Monday, October 19, 2020

Sõnavabadus, liberalism ja EKRE

Isegi tekst videol on ekslik, tegelikult ütleb Helme ("в Швеции" = Rootsis), 
Kui kogu intervjuud ei viitsi jälgida kuulake alates 23:50

Kui muidu pulli ei saa peab ise tegema! Nii me vähemalt arvasime kooliajal kui tekkis soov mingi tembuga igavaks läinud elu huvitavamaks muuta. EKRE käitumises võib minu arust õige tihti sama joont märgata. Eks neilgi kipub igavaks minema ja pulli tegemine tõmbab kindlasti tähelepanu. Samas on viimane Helme intervjuu tõstnud üles nii mõnegi huvitava küsimuse ja märgistanud liberaalse demokraatia valukohti.

Sõna ja arvamuse vabadus on ÜRO poolt mainitud kaks põhivabadust, paraku pole vist olemas riiki, kus neid täiel määral austatakse. Minu arusaamine nii arvamuse kui sõnavabadusest on äärmuslikult liberaalne ja must/valge: just nagu rasedusega, see kas on või ei ole. Üldiselt muidugi, mida autoritaarsemad riigid, seda suuremad piirangud sõnavabadusele seatakse. Nõuka ajal oli lihtne, sul oli täielik vabadus kiita parteid ja valitsust, viimastel aastatel võis isegi poliitilisi anekdoote suurema mureta rääkida. Rahvuste ja rasside teemal nalja viskamise peale ei vaadatud halvustavalt ehkki ametlik poliitika kõik võrdseks kuulutas. Riikliku tsensuuri mureks oli otsustada, mida tohtis avalikult kirjutada rääkida ja mida mitte.

Ise sattusin lääne ühiskonda otse endisest NL'st. Kõige rohkem üllatas mind toona lääne lapsemeelsus, mille alla kuulub ka rangelt enese ja ühiskonna tsensuuri poolt kontrollitav sõnavabadus. Ühegi grupi arvel ei tohi isegi nalja teha, kahemõttelisustest või kriitikast rääkimata (mõningad erandid nagu terroristid, seksuaalkurjategijad, ... siiski lubatud). Samas nii absurdne kui see pole, on olukord sarnane nõuka ajaga, kus lähemate sõprade grupis pole vaja tagasi hoida, kuid avalikult tuleb tabuteemasid vältida. Paraku pole võimalik arvamusevabadust kontrollida sama efektiivselt kui sõnavabadust. Inimesed saavad oma tegelikku meelsust avaldada valimistel, kus tihtipeale lihtsalt protestist liberaalse ülipüüdliku poliitiliselt korrektse lollimängimise vastu hääletatakse ühe või teise äärmuse poolt. Mul kuri kahtlus, et just ülemäärane surve sõna ja arvamusevabadusele on osaliselt nii Trumpi, paljude Euroopa äärmuslaste kui ka EKRE valimisedu taga.

Mart Helme pika intervjuu lühikesest homosid puudutavast lõigust on tehtud suur uudis. Soovides olla kindel, mis täpselt ja kuidas öeldi otsustasin ise allika üle kuulata. Tuleb tunnistada, et esialgne meediakajastus kasutas tahtlikult või kogemata vigast tõlget, mis muutis oluliselt lause sisu. Samas julgen arvata (täiesti subjektiivselt sealjuures), et mõte (mida me ei saa kontrollida) palju ei muutunud, seda kinnitas ka järgmine lause ebasõbralikkusest homode suhtes. Avaliku elu tegelane, kelleks minister kahtlemata on, peab oma sõnu äärmiselt hoolikalt kaaluma, vältimaks riigi mainet kahjustavat ja laiemalt diplomaatilisi jamasid. Minister ei saa endale lubada sama vabadust, mida tavakodanik sõpradega saunas õllekannu taga. Kas tegu oli tahtliku provokatsiooniga või keelevääratusega, seda teab vaid Mart ise. Tulemuseks igatahes üks teravamaid valitsuskriise, mille silumine nõuab ohtralt Ratase närvirakkusid. Paraku usun, et peaminister käitub pragmaatiliselt nagu varemgi, sest võim on liiga magus, et sellest loobuda. Pealegi on keskerakonna toetajad suures osas pigem siseministri avaldusega nõus.

Tahaks elada sellises utoopilises ühiskonnas, kus saan ilma üldsuse hukkamõistuta avalikult tunnistada, et mulle ei meeldi see või teine kodanik, ellusuhtumine, väärtushinnangud või kodanike grupp. Kõigiga ei saa ju olla sõber nagu praegu üritatakse lasteaias seda korraldada, paraku osutub isegi laste manipuleerimine keerukamaks kui osati oodata. Teatava mööndusena (ja vastuoluna täielikule sõnavabadusele) lisaks, et minu sõnavabaduse mõiste alla ei kuulu teiste kodanike või gruppide tagakiusamise või füüsilise hävitamise propageerimine. Ühele objektiivsele tolerastile peaks meeldima nii homod kui homofoobid😜 

Mis arvate sõnavabadusest: kas, kui palju ja millised peaks olema piiranguid.

