Must Luik

Sain oma "Reaalsuse rüpes" blogi postitusele huvitava anonüümse kommentaari, mida paraku miskipärast enam seal pole. Võimalik et autor ise kustutas ja seetõttu ei hakka uuesti avaldama, ehkki ta mul olemas on. Aga kuna eriti tihti kommentaare pole ja seesinane üks harvadest, mis minu arvamust huvitavate probleemide kohta küsis, siis vastan blogi vormis lühidalt.

Kõigepealt peaks rõhutama, et Nassim Taleb'i raamatut "Black Swan - The Impact Of The Highly Improbable" pole ma lugenud, mistõttu minu arvamus põhineb puhtalt minu enda maailmanägemisel ja mille puhul ma absoluutselt ei pretendeeri lõplikule tõele. Lihtsalt järgnev seletus on minu arust kõige loogilisem, ei miskit müstikat seal. Aga kaasalisatud muusikapala  https://www.youtube.com/watch?v=r3ayvCbK8vY  oli tõepoolest lummav, ei oska paremat sõna leida selle tunde kohta, mis vaikselt taustana kuulates mind kui muusikakauget isikut valdas. Selle raamatu kavatsen läbi lugeda, kes teab, võimalik et siis näen mõnda asja veidi teise nurga alt.

"Mis On Elu Mõte?"

Selle peale küsiks vastu: "Miks peaks olema elul mõte, minu meelest pole selleks vähematki vajadust. Sama hästi võiks ju küsida, mis on energia mõte, mis on raua mõte, mis on gravitatsiooni mõte ... jne ...  Nad lihtsalt on olemas, inimene võib soovi korral neile igasuguseid mõtteid juurde keevitada aga see ei tee ühte teisest õigemaks või paremaks. Elu mõtte (kitsalt võetud ideoloogia) pärast on ju lugematuid sõdasid maha peetud, minu arust täiesti "mõttetult" :)

Nõustun arvamusega, et inimene on bioloogiline robot, kuid ei mõista mida peab kommentaator silmas teekonna all (elukäiku ehk?). Väidet, et "Meile on sisse programmeeritud keelud ja käsud...eesmärk, Kelle poolt?" võib mitut moodi mõista. 

Kui peetakse silmas bioloogilisi "reegleid" nagu sama liigi isendite mitte tapmine, hoolitsus järglaste eest, ... jne ... siis need tulenevad otseselt looduslikust valikust. Liigi säilimisele on need omadused kasulikud. 

Kui peetakse silmas kultuurilisi "reegleid" nagu monogaamia, komme riides käia, nõusolekut noogutusega väljendada, ... jne ... siis need on inimeste kultuuride poolt välja mõeldud ja sugugi mitte universaalsed.  Äärmuslikel juhtudel käivad lausa bioloogilistele reeglitele vastu (inimohverdused, rituaalne kannibalism, ...) 

Mis siis saab kui neid eesmärke (reegleid) ei täida? Kui valida rada, mis on selle programmeerimise vastu... 

Kui bioloogilisi reegleid mitte täita osutub see tõenäoliselt liigi säilimise seisukohalt kahjulikuks, seda muidugi ainult massiivse rikkumise korral. Looduslik valik roogib "ketserlikud" indiviidid julmalt välja.

Kui kultuurilisi reegleid rikkuda sõltub kõik kultuurist: Saudi Araabias pannakse purjus olemise eest vangi, homod lüüakse maha samas on lubatud mehel nelja naist omada. Ameerikas viib politseinik purjakil noore ohutuse mõttes koju, homod peavad paraade aga mitmenaisepidamine on tabu.

Anonüümikut tervitades,

TT

3 päevane nädalavahetus

3 päevane nädalavahetus peaks olema seadusega normiks, mul juhtub see ainult iga kolme nädala tagant, olles seega vägagi oodatud. Tänasel esmaspäeval lebotasin poole üheksani, siis käisime koeraga jooksmas. Minu puhul tähendas küll rattasõitu, sest hommikul ärgates pole sellist energiat nagu Kokol, kes esimesed paarsada meetrit arendab võidusõidu auto kiirust. Poole kümneks tassisin kohvimasina, hommikusöögi, raamatu ja läpaka aeda. Tegin seda lameda põhjaga korviga, et oleks ainult üks käimine ning teine käsi vaba ukse avamiseks ning väljatikkuvate koduloomade tõrjumiseks. Korviidee sain Eesti sõprade käest - lihtne aga geniaalne.

Alaline pikk nädalavahetus lahendaks esimesel pilgul paljud valulised ühiskondlikud probleemid. Näiteks tööpuudus peaks kohe alanema arvestades, et hoobilt oleks vaja 20% rohkem inimesi sama tööhulga tegemiseks. Muidugi peaks tasakaalu huvides ka palk vähenema 20%, aga ühe vaba päeva nimel poleks mul selle vastu miskit - töötada tuleb selleks et elada mitte vastupidi. Tegelt muidugi tööandja kulud kasvavad lisatööjõu puhul aga seda võiks riiklikul tasemel maksude alandamisega kompenseerida. Rohkem puhkavad inimesed oleks eeldatavalt vähem stressis ja tervemad, mistõttu raha tuleks tervishoiu kulude arvelt, mis arenenud riikides on metsikult suured. Samuti väheneks töötuabiraha väljamaksed ja väljaminekud kuritegevuse ohjeldamiseks, tööl käivatel inimestel on üldiselt vähem aega ja motivatsiooni pättuste tegemiseks.

