Esmaspäev
Äratus oli mul tagasihoidlikult öeldes põnev. Kella kuue ajal kuulsin kui naaberplatsil laps rõõmsalt hüüdis: "Issi, issi, vaata kui kena mõmmibeebi". Mispeale kostis madinat ja hüüdeid, aga selleks ajaks kui mina alukate väel fotokaga varustatult telgist välja hüppasin polnud enam kedagi peale ärritunud naabrite pildistada. Hea et laps ei pistnud hirmunult kisama: "Issi, issi vaata püksata onu":) Täiskasvanud üritasid oma mossis põnnile selgitada, et karupojad ja eriti nende emad ei pruugi silitamise katsesse sugugi heatahtlikult suhtuda. Ilmselt oli too neljaaastane telgist välja hommikupissile ronides mõmmi näinud ja tahtnud seda armast karvast loomakest paitama minna või telki kaisukaruks kaasa tuua.
Uuesti magama minekut ei hakanud katsetamagi, vaevalt taolise äratuse peale enam und tuleb. Panin kohvivee peale ja istusin laua taga nautides varahommikust vaadet järvele. Kohvi kõrvale tegin mõned suitsuvorsti saiad ja kirjutasin veidi märkmikku eelmise päeva kohta. Mingid suuremad mustad linnud lendasid üle pea kaljuneemiku poole, hakkasid seal tiirutama ja kisa tegema. Võtsin binokli välja, nüüd olid juba maandunud ja nokkisid tumeda kogu kallal. Ilmselt mingi pisema looma või siis kala laip läks hommikusöögiks.
Lapsed ajasid seekord end päris varakult üles ja tulid süüa nõudma. Puder ja kakao nagu tavaliselt, sellest peab jätkuma pealelõunani. Nad teavad, et matkal olles pole erilisi võimalusi pirtsutamiseks ja söövad, mis seljakotis leidub. Piisas ühest korrast kunagi ammu kui hommikut ei söödud ja lõuna ajal kõht läks tühjaks aga ma polnud meelega miskit näksi matkale kaasa võtnud. Õppetund jäi väga hästi meelde, väljasõitudel toitumisega rohkem meil probleeme pole olnud. Võib kosta, et kole julm isa aga pole veel kuulnud, et keegi oleks lõunasöögist ilma jäämise pärast nälga surnud. Pealegi leidsin, et edaspidi saab palju mugavam olema kui teatakse millega peab arvestama.
Tee peale kaasa lasin lastel teha igaühele suitsuvorstide ja Philadelphia juustuga kahepoolsed saiad, mida veel mõned alles. Joogiks kaks liitrit vett veeseljakotis kuhu igaks juhuks ka mõned jõupulgad suskasin. Kümne ajal hakkasime oma telgiplatsilt astuma, minnes kõigepealt laagri taga kulgevat teed pidi Thumb Point'i teeotsale. Lihtne rada kulges metsa vahel, ainult puujuurikad ja üksikud kivid segasid käimist. Et tegu on "ürgmetsaga", kus inimene püüab võimalikult vähe vahele segada looduslikele protsessidele, siis leidus hulgaliselt ümber kukkunud ja pooles vinnas puutüvesid, mis lausa kutsusid ronima nagu pildilt võib näha. Isegi minul vanal inimesel tuli ronimiskihk peale, aga lõpuks piirdusin teiste vaatamise ja pildi tegemisega.
Jõudes Treasure raja nurgale otsustasime minna selle lühemat lõiku pidi otse Huroni nimelisele. Viimane kujutas endast kergliiklus autoteed, mida aga ilmselt väga vähe kasutatakse, sest rattajälgede vahel ja kohati isegi jälgedes kasvas sammal, mis sõtkumist üldse ei talu. Minimaalse liikluse olemasolu kinnitas laiaks litsutud maopoeg. Sammusime kiire tempoga Huroni raja lõpuni, mis viis viimases otsas risti üle saare jõudes välja lääneranda. Möödusime tee peal kahe ametliku eravalduses laagri YMCA ja Wana Keta teeotsast nii lähedalt, et kuulsime selgesti "noorte kristlike meeste" kilkamist. Metsaalune oli vaheldusrikas, korra läksime üle suure liiviku, aga miskit fotografeerimist väärivat ei märganud.
