Georgian Bay Islands National Park - II

Laupäev

Ehkki väljas on vaikne läheb kaheksa paiku uni ära, sest telgile paistev päike ajab vaatamata magamiskoti peal paljalt vedelemisele, olemise liiga palavaks. Teen endale traditsioonilisel meetodil kohvi pannes vee potis gaasipriimusel keema ja visates siis kohvipuru sinna sisse tõmbama, nagu vanaemal oli kombeks öelda. Meil oli isegi plaan kohvimasin kaasa võtta aga leidsime siiski, et see oleks liigne snoobitsemine. Mulle küll isiklikult meeldib masinakohvi maitse palju rohkem. Termostopsid olime süsta panipaigas kaasa toonud, nüüd kulusid need marjaks ära, kohv püsib meeldivalt kaua kuum.

Lasen lastel mõnuga põõnata veel tunnikese kuni tühi kõht nad telgist välja ajab. Hommikusöögiks kuivatatud virsikutükkidega kaearhelbe puder, mille valmistamiseks on vaja vaid kuum vesi peale valada ja lasta 5 minutit seista, vahepeal nats segada ka. Joogiks kuum pisikeste suhkruvahukommidega kakao, mille valmistame veest ja pulbrist. Sel ajal kui nad laua ääres uimerdasid käisin koeraga infopunktis ilma vaatamas. Päikesepaistet, sooja ja mis peamine, nõrka vaid 2 m/s tuult lubati - paadisõiduks ideaalne. Pealegi selgub, et pisem laps oli unustanud mu ostetud tabletid autosse. Kuna tal ikka nigelavõitu olemine siis ongi parem matkamise asemel paadis istuda, tema ei pea ju muud tegma kui koos koeraga ballastiks olema.

Nii võtamegi ette retke paatidega saare lõunatippu. Saarekeste vahelt läbi minnes on kohati vaid paarkümmend senti vett põhja all, aga ei süst ega kanuu ei vaja rohkem. Ainult laineid tuleb jälgida, sest need võivad piisavalt üles-alla kõigutada, et paate vastu põhja lüüa.

Paar kilomeetrit ja olemegi kohal rannas, mis osutub Valgeranna tüüpi pikalt madalaks liivarannaks. Vesi on vaatamata hommikule ootamatult soe, lihtsalt istun kõhuni vees, lasen lainetel end loksutada ja naudin kaasavõetud õllekest.

Lapsed jooksevad vees ringi ning katsetavad kuidas koer ujumisvestiga ujumisega hakkama saab. Loom on üllatavalt osav vees ja ujub juba omal käel kaugemale. Võtame vesti ära ja vaata imet, Koko ei lase end sellest heidutada ning ujub ka ilma lõbusalt ringi. Paistab et vee soojus ja vesti poolt pakutud esialgne hea kandvus võtsid hirmu. Loomale meeldib millegi pärast kive püüda ja neid ringi tassida, mitte oksi nagu normaalsele koerale kohane. Kivide probleem on aga see, et need lähevad põhja kui vette visata.

Koko proovib kive ka põhjast kätte saada ning peale paari aevastamisega lõppevat üritust tabab süsteemi ära ning ei hinga enam nina vee alla pistes sisse. Esimese kivi saab ta madalast veest kätte ja ei võta palju aega kui loom hakkab ka sügavamas nende järgi sukelduma. Meil on nüüd amfiibkoerana uus tõug aretatud:) Loom tuleb kaasa ka siis kui läheme sügavamale ujuma, seda küll tema jaoks, sest pooleteisest meetrist sügavamale ei viitsi jalutada.

Naabripoiss leiab veest piraka kivi, mida proovin üles tõsta, vees kaalub ta vähem aga õhku tõstes libiseb käest. Hea, et näppe katki ei teinud, sest kivile on kinnitunud sissetoodud võõrliiki kuuluvad ääretult teravad teokarbid (zebra mussels). Kõik lapsed astuvadki lõpuks nende otsa, pisem plika veel nii õnnetult, et suurest varbast nahatükk lahti ja verd tilkumas. Nüüd on selge, miks paljud siin rannas kummitallaga surfisusse kannavad. Ei jää muud üle kui plika selga võtta ja kaldale tassida. Panen ta liivale istuma andes oma tumehalli särgi sidemeks ümber.

Tõmbame paadid vette ja asume tagasiteele vaatamata esialgsele plaanile teispoole saart sõita. Plaastrit mul kahjuks kaasas pole ja ei taha lasta lapsel paadis üksi istuda kui meie vees või kaldal lõbutseme. Poolel teel läheb liiklus järvel õige tihedaks, kiirkaatrid ja isegi üks suurem laev uhavad mööda tekitades toreda lainete rägastiku. Telgiplatsi sadamasse jõudes tundub vanem laps oma süstas kaatrite vahel õige miniatuurne.

Laagriplatsil saavad kõik plaastrid haavadele ning teeme kerge näksi. Kuna ilm ilus otsustame ette võtta lühikese matka. Väiksem laps ei tunne end ikka veel kõige paremini ja kuna varvas teeb ka haiget otsustab telki jääda.