Friday, October 16, 2020

Fotojaht: Linnaelu

Elame küll mitmemiljonilinnas, aga sellele vaatamata ei vasta linnaelu tavaettekujutusele. Pikkadel nädalavahetustel on linnas vaikne, kõik maale sõitnud ja meil tagaaias selline tunne nagu suvilas, ainult merekohin puudub.

Vaade tagaaiale, meie roheline nurgake mitmemiljonilinnas

Oktoobrikuu vaarikas aias: mõne minuti eest pildistatud, nüüd kõhtu kadunud😋

Tütre korterimaja paistab pirni ja õunapuu vahelt kui hoolikalt otsida😉

Tütre aknast avaneb klassikalisem linnapilt, meie nurgake kuskil vasakul roheluses.

Monday, October 12, 2020

Muutused elus viimasel ajal.

Mina piletisappa kiirustamas niipea kui rahvusvaheline reisimine käima läheb😜

Koroonaajastul kipub rohkesti aega üle jääma seoses harilikult ette võetud tegevustega, mida keeruline, ebamõistlik või lausa võimatu teha. Enamus meist on sunnitud oluliselt vähem suhtlema ja väljas ringi liikuma, mis tähendab rohkemat aega kodus nelja seina vahel või oma aias. Ei mingeid nädalavahetuste pidusid ega kokkusaamisi. Hakkasin mõtlema, kuidas ja kui palju on minu elu muutunud.

Pesapalliplatsid jäävad kevadeni tühjaks

Trenni mõttes suht palju: tavalise kahe-kolme  kahetunnise karate trenni asemel nädalas käin nüüd pea iga päev väljas jooksmas. Pool tundi viie kildi peale, koos soojenduse ja muude harjutustega kulub tunnike. Seega füüsilise pingutuse poolest pole olukord suurt muutunud, mis paistab silma ka kaalule astudes - endiselt kõigun 78 ja 79 kg vahel.

Töö asjus pole personaalselt mingit muutust, isegi maski ei pea me ikka veel tööl kandma ehkki soovitav oleks. Tööd sutsu rohkem kui enne, hulk kolleege viilivad kodus. Töölesõit mugavam kuna liiklus hõredam. Toidupoest ei saa koju tulles enam läbi käia, need puha lühendatud graafikul. Igal pool avalikes kohtades suletud ruumides väljaspool kodu maskikandmise kohustus, õige tüütu ehkki vajalik. Mitu korda olen poodi minnes unustanud, tõmban siis lihtsalt särgi üle nina😜

Muutused puhkuse ja reisimisega: sel aastal jääb tavapärane sügistalvine soojamaareis ära. Samas ei peaks eriti kurtma kuna olen lausa kaks korda Eestisse lennanud sel ajal kui enamus kodanikke pole lennujaama ligigi pääsenud. Sügisepoole kasutasin maksimaalselt kohalikke ringiliikumise võimalusi käies nii lühematel päevastel kui ka pikematel matkadel. Tegelt väga mõnus aeg: igasugu vastikud putukad maha surnud või talveunne kobinud, aga ilmad ikka veel suht soojad ja ilusad.

Kaasa ja koertega pühapäevasel jalutuskäigul
Võiks arvata, et nüüd ju hullult aega aia ja maja juures igasugu projekte ellu viia ning renoveerimist ette võtta. Ei tea miks, aga viitsimist pole suurt olnud, mingit mõistlikku vabandust küll ei oska välja mõelda. Köögis siiski vaja lõpuks uus pliit kohale paigutada. Õnneks tegu kaasa initsiatiiviga, kes peab enne minu tegutsema hakkamist välja mõtlema mis ja kuidas täpselt ta paigutust ja materjale soovib.

Olen tavalisest rohkem läpaka taga istunud nagu arvatavasti paljud teisedki. Uudiste, blogide lugemise ja FB'le kulutatud aja kõrval hakanud yuotube videosid vaatama. Leidsin kaks lemmikut: Isaac Arthur ja Arvin Ash, kes mõnusalt tavakodanikule arusaadavas keeles teadusprobleeme ja futuristikat lahkavad. Oleks ainult kooliajal selline võimalus olnud! Lisaks pakuvad huvi ajaloolised videod alates ürgajast kuni teise maailmasõja lahinguteni. Universumi, tehnoloogia, geoloogia ja laiemalt teadusteemalisi klippe jälgin põnevusega. Ralli kokkuvõtteid naudin mis siis, et Otil just kõige paremini ei lähe. Karate viimaste aastate vabavõitluste paremaid matshe olen üle vaadanud. Meelelahutuseks klikin ka igasugu naljakate ebaõnnestumiste või autoavariide videote linkidel.

Kuidas teie elu koroonaaastal muutunud on?

Mida läpakas teete või youtubest vaatate?

Friday, October 9, 2020

Reisin ... unes ja koroonauudisi kah

Mälestus Kuubalt 4 aasta tagant

Täitsa mõnus soe ilm. Tulin ookeanist ujumast ja läksin rattaga mägedesse sõitma. Kummaline, et üldse polnud raske mäest üles. Kruusateed nagu ikka kolmandas maailmas. No muidugi, olen ju Costa-Ricas. Siis hakkas tekkima kerge mure, ei tea kui turvaline nii kaugel hotellist. Kohalikust maabensukast ja poest mööda sõites vahtisid mingid tüübid ülemäärase huviga. Vahepeal lükkasin ratast käekõrval, kaks naist teismelise tütrega tulid vastu. Kui olid möödunud kuulsin tuttavat kõla, eesti keel kuram. Pöörasin ringi: "Eesti keelt saab ka igas maailma nurgas kuulda!". Lobisesime rõõmsalt veidi tühjast tähjast, no ikkagi rahvuskaaslased teises maailma otsas. 