Nüüd oli valida kas minna vasakule tuletorni juurde, kus eeldatavasti mõnus ujumisvõimalustega rand, või "Rockview" rada paremale, ning siis ringiga tagasi saare idaranda. Miks mitte teha mõlemat, sest aega meil on, nii seadsimegi sammud majaka poole. Kaardi järgi olime üsna vee ääres aga paksust metsast ei paistnud rannani, ehkki vahemaa üle saja meetri polnud. Kui lõpuks järvepind puude vahelt paistis tahtsid kõik minna vett katsuma, eriti muidugi Koko, kes jooksu pealt sisse hüppas. Rand kujutas endast siledat graniidikaljut, mille mühud üle veepinna ulatusid. Olime alles poolel teel majakani ja seetõttu liikusime edasi kui esimene sulistamisisu rahuldatud.
Kaldast üles rajale ronides avastas pisem plika, et päikseprillid kadunud. Küllap pillas tee peal maha, lasin teitel edasi minna ja vaatasime kiirelt rannakaljud üle, ei leidnud. Koer kes oli lahti pani äkki lastele järgi majaka poole jooksu. Loodetavasti ei eksi ära, olime ju vaateulatusest väljas. Lapse pinnimine teemal millal viimati prille kandsid ei andnud tulemusi. Mõtlesin, et lähen veidi tagasi, äkki on hiljuti kukkunud maha. Jalutasin sada meetrit, siis mõtlesin, et järgmise käänakuni. Neid käänakuid tuli oma neli tükki enne kui otsustasin, nüüd aitab. Ja just siis märkasin eemal eset, mille liiga korrapärased ja siledad kontuurid ei sobinud loodusega kokku, olidki prillid.
Laps oli mind samas kohas oodanud muretsedes, et koer tagasi tulles ikka teda eest leiaks. Küllap oli loom juba ammu teiste juures, pole meil selline ringituuseldaja, kes hea meelega vaatepiirkonnast välja jookseks. Jõudsime vaevalt kümme sammu teha kui nägin silmanurgast rajal liikumist ja kuulsin kõrinat, instinktiivselt lükkasin lapse tagasi ja hüppasin ise ka. Oligi pirakas lõgismagu just jalgrajal roomamas. Mao teele jäi suur männitüvi ette, ja jõudmata otsusele kuhu poole edasi liikuda, keeras ta end sinna kerra. Näitasin lapsele madu ning kamandasin teda distantsi hoidma. Plika oli veits hirmunud, ilmselt rohkem minu reaktsioonist kui roomajast endast.
Kui siug oli veidi rahunenud, ega kõristanud enam, keris ta end uuesti lahti, aga jälgis tähelepanelikult mis toimumas. Krabasin kiirelt fotoka, et pilti teha ja harukordset roomajat lähemalt uurida. Meie ees lesiski "Sistrurus catenatus" ehk Massassauga Rattlesnake. Eesti keeli Massassauga lõgismadu, Canada ainus mürgine madu. Selline ilusa "leopardi" mustriga tavalisest maost palju jässakam tüüp. Ehkki tegu on mürkmaoga pole asi nii dramaatiline kui võiks arvata. Tema hammustusest pidavat surema haruharva kui õigel ajal vastumürki saab.
Parks Canada veebileht annab teada, et hammustuse koht tumeneb 15 minuti jooksul, läheb paiste ja muutub valulikuks. Mürk sisaldab spetsiifilisi seedeensüüme, mis lagundab orgaanilisi kudesid, takistab normaalset vereringet ja vere hüübimist. Pisemad saakloomad surevad massiivse sisemise verejooksu tagajärjel, olles selleks ajaks kui madu neid alla asub kugistama osaliselt juba seedunud. Samas on infot selle kohta, mis teha hammustada saamise puhul, osa soovitusi tunduvad õige koomilised (minu kommentaarid kaldkirjas sulgudes). Kasulik teada kuidas käituda kui kunagi peaks lõgismadu hammustama:)
- Ära paanitse, ole rahulik. (hea soovitus igaks elu juhuks aga kui realistlik on jääda ükskõikseks kui sind lõgismadu just hammustanud)
- Ära liigu, istu maha, sest liikumine kiirendab vereringet. (nojah istu maha ja sure ära, pole mõtet proovidagi asjatult vereringet kiirendada, et abi järgi minna:)
- Kui käest hammustatud eemalda sõrmused ja muud ehted (no mida kuradit sa metsa otsid ehetega???)
- Pese ja puhasta haav (esimene mõistlik idee)
- Seo jäse lahasesse ja hoia südamest kõrgemal (jääb segaseks mis mõte taolisel teguviisil on)
- Ära pane zgutti, ära kasuta jääd, ära lõika hammustust lahti ega ürita mürki imeda (ühesõnaga ära tee midagi, mis oled filmikangelasi näinud tegemas, samas puudub põhjendus miks)
- Informeeri pargi töötajaid (et nad saaksid statistikat teha???:)
- Ürita määrata mao liik, aga ära püüa teda kinni (samas on selgitatud, et üheks kindlamaks lõgismao tunnuseks on silmapupillide vertikaalne asetus, selleks peab ikka päris lähedalt roomajale otsa vaatama:)
Kui fotod võetud tegin ka veidi filmi. Kuna niisama liikumatu madu polnud kuigi huvitav otsustasin teda oksaraoga visata, et kõrinad lindile saada. Võta näpust, enne kõristas nagu mustlastantsija kastanjettidega aga kui filmikaamera sai välja võetud muutus nii häbelikuks, et ei piuksugi. Ei aidanud kuivanud männikooretükid ega ka kivikesed, madu vaevu liigutas, ega näidanud mingit agressiivsust üles. Laps hakkas juba muretsema, et ajan roomaja kurjaks, äkki tuleb veel kallale.
Mis teha, tingimata oli vaja filmilindile saada, muidu veel arvatakse pärast, et surnud või isegi kunstmadu. Ei jäänud muud üle kui tõin pika oksa, millega hakkasin madu ühe käega susima sel ajal kui teisega filmisin. Võttis ikka pikalt torkimist enne kui madu vihastas ja veidi kõristas. Lõpuks tüdines sellest pullist ja roomas minema rohu sisse. Samas ei rünnanud kordagi ega proovinud oksa hammustada. Jäi mulje, et sellise temperamendiga madu oleks võinud lausa käega üles tõsta, et parema kaameranurga alla sättida:)
Läksime edasi olles erutatud ja õnnelikud, et taoline elukas vabas looduses ära nähtud. Samas tekkis pisike mure koera pärast, ei tea kuidas too reageeriks kui madu rohus märkaks. Kardetavasti üritaks kinni püüda ja selline teguviis lõppeks suure tõenäosusega hammustusega, mis koerale võib tema väiksuse tõttu saatuslikuks saada. Minu lapsepõlvepeni sai rästikult hammustada ja oli kolm päeva äraminemise ääre peal, lõpuks siiski paranes kuid madusid enam kunagi ei kimbutanud. Otsustasime tagasiteel igaks juhuks looma raja peal rihma otsas hoida.
Majaka juurde jõudes kuulsime laste hääli ja koera haukumist. Näitasime teiste suureks kadeduseks pilti lõgismaost, eriti õnnetu oli maolembene vanem tüdruk. Ta oleks tahtnud kohe tagasi minna, võtsin indu maha seletades, et madu on ammu juba kes teab kuhu roomanud. Siin koosnes rannik hulgast pisikestest siledatest ja madalatest graniidisaarekestest, mille vahel vesi eriti sügav polnud, jala sai läbi. Ainus probleem, et vees olev kivi kaetud jube libeda õhukese vetikakihiga. Kohati sai liikuda vaid ettevaatlikult libistades. Isegi koer oli põhja peal jalad harkis nagu lehm libedal jääl.
Jalutasime üle mitme saarekese kuni jõudsime kõige avavee poolsemani. Siin ujumaminekuks sobivalt sügav vesi ja järsk kallas. Mõnest kohast võis lausa pea ees sisse hüpata. Tegimegi esiteks kiire supluse. Koer oli rõõmust segane karates vette, ujudes ringi, püüdes kive põhjast ja püherdades kaljul. Mul lausa tekkis mure, et loom on haige või saanud kusagilt ampsu miskit narkotsi, käitus teine nii ebaadekvaatselt. Tegelt oli vist südamest tulev rõõm, et saab vabalt ringi joosta ja teha mis pähe tuleb ilma, et keegi keelaks.
Võtsime mõnuga:) nagu saaremaa viina reklaamis öeldakse, aga mitte viina vaid lihtsalt vabadust ja linnast ning inimestest eemal olekut. Mida sa hing veel tahta oskad, lesid soojal kaljul, sulpsad vette kui palav hakkab, lausa tukk tikkus peale tulema. Ainult koer hoidiski ärkvel joostes ringi ja tulles aeg-ajalt end meie juurde kuivaks raputama või imeliku uue kombena lihtsalt märga tagapoolt inimeste vastu hõõruma. Milline kahjurõõm mõelda, et töökaaslased istuvad samal ajal kontoris:)
Kahjuks saab iga hea asi liiga siva otsa, hakkasime end minekule sättima, et jõuaks rahulikult ka ülejäänud matkarajad läbi jalutada. Enne veel sooritasime näidisvettehüppeid, mida pisem laps väga õnnestunult fotokaga jäädvustas. Igaüks tegi erineva triki, naabripoiss selg ees, mina üritasin vaadata kaua saab vett mööda joosta nagu jeesus kristus enne kui sisse vajud, vanem plika korraldas "pommi". Kokol oli kahjuks vettehüppamise isu kadunud nii, et temast pilti ei saanudki.
Panime koerale rihma kaela ja hoidsime teda veidi tagasi, et loom poleks esimene kes mao peale satub. Aga nagu oli arvata polnud seal, kus enne madu sai nähtud, enam kedagi. Poole kildi pärast kui keerasime Rockview rajale otsustasime koera lahti lasta. Vaeseke sikutas kogu aeg nagu segane ega saanud aru millise pahateoga oli ära teeninud vabaduse kaotuse. Lõgismadu pidi ju eriliselt haruldane olema, suur see võimalus ikka on, et satud ühel päeval kahe peale, samas kui pole kogu elu jooksul enne ainsatki näinud.
Äkki kostis raja ääres rabistamist, metskalkun pani jooksu ja tõusis kohmakalt õhku. Koer muidugi kihutas järgi tulles tagasi alles kurjema kutsumise peale. Samas pani teisel pool teed järgmine jooksu tõmmates looma tähelepanu endale. Pidin tema hirmutamiseks roika metsa alla viskama, et liiga kaugele kalkuni järel ei jookseks. Koko lonkis tagasi tee peale keel ripakil ise mulle etteheitvalt otsa vaadates justkui tahtes öelda, et ma oleks ta ju kohe kätte saanud oleksid mul lasknud nats kaugemale joosta.
Jalutasime edasi ja järsku kuulsin selja taga hüüatust ning sellele järgnevat tuttavat kõrinat. Mida kuradit, kas jälle madu. Oligi tõbras ilusti rõngas keset metsateed madalas rohus. Koer oli temast esimesena mööda sammunud midagi märkamata, mina vasakult poolt ilmselt lihtsalt üle astunud, vanem plika paremalt poolt möödudes maha vaadanud ja samal ajal märgnud kui madu hoiatavalt kõristama asus. Pisem plika jalutas keskel ja oleks tõenäoliselt roomajale peale astunud aga hüppas häält kuuldes instinktiivselt tagasi, naabripoiss viimasena taganes ka kiirelt aupaklikku kaugusesse. Teatava üllatusena ei tahtnudki mu vanem tüdruk madu üles korjata, võtsin fotoka aga madu keris end lahti ja nii ei saanud klassikalist rõngas ussi pilti.
See oli parasjagu ehmatav, sest hammustada saamisest jäi päris vähe puudu. Ja olles tsivilisatsioonist nii kaugel, ei jõuaks kuidagi õigel ajal seerumit saada kui asi tõsiseks peaks minema. Edasi liikusime hoopis ettevaatlikumalt püüdes pilku rohkem maas hoida. Aga kaua sa saad nii käia, eriti kui tee ääres ilusad põldmarja puhmad. Rada läkski rohkem kaljuseks ning nüüd juhtus see, mille eest matkal olen lapsi tüütuseni hoiatanud. Pisem plika astus lohakalt ning väänas jala pahkluust. Seda muidugi meie marsruudi kaugeimas punktis, veidi enne Rockview raja lõppu. Esialgu lonkas ta aeglasemalt niisama, siis minu murtud kepi najal aga lõpuks läks liikumine nii vaevaliseks, et pidin ta selga võtma. Tüdruku tunnustuseks tuleb öelda, et laps ei kurtnud kordagi, algul ma ei saanud arugi miks plika meist maha hakkab jääma.
Tassisin plikat kilomeetri jagu seljas, kuid see osutus üllatavalt raskeks. Eks ta ole juba suur ka ja muidugi ei istu inimene nii mugavalt seljas kui matkaseljakott. Sääsed ja parmud nagu teadsid, et ma ei saa neile miskit teha ja kasutasid seda kurjalt ära. Veidi leevendas lapse oksaga vehkimine, andsin talle suulisi juhendeid kuhu uhada ja vahel õnnestus mõni parm ka lendu ajada. Naabripoiss pakkus abi plika kandmiseks aga kartsin, et sellel maastikul võib tema ka veel jala väänata ja punnisin edasi. Lõpuks jõudsin täiesti kurnatuna McCabe Rocki nimelisse puhkeplatsi, kus ka pisike paadisild mille ääres kaks uhket kaaatrit.
Esiteks hüppasin vette, et end jahutada ja higi maha pesta. Järgmise sammuna võtsime võileivad välja ning hakkasime arutama, mis edasi teha. Lapse seljas kandmine rohkem kui viis kilomeetrit ei tundunud eriti meeldiva väljavaatena. Järgi jäi veetranspordi võimaluse kaks varianti. Kas proovin üksi lapse üheinimese süstaga ära tuua ja teised jalutavad või läheme naabripoisiga kanuu järgi ning sõidame siia et siis kõik koos kanuus tagasi mõlatada. Tuul oli tugev ja kuna polnud varem proovinud kas kahekesi on võimalik üheses süstas sõita otsustasime kanuu kasuks. Teoreetiliselt oleks võinud kaatri rahvalt paluda, et nad meid või vähemalt pisema lapse ära viskaksid aga ei tahtnud toetuda välispidisele abile kui just viimane häda käes pole.
Lonksasime paar punnsuutäit vett ja asusime naabripoisiga kiirkõnniga telgiplatsi poole teele. Üllatavalt kerge oli ilma lisakoormata liikuda, vahepeal isegi hüplesime kividel. Peagi jõudsime tuttavale Huroni rajale aga sekord keerasime alla järve äärsele vähe otsem viivale Tresure nimelisele matkateele. Olime just madalamat niisket kohta ületamas kui nägin verdtarretavat pilti. Ees astuva naabripoisi sandaleti kanna juurest praktiliselt riivates roomas madu rajaäärse rohu sisse. Röögatasin elajalikult, mis pani poisi hüppama ja mao rohus kõristama, andes teada, et ka seekord sattusime lõgismaole. See oli küll paras ehmatus ja samas vedamine. Maod on nii neetud hea kamuflaazhiga, et lihtsalt ei märka enne kui peale astud.
Ei jäänud miskit üle, murdsin tee äärest pika oksa ja sahistasin seda pikalt ees hoides raja pinnal. Meie liikumine meenutas sapööride kiirkõndi kus miine asendasid maod. Endisega võrreldes võtsime ettevaatuse mõttes tempot maha. Saime sadakond meetrit jalutada kui märkasin kaugemal võserikus tumedat kuju. Suur must karu vahtis meile nii 40 meetri pealt otsa, enne kui jõudsime midagi teha pööras ott ringi ja pani jooksu. Loom läks läbi võsa nagu väike tank, peenemad ridvad murdusid raksatustega, jõust ja kiirusest tal küll puudu ei tulnud. Kuna loomast endast pilti ei saanud lisan siia foto laagriplatsil olevast hoiatusmärgist:)
Nüüd võtsin teise kätte kaika, millega tagusin aeg-ajalt puutüvede vastu, et endast märku anda. Karudega tekib probleeme ainult kolmel juhul: kui ema poegadega, kui oled tema toidule liiga ligi või kui sattud ootamatult mõmmi peale. Aga närvid olid nüüdseks nii pingul, et pisikese koopaorava peale hüppasime mitu korda, mina võtsin instinktiivselt lausa karate asendi sisse. Koopaorav polnud ilmselt varem selliseid närvipuntraid näinud. Aga no mis sa ikka tahad, kaks karu ja kolm lõgismadu ühel päeval on linnainimesele liig mis liig.
