Täna läksin tööbüroosse paberimajandust ajama. Peale vastuvõtus enda registreerimist istusin järjekorda ootama. Riigiasutuse kohta üllatavalt kiirelt kuulsin oma nime hüütavat. Midagi oli nagu teisiti kui peaks ja äkki sain aru, et olen ju Canadas, kus minu nime ei tohiks keegi nii selgelt osata hääldada. Heitsin kahtleva pilgu kena neiukese poole, kes mind oli kutsunud ja nüüd mulle kerge muigega otsa vaatas. Maha istudes olin üllatusest üle saanud mainides igaks juhuks inglise keeles, et pole harjunud oma nime nii selge väljahääldamisega. Vastus tuli puhtas eesti keeles, mis selgitas kõik. Milline meeldiv üllatus oma kaasmaalast Torontos riigiasutuses kohata.
Edasine vestlus toimus Inglise keeles, ehkki mõlemad rääkisime aktsendiga, mis minul muidugi palju märgatavam. Tean omast käest, et tööasju on paraku lihtsam kohalikus keeles ajada, sest mõningate erialaste väjendite täpset tõlget lihtsalt ei tunne. Sain meeldiva üllatusena teada, et ma pole sugugi hiljaks jäänud oma avaldustega, mis enne netist infot uurides oli paistnud. Lisaks veel ka seda, et toetuste maksmine kastab mõnevõrra kauem kui oleksin osanud oodata ja ümberõppe võimaluse kasutamise puhul jätkuks see veelgi pikemalt. Lõpuks sai veidi niisama eesti keeles lobisetud ja lahkudes sooviti mulle head õnne. Kasutan siin võimalust et tänada toda kena Marje nimelist neiukest.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!