Saturday, September 26, 2009

Viinamarjad


Eile istus meil terve päev pasukaru katusel oodates õhtut millal saab viinamarjade kallale minna. Lõpuks enam ei kannatanud ja hämaras otsustasin ta veejoaga alla ajada. Loom oli üsna kaval varjudes korstna taha, nii et alt ei õnnestunudki teda piisavalt hirmutada. Pidin redeliga üles ronima ja voolikuotsa korstna taha sirutama. Alles siis kui lasin talle paraja survega joa silmade vahele leidis pesukaru, et olemine läheb ebamugavalt niiskeks ja kobis vihmaveetoru otsa juurde.

Veenmaks teda kergelt kaldus ja libedat toru mööda naabri garaazhi katusele ronima pidin mõne suurema kaliibriga ehk 0.22 õhupüstoli kuuli pehmete kehaosade pihta tulistama. Ei maksa mind eriliseks julmuriks pidada, sest pesukaru karv on nii paks ja kohev, et õhupüstoli kuul tundub talle ilmselt vaid tüütu kirbuhammustusena. Sellest andis tunnistust reaktsiooni loidus kuna lasu plaksatuse peale ta võpatas korra ja raputas end siis üllatunult. Kuulsin kuidas kuul pudenes krõpsuga karvastikust katusele ning veeres kõrinal renni. Lahkumise pealt suskasin elukat paar korda oksaga tagaotsa, et loomal ebasoovitavate isikute nimekirjas olemine ei ununeks. Järgnevad pildid esitlevad "armsa mõmmi" muundumist kurjaks möirakolliks kui teda oksaga torkida.


Paraku kuulsin kesköö paiku sooja voodisse ronisides väljas ragistamist. Ebamugav oli jälle riided selga ajada, aga teadsin juba, et magada ma niikuinii ei saa kui akna taga elukas häälekalt matsutab ja viinamarju aeg-ajalt välikamina plekk-katusele pillates valjuid kolksatusi esile kutsub. Maja taha jõudes nägin hulka viinamarjakesti ja ligaseid sisemusi laual ja maas vedelemas. Võtsin rondi kätte, et loomale öörahu rikkumise ja võõra vara kallal maiustamise eest õpetust jagada kuid esialgu ei märganud teda kusagil.

Hakkasin juba arvama, et ehk oli lahkunud kui kuulsin pea kohal oksi liikumas. Lähemalt uurides paistis lehtede vahelt karvase saba jupp välja. Ilmselt oli elukas end hiirvaikselt hoidnud lootes, et lähen ära aga siis väsinud ja enda asukoha liigutusega reetnud. Sättisin roika otsa kohale, kus eeldasin looma end lehestikus varjavat ja tõukasin kergelt. Ilmselt läks ots temast mööda, sest ei tundnud miskit tabanud olevat.

Liigutus ehmatas looma piisavalt, et ta hakkas edasi ronima, paraku otse minu poole. Suskasin kiirelt uuesti, et takistada teda viinamarja varsi pidi katusele ronimast ja tabasin nii õnnelikult libamisi, et lükkasin ühe ta jala oksalt maha. Loom kräunatas ehmunult rabeles momendi ja prantsatas siis täiega sellise mürtsuga selili keset klaaslauda, et olin mures plaadi terveks jäämise pärast. Nüüd järgnes koomiline pilt.

Pesuakru on osav ronija kuid maal liikudes suht aeglane ja kohmakas. Aias rahulikult jalutavat looma nähes kerkib paratamatult silmi ette kujutlus turult naasvast ülekaalulisest mammist, kes rasked kotid käe otsas kergelt vaarudes tagumiku õõtsudes bussipeatuse poole tatsab. Momendil sarnanes loom rohkem mutiga kes peatuses jää peal libisedes selili lennanud ja paaniliselt rabeledes üritab end püsti saada, et palitu alt esile kippuvat nõuka aegset marati pesu mitte liigselt reklaamida.

Kui loomal lõpuks õnnestus jalad alla saada kadus igasugune sarnasus vanamemmega. Elukas sooritas laualt tagaaia suunas sellise hüppe, mis oleks igale sportlasele au teinud. Oma peidetud sportlasevõimeid näitas ta ka galopi erakordse kiirusega, kust kohmakus ja aeglus jäljetult kadunud. Nüüd oli lootust, et loom sel öösel tagasi enam ei tule.

Hommikul otsustasin viinamarjad ära korjata, sest ei viitsi öösiti pesukarudega sõdimas käia. Marju on nii palju, et süüa neid ei jõua, mis siis muud kui mahlaks teha. Olime tuttavalt saanud mahla auruti, mille alumiiniumist potil olid paraku augud sees. Üritasin esialgu neid kinni tinutada aga kui see ei õnenstunud läksin oma tööruumi ja lasin pilgul ringi käia, ehk tuleb mingi hea idee pähe. Enne ei turgatanud ühtegi asjalikku mõtet kui olin hakanud sahtleid lahti tõmbama.

Kolmandas on mul liimituubid ja teibid, ning nende hulgas hakkas silma alumiiniumteip, mida kasutatakse ventilatsioonitorude pragude kinni kleepimiseks. Ei teadnud kas see kuumust ja niiskust kannatab, aga paremat ja lihtsamat lahendust ei paistnud kusagil. Teipisin augud üle ja naine pani esimese potitäie tulele. Aurutamine on aeglane mahlategemise meetod aga kahe tunniga saime esimese potitäie valmis. Läksin aeda, et löga komposti visata aga seda küljele kallates hakkas mahl uuesti jooksma ja sain veel pea pool liitrit tumepunast värskelt lastud verele sarnanevat nektarit.

Sel aastal on vähe päikest olnud ja ilmselt seetõttu viinamarjad mitte nii magusad kui tavaliselt. Samas meeldib mulle tänavune rohkem, eelmine aasta oli käsitsi külmalt pressitud mahl nii läägelt magus, et joomiseks oli vaja veega lahjendada. Kokku korjasime kolm suurt potitäit maja tagant laudade kohalt ära, teist nii palju olid igasugu elukad jõudnud nahka panna. Mujal on veel päris palju aga sellega ei viitsi jamada. Veidi jätsin otsa ka, et aias istudes oleks miskit suhu noppida.

No comments:

Post a Comment