Kahtlased arengud

Kuuldes eile (Venemaa Poola vastase rünnaku 70'dal aastapäeval) Obama avaldust plaanitud raketitõrje süsteemi "asendamisest" paremaga, tekkis kõhus õõnes tunne nagu enne eksamit. Pole ma mingi välispoliitika ekspert aga see sündmus lausa sundis mõtteid avaldama. Huviga ootan, mida eesti asjatundjad arvavad. Samas ei pruugi avalikult välja öeldud mõtted tegelikke päris täpselt peegeldada. Seni olen vahel liigagi optimistlikult eesti julgeoleku olukorda suhtunud, aga see pisike kuid põhimõtteline käik kainestas.


Kuradi ameeriklased, jälle annavad järgi vene karule, Gruusia sündmusi poleks nagu olnudki. Ja venelased teavad seda ning oskavad arvestada, sigadusi võib teatud piirides teha, sest maailm küll algul viriseb veidi või isegi sooritab mõne populistliku diplomaatilise liigutuse, aga sellega kõik piirdub. Majanduslikud reaalsused panevad veidi aja pärast kõik paika, Venemaa on ju ikkagi meeletu tooraine allikas, mida ei saa äri huvides kasutamata jätta.

Mulle tundub, et tegelikult oligi Obama otsus ameeriklaste jaoks suurel osal majanduslik aga mitte niivõrd sõjandusliku või poliitilise tagapõhjaga. Momendil pigistab ameeriklasi kõige valusamalt meeletu eelarve defitsiit, mis ähvardab esile kutsuda märkimisväärse inflatsiooni. Tohutut kulude kasvu tuleb kusagilt piirata, et jama liiga kiiresti ülepea ei paisuks. Üks (suht tühine kuid suunda andev) võimalus ongi see raketikilbi "asendamine" ehk hülgamine, sest vaevalt et keegi võtab tõsiselt umbmäärast lubadust 2015 aastaks midagi kuhugi Euroopas maa peale ka paigutada.

Tegelikult ju ei usu ameeriklased, et ametliku põhjusena esile toodud Iraanist mingit tõsist ohtu on ja ilmselt pole lähemal ajal ka Venemaast ameeriklaste jaoks seda oodata. Samas annab taoline käitumine ainult julgustust Venemaale. Kardetavasti muutub ameerika poliitika pragmaatiliseks, mis tähendab, et Ida-Euroopa suunal enam eriti jõuliselt ei tegutseda. Noh ja teadagi et loodus tühjust ei salli, kui see piirkond jäetakse liiga kauaks õhku rippuma võib venemaal tekkida aja jooksul vastupandamatu isu. Kuulutas ju vene president alles äsja, et Ida-Euroopa on vene "priviligeeritud huvipiirkond", mis pole just palju erinev omal ajal kasutatud sõnast "mõjusfäär".

Igatahes kui alles aasta paari eest oli tunne, et Eesti julgeolek on üsna kindel, siis viimaste sündmuste käigus pole situatsioon enam nii roosiline. Kui suured kokku lepivad kipub see ikka väikeste arvelt juhtuma. Olukord hakkab hirmutavalt meenutama eelmise sõja eelseid kolmekümnendaid aastaid kui nii Saksamaale kui Venemaale järjest järgiandmisi tehti lootes neid nii ära osta. Aga see ainult julgustab järjest ülbemale käitumisele.

Vaatame, mis tulevik toob, huvitav kuhu kavatseb Venemaa oma järgmise survepunkti suunata. Mina pakuks välja, et selleks on Ukraina, kus üritatakse roomav võimu ülevõtmine korraldada või siis Valgevene, mille võib lausa ametlikult liita "emamaaga" kui nende venemeelne kuid liialt ennasttäis president "ootamatult haigestub" tehes ruumi kergemini manipuleeritavale marionetile. Balti piirkonnas ei näe ma ette julgeoleku kriisi lähemas tulevikus kuid kaugem perspektiiv on rahutust tekitav, eriti kui ameeriklased peaks seoses oma majandusraskustega maailmaareenilt tagasi tõmbuma. Euroopa liidust pole praeguses seisus julgeoleku koha pealt mingit asja, nende saadikud jõuavad vaevalt enne Brüsselisse koguneda kui Vene (või Iraani:) dessant selle üle on võtnud.

P.S. Mohammed oli Inglismaal sageduselt kolmas poisslapse nimi hiljutise uuringu põhjal. Seega on iraanlastel, või muudel araablastel ju palju mugavam seespoolt õõnestades euroopa üle võtta. Hea näide NL näol, mis sisevastuolude mitte väliste mõjude tõttu kokku kukkus.