Friday, September 4, 2009

Orjapidaja mõtisklused ehk "Carbon Shift"

Mõned huvitavad ja mõtlemapanevad tsitaadid loetud raamatust, mis räägib inimkonda ees ootavatest ilmselt suurimatest probleemidest, milleks on űlerahvastus, energiakriis ja kliima.

Kas teadsite, et meil kõigil on hulk orjasid teenistuses, keskmisel ameeriklasel 90 ringis, eestlasel ehk poole vähem aga kanadalasel üle saja. Need on aga sellised, kes ei virise ja teevad vaikides suure sundimiseta oma tööd. Mõned keskkütte ahjus, paras seltskond elektrikapis, kust vajadusel käivad külmkapis, pliidi all, teleka sees või isegi arvutis askeldamas, hulk veel autos kapoti all. Need on "energia orjad", inimestele enamasti fossiilkütuste abil saadud "lisatööjõud".

Kolm lusikatäit naftat sisaldab sama koguse energiat, mis vastab 8-le tunnile inimtööjõule. Viimati käitus inimkond enam-vähem jätkusuutlikult (tooraine ja energia kasutustempo vastas selle taastumiskiirusele) 200 aastat tagasi ja inimesi oli siis 1 miljard. Fossiilkűtuseid asuti aktiivselt kasutama 1850 paiku ja nűűdseks ajaks oleme nagu narkomaanid totaalses sõltuvuses.

Tolle taastumatu varu kasutamine võimaldas inimkonna arvukuse plahvatusliku suurenemise. Tegelikult kaudses mõttes sööme me kivisütt, joome naftat ja hingame maagaasi. Toiduainete tootmise kasv on otseselt võimalikuks saanud tänu tohutule energiakasutusele. Kui taastumatud energiaallikad saavad otsa ja me ei suuda asendajaid leida langeb inimkonna arvukus kiirelt, sest me pole võimelised piisavalt toitu tootma.

Tegelikult võimaldaks väga lihtsalt kõik probleemid lahendada inimkonna arvu radikaalne vähenemine sellesama jätkusuutliku 1 miljardini, kelle enam-vähem normaalsed vajadused suudaks meie planeet rahuldada. Paraku pole loota, et inimkond vabatahtlikult arvukust ligi 7 korda alandaks, ehkki tuumasõja, taudi või mõne teise totaalse katastroofi puhul oleks see mõeldav.

Mis on momendil kõige kriitilisem – energia, toorainete või kliima kriis. Tuleb välja, et odavalt kättesaadavaid söel ja süsivesikutel pöhinevaid energiaallikaid jagub veel hulgaks ajaks – praeguse kasutuskiiruse puhul 130 aastaks (reservid) või umbes 800 aastaks (kui kogu ressurss arvesse võtta). Seega pole vähemalt momendil nafta, gaasi ja söe varude pärast vaja muretseda, hoopiski osutuvad suuremaks probleemiks nende põletamise tagajärjed.

Teada ja tuntud CO2 ning lisaks ka metaani (mis on CO2–st 20X efektiivsem kasvuhoonegaas) hulga suurenemine võib ammu enne kűtusevarude ammendumist inimeste elu maakeral õige ebamugavaks muuta. Planeedi keskmise temperatuuri ja nende gaaside hulga vahel olevat seost tunnistavad kõik teadlased, vaid efekti tugevuse űle vaieldakse. Enamus on siiski veendunud, et kui me ei suuda kiirelt vähendada ja peagi peatada atmosfääri paisatava CO2 hulka siis on kliima muutus vältimatu, mõnede arvates oleme juba praegu väga lähedal sellele piirile.

15 000 aastat tagasi jääaja kűlmimal perioodil oli maa keskmine temperatuur 5°C madalam kui praegu. 130 000 aastat tagasi oli viimati keskmine temperatuur 2°C ja meretase 5 meetrit kõrgem praegusest. Viimati oli keskmine temperatuur 3°C kõrgem tervelt 30 miljonit aastat tagasi, meretase siis 25 meetrit űle praeguse. Ja sellist temperatuuri tõusu 2-4°C ennustatakse sajandi lõpuks, mis muidugi ei tähenda kohest meretaseme tõusu.