Peaks vist uue partei looma, mis mu "geniaalseid" ideid propageerima hakkaks :) Nii saaks äkki parlamenti, kus peab vahel istumas käima kui viitsimist on :))) Meil siin on ju igasuguseid parteisid jalaga segada alates "Ninasarviku" parteist (see pole kohalik keskerakonna filiaal:) ja lõpetades kommunistidega. Samas poliitikut minust ei saaks, sest lisaks igasugu pisipattudele, mis hingel kipun ausalt välja ütlema, mis arvan ja pole ka usklik. Viimased kaks asjaolu välistavad poliitikukarjääri ameerika mandril.

Seega tuleb meil tavakodanikel hambad ristis viis päeva nädalas edasi rügada kui just mõni osav tegelane mu idee siit üles ei korja ja massidesse ei vii. Rõhutan kohe, et üldse ei pahandaks, sest sellest oleks kasu kõigile! Pealegi olen jätnud 3 päevase nädalalõpu idee patenteerimata, pole ka muret sattuda vastuollu intellektuaalse omandi seadustega :) Head kolmepäevast lõdvestumist, kel selleks võimalust!

KÕIK LAISKVORSTID ÜHINEGE !!!  :)

TT Kokkamas :)

Vaatasin, et juulikuus olen õige laisk blogija olnud. Arusaadav ju, sest ega see üksiku inimese elu lihtne pole, ise tuleb endale süüa teha, koduloomade järgi hoolitsemisest ma parem ei räägigi! Aega nii napilt, et pole rohkem kui paar korda arvuti taga paugutamas käinud. No eile õhtu oli erand, piinlik tunnistada aga sai poole kolmeni öösel vastaseid nottida nii BFBC2's soenduseks kui ka BF3's tõsisemalt. Raamatuidki vaid paar tükki selle ajaga lugenud, viimased populaarteaduslikud ajakirjad siiski üle vaadatud, sest seda on aega tööl teha.

Aga nüüd tagasi kõige põletavama probleemi ehk kõhuorjuse juurde. Oleks ju lihtne kui ei peaks sööma vaid võiks lihtsalt paar tabletti neelata, milles kõik vajalikud ained sees. Veel lihtsam oleks end ööseks vooluvõrku ühendada, et hommikul patareid täis, aga ei ole meie elu veel nii kergeks läinud:) Igatahes algul lahendasin toitumise probleemi külmkapist jäänuste lõpetamise ja poepizza pugimisega. Inimene siiski tahab vaheldust, lõpuks olin sunnitud toidupoest läbi astuma.

Juhtuski soodsalt olema nii ribisid kui miskit sorti pekivaba sea seljatükki. Et ei peaks varsti uuesti toidu pärast pead murdma hakkama, krabasin piraka kahepoolekilose ja poolemeetrise rinnakorvi riba ning kolme kilo jagu puhast seljaliha. Salatiks kõrvale tomatit, kurki, paprikat ja hapukoort. Kodus läksid ribid grillile, koer oli praelõhnast igatahes täitsa arust ära. Ega ma ise suurt ribifänn pole aga sai looma peale mõeldud. Koeral oli kõht lahti, ilmselt miskit seedimatut sodi endale sisse ajanud kui silma peal ei hoidnud. Kont teeb koera sita paksemaks (lihtsam koristada ja junn näeb esteetilisem välja kui pasteedi lurtsakas:).

Grillimine õues on mõistlik ka seetõttu, et võimalikult vähe lisasooja majas tekitada, õhujahutaja uhas niigi viimase peal kui meil temperatuurid vahepeal üle 40 läksid. Igatahes kartulid, sibulad, maisid ja lillkapsa jupid läksid kah grillile. Tulemus oli väga maitsev, koer võib seda kinnitada. Ainult lillkapsas kipub küpsemise asemel kuivama. Mõne päeva pärast oli seljatüki kord grillile minna ja täna tegin viimasest seljatükist sashlõkki. Marinaadiks kasutasin mõõdukalt kohalikku 7% äädikat ja ohtralt salsat, sest see oli ainus, mida kodus käepärast. Lihatükkide kihtide vahele riputasin soola ja pipart. Poolteist päeva külmkapis laagerdamas ning grillile see läks.

Tulemusega jäin paksult rahule, liha tuli mõnusalt hõrgult piprane, mahlane ja pehme. Ma nimelt küpsetan mõõduka kuumusega, umbes 250 kraadi peal, pigem veidi kauem ja ühtlasemalt küpsenud kui kiirelt ja kõrvetatult nagu kohalikel kombeks. Saia tegin täna teist korda, peangi kohe ahjust välja võtma. Oleks rohkemgi teinud aga eelmine nädal croissandid soