Viimane Päev

Eelmine neljapäev saabuski meie naabripoisi siinviibimise viimane päev. Parasjagu kurb kuna meil kõigil oli siin koos tore olla ja igasugu põnevaid ettevõtmisi kambas teha. Kui hästi poiss lastega sobis väljendab ehk kõige paremini suurema tüdruku lause, et tegu on justkui vennaga, keda tal kunagi pole olnud. Koera ning muude koduloomadega klappis ta ka nagu võib pildiltki näha. Mina võtsin päeva töölt lahti, ehkki lennuk pidi plaani järgi õhku tõusma alles kümme minutit enne ühteteist õhtul. See võimaldas koos naabripoisiga eelmisel ööl poole kolmeni arvuti taga Battlefield Bad Company 2 sõjamängu kõmmutada. Hommikul olime muidugi unisevõitu, hommikusöögile Mandarini restorani läksime alles poole kaheteistkümneks:)

Aga enne oli vaja kiirelt poodidest läbi käia, et viimaseid ostusid teha. Astusime läbi matka-kalanduse-jahi poest, sest kogu sugulas- ja tutvusringkond on "outdoors" inimesed nagu inglise keeles väljendatakse. Ma ei teagi eestikeelset terminit, mis nii hästi iseloomustaks neid, kel meeldib looduses (õues:) viibida. No mida võiks üks 13 aastane poiss pidada sobivaks kingituseks kodustele:) Silmad lõid sõna otseses mõttes särama kui märgati matsheetet. Suutsin siiski veenda, et poolemeetrise terariistaga võib lennukile minnes teatud komplikatsioone tekkida. Aga nüüd oli poisil selge, mida kodurahval hädasti vaja, igatahes poest lahkusime nelja suurema jahinoaga:)

Kell oligi juba piisavalt palju, meie hiina lemmikrestoran avab ju uksed pool kaksteist. Sinna ei maksa hiljaks jääda, sest natukese ajaga tekivad sabad ukse taha, eriti neljapäeval kui pensionäridele on 20% hinnaalandus. Kui pole ette reserveerinud võid julgelt pool tundi oodata ja toidulõhnu nuusutades suud vesistada, sel ajal kui õnnelikumad pugivad. Isegi nüüd tuli 5 minti istuda enne kui laua äärde juhatati. Isu oli hea seoses tavalisest hilisema "hommikusöögiga", restos nimetati seda juba lõunasöögiks. Ründasime algatuseks salatiletti, soovitasin lastel hiinlastele näidata, kui palju jaksavad valged inimesed süüa:)

Veetsime kokku kaks tundi ja suutsime selle aja jooksul kõhud ägisemiseni täis ajada. ausalt öeldes pingutasime vist nats üle, autosse istudes tekkis soov kerge lõunauinak teha. Igatahes loodetavasti sellel päeval ei taheta toidu poole enam vaadata. Pingutusega käisime läbi ka elektroonikapoest, kust naabripoiss endale viimaseid olulisi arvutivarustuse elemente hankis ja siis koju puhkama. Järgijäänud päev kulus lesimise ning pakkimise peale. Viimane tegevus oli lihtne, vaja läks vaid ühte kohvrit, mille parasjagu pungil täis toppisime. Kaaluliimiidini ei küündinud kuidagi, ehkki viimases hädas surusin isegi liitrise salsapurgi riiete vahele.

Lennujaama sõidumoment saabus ootamatult kiirelt. Internetist olime uurinud, et lend toimub plaanikohaselt aga miskipärast unustasime check-in üle neti teha. See võimaldaks ilma sabata pakid ära anda ja boarding passi kohe kätte saada. Poisi 13 aastane vanus ei tekitanud üldse mingeid küsimusi üksi lendamise koha pealt. Mis ikka, viimased kallistused, käesurumised ja järgmine aasta näeme Eestis.