Sõitsin edasi, tekkis kahtlus, kus täpselt olen. Mobla kaardile pilku visates oli GPS sinine punkt hoopis kaugel sisemaal. Rannikul oleva hotellini selle palavaga pikk maa vändata mõtlesin ... ja ärkasin üles. Küte oli vastu hommikut peale läinud ning troopilised unenäod põhjustanud. Unenäost jäi meelde ka paar soesetut kildu pirakast maost, jaaguarist, mingist indiaani raidkujust, ... Ilmselgelt annab aju alateadlikult märku reisimise puudusest, nii lahe oleks ju kusagil soojal maal sukelduda, matkata, rannal lebotada ja kokteile libistada😉 Kuradima koroona paneb piirid peale, momendil olevat Kanadast võimalik piiranguteta reisida kaheksasse riiki. Pakistani suurt ei kipu aga Bahama oleks täitsa ok kui ei peaks tagasitulles kaks nädalat karantiinis istuma. See aasta jääb vist soojamaareis ära, tee mis tahad. 

Ontario on kevadise rekordi löönud

Ülemaailmne graafik on
kolme jõnksuga laine.
Koroona koha pealt jälgin numbreid ja sügan kukalt. Maailm ja paljud riigid löövad nakatumiste arvuga rekordeid, kaasa arvatud Ontario. aga poliitikud keelduvad tõsisemaid piiranguid kehtestamast. Põhjendus, et see lööks majandusel jalad alt. Kindlasti paneks põntsu aga kas pidurdamatu haiguse levik ei pane hullema, ehkki veidi hiljem? Jaaa... ma tean, et kevadised ja praegused numbrid pole otseselt võrreldavad. Nakatunuid rohkem kuid kuna suures osas nooremad siis ka haiglad pole veel ülekoormatud. Samas on ju selge, et kui ei võeta drastilisi meetmeid vanemate ja ohustatumate isoleerimiseks jõuab varem või hiljem haigus ka nendeni. Momendil on suhtumine pigem selline, et olgem kõik ettevaatlikud enda äranägemise järgi. Põhimõtteliselt jäetakse enda hoidmine kodanike endi kätesse, loodetavasti õigustame usaldust.

BBC avaldas arvamusloo (väidetavalt allkirjastatud paljude teadlaste ja arstide poolt) kus hoiatati "lockdowni" eest ning soovitati isoleerida vanemad ja ohustatumad aga lasta ülejäänud elanikkonnal normaalse eluga jätkata (ja viirus läbi põdeda). Ma pakkusin sarnase mõtte välja juba kevadel, paraku ei kujutanud siis ega kujuta ka praegu ette kuidas oleks reaalselt võimalik osa ühiskonnast piisavalt hästi isoleerida vältimaks viiruse läbimurdmist. Kipub olema nende ideede killast, mis teoreetiliselt lihtsad ja loogilised kuid praktilises elus erinevatel põhjustel pea võimatud rakendada.

Wednesday, October 7, 2020

Väljakutse - vaade köögiaknast

Vastasmaja tellissein läbi vihmase pesemata akna pole just ihaldusväärne vaade,
õnneks mina palju köögi akna taga ei viibi😜
Tükk aega kaalusin kas sihukesest väljakutsest üldse osa võtta. Kööke on küll mitmeid, mida võiks omaks nimetada, aga ainult Eestis olevatest on väljavaade pildistamist väärt. Momendil seal ei viibi ja pilti teha ei saa. Mõningase otsimise peale suutsin vaid paar enam-vähem pilti leida. Siinsetest elamistest ühel polegi köögil akent ja teise vaade pole just kadestamisväärt nagu võite ülaloleva pildi põhjal isegi veenduda. Vähemalt magamistubade akendest avanevad vaated on hingekosutavad. Postitan siis ühe Torontost ja teise Eesti ajutise köögi aknast.

Eestis on esialgu ajutine köök sauna eesruum ja seal ka ajutine köögiaken,
paraku on vaade vaatamata madalale asendile pikalt parem kui Torontos.


Monday, October 5, 2020

Must ja Valge ... kass

Kes minu eakaaslastest ei mäletaks musta ja valge koera seiklusi, seda multikat mida soome telekast vaheldumisi roosa pantriga lasti. Igatahes sain paraja üllatuse osaliseks kui käisin noorema tütrega shoppamas kaasas (tal pole endal ei massinat ega Costo liikmekaarti) ja aitasin hiljem kraami korterisse viia. Paari kuu eest meilt välja kolides oli ta oma valge kassi muidugi kaasa võtnud, toda karvapalli igatseme kõik "mahajäänud" taga (valgete tolmupallide kadumise üle on siiski hea meel). Kass tuli kohe mulle vastu ja tundis ära, järsku vilksatas miski must vari perifeerses nägemisväljas. Enne kui jõudsin fokuseerida kadus teise tuppa. Hallukad ... ? Vaatasin kahtlevalt tütrele otsa, mis see oli???


