony Smartbandi patarei kestvuse oluline lühenemine. Ainus seletus, et aktiivsusmonitorid suhtlevad üle bluetoothi omavahel, mis imeb patarei kiirelt mahlast tühjaks - samas Huawei puhul seda ei tähelda.

Metsas akusid laadimas.

Peale augustikuist pühendumust töörindel hakkasid isegi minusuguse energiajänku patatreid punasele joonele lähenema. Vabu päevi nii palju kogutud, et peale ilmateatega tutvumist võtsin neist kaks tükki välja tekitades mõnusa 4-päevase minipuhkuse. Eluolu on jõudnud sellisesse staadiumi, et perest pole nädala sees kambajõmme, igaüks ei saa suvaliselt vabu päevi võtta. Esmaspäeva hommikul toppisin koerad autosse, tegin kassile headaega pai ja panime ajama. Telgi ja matkakraami pakkimise ajal oli kutsadel hull ärevus sees, mõistsid et tore väljasõit ootab ees.

Telgiplats
Päikeseloojangut nautimas
Esialgu polnudki kindlat plaani kuhu minna, lõpuks otsustasin lõdvalt võtta ning vanasse tuntud Awendasse sõita. Seal on lahe järverand ja elektriga varustatud telkimisplatsid. Hiljem muidugi selgus, et elektriosa polnud tegelt suurt vaja, oleks ka ilma hakkama saanud. Kohvimasinaga snoobitsemise asemel saanuks sama hästi hommikujoogi lõkkel keeta. Kaasavõetud läpakat ei võtnud kordagi kotist välja ning mobla tarbeks oleks akupakist jagunud.

Kolm päeva ja kaks ööd möödusid metsa all hulkumise, järves ujumise, rannas lebotamise, lõkke ääres lugemise ja telgis magamise tähe all. Minu jaoks kujutab pea täiuslikku puhkust, eriti kui veel külm õlu ja pudelike veini käepärast iga kell võtta kui isu tuleb. Üksitelkimise ainsad mured olid telgi üles panemine (tavaliselt teevad seda lapsed) ja pidev koerte järgi vaatamine, mis muidu jagatud. Õnneks on nad meil piisavalt normaalsed, et puu külge kinni seotuna kannatavad pool tunnikest ilma lõugamata välja. Ainult ujumaskäimine raskendatud, sest pisem kutsik tuleb alati kaasa. Ei teagi kas murest ujuja turvalisuse pärast või hirmust üksijäämise ees.



Ilmad olid super soodsad, päeval päike ja 20 kraadi kanti sooja, öösel 15, vihma ei tulnud kordagi. Suure järve vesi soe kui supp, koerad solistasid vees, ise käisin ujumas ja vedelesin vahepeal lihtsalt ranna ääres vees. Sushi märkas, et olen kahtlaselt vaikseks jäänud ning lendas paanikas peale, esimene asi niuksudes nägu lakkuma, et ikka ellu ärkaksin. Sain ägeda pildiseeria.

Kalamaimude parv
Karvane tõuk tooliseljatoel
Lugemisvara olin hulgaliselt kaasa võtnud, rannas Scientific Americani viimased numbrid, lõkke ääres äärmiselt temaatiliselt vanavanematelt lapselastele kingitud "Lingvistiline Mets". Olin seda meelega hoidnud sellistes oludes lugemiseks lootuses, et nakkab paremini. Veerandi ehk jõudsin läbi.

Kokkuvõttes sutsu keeruline peale kolme õlut ja poolt veini teksti süvitsi mõista😋 Mõned momendid siiski jäid meelde. Kõige enam ehk metsa seos eestlastega. Meie peres on see kindlasti olemas, ehkki ei pruugi alati kohe avalduda. Isa nautis jahilkäimist eelkõige metsas viibimise ja hulkumise pärast.

Kohalik murumuna - vist
Sinine rannalill liival
Nooruses hirmutasid mind igasugu putukad, ehkki metsas hulkuda oli vahva. Päris metslaseks muutusin kui koos kaasaga Kanadas nädalaks ürgmetsa läksime. Kogemust nii pikalt tsivilisatsioonist eemal olla nii, et kogu su elurütm loodusega kooskõlla läheb, on raske sõnadega kirjeldada: seda peab ise läbi elama.

