Toronto Saarele

Sellel pikal nädalavahetusel (kohalikus mõistes 3 vaba päeva) käis rahvas laupäeval Pioneeride Külas. Ei-ei mitte Arteki tüüpi asutuses, nagu võiks minu kaasaegsed arvata, hoopiski päris pioneeride ehk valge nahavärviga esmaasukate vabaõhu muuseumis. Kuna mina polnud kaasas jätan selle kaasa kirjutada. Pühapäeval austasime kohalikku Mandarini nimelist "All you can eat" tüüpi hiina restorani oma visiidiga. Üritasime mitte jätta häbisse eestlaste tuntud head isu, mistõttu ka ülejäänud päev läks raskest toitumisest puhkamise peale raisku:)

Alles esmaspäeval sai miskit tervislikku ette võtta, otsustasime teha eelproovi järgmise nädala kombineeritud süsta-kanuu matkale ja sõita lastega Toronto saarele. Ilmaennustus oli veidi hirmutav, 20 km/h loodetuul. See viib küll kenasti saarele (loodetavasti mitte mööda ja ühe hooga USAsse välja:) aga tagasitulek saab kardetavasti katsumus olema, eriti suure tuuletakistusega kanuuga.

Auto katusele paigutamine nõudis jällegi inseneri planeerimist. Esialgne kava süst kanuu sisse kombineerida paistis kujunevat liiga aeganõudvaks ja tülikaks. Oleks pidanud eemaldama kaks istet kanuust ja siis tagurpidi uuesti kinni kruvima. Otsustasime minna lihtsama vastupanu teed ja proovida süsta kanuu otsa kinnitada. Teatava üllatusena osutus see eeldatust kergemaks ja kiiremaks, oleks mul veel kaks kinnitusrihma (ostan homme poest) siis oleks hoopis mugav olnud. Nüüd kasutasin pesunööri kanuu tagumise otsa kinnitamiseks ja see pidas kenasti vastu need kümmekond km, mis vettelaskmiskohani ettevaatlikult sõitsin.

Teadsin mitut kohta, kus oleks saanud paate sisse lasta aga ei tahtnud seekord eriti pikka sõitu teha, mistõttu valisin saarele suht lähedase parkla. Polnud seal varem käinud aga avastasin, et veidi edasi sõites on olemas lausa Toronto sõudeklubile kuuluv paadisild. Parkisin auto ja asusin paate maha võtma, parkimise eest kavatsesin tasuda enne väljasõitu. Siis aga astus ligi üks tore klubiliige, kes hoiatas meid kurja kuigepere eest ja lisas, et parkimise pärast ärge muretsege, täna on vaikne, võite jätta oma masina tasuta meie platsile.

Lasime paadid vette ja istusime sisse, mina koos pisema plika ja naabripoisiga kanuusse, vanem plika süsta. Esimene kilomeeter läbisime murettekitavalt mugava taganttuulega sõudekanalis, kus lainet muidugi eriti polnud. Niipea kui saime muuli vahelt välja hakkas loksutama ja tuul oli veelgi tugevamalt tagant. Kuna laine aga ei murdnud, otsustasime ranniku ääres edasi sõita ja vaadata kuidas end tunneme. Peagi olime Ontario Place kohal, kus tiirutas mitu kopterit. Samas sõitsid sadama kanalist välja suur lõbusõidulaev ja pirakas purjelaev. Nii nende kui suuremate kaatrite möödumisel keerasime nina ettevaatuse mõttes lainesse.

Siit paistis saar juba käeulatuses olevat. Peale lühikest nõupidamist, kus mina ja naabripoiss olime kahtlejate parteis kuid vanem plika entusiastlik seiklushuvililine (pisemal kama kõik, ta oli vaid ballastiks, ei pidanud sõudma), pöörasime ninad otse üle lageda vee saare poole. Mõtlesin omaette, et taganttuulega jõuame kohale küll aga kui tagasitulekuga peakski raskusi tekkima, eks siis viimases hädas jalutavad plikad praami peale. Tugeva taganttuule ja lainega olime lühikese ajaga saare rannas aga esimeses kohas randumisest tuli loobuda seoses liival peesitavate paljaste paksude onudega. Sõudsime edasi kuni hakkas silma ka bikiinides neiukesi, mis vihjas ranna vastavusele "kristlikele moraalinormidele":)

Noh ega mul nudistide vastu miskit pole kui tegu oleks noorte ja sportlikus vormis naisoo esindajatega aga pealt seitsmekümnendates ja vormist väljas isased ei paku eriti esteetilist vaatepilti. Paljast meest kannatan ma niikuinii välja ainult saunas, isegi seal eelistan naiste seltskonda:) Pealegi olid kaasas lapsed, kes esiteks teismelised ja seetõttu loomult häbelikud, teiseks kohalike vaadete järgi kasvanud, kus isegi saunas päevitusriiete väel käiakse. Ei tahtnud neile hingelist traumat põhjustada:)

Randusime ilusas liivarannas, kus isegi vesi ootamatult soojaks osutus, tavaliselt Ontario järve vesi naljalt üle 16C ei tõuse ka palavatel päevadel. Hüppasime sisse vaatamata sellele, et spetsiaalseid ujumisriideid polnud kaasas, kuum päike kuivatas plikade t-särgid ja lühikesed matkapüksid tunni ajaga. Küll on ikka tore, et sellises suurlinnas nii mõnus ja samas viimastel aastatel ka puhas rand käepärast võtta. Pole kunagi kujutanud ette, et elaks kohas mis asub suurest veekogust kaugel. See oli ka üks põhjus, miks mulle Tartus ei meeldinud. Eesti linnadest elaks kas Pärnus või Tallinnas, Haapsalu pole ka paha.

Muidu oli tore, aga mind tegi murelikuks tuuleke, mis muudkui tõusis ja puhus otse vastu meie tagasisõidu suunast. Olles varem kanuuga vastutuult punninud, teadsin et taolise tuulega kerge see olema ei saa. Läksin isegi randa mööda jalutama, et leida mõni nöörijupp millega kanuud ranna ääres paarsada meetrit järgi vedada. Nöörijuppi ei leidnud, hoopiski vaatas vastu silt, mis informeeris, et siit edasi on rannariided "Optional" ehk lõdvas tõlkes ülearused. Seda kinnitas ka avanev pilt, olin nöörijuppi otsides pilku maas hoides ootamatult ligi sattunud piirkonnale, kus enamasti alasti mehed liival peesitasid. Väga kiirelt andsin tagasikäigu kuid silmi ette jäi ikka õudne kuvand kus kaks noormeest suud andsid.

Laste juurde jõudes otsustasime veel kord veest läbi hüpata, et tagasiteel palav ei hakkaks. Uhkeid kaatreid, jahte ja kiirpaate oli pidutsevate seltskondadega mitmeid, mõni isegi päris ranna lähedal madalas vees. Nägin ära ka omapärase veeliiklusvahendi, mis kujutas endast suurt surfilauda - mees seisis sellel püsti lükates end pika mõlaga edasi. Esiteks seadis end valmis kanuu seltskond, kellest vanem plika tegi paar pilti enne kui hakkas süstaga järgi sõudma.

Esimesed paarsada meetrit liikusime edasi teosammul vaatamata jõulisele aerudega uhamisele. Süst oli ilmselt palju sobivam taolisteks oludeks, sest plika läks meist mängeldes mööda. Kui tuul momendiks vaiksemaks jäi avastasime imestusega kui kergesti ja kiirelt kanuu liigub, eks kõik on suhteline. Siis tulid tõsiselt suured lained, aga nii kanuu kui süst on ikka üllatavalt merekindlad. Ehkki lainete vahelt ei ulatunud vahepeal välja nägema, võtsid mõlemad veesõidukid neid mängleva kergusega, tilkagi ei tulnud sisse. Veel pool tunnikest rasket sõudmist ja hakkaski rannik tuulevarju pakkuma.

Tegin kanuust paraja kõikumise kiuste pildi Toronto panoraamist, mis minu arust päris hästi õnnestus. Ontario Place juurde jõudes leidsid lapsed Smile Face õhupalli, mis tuli tingimata veest üles korjata. Nüüd oli pool teed läbitud ja edasi läks tänu nõrgemalt puhuvale vastutuulele suht kergelt, sest mingil põhjusel tuli tagant suuri laugeid laineid. Muulide vahele sõites keeras järvele üks väga omapärane sõiduk, amfiib buss, millega turistidele tuure tehakse.

Kaldale lasin lapsed sõudeklubi paadisillale ja sõitsin ise veidi edasi, et klubi lahkust mitte proovile panna. Tõstsime süsta ning kanuu välja ja tassisime kaldast üles. Sel ajal kui neid katusele sidusin läks vanem plika järve äärde pildistama. Ta avastas oma rõõmuks selle luigepere, kelle eest enne oli hoiatatud. Viimased olid aga vahepeal taltsaks muutunud laskmata end pildistamisest häirida. Tüdruk sai paar fotot õige lähedalt.

Jälle kord üks tore sportlik üritus, mis isegi veidi pingutama sundis. Sain kindlust, et meil pole probleeme nende 6 - 7 km läbimisel, mis eeldatavasti sadamast Big Beausoleil saarel asuva telkimisplatsini vaja sõuda. Vanem laps, saades süstaga kindlust juurde ja mõistes, et sellega on edasijõudmine lihtsam, teatas soovist ka eelseisval matkal süsta kasutada. Lisaks veel mainis, et talle meeldib minu kollane rohkem, ega mul selle vastu miskit pole kui vahetaksime süstad. Ega muidu ehk polekski aga tema omal pole õllepurgi hoidjat:)