Päikesevarjutus 2024 Erie Järve kaldal

Täielik päikesevarjutus, koroona särab

Salasilm taevas

Juba mõned aastad oli aeg-ajalt siit sealt kosta, et Lõuna Ontarios tuleb peagi täielik päikesevarjutus, mis juhtub kord inimpõlve jooksul. Ausalt öeldes ei tule ette, et oleksin kunagi ühtegi naturaalselt oma silmaga näinud. Isegi mitte osalist, täielikust rääkimata. Kuidas need minusugusest astronoomiahuvilisest mööda lipsanud, ei tea. Kuuvarjutust olen näinud korra, sedagi juhuslikult kui Kariibi mere saarel rannabaarist naastes liivale sirakile viskasin ja imestasin, et paari tunni eest baari minnes nähtud täiskuu kummalise kujuga poolkuuks muutunud. Vaatamata konsumeeritud kokteilidele sain kiirelt aru, ainult kaks võimalust: kuuvarjutus või siis nädalane mäluauk baari mineku ja naasmise vahel. Ehkki tõenäosusteooria vihjas selgelt mäluka kasuks oli siiski tegu kuuvarjutusega nagu võisin järgmisel hommikul veenduda.

Olime seal 3:20pm 3 juures järve ääres

Nädala eest hakkasin plaani pidama ja uurima, kus täpselt varjutus aset leiab. Nädal on muidugi naeruväärselt lühike aeg, tõsisemad tegijad olid hotellid ja igatsugu majutuse juba paari aasta eest kinni pannud, ööbimiskoha eest küsiti ulmelisi summasid. Mõni ime kui sihuke teenistusevõimalus kord elus. Esmaspäeva pealelõuna sobis mulle ideaalselt, töölt see päev vaba. Kaasa korraldas endale ka kohustustevaba päeva. Ilmaennustus polnud just paljulubav, enamust Ontariost ähvardas pilvitusega. Eelmisel õhtul lugesin temaatilisi artikleid ja vaatasin hulga videosid. Tegu õige haruldase varjutusega, mille lähedal tõepoolest ehk korra elus olen. Inimesed lendavad teispoolt maakera sellist taevast etendust jälgima. Korraks tekkinud kahtluseidu sai maha murtud, on mis ilm tahes, sihukest juhust ei saa mööda lasta.

Kaasa isegi vaatas piirkona võimalikke telkimisplatse, paraku olid enamus provintsiparke veel suletud ja vähesed lahti olevad ammuilma täis broneeritud. Uudistes räägiti, et Niagara joale on oodata üle miljoni turisti. Nii väga kui tahakski siis sellisesse rahvamassi trügima küll ei kutsunud. Võtsin varjutuse teekonna kaardi ette ja asusin uurima, kuhu oleks kõige parem minna. Täisvarjutus kattis suht kitsa riba Lõuna-Ontariost Erie järve kagukaldast ja Niagara maakitsuse, liikus siis Ontario järvele ja uuesti maismaale kaugemal idas Ontario järve kirdekaldal.

Täisvarjutuse maksimaalne üle 3 minutiline kestus riivas Erie järve kallast. Kaalusin sõita Rock Point provintsiparki, mis küll suletud. Loodetavasti saan auto kuhugi vaikselt parkida, vaevalt politsei päikesevarjutuse ajal väga agaralt parkimise eeskirjade rikkujaid püüab. Seadusekuulekas kaasa laitis mõtte maha. Kaardi peal rannajoont pidi liikudes leidsin vaid 5km eemal mingi täiesti tundmatu looduspargi, mis üllatus-üllatus oli avatud. Proovime seda ja kui parkimist ei jagu, eks vaatame kusagil üldkasutataval rannal või lausa tee ääres.

Esialgu plaanisime seoses eeldatava liikluskaosega väga varakult, lausa kuue ajal hommikul startida. Õhtune ilmateade polnud väga julgustav, arutasime veel kord ja otsustasime võtta rahulikult, ärkame millal iganes, joome kohvi ja sööme hommikust ning siis asume teele. Varjutuse algus kahe ajal, täisvari nõks enne poolt nelja, liiga vara hommikul kujuneks koha peal kole pikk molutamine kuna peale ranna seal miskit muud polnud. Mõeldud-tehtud, magasimegi kenasti sisse, alles pool üksteist panin kohvivee peale. Ilmaennustus oli paranenud ja isegi maanteed ei tundunud liiga umbes olevat. Parim lahendus paistis siiski põhimaantee QEW kuni Hamiltonini ja sealt edasi väiksemaid teid pidi risti üle maakitsuse Erie järve äärde - kokku 120km ja 2.5 tundi.

Minema saime veerand kaheteist ajal, esialgses ummikus kulus poolteist tundi, kuid lõpuks külateedele jõudes läks päris libedalt. Pilvitus jäi vähehaaval õhemaks, järve äärde jõudes oli isegi siniseid laike taevas märgata. Parkimisplats kolmveerandi jagu täis kuid rahvast palju. Tee ääres krooksusid konnad sõna otseses mõttes kõrvulukustavalt nagu viimsepäeva pasunad. Ei tea kas said aru, et miskit hakkab juhtuma. Järverand kujutas endast paeklibu nagu seda Eestiski ette tuleb. Kivid olid küll kõvemast materjalist ja käes tundusid kummaliselt talkjalt libedad. Siin-seal võis põnevaid kivistisi leida. Seadsime end rannaäärse palginoti peale istuma, võtsime Amazoni „päikesevarjutuseprillid“ välja ja panime ette. Miskit ei näinud, pilvkate liiga tihe, tavalised päiksekad sobisid palju paremini läbikumava tulekera jälgimiseks.

Olime väga hästi jõudnud, juba jupike päikesest ära näpistatud. Rahvast oli rannas rohkelt ja muudkui juurde tuli. Igasugu seltskonda leidus alates tervetest mitut põlvkonda hõlmavatest perekondadest, mennoniitidest, lärmakatest noorteseltskondadest kuni raskelt varustatud professionaal fotograafideni. Kui juba sellises tundmatus kohas taoline rahvastus, mis siis veel Niagara Joa juures toimub. Hiljem kuulsime, neil olla taevas hulga pilvisem olnud. 

Pool läinud

Päiksest veerandik hammustatud

Otsustasin nalja pärast proovida kas moblaga saaks päikesest pilti. Pilvkate osutus just parajaks valgustugevust summutavaks filtriks, mis lisas fotodele isikupära. Tugevama päikesega proovisin vahelduva eduga läbi päiksekate pildistada. Proffidega muidugi mu vana asendusmobla pilte võrrelda ei saa, aga endale mälestuseks käivad küll.

Pilvkate läks üha hõredamaks ja täisvarjutuse ajaks paistis päike pilveaukudest täiseredusega. Kokkuvõttes oli just selline „hapupiima tüüpi“ kerge pilvitus amatöörile perfektne piltide plõksimiseks. Huvitav oli jälgida valguse ja varjude mängu, looduse värvid muutusid. Pimenemine toimus suht aegamisi ja ühtlaselt. 

Päiksepeegeldus lennukijoonel

Kitsuke äär päiksest järgi jäänud

Ootasin täisvarju puhul palju pimedamat kui tegelikult kogesime. Üheks põhjuseks kindlasti asjaolu, et päike paistis taevast suures osas katvale õhukesele pilvkattele, mis kiirgas hajutatud valgust nagu öölamp. Päikese Kuu varju kadudes jäi tuul vaikseks, lained raugesid ja putukad ilmusid välja. Kummaline karvu turri ajav tunne tuli peale, mingi ürgne instinkt tunnetas, et midagi on vääga valesti. Kolm minutit varju tundus üllatavalt pikk aeg.

Pimedus langes üle maa

Moment kui päikese serv uuesti kuu tagant välja tuli jättis mulje taevase prozhektori peale lülitamisest. Minu esimene mõte: nii näeb välja lähedase supernoova plahvatus. Kui veab ja Betelgeuse lähemal ajal kuradile lendab saab näha kui täpne mu võrdlus on. Päikese taassünniga kostis rannas tunnustavat üminat ja vaimustatud hüüdeid. Pilved olid nüüd suures osas hajunud, viskasin selili kiviklibule, panin prillid ette ja vahtisin fööniksina aegamisi suurenevat päikeseketast. Lebotasin nii oma veerand tundi lastes mõtetel aegruumis uidata. Lisaks mobla digimälule jäädvustasin vaatepildi ka ajurakkudesse.

Saagu valgus!!!

Päike tuli tagasi!

Rahvas hakkas lahkuma ehkki pool vaatemängu alles ees. Nüüd alles mõistsin, et osaline varjutus jääb igatepidi poolikuks, täisvarjutus on see, mis kõhtu mõnusalt õõnsa tunde tekitab. Kes pole ise kogenud võib öelda: miks sihukesest tühiasjast üldse rääkida, kolm minti päike varjus, võin kardinad ette tõmmata ja sama efekt. Sarnane ehk küll aga mitte sama. Selleks et tunnetada peab ise kogema ja täiesti võimalik, et paljud ei tunne suurt miskit. Minu jaoks oli oluline jällekord hoomata kui pisikesed, tühised ja mõttetud on inimesed universumi suuruse ja võimsuse kõrval. Kosmosel on savi kas meid on või mitte. Inimeste, Maakera, Päikesesüsteemi või isegi ühe galaktika kadumine jääb kõiksuses märkamatuks ega muuda miskit.

Kummuli kauss on püsti keeranud

Mis mulle kõige rohkem muljet avaldas. Esiteks see moment kui esimene „päikesekiir“ kuu tagant valla pääses ja kannaga näkku lõi. Kummaline kalk valgus ja varjudemäng, nagu oleksin mingis ulmefilmis. Selgelt tunnetatav temperatuuri muutus. Koidu ja eha värvid horisondil.

Kas ma uuesti tahaks kogeda, vist mitte, eelkõige ehk seetõttu, et mitte rikkuda esmamuljet. Teistele soovitan kindlasti, aga kui tahate täiselamust, tasub täielikku varjutust sihtida. Kuhugi teispoole maakera lennata nüüd väärt pole aga kui paarisaja kildi ulatuses siis tänapäeva transpordivõimaluste juures oleks rumal juhust mitte kasutada.

        Kel huvi saab allolevalt videolt üksikasjalikku infot päikesevarjutuste kohta