Lõkke ääres
Koko põõnab teki all toolil
Kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi just sobivalt, et tütardega karatesse kiirustada. Jälle käes aastamaksu tasumine, kõik tahavad endiselt täiskoormusel jätkata, ehkki minu puhul piirdub see seoses tööga vaid ühe korraga nädalas. Füüsilise koormuse saan jooksmise ja koduste jõuharjutustega rohkem kui tasa.

Monday, September 9, 2019

Mitte ainult jooksmisest.

"Taste of Kingsway" tänavafestival
🏃Hakkab tekkima kerge hirm, et justnagu ühe tuntud blogija roniteema puhul kipuvad mul suur osa viimase aja postitusi jooksuteemat puudutama. Lisaks jooksule võib siiski vahel ka muid mõttevälgatusi ridade vahelt leida kui hästi otsida ;)

Plaanis oli nädala algus vabaks võtta ja koertega kuhugi metsa põrutada. Laupäeva õhtul käisime kaasaga kohalikul tänavafestivalil, pühapäeval sai kuidagi lebolt võetud. Enne kui hakkasin telgiplatse vaatama helistati töölt pakkudes esmaspäeval ületunde. Peale momenti mõtlemist võtsin vastu, nüüd on mul ainuüksi lisapuhkust kogunenud kuus nädalat. Pean hakkama agaralt plaanima kuidas seda ära kasutada, millist soojamere saart külastada. Kaasa tahtis küll jäisele ja udusele Isandile kuid, seal tuleb praegu sügis peale. Äkki lendaks hoopis Uus-Meremaale, kus kevad käes, seal kandis polegi kunagi käinud. 

Kass on jälle koerakausist matti võtmas
Põhiteema juurde tagasi pöördudes pean teavitama pühapäevasest jooksuringist. Olime eelmine nädal tütrega arutanud kord nädalas pikema distantsi läbimist. Pühapäeva hommikul teataski ta mulle, et täna võtame 10 km ette. Mina olen nii pikka maad elus vist kolm korda jooksnud, korra suvel Eestis kogemata kui ära eksisin ja kaks korda siin. Temale esmakordne kogemus. Mis siis ikka, jooksupapud jalga ja lippama. Raja valisin käigupealt umbes. Koos kerge lisaga, et 10km ikka täis tuleks. Tempo lasin liigse väsimise vältimiseks tütrel valida. Tähtis, et ta jaksaks kogu maa läbi joosta mitte end poole peal rihmaks tõmbaks. Vahepeal tuli uusi papusid veits kohendada. Tagasi koju jõudes näitas mobla GPS 9.88km, tegelik kaardilt mõõdetu tavaliselt umbes 5% pikem, seega 10 km sai kuhjaga täis.

Aeg midagi kiiduväärset polnud aga tütar vähemalt jooksis kõik peatumata läbi. Huvitav moment, et nii pika distantsi puhul kipuvad lõpetades jalad ise edasi jooksma, aju ja lihased sama liigutusega ära harjunud. Delfist nägin uudist Tallinna rahvajooksu kohta, peaministri aeg 10 km peal üle tunni, isegi Kõlvartile tegin aegade võrdluses ära kui mu eelmise nädala 10km aega vaadata. Tegelt muidugi ei saa sama distantsi eri radasid ja ilmastikuolusid objektiivselt võrrelda, aga enesetundele ikka hea :P

Täna hommikul otsustas tütar jooksuvaba päeva võtta, mina lippasin tavalise üksijooksu 4km ringi. Kooli algusega on liiklus nii palju tihemaks läinud, et ei saanudki mugavalt üle tee, pidin rada mõnevõrra korrigeerima säilitamaks umbes sama pikkuse. Enesetunne oli hea, pulsi kerisin korraks 161'ni ilma eriliselt pingutamata, muidu istus jooksu ajal kenasti 145 peal. Rahuloluga võin nentida, et jooksmine pakub mõnu, isegi vahepeal parasjagu vajutamine ei tundu enam masohhismina.