Tegelt oli see juba eelmine, ehk märtsi viimane nädal kui saime sahmaka lund ja otsustasin esmaspäeval mäel käia selle hooaja viimast võtmas. See aasta oli siinkandis lumega täielik ikaldus, isegi talve "võimsaim" lumetorm tõi vaid 15 sendi jagu valget kihti maapinnale. Piisav liikluses suure segaduse tekitamiseks. Mina poleks viitsinud sissesõiduteelt lund ajada, niikuinii sulab mõne päevaga ise ära, laps paraku oli usin, talle lihtsalt meeldib lumelükkamine. Suusamäed oleks meil ilma kunstlumeta poolest veebruarist täitsa paljad olnud. Veebikaamerast üle kontrollides paistis igavesti korralik lumekate olevat, nii siis uhasingi esmaspäeval mäele.
Kutsad lumes nuuskimas
Ilm oli täitsa mõnus, algul paar miinsukraadi, lõuna ajal seitse plussi poole peal. Päike paistis enamuse ajast, alles pärastlõunal hakkas pilvitama. Tõstukitest töötas vaid peamine ja nõlvadest neli suuremat avatud. Rahvast oli mäel vähe, tänu millele sai pidevalt sõita ning kokkuvõttes kogunes üle 150 kilomeetri.
Mäel tekkis seoses jopega jällekord huvitavaid sõnavahetusi. Üks tuntud suusahunt, keda pea iga kord näen, sattus tõstukitoolil mu kõrvale ja hakkas uurima millises võistlusprogrammis osalen. Pidin teda kurvastama, et olen niisama asjaarmastaja kaugelt Eestist, kus isegi mägesid pole - ta vist uskuma ei jäänud. Piinlik oli küsida mis tema nimi, ilmselt mõni tuntud suusataja kui oskuste ja jutu põhjal otsustada - rääkis koondise treeninguprogrammist ja rahvusvahelistest võistlustest.
Munadepühade pikk nädalavahetus läks töö või täpsemini mainituna lisapuhkuse teenimise tähe all. Ametlike nelja vaba päeva jooksul (riigiametil ka esmaspäev ekstra vaba päev) käisin kolm korda kohal teenides nii pea poolteist nädalat puhkust juurde. Ega tööd suurt olnud aga kaks korda ööseks sinna istuma minna veidi tülikas. Unevajaduse rahuldasin nii, et kella kuue ajal õhtul keerasin magama, kolm tundi und, üheksa ärkasin, et kümneks tööle jõuda. Tööl tukkusin kah jupikaupa tund paar puhkenurgas sel ajal kui kolleeg mõlema eest valves oli. Hommikul pool seitse koju jõudes lasin korraks koera välja ja keerasin siis magama, ärkasin poole üheteist ajal. Uneaega kogunes normaalsed seitse tundi ehkki jupikaupa - erilist väsimust polnudki. Isegi unerütmi ei ajanud sassi, täna öösel magasin keskööst kümneni.
Olen kuulnud ja lugenud, et paljudel kipub vanemaks saades unega probleem tekkima. Mul pole pea kunagi seda muret olnud, ainult paar lühikest perioodi kui endast sõltumatud probleemid kippusid mõtteid koormama. Õnneks suutsin enamasti ka siis endale sisendada, et öösel mõtlemine ja muretsemine ainult kahjulik. Praegu peab magama, et hommikul värske peaga lahendus leida. Uuesti uinumiseks tõukan muremõtted peast välja ja mõtlen millelegi toredale, aitab alati. Omaette muigasin, et hakka või unenõustajaks, aga teatavasti ei taha hädalised kuulda nõuannet stiilis: "lihtsalt mõtle õieti ja ongi korras".
Märtsikuu jooksuplaani punnitasin napilt täis, sada kilti sai kirja. Palju päevi kulus suusatamise peale, neil päevil jooksurajale ei jõua, pealegi jalad liiga väsinud. 14 jooksuga läbisin 104.21km keskmise tempoga 4:45 min/km. Kiireim 5K 23:30, 10K 47:41 ja kilomeeter 4:20, parim keskmine tempo 4:40 min/km. Suusamäel viis päeva mille jooksul 621 km suusad all, kaks kolmandikku sellest mäest alla liugu lastud. Jalutamist vaid 24 km, tegelt rohkem, aga kõigi koerajalutuskäikude ajal pole olnud meeles kella mõõtma lülitada. Sammusid kogunes keskeltläbi 15042 päevas. Kaal endiselt stabiilselt 78kg.
Tütar pole viitsinud minuga jooksmas käia, kurdab külma ilma üle. Samas mitu korda nädalas ronihallis seina peal kõõlumas. Viimaste videote põhjal otsustades on plika õige osavaks läinud, mina talle mingit konkurentsi ei paku. Käsi harjutab ta koduse rippumiskangi peal. Ma pole nii kaua lõuga tõmmanud, kardetavasti jään selleski tüdrukule alla. Käte trenn ongi unarusse jäänud, peab ikka enne rannahooaega käsile võtma, muidu piinlik lühikeste käistega särgi või lausa palja ülakerega käia kui lihased ei punnita😜
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!