Me võtsime varjupaigast kiisupoja, et Mangol igav ei hakkaks. Eee... ah soo ... kas lähemalt saaks näha. Laps siirdus arvutituppa/kodukontorisse elukat otsima, lõpuks leidis riidekapist ja sikutas välja. Kiisu esialgu veidi kartlik aga kui olin nats süles hoidnud ja silitanud rahunes maha. Ronis isegi kukile, nii kõrgelt muidu ei saa maailma uurida. Ilus armas neljakuune kassilaps. Mangoga tundus hästi sobivat, sel ajal kui seal olin mängisid vahepeal ja Mango isegi lakkus pisikest. Kassid on suht territoriaalsed elukad, võimalik, et kuna suurem kass kolis alles äsja ei jõudnud ta territooriumi veel täiega omaks tunnistada.


Ma vist polegi kirjutanud tütre elukoha vahetusest. Eks ta oli seda mõtet pikemalt plaaninud aga praktilistel asjaoludel, millest finantsilised ühed olulisemad, kippus liiga ulmeline olema. Poisiga koos muutus mõte realistlikumaks. Paraku on siinsed korterite üürid normaalses linnaosas kahe inimese tavalise sissetuleku piiri peal. Kellegi keldri või ühetoalise hotellitüüpi korrusemaja korteri eest jaksaks tasuda, aga see oleks paras elustandardi kukkumine. Lõpuks ulatasime vanemlikult oma abistava käe ühelt poolt võimaldades noortel omaette elama asuda ja teiselt poolt kindlustasime oma pensisammast. Kokkuvõttes soodne lahendus kõigile pooltele praeguses ebakindlas maailmas.


Maja ise asub igati soodsas kohas ja viisakas rajoonis. Metroo lõpp-peatusest paar minti ja meie majast viis minti jalutada. Vaade korterist viieteist kildi kaugusel asuvale kesklinnale, rõdult on isegi järv kauguses näha. Kaks korteri juurde kuuluvat garaazhikohta üürivad nad esialgu välja, sest autot ei ole ja lähemas tulevikus pole ka plaanis. Eesti mõistes tegu kolmetoalise kahe vannitoaga korteriga kusjuures köök, elutuba ja söögituba kõik üks suur avatud ruum. Noormees tegi kohvi, rüüpasin seda ja silitasin diivanil istudes kassi. Noored tundusid igati õnnelikud - mõni ime. Tuli enda noorus meelde kui oma pisikese ühetoalise korteri saime - milline õnnis tunne, et oled oma aja ja tahtmiste peremees. Me kaasaga samas vanuses ja just abiellunud ning superõnnelikud sellise vedamise üle. Nõuka ajal noortel omaette korteri saamine ju paras sahkermahker. Murran pead, mida noortele soolaleivakingituseks teha, üks võimalus koduaiast mahavõetud õunapuuoksast kassidele ronimispuu meisterdada.

Taamal Ontario järv


Friday, October 2, 2020

Killarney 5 - Chikanishing (3km)

Georgian Bay graniidist põhjakallas
Viimane päev kipub igasugu reisidel ja väljasõitudel alati natu kurvavõitu olema. Samas ükskõik kui tore reis ka on, alati mõnus koju tagasi pöörduda ja oma voodis magada. Igatahes ilm oli ilus, hommikusöögiga jokutasime mõnuga. Tegime isegi lõket eelmisest õhtust ülejäänud söestunud rontidest ja põletasime paberiprahi ära, vähem koju kaasa tarida. Vöötorav oli eriliselt julge ning käis muudkui toitu norimas. Eks paljud telgitajad on pakkunud, andsime meiegi oravale sobilikku kraami nagu pähkleid ja seemneid. Metsloomade toitmine pole muidugi soovitav, kuid ilmselgelt on telgiplatside ümbruses pesitsevad elukad kohanenud uutsorti toiduvarumisvõimalustega nagu üleeelmisel õhtul võisime pesukarude käitumisest näha.

Ilm kergelt pilvine ja kuiv, telgid siiski öisest kastest niisked. Varustuse kokkupakkimise peale kulus tunnike. Väga korralikult sättimisega vaeva ei näinud, kodus tuleb niikuinii magamiskotid, madratsid ja telgid enne ära kuivatada kui lähevad riiulitesse järgmist kevadet ootama. See aasta pole enam kavas üleöö matkama minna. Päevaseid trette teeme kindlasti ilusate ilmadega, nii ennast kui koeri vaja aeg-ajalt tuulutada.

Pilt George Lake'st välja voolava jõe sillalt
Jalutasin korra järve äärde ja kallast pidi sillani ning tagasi. Lootsin mõne ilusama kivi leida. Miskit eriti ägedat polnud aga jõekesest korjasin paar tükki kaasa. Tegelt olin iga päev vähemalt ühe üles korjanud, OSA järve äärest unustasin võtta. See-eest Silver-Peaki retkelt leidsin maru ägeda roheka tooniga kvartsiidi tüki. Enne platsilt ärasõitu tegime tiiru peale veendumaks, et miskit maha ei jäänud, kõik oli kenasti puhas ja korras.

