Sunday, August 14, 2011

Georgian Bay Islands National Park - III

Pühapäev
Ärkan jälle varakult ja ehkki üritan edasi magada ei tule enam und, külje all kah kuidagi kõva. Naabrite plats on välja surnud, küllapvist magavad oma pohmakat ja vihma kätte jäämist välja. Toon toidumajast söögikoti, et kohv peale panna. Sealt avastan suure sildi "Campers, please feel free to take and enjoy" (matkajad, võtke tasuta ja nautige) koos hulga toitudega. Ilmselt on kellelgi kaatrimehel üle jäänud ja selle asemel, et ära visata pakub teistele matkajatele. Väga kena, olen vahel isegi mõelnud kui rumal on ülejäänud toitu koju tagasi vedada. Kuna saiakraami meil palju pole võtan tänuga ühe koti hot-dog'i saiu ning maiustamiseks arbuusi.

Kohv joodud ajavad ka plikad jalad alla, pisemal on parem olla, arvab et rohtu polegi vaja. No vaatame kuidas asi kujuneb, läheks matkama aga enne peame telgiplatsi vahetama. Naabripoiss ajab alles kümne paiku pea telgi ukse vahelt välja aga ega meil kiiret pole, sest naabrid kelle platsile peame oma telgi panema pole veel liigutama hakanud. Kui nad lõpuks üheteist ajal end välja ajavad ja kiirustamata mitmekäigulist hommikueinet ette valmistama asuvad muutun rahutuks. Ametlikult peaks üheteiskümneks lahkuma, aga meie ei saa ju enne minna kui nemad eest ära ei koli.

Lastel tuleb mõte, et uuriks äkki saame oma platsile edasi jääda. Hea mõte, jalutame infopunkti aga seal kuuleme, et meie kohale on juba üks teine seltskond end kirja pannud. Kanuusõiduks ei tundu ilm sobiv olevat, sest tuult lubab kuni 6 m/s. Telgiplatsile tagasi jõudes ja märgates, et naabreil pole kavaski lahkuda küsin ega nad ometi meie platsi pole kinni pannud, äkki ootame vastamisi. Ei ole, aga vihje peale hakkavad end veidi kiiremini liigutama. Käime vahepeal ujumas ja mängime laua ääres malet kuni nad lõpuks ühe paiku on viimased asjad kokku korjanud.

Enne kui kolima hakkame, tekib riukalik mõte, et miks vaeva näha, vahetaks lihtsalt postide peal olevad telkimisplatsi numbreid tähistavad sildid ära. Platsid kõrvuti ja vaevalt keegi aru saaks, kes just pole enne siin olnud. Kahtlen veidi aga naabripoiss on kohe hakkamas, annan talle oma taskunoa. Lähemal uurimisel avastame, et numbrimärkide kinnitamiseks on kasutatud nelinurk kruvisid, neile taskunuga peale ei hakka. Oleks muidugi võimalus ka postid täis koosseisus maa seest välja sikutada ja ümber vahetada aga igaks juhuks jätan selle mõtte enda teada, tegelt pole ka kõrvaloleval platsil häda miskit, vahetamise mõte tuli rohkem põnevusest, kas saaks trikiga hakkama.

Kolimine saab lihtne olema, toidukotid ja muu kolu tõstame enda laua pealt kümmekond meetrit eemal olevale teise platsi lauale. Magamiskotid, ja alused telkidest välja ning nüüd pole muud kui telgid ilma lahti võtmata uude kohta kanda. Siin on laudaluse asemel pinnas kaetud laastude kihiga, mis osutub hoopis pehmemaks küljealuseks lastes samas vihmavee ilusti läbi. Kokkuvõttes parem ja otstarbekam ainult mitte nii ilusa välimusega. Et meie uuel platsil on vaid üks piknikulaud lohistame vanalt, kus kaks oli, teise neist kaasa.

Kell on kohe kaks ja matkama minekuks nagu veits hiljavõitu. Otsustan käia üksi süstaga auto juures ja igaks juhuks rohud ära tuua. Tegelt olin valmis pisemat last isegi paadiga tagasi viima ja Torontosse sõidutama kui enesetunne hoopis paha oleks olnud, õnneks polnud vaja. Vahepeal on tuul tõusnud aga puhub tagant kui teist teed ümber saare minna, seetõttu peaks esimene ots lihtsaks osutuma. Istun süsta lootusega neljakümne minutiga auto juures olla.

Esialgu ongi minek mõnus alla tuult ja alla lainet. Kaardi peal tundus marsruut nii lihtne olevat, et ei hakanud GPS'i sisse panema. Saare varjust välja saades tõusid tuul ja laine, aga süst on ikka üks merekindel veesõiduvahend vaatamata oma väikestele mõõtmetele, minu oma vaid 3 meetrit pikk ja 76 senti lai. Sõudsin mõnuga ja surfasin lainetel, veerand tunniga olin järgmise saare neemenuki juures, kus lained ranna ääres päris asjalikud. Ümber nuki ja veidi vasakule ning edasi allatuult. Kui olin teist veerand tundi sõitnud tekkis pisike mure, et kus ma ikka täpselt olen. Tuule ja suure lainetuse tõttu ei tahtnud GPS'ga jändama hakata, sest niipea kui aeru käest panin keeras tuul paati lainetega paralleelseks ja nii polnud olemine üldse stabiilne.

Sõitsin ühe pisikese saare varju, kus fikseerisin oma asukoha. Esialgu ei tahtnud uskuda, sest Honey Harbor polnudki ekraanil. Olin tugevasti allatuult triivinud ja õigest neemest mööda pannud. Nüüd tuli hakata vastutuult tagasi sõitma, see väljavaade mulle kohe üldse ei meeldinud aga miskit ei jäänud üle. Kohe algul hakkas vett sisse viskama, sest lained käisid üle otsa ja tuul tõi pritsmed vastu mu keha ja nägu või süsta sisse. Natukese ajaga sain märjaks aga kuna pidin kõvasti pingutama ja vesi oli soe, siis külm küll ei hakanud.

Hoidsin GPS'i põlvede vahel, kontrollides iga natukese aja tagant, et olen kõige otsemal teel. Õnneks kannatas aparaat vett ilma mingi probleemita, ehkki vaid tavaliseks matkamiseks ette nähtud. Kohati tuli saarte varju otsida ja veidi sikk-sakk sõita, et lihtsam oleks. Turi läks pingutusest krampi aga lõpuks hakkas sadama suue paistma, suur kergendus oli. Tänu teelt eksimisele kulus kokku poolteist tundi plaanitud realistliku neljakümne minuti asemel. Paadist välja ronides tundsin, et keha oli päris kange. Tabletid autost, külmund mahla poest ja kuna juba siin olin siis ka mõned õlled, mis sai süsta panipaika panna.

Tagasitee sõitsin sama marsruuti pidi, mis algul saarele minnes. See oli tuttav, polnud võimalust eksida ja pealegi oli esimene ots jälle allatuult. Võtsin rahulikult ning tegin pilte, mis tulles polnud võimalik. Kanalist välja saades pidin sõudma vastutuult, laine oli vahepeal madalamaks jäänud, aga horisondil paistsid suured pilved. Telkimisplatsi randa jõudsin vähe peale viit. Nägin juba vee pealt, et uued naabrid on saabunud ja suure telgi üles pannud. Lapsed lehvitasid ning tulid randa vastu aga kõige õnnelikum oli Koko, kes kargles nagu oleksin kuu aega ära olnud. Kämping paistis üllatavalt tühi, vaid mõned üksikud kohad hõivatud.

Paras aeg õhtusöögiks, paneme kaks suurt Campbelli loomaliha supipakki terve poti vee peale. Leviv lõhn on eriliselt isuäratav. Kuna lusikaid on kaks siis sööme vahetustega, saksa poest ostetud must leib sobib oivaliselt kõrvale. Kaasa toodud mahl ja õlu lähevad ka asja ette. Lapsed teatavad, et vahepeal oli mingi seltskond isegi tasuta õlut telgitajatele pakkunud. Koer kes on oma söögi kätte saanud hakkab äkki hauataguse häälega lõrisema. No mida nüüd, kuuleme inimesi liikumas ja valju häälega hüüdmas. Proovime looma rahustada kuid miskipärast ei õnnestu seekuidagi. Loom piidleb metsa poole ja muudkui uriseb edasi.

Ootamatult saan aru mida inimesed karjuvad - Karu. No muidugi oli meie supilõhn lihtsalt vastupandamatult ahvatlev, kahe-kolme aastane pisimõmm istub meist paarkümmend meetrit eemal ja tõmbab mõnuga supi aroome sõõrmetesse. Inimesed on aga liiga lähedale jõudnud, mistõttu karu jooksu pistab. Mul pole kahjuks fotokat käepärast ja pilt jääb tegemata. Käisime veidi aja pärast koeraga ümbruskonnas ringi lootes looma veelkord näha, et pilti saada. Aga siis hakkasin mõtlema, et äkki on tal mamma ka kusagil lähedal, parem kui mitte ilma asjata torkida.

Viime toidukraami ära ja teeme pisikese lõkke naabrite jäetud halgudest. Vanem plika viib koera jalutama ning toob tagasitulles tühjadelt telkimisplatsidelt halge juurde. Mängime naabripoisiga malet laua taga. Algul lapsed vahivad huviga pealt aga peagi tüdivad ja vanem plika kobib magama. Võtame laterna ja male kaasa ning läheme randa sooja kalju peale, kus teeme veel mõne matshi. Telkide juurde tagasi jõudes hakkavad silma eredad tähed nii, et otsustame uuesti kord kaljule ronida lootuses, et näeme meteoore. Kuuvalgus on siiski liiga ere, märkame vaid mõnda heledamat. Samas on mõnus lihtsalt soojal kivipinnal vedeleda ja taevasse vahtida ning tähtedest ja kosmosest arutada. Lesime nii rohkem kui tund aega enne kui poole kahe ajal tudile kerime.

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!