Lõpuks saime kohale, olles veidi alla tunni kulutanud. Kiire õlu ja mahlasoru kosutuseks vastavalt vanusepiirangule, moment puhkust ning tõstsimegi kanuu vette. Poolviltune vastutuul oli kohe algul päris asjalik, laine esialgu talutav aga neeme tagant välja saades hakkas pritsmeid üle nina viskama. Mõlatasime pidevalt, sest niipea kui veidi puhata tahtsid kippus tuul paati ära pöörama. Marsruudi valisime nii, et püüdsime võimaluse korral hoida saarekeste varju.
Kõige raskem oli viimane kolmandik, kui neemenuki tagant välja saime. Vastutuul ja laine olid päris tõsised, pidime täie jõuga sõudma, et vähehaaval edasi liikuda. Momendiks kui tahtsin pilti teha ja panin mõla ära hakkas kanuu nii siva allatuult minema, et oleksime peaaegu karile sõitnud. Oli valida kas uhada täie jõuga vastu tuult otse kohale või sõita pikema tiiruga kalda äärt pidi, kus mets veidi varju pakkus. Naabripoiss arvas, et laseme pigem otse, andsime kui olümpia finaalis ja kui hoog sees tundus isegi lihtsam olema. Vahepeal oli kiirus võrreldav sealsamas harjutavate pisikeste purjepaatidega.
Juba kaugelt oli näha plikasid kaljul lehvitamas, lähemale jõudes kuulsime koera rõõmsat haukumist. Tüdrukud tulid kalju ees oleva pisikese lahesopi liivarannale, kus meil lihtsam randuda ja neil kergem sisse ronida. Rannal kasvas mingi kena punase õisikuga taim, millest foto võtsin. Kõigepealt tõstsin pisema plika süles sisse, siis koera järgi ja lükkasime kanuu liivalt lahti. Ise ronisin viimasena põlvini vees olles istmele. Nii süsta kui kanuuga on lihtne rannast veele minna, sest nende süvis vaid kümmekond senti.
Nüüd istus mu vanem plika vahelduse mõttes mõlaga ette sõudma. Allatuult minek oli lihtne, tuul ja lained lükkavad edasi, ise on vaja vaid kergelt kaasa aidata ja kanuud sirges joones hoida. Algul oli keeruline otsejoont hoida kuni saime aru, et taganttuule suhtes väikese nurga all mõlatades peavad aluse enam-vähem sirgelt liikumiseks mõlemad samalt poolt tõmbama. Tavaliselt ikka üks ühelt poolt, teine teiselt ja mõne aja tagant poole vahetus, et käelihased saaks ühtlaselt koormust. Ilma märkimisväärsete vahejuhtumiteta jõudsime kolmveerand tunniga kella kuueks tagasi laagrisse, kus koer rõõmsalt üle parda vette kargas, enne kui randa saime.
Pisema lapse tõstsin süles välja ja see hakkas iseseisvalt kepi najal telgiplatsi poole koperdama. Kanuu manööverdasime rannale telgiplatsi vastu ning läksime talle järgi. Seoses aktiivse füüsilise tegevusega olime päris näljased. Kuna käes viimane õhtu, polnud põhjust toiduvarudega kokku hoida. Tegime kolm pakki nuudleid ja kui see nahas siis potitäie kahe pakisupiga. Kere sai kõigil täis ja millegi pärast ei kurdetud selle üle, et kana ja loomaliha maitselised nuudlid segi potti läksid, kõik läks kiirelt loosi. Kui hakkas hämarduma tegime lõkke üles, puid oli eelmisest õhtust ohtralt üle jäänud.