Chikanishing raja algus
Viimaseks ürituseks oli plaanitud Huroni järve põhjakaldal Georgian Bay ääres asuva Chikanishing raja läbimine. Asub järveäärseil graniidipaljandikel, väga sarnane Soome lõunarannikuga. Suurelt teelt paar kilti järve poole asus parkla. Kohe alguses igavesed ilusad vaated, isegi tütar, kes pildistamisest suurt ei hooli, võttis mobla välja.

Püstloodne sile pragudega graniit
Ronimas
Järve äärde saamiseks tuli paar graniidiseljandikku ületada. Mõni pakkus ahvatlevat väljakutset ronijatele. Kuna matte kaasas polnud ei hakanud keegi proovima aga lihtsamast kohast märgitud raja kõrvalt vinnasime end kõik lõbu pärast üles.



Järvel oli külm udu ja vaated saartele sellised mõnusad kõhedust tekitavad. Ühest küljest oleks ju tore sellist saarekest koos sealse mugava hütikesega omada, teisest küljest hakkaks vist õige pea üsna igav kui pindala vaid tuhat-paartuhat ruutmeetrit.

Punane, roheline, kollane, valge, ...
Kvartsisoon graniidis

Veidi aega kõmpisime lamedaid rannikukaljusid pidi kuni rada uuesti sisemaale pööras. Veel mõned pildid, natuke ronimist ja läbi metsa tagasi auto juurde. Oligi meie viiepäevane matk läbi. Linna sõitma hakates tuli lõpuks päike välja, tütar klõpsas minu palve peale sõidu pealt mõne pildi esiaknast. Bensu võtsime lõpuks teeäärsest madaltehnoloogilisest kalonkast, hulga ja hinna pidin suuliselt soojakus istuvale tüübile teatama. Ilmselt paistsin usaldusväärne, sest kontrollima ta küll ei viitsinud minna.


Neli tundi kojusõitu, ilm läks lõuna poole liikudes järjest soojemaks. Torontosse sisse sõites jõudsin viimasel momendil kõrvalteele pöörates napilt meeletut liiklusummikut vältida. Hea et Googlet ei kuulanud, vaid käitusin oma kõhutunde kohaselt (samas tuleb tunnistada, et üldiselt on Google liiklusinfo järgimine mõistlikum kui kõhutunde põhjal otsustamine). Jube nöök oleks matka lõppakordina kolm tundi kiirteel istuda.



Wednesday, September 30, 2020

Killarney 4 - Küla, Granite Ridge, Cranberry Bog (3km+5km)

Vaade "Graniitseljandikult" La Cloche kvartsiitahelikule

Juba eelmisel õhtul hakkas sadama nagu ilmaennustus oli lubanud. Öösel oli isegi müristamist kuulda. Tänu vihmakatetele ja korralikele telkidele ei seganud see üldse. Hommikuks jäi suurem sadu üle, söögivalmistamise ajal natukene udutas. Sellise ilmaga mägedesse ronima eriti ei kipu, otsustasime sõita kohalikku Killarney nimelisse külla, linnaks oleks 400 elanikuga asulat palju nimetada. Ega seal suurt miskit vaadata polnud, üks sadamaäärne peatänav mõne poekese ja söögikohaga. Jäätise koht oli meie kurvastuseks kinni.


Tänava otsas asus Killarney Mountain Lodge, kus ilmselt jahtide või vesilennukitega saabuv rikkam rahvas peatub. Momendil paistis õige mahajäetud, põhiklientidel USA'st on õige keeruline üle piiri saada. 


Noorte huvi äratasid hotelli ees pargitud kaks vesilennukit. Mina viskasin pilgu peale väliköögile kuna kunagi kavas endalegi midagi sellist ehitada. Jätsime ka veidi raha kohaliku majanduse toetamiseks, tüatr ostis käsitöö sherbetti. Oleks bensu võtnud, kuid sadamas asuv üksik kurb pump nägi liiga kahtlane välja.


Sadama vastas oleval George saarel oli seitsmekildine matkarada, sellele polnud võimalik minna, sest üle kitsa väina viimise teenusepakkujad olid poe kinni pannud. Oleks väga tahtnud, küllap oleks sadamast mõne tüübi leidnud, kes paarikümne taalaga hea meelega teisele poole viinud. Alla saja meetri laiuse väina oleks ujudeski kerge vaevaga ületanud. Paraku oli ilm niruvõitu ja noortel sihukeste seikluste suhtes entusiasmi puudus. 



Auto viisime telgiplatsile ning suundusime teispool suurt teed asuvale kolmekildisele Graniitseljandiku rajale. Sealt pidada avanema ägedad vaated La Cloche kvartsiitahelikule ja selle ees asuvale metsale. Reklaam ei petnud, tõepoolest vägevad vaated. Kahju ainult et looduse värvid pole veel täiega käima läinud ja ilm pilvine ning natu udune. Fotod ei suuda kahjuks kogu silmirõõmustavat kirevust edasi anda.





Rajal kohtasime kahte asjatundjat, kes tutvustasid kohaliku taimestiku iseärasusi, mida muidu poleks osanud märgata. Tore kui lahkelt teadmisi teistelegi jagatakse. Näiteks olevat väga haruldane näha "Halli mändi" nii kaugel lõunas. Tunnuseks ebatavalised käbid, mis tavaliselt paarikaupa koos kasvavad, mul õnnestus isegi üks kolmeharuline leida. Lisaks muidugi paar pilti seentest, ja lehtedest.