Põhjuseks miks veel suurt miskit märgata pole on kliima tohutu inerts. Muutuse käima lűkkamiseks kulub rängalt energiat aga kui kord muutus toimumas, on seda võimatu peatada. Viimaste uurimuste põhjal paistab, et kliima on enamasti pűsinud teatud stabiilsetes seisundites, mille keskmised temperatuurid erinevad üksteisest 3-7°C võrra. Hűpe űhest stabiilsest olekust teise võib toimuda geoloogilises mõttes väga kiiresti, vaid paarikűmne kuni paarisaja aastaga.

Mis me saame teha. Ilmselt ei loobu vabatahtlikult keegi praegusest “orjapidaja” elustiilist ja vaevalt kavatseb 6 inimest seitsmest kõrvad pea alla panna, et allesjäänuile mugav äraelamine kindlustada. Kui energiat kavatseme tarbida endise tempoga ja inimkond kiiret kahanemise märki ei ilmuta on ainsaks võimaluseks kliima muutust vältida CO2 produtseeriva energiatootmise lõpetamine.

Mis on alternatiivid – taastuvenergia allikad. Biokűtused seda pole (vaatamata suurele meediakärale) sest kokkuvõttes on nende efektiivsus nulli lähedane – energia mis kulutatakse (väetised, põllumajandusmasinad, …) taimedest saadava kűtuse saamiseks vastab laias laastus selle kűtuse enda energiahulgale – seega tegu kilplasliku tegevusega. Tuulegeneraatorite efektiivsus sõltub asukohast aga pole palju kohti, kus need end ära tasuvad ja saadav energiahulk pole kaugeltki piisav rahuldamaks vajadust. Hűdroenergia on űks variant, aga enamus tasuvaid kohti on juba kasutusele võetud, mistõttu sellest pole asendajat fossiilkűtustele. Lainetel ja tõusu-mõõna energial põhinev energia tootmine on alles arengujärgus, kuid ka sellest pole loota piisavat võimsust. Maasisese soojuse kasutamine on võimalik vaid paiguti.

Ainus mis inimkonda teoreetiliselt suudaks välja aidata on tuumaenergia, eriti muidugi termotuuma sűnteesil põhinev. Traditsioonilised tuumareaktorid on nűűdseks töökindlad, kuid nende piisaval hulgal ehitamiseks kulub tohutult ressursse ja aega. Termotuuma sűnteesil põhinev energiatootmine pole aga vaatamata 50 aasta pikkusele katsetamisele palju edasi liikunud. See oleks ainus lahendus, mis inimkonda pikas perspektiivis aitaks.

Suurimaks probleemiks paistab olevat inimeste enda konservatiivsus ja lollus, alles täna lugesin, et Saksamaal olla "rohelised" tuumaenergia vastu protestinud. Kui juba radikaalselt "roheline" olla siis efektiivseim lahendus on inimeste arvukust vähendada. Selle kriteeriumi põhjal olid kõige rohelisemad eelmise sajandi "suurmeestest" Hitler ja Stalin:) Stalinit tsiteerides: "Pole inimest, pole probleemi", - pole ka vajadust tuumaenergia ega üldse energia järgi.

Praeguse seisuga paistab aga, et peame leppima paratamatu kliimamuutusega. 40-50 aastased võivad suht muretult elada, nende lapsed on paraku ilmselt viimane põlvkond, kes saab järjest vähenevaid resursse ja energiat pea sama lahedalt kasutada kui meie, peale seda läheb situatsioon tõenäoliselt järsult hullemaks.

Praegu pole veel põhjust mere äärseid suvilaid maha műűa. Positiivse noodina võiks lõpetuseks öelda, et 30 miljoni aasta eest elasid Põhja-jäämere ääres krokodillid, sealsed ilusa vaatega maatűkid lähevad hindaJ Ja selleks ajaks on niikuinii ainsad elamiskõlblikud piirkonnad Siberi ja Kanada Jäämere äärne ala ning Antarktika, lisaks veel mõned kõrgetel laiuskraadidel asuvad merepinnast űlespoole jäävad saared, äkki isegi Eesti arhipelaag.

Täieliku űlevaate saamiseks soovitan ise raamat läbi lugeda. Lisaks ehk ka “Climate Wars” ja “The changing face of Gaia”.

No comments:

Post a Comment