Äkki kostis naabertelgi juurest kolinat ja sellele järgnevat vandumist, karjumist, urinat ning jooksumüdinat. Naabrid võtsid ühe laua taga õhtueinet pööramata piisavat tähelepanu teisele lauale. Pesukarud olid kasutanud juhust ja roninud lauale ning tõmmanud külmkasti toiduga maha. Selle peale lasid naabrid lendu ebatsensuurseid väljendusi, millele pesukarud urinaga vastasid. Kakluseks siiski ei läinud aga loomad põgenesid kuriteopaigalt haarates kaasa nii mõnedki paremad palad nagu naabreilt kuulsin. Nad rääkisid, et olid pääsenud isegi kergelt, sest mõne nädala eest kui olid siinsamas telkinud (hea et me telgiplatsi numbreid ei vahetanud:) olla ühel seltskonnal hoopis tõsisem äpardus juhtunud.
Nimelt saabus kamp ülemeelikuid noori reede õhtul nädalavahetuseks loodusesse pidutsema. Esimese retkega paadisillalt tõid nad toidud telgiplatsile ja läksid siid kõik koos oma ülejäänud pampude järgi. Tagasi jõudes avastasid teatava üllatusega, et piknikulaua ääres istub kutsumata karvane külaline ja pugib mõnuga uratuste ja röhitsuste saatel nende toitu. Noored olid karu nägemisest veidi kohkunud aga nähes kuidas nende nädalalõpu toiduvaru kahaneb ähvardava kiirusega hakkasid kisa tegema. Mõmm polevat lasknud end sellest segada, vaadanud korra seltskonna poole, teinud täissuuga vähe pikema urina ja pööranud siis tähelepanu järelejäänud toidule, asudes seda kahekordse kiirusega hävitama.
Noored said päris kiiresti aru, et neist üksi ei aita karu peletamiseks ja kiirustasid pargi infopunkti abi järgi. Pargivahid hüppasid ATW'dele ning kimasid kohale, aga päästa polnud enam suurt miskit, mõmm oli oma isu rahuldanud ja kuuldes lähenevate mootorite müra lasi jalga nii et puude vahelt oli vaid kiirelt eemalduvat musta tagaotsa näha. Nende piduliste saatuseks kujunes toidu kerjamine paadiomanikelt, kes aga lahke rahvas nii, et nälga keegi ei jäänud. Positiivse momendina tuli ära märkida, et karu polnud õllepurkide vastu erilist huvi näidanud, vaid paar tükki oli puruks näritud.
Lisasime paar suuremat halgu lõkkesse, viisime toidukoti ära ja läksime randa kivineemikule lesima. Pisemat last otsustati seoses tema vigastusega matkakottide transpordiks ettenähtud käruga vedada. See kujunes parajaks ralliks, sest lapsed tahtsid talle võimalikult suurt hoogu teha. Hea et kimamise juures käru ümber ei lennanud.
Istusime kivitoolil, mängisime malet ja vahtisime järvele. Sääsed peletasid meid jälle tagasi, millegipärast siia neid ilmus samas kui telgiplatsil praktiliselt polnud. Telgi juures põletasime lõket, lapsed tegid paar suhkruvahukommi pulga otsas ja siis ronis pisem plika koeraga telki magama.
Kuna und polnud läksime tagasi kaljuneemele tähti vaatama. Rannal jalutades ehmatas meid roostikus part kes ootamatult rabistades lendu tõusis tehes vähemalt sama palju lärmi kui pesakond karusid, igatahes pimedas ja vaikuses see tundus nii. Kahjuks oli kuu suht ere ning peagi tulid pilved peale nii, et tähtede vahtimisest suurt miskit välja ei tulnud. Kesköö paiku kobisime magama.
Öösel ärkasin mitu korda, sest tuul oli tõusnud ja mul kangastus silme ees pilt kuidas kanuu ja süst minema triivivad. Lõpuks 4:41, nagu kella vaadates kindlaks tegin ei pidanud närv vastu, ronisin telgist välja, kontrollimaks, et kõik korras. Muidugi polnud häda miskit aga tuul oli otse lahtise vee pealt ja laine paistis päris suur, loodetavasti vaibub selleks ajaks kui hakkame lõuna paiku tagasi Honey Harbourisse sõitma.