Tagasi telgiplatsil näkitsesime veidi aga õhtusöögiks aeg liig varajane. Tütar käis välja mõtte Jõhvikarada uuesti teistpidi läbi jalutada, sandadega villid ei segavat. No muidugi, kui siin juba oleme, miks mitte. Poolteist tunnikest eelnevast mudasematel metsaradadel hulkumist ning oligi paras aeg õhtusöögiks. Seekord läksid loosi supid ja viimased kartulid.



Kopratamm
Õhtul istusin lõkke ääres, lugesin raamatut, näksisin juustu ja limpsisin punast veini kõrvale. Minu arust oli palju mõnusam kui kusagil uhkes hotellis toas lebotada või baaris drinkida. Äkki lihtsalt tegu selle vana tuttava rebase ja hapude viinamarjade looga, mine tea😜 


Tegelikult on mulle alati meeldinud aktiivsed metsikud puhkused, ürginimese geenid lihtsalt kisuvad aeg-ajalt metsa tagasi. Nagu Mikita kirjutab: ehtne eestlane läheb linnas natukese ajaga rahutuks ja kipub kas või korraks tagasi rappa või metsa, kus lugematud põlvkonnad esivanemaid elanud.



Monday, September 28, 2020

Killarney 3 - Gulch Hill ja OSA Lake (18km)

OSA Lake

Nagu võis arvata põõnasime hommikul pikalt. Mõttes sõimasin naaberplatsi hiinlasi, kes juba poole üheksa ajal valjuhäälselt seletasid ja oma toidunõudega kolistasid. Äkki oli tegu lihtlabase kättemaksuga meie eelmise varahommiku pimedas alanud askeldamise eest. Võtsime lõdvalt, enne teisele telgiplatsile ümberkolimist ei jõua niikuinii miskit asjalikku korda saata. 

Vaade laua eest ilma inimesteta


Kakao, kohv, juustu ja tuunikala saiad maitsevad imehead

Hommikusöögile istusime järve kaldakaljul oleva laua taha. Päev tõotas ilus tulema, arutasime mis ette võtta. Tütrest muidugi matkajat nende villis jalgadega pole aga ta arvas, et lühikese jalutuskäigu peaks ikka tegema. Mul oli soov millalgi üks uus OSA järve äärde viiv rada läbida. Ilmaennustust ja ajaplaani vaadates oli ainsaks võimaluseks seda täna teha. Noored otsustasid veidi ümbruse kaljudel ronida ja ujumas käia.

Piirkonna topo kaart moblas
Paremal läbikäidud marsruut
  
Asjad pakkisime kiirelt kokku ning sõitsime sadakond meetrit edasi uue platsi juurde. Esimene moment tundus niruvõitu võrreldes eelmisega, aga ega me siia elama tulnud. Hiljem leidsime puude taga sama kena kaldakalju järve kohal nagu eelmisel platsil. Lihtsalt söögilauda pole, tooli peab ise kaasa vedama kui kivil istumine liiga kõva tagumisele otsale. Haarasin veekoti, mõned powerbarid ja pealambi kaasa ning panin ajama, noored lubasid telgid ja vihmakatted üles panna (järgmine päev oli sadu oodata).

Moblal on MapsMe rakendus, mille kaart väga basic aga vähemalt GPS punkt on sellel äärmiselt täpselt määratud nagu eelmine päev võisin veenduda. Topo kaardist olin teinud foto sellest piirkonnast, kus kavas hulkuda. Tütrele näitasin ka enda plaanitsetud marsruudi ja võimaliku alternatiivi juhuks kui järgmiseks päevaks tagasi pole jõudnud. Mingi jama korral on äärmiselt oluline kokkulepitud teekonnast kinni pidamine või vähemalt enda selle peale kuidagi lohistamine võimaldamaks otsijatel sind lihtsalt leida. 

Palju fataalseid kadumaminekuid tulenebki asjaolust, et marsruuti muudetakse impulsi mõjul ja kui siis õnnetus juhtub ei oska keegi sind otsida. Kanadas oli juhus, kus paarkümmend aastat tagasi vesilennukil kaks tüüpi augustis Labradoris lendasid ja läksid kaduma. Vaatamata mitu nädalat kestnud otsingutele neid ei leitud. Paar aastat tagasi nägi keegi juhuslikult mööda lennates metsajärves lennuki pontooni. Uurima läinud ametnikud tegid kindlaks, et seal oligi kadunute lennuk. Nad leidsid ühe mehe jäänused ja päeviku, mis selgitas juhtunut. Tüübid olid lambist otsustanud sadakond miili lennutrajektoorist eemale jäävas metsajärves kalaõnne proovida. Maandumisel sõitsid pontooniga vastu pooluppunud puutüve ja lennuk läks ümber. Kumbki viga eriti ei saanud aga kogu kommunikatsioonivarustus oli kutu. Nad isegi nägid otsijaid kaugel eemal paar korda, kuid polnud võimelised märku andma. Oktoobri algul otsustas tugevam matkata abi järgi, nõrgem jäi lennuki vraki juurde püstkotta elama. Oktoobri keskpaigas lõppesid sissekanded, surma põhjuseks ilmselt külm ja nälg. Teist tüüpi ei leitud kunagi.

Teele asusin veidi enne keskpäeva, plaanis kuue-seitsme tunniga minna üle Gulch Hilli järgmise mäe alt läbi Teardrop lake juurde, sealt kas otse vanale kanuu portaazhi rajale või siis ojaorgu pidi OSA järve äärde. Tagasi tulla teiselt poolt ümber George Lake. Esimesed viis kilti sammusin sama La Cloche traili rada mis esimesel päeval, siis keerasin Acid Lake juures H4 telgiplatsi teele. Paarsada meetrit edasi kui rada pööras järve poole vaatasin kaardilt, mis suunas Gulch Hill jääb ning heitsin pilgu päikesele. Liikuda tuleb nii, et päike umbes 45 kraadise nurga juures paremal ees. Vaid tund oli kulunud, ilusti graafikus.

Astusin rajalt kõrvale ja hakkasin läbi metsa minema. Selge, et ürgmetsas ja eriti mägedes ei saa kunagi pidevalt õiget suunda hoida. Liikumise kergendamiseks mõistlik võimalusel jälgida metsloomaradasid, tihnikutest ja järsakutest ümber minna aga üldiselt õiget suunda hoida. Suured kaljupraod, mille põhjal oli mugav matkata, kulgesid liiga palju paremale. See sundis paar korda üle seljandike ronima. Lõpuks mäemassiivi vasakul ees nähes otsustasin üles ronida. Seal tuulisem ja veidi jahedam, lisaks vaade palju parem. Pealegi olin GPS põhjal üsna tipu lähedal, alla poole kildi. Riskifaktoriks võimalikud sügavad praod ja orud mis sunnivad pikalt ümber minema või üles alla ronima.

Panoraam Gulch Hill lamedast võsasest tipust


Mäe otsas selgus: olen täitsa õiges kohas, paarsada meetrit Gulch Hill tipuni. Kulgemine mööda siledat kaljupinda läks kui lennates. Paraku olin kogu selle ronimise ja tihniku läbimise käigus õige higiseks läinud. Valisin mõnusa sileda paiga üksiku mägimänni varjus, koorisin kõik riided seljast, panin kaljupinnale kuivama ja istusin loodust imetlema. 

Müstiliste märkidega õlts läks kui vesi kerisele


Tähistamaks esimese eesmärgi saavutamist avasin ettenägelikult kaasa haaratud õllepurgi. Kahe tunniga polnud jõudnud soojaks minna, küll maitses hea, tilgutasin tasapisi kõrist alla nagu saunas vett jahedale kerisele. Mõnus rammestus tuli peale. Aega küll, võisin endale lubada kerge uinaku.

Riided kuivavad, ise valmistun aadamaülikonnas tukastama


Poolunes kuulsin aeg-ajalt lindude hääli, mõtlesin ju kusagil mõni elukas otsad andnud, keda nokkima lähevad. Siis kostus paar korda vuhinat: hmm... miks nad nii lähedalt lendavad? Silmad lõin lahti kui ootamatult üks tiivuline "VUUUUUUH" ilmselt paari meetri pealt üle lendas. Avanev vaatepilt oli sutsu õõvastav. Pea kohal tiirles 5-6 musta lindu, kes mind kas välimuse või lõhna põhjal teise ilma suundunuks pidasid. 


Ajasin end istuli, et moblat haarata ja pilti teha. Lindude nokkade vahelt kostusid pettunud häälitsused: "Raibe liigutab veel, peame lõunasöögiga ootama". Tiivulised tõusid kõrgemale ja peale minu aktiveerumist suundusid teisi koolnuid otsima. Kogu edasise kaljupealse matka vältel heitis üks või teine mööda lennates lootusrikka pilgu: äkki ikka kukub pikali.

Väike nimetu järv kahe kõrge mäe vahel

Kuivad riided selga, papud jalga, tühi õllepurk tagasi kotti, laskusin allapoole järve äärde. Järgmine mägi oli kõrgem, sellest otsustasin lihtsuse mõttes ümber minna. Esialgu oli mööda ojaoru põhja päris lihtne liikuda, kildi pärast pidin vasakule keerama ja järgmise mäe varingukaldeid pidi ümber selle ronima. 

Kvartsiidirahnud murduvad tihti kaljust lahti pea täisnurksetena


Värske ebastabiilne varing

Värskete varingutega peab ettevaatlik olema, isegi suured kivid võivad vaid napis tasakaaluasendis olla ja ettevaatamatu astumise korral liikuma hakata. Korra tekitasin pisikese varingu, õnneks veeresid kõik allapoole ja ülevalt miskit lisaks ei tulnud.

Sellisest püstloodsest kaljuseinast rahnud kukuvad


Teardrop järve äärde jõudmiseks pidin viimased paarsada meetrit kõrgust koguma. Lõpuks avanes vaade pisikesele kaljudevahelisele veekogule. Kaalusin kumba pidi minna. Aega on, suundun väljavoolava oja orgu mööda OSA järve äärde. Päikest polnud vaja suuna hoidmiseks kasutada, pealegi oli voolusängi mööda mugav liikuda, mitte liiga palju võsa ega üles alla ronimist. 

Teardrop Lake


Alles suure järve ääres paarsada meetrit pea läbipääsmatut tihnikut. Kui arvasin, et kallast mööda lihtne kanuu portaazhi algusse minna siis eksisin rängalt. Kaldakalju ja järve vahelist tihnikut oli võimalik läbida vaid metsloomaradasid pidi. Vahepeal küll imestasin kuidas karu või põder sihukesest kohast läbi mahtus, kus mul läbi surumisega tükk tegemist. Paljad sääred ja käsivarred said parasjagu kriipida.

OSA Lake


Järsku hakkas silma miskit kollast raja ääres. Ehtsate kukeseente perekond, kahjuks natuke liiga kaugel, et kaasa korjata, piirdusin fotole jäädvustamisega. See kilomeetrine ots kujunes kõige vaevalisemaks kogu tee peal, lõpuks siiski jõudsin kanuu rajale. 

Kukeseened!!!


Kaldaäärne metsloomarada läbi tihniku
Järve ääres koorisin jälle higised riided seljast ja hüppasin vette. Temperatuur täitsa mõnus, 18 kraadi ringis. Ujusin veits ja loputasin pead ning hõõrusin keha igalt poolt kust ulatasin. Pesemisega on ju igavene jama, sest kesksel telgiplatsil on koroonahirmus dushiruumid suletud. Kui kaldal kuivades istudes tuli mõte vinge selfi teha avastasin, et päiksekad on kadunud. Ilmselt tõmbas mõni oks koos karbiga maha kui läbi võsa pugesin. Otsima ka ei viitsinud minna, las jääb metsajumalale andamiks. Keegi inimene neid ei leia, kui mõni karu peaks siniste peegelklaas prillidega ringi käima siis teadke, et need on minu omad.

Juurikane inimlooma rada

Kanuuportaazhi rada oli kogu retke kõige lihtsam osa kui algne järsk tõus välja jätta. Need poolteist kilti oleks võinud lõdvalt sörkides läbida. George lake põhjakallas polnud samuti eriti raske. Kohati veidi ronimist ja võsast läbi surumist, aga seda teed olen enne käinud, teadsin mis ees ootab. Kopratamm pakkus veidi pinget, valmistasin endale paraja tammepuust kepi, et tasakaalu hoida. Polnud isu jalgu märjaks teha. Järgnes saarekese ületus mille juures tegin lolli tembu. Vaatasin, et viieteist sendi jämedune maas vedelev kuuse tüvi tundus suht tugev. Kõhklesin momendiks aga hüppasin ikka. Nojah, see murdus mõlemalt poolt ja rullis alla, mina käisin sihukese vungiga selili, et ei jõudnud õieti reageerida. Vaid parem ranne sai põrutada aga oleks mõni oksatüügas või kivi istumise või selja alla sattunud võinuks lugu kurvemalt lõppeda.

Järjekordse jõekese juures oli kanuuportaazh, kuid varasemast tuttavat silda enam polnud. Kaks kanuutajat uurisid imestunult kust mina tulin? Metsast, vastasin muiates, tegelt OSA järve äärest. Viimast ütlust nad ilmselt uskuma ei jäänud, rada ju sinna ei lähe, pealegi järv liiga kaugel. Jõest sain kivisid pidi keppi toeks kasutades kuiva jalaga üle. Veel kilomeeter läbi tihniku ja kohati isegi soo ning jõudsingi La Cloche raja idaharule. Siit oli naljaasi mõni kilt laagriplatsini kõmpida. Kokku siis 18.43 kilti 26611 sammuga. Aega kulus 6 tundi 54 minutit, kilokaloreid 3308. Keskmise pulsisageduse 104 põhjal otsustades oli veidi intensiivsem ehkki lühem retk kui eelmisel päeval.

George Lake lõunakaldal on kaljud roosast graniidist


Telgiplatsil kohe näha, et haridusest on kasu olnud. Noorte poolt üles tõmmatud vihmakatted olid tõeliselt meisterlikult planeeritud, kattes nii telgid, lõkke kui toidulaua. Õhtusöögiks olid lõkkel grillitud vorstid ja tuhas küpsetatud kartulid, mis lapsepõlve meenutasid. Aega õhtul piisavalt, et toolis lesida, raamatut lugeda ja veini juustuga kõrvale nahistada.


Kohalik fauna muretses ka selle eest, et meil liiga igav ei hakkaks ega liiga hooletuks ei muutuks. Mina istusin veintsi ja raamatuga lõkke ääres, tütar läks vetsu, noormees võttis autost hambaharja ning suundus kraani juurde. Äkki kuulsin saabuva tütre hädakisa: "Issi, issi, pesukarud autos!!!" Nagu mis mõttes, kurat poiss oli pagasiluugi lahti jätnud, kaks triibulist varganägu ei jätnud võimalust kasutamata. Üks tuustis tagaistmel seljakotti, teine juba juhiistmel. Katsusin ehmunult taskut, õnneks võtmed minu käes, loodetavasti ei oska elukas süütetraate kokku kruttida, et autoga minema kihutada. Sel ajal kui laps loomi hirmutas haarasin mobla ning sain kurjategijatest paar pilti otse teolt. Politseisse küll pole vist mõtet nendega pöörduda😜

Raspoinik pesukaru teolt tabatud