Ilustamata pilt

Lugesin läbi kokkuvõtte Martin Heremi ettekandest Teaduste Akadeemia üldkogu koosolekul. Mu arust väga asjalik ja kaine vaade olukorrale. Kui faktides midagi põrutavat polnud siis analüüs ja järeldused olid mõtlemapanevad.

Otsest sõjaohtu Eestile momendil pole. Olukord võib kiiresti muutuda, kuid tänu igatsorti luurele ootamatut mastaapset rünnakut pole võimalik korraldada. Ootamatud diversioonid, provokatsioonid, droonirünnakud, raketi või pommilöögid on võimalikud.

Eestil on piisav sõjaline võimekus koos liitlastega maaväe rünnakut tagasi lüüa, NATO väed juba paiknevad siin. Venemaal on piisav sõjaline võimekus suvalisel ajal piiratud mahus rünnak korraldada, kas seda tehakse või mitte sõltub mitte Eestist või NATO'st vaid Kremli maniaki otsusest. Eesti ja NATO eesmärk piisavalt valus vastulöögivõime, et tol poleks isu proovida.

Probleemiks asjaolu, et ka võidu (Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitsmine) korral näeks tulemus välja päris kole. Purustatud taristu, hävinud infrastruktuur, surma saanud ja vigastatud inimesed, mõju majandusele, psühholoogiline efekt, ... jne ... Vene poole eeliseks enda kaotustest (ka ebaproportsionaalselt suurtest) mitte hoolimine.

Miks üldse peaks muretsema rünnaku pärast kui venemaa ilmselgelt kaotaks. Sest vene pool võib selle korraldada kaotamise perspektiivist hoolimata, eesmärgiks segaduse külvamine ja NATO otsusekindluse ning usaldatavuse proovilepanek. Nagu Ukraina näitel võime veenduda ei vaevuta isegi võltsajendit rakendama. 

Eesti suureks vajakajäämiseks on praegu tsiviilkaitse tase ja varjendite puudumine. Vene poole üheks eesmärgiks linnasid pommitades tsiviilelanikonna vastu terrori rakendamine. Ilma varjenditeta on Eesti selle koha pealt oma lühikeste vahemaade ja väikese rahvaarvuga vägagi haavatav.

Kokkuvõttes pole põhjust paanikaks kuid tuleb olla valmis ootamatuteks arenguteks!

Ise arvan, et sõjalise rünnakuni läheb asi alles siis kui venel endal mingi tõsine kriis puhkeb. Niisama NATO't torkida oleks õige totter kui samal ajal Ukraina sõda nii inim kui tehnikaressurssi jõudsalt neelab. Ennetavat rünnakut pole ka mõtet korraldada, sest vaatamata propagandale teavad nad väga hästi, et NATO mitte ei plaani venet rünnata vaid üritab iga hinna eest otsest relvakonflikti vältida.

Laupäeval loodetavasti hääletatakse lõpuks USA esindajatekojas Ukraina abi paketi poolt. Lihtsalt uskumatu, et ameeriklased oma sisepoliitilise jagelemise tõttu viivitasid pool aastat, mis läks Ukrainale maksma tohutu hulga taristut, tehnikat ja inimelusid ning andis vene poolele initsiatiivi. Näis kas abi jõuab õigeks ajaks kohale, et vene kevadsuvist rünnakut pidurdada. Ukrainal endal pole kahjuks momendil vasturünnaku potensiaali, mis tähendab parimal juhul rindejoone stabiliseerumist sügiseks. Kuna selline seis ei rahuldaks kumbagi poolt, kestab sõda edasi. USA presidendivalimiste negatiivse stsenaariumi korral peab Euroopa vene ohu tõrjumise enda peale võtma. Näis kas inglased, prantslased, sakslased saavad sellega hakkama.