Ronime kolmekesi koeraga lühikest kuid kohati järsku "Lookout" rada pidi saare kõrgeimasse tippu, mis veidi rohkem kui 20 meetrit järvepinnast ülevalpool. Metsavahel kipuvad putukad liiga tegema mistõttu jalutame raja kiirelt läbi. Raja ääres märkame lisaks koopaoravaile ka üht madu, kes kiirelt rohu sisse liugleb, suurema tüdruku arvates oli tegu ohutu gartersnake'ga. Tipust teeme pilti, ehkki vaade iseenesest seoses sumuse ilmaga midagi erilist pole.

Metsa vahel läksime nii kuumaks ja higiseks, et tagasi jõudes on esimene asi ujuma minna. Koer jookseb nüüd ees esimesena vette ja ujub ringi n ingsukeldub nagu oleks see tema normaalne elukeskkond. Kui läheme veidi kaugemale kivile ei pelga ta isegi kaljult vette hüpata, et meie juurde ujuda. Ainult veest järsule kivile ronimisega kipub loom hätta jääma, pean pisut aitama õlgadest sikutades. Peesitame palaval kaljul ja kuivame päikese käes. Kivipind on nii kuum, et peab valima sellise kalde, mis pole päikese poole, muidu lausa kõrvetab selja all.

Vedeleme kaljul, käime ujumas ja lobiseme igasugu teismelisi huvitavatel teemadel oma paar tundi kuni kõht tühjaks läheb ja ajab meid tagasi telgi juurde. Koer on ujumiest nii kutu, et viskab end peale sööki laua istmele sirakile. Tänane menüü kujutab endast suppi ja suitsuvorstiga leiba selle kõrvale. Isud on tänu värskes õhus viibimisele väga head, peame tegema kaks potitäit suppi enne kui kuulda rahulolevaid täiskõhu ohkeid.

Jalutame naabripoisiga korra paadisillale vaatamaks, mis seal toimub. Parasjagu on mingi ameerika stiilis sünnipäevapidu lõppenud nagu laste tordiste nägude põhjal võib kahtlustada. Ameeriklastel on hea peo tunnuseks tort näkku nagu venelastel pisike kaklus:) Üks keskmisest raskemas joobeastmes punase näoga tüse kiilakas peseb voolikuga paadisillalt tordi, salati ja vist ka okse jäänuseid ning üritab meid nähes tutvust sobitada. Mina olen selleks liiga kaine ja naabripoiss vabandab meid välja, et on eurooplane ega mõista eriti inglise keelt:)

Naabrid, kes olid vahepeal kurvaks muutunud kuna õlu otsa sai elavnesid äkitselt märgatavalt. Mehed saabusid tagasi paadikailt, kus neil õnnestus kast õlut osta. Kuna vaatamata saabuvale hämarusele und veel polnud otsustasime uuesti randa kaljuneemele ronida. Pisem laps lonkas oma plaasterdaud varbaga kaasa, üksi oleks kole igav hämaras telgis istuda.

Kalju oli ikka veel päevasest päikesest soe. Vedelesin selili ja tegin tagurpidi seljataha pildi, päris huvitav tuli. vanem plika sai fotoka rezhiimidega nängides minu arust väga põneva öise võtte järvest. Kaua siiski ei saa lesida sest nagu eelmiselgi õhtul ilmuvad välja sääsed, kes ajavad meid tagasi telgiplatsile.

Tee peal kuuleme krabistamist ja näeme kuidas pesukaru puu otsa ronib. Teen paar pilti, pimestades ja ehmatades välguga looma. Naabrite juures käib pidu täie hooga aga kui mehed korraks ära lähevad kostab naiste haledat kisa, pesukarud on tulnud jultunult lausa laua äärde ja pugivad mõnuga suhkruvahu komme. Naabripoiss aitab preilid hädast välja ning ajab koleda kisaga ning rondiga veheldes loomad metsa tagasi. Need pole ka lollid, krabavad lahkudes kommikoti kaasa.

Mina ja tüdrukud kobime magama, naabripoisil pole und, jääb laua äärde pesukarusid vahtima ja musa kuulama. Pidu käib kõrvalplatsil edasi kui malgama jään. Mingil momendil kuulen läbi une tasast rabistamist vastu telgi katust ja kohe ka häält laua äärest, mis informeerib, et on sadama hakanud. Kobin vastumeelselt välja, et vett kartvad asjad kokku korjata ja telkide katted pingumale tõmmata. Kuna oleme laudlavatsil siis pole karta telgipõranda märjaks saamist. Tülikas on aga vaiasid kinnitada, laua sisse ju seda ei vajuta. Lahendusena surun puuoksi laudade vahele ja kinnitan nende külge telginöörid. Kui lõpetan sajab juba tugevasti nii et selg on läbimärg aga tänu soojale ilmale ei tekita see mingit ebamugavust. Tugev sadu kestab pool ööd enne kui varahommikul lakkab, telgid aga peavad ilusti, tilkagi ei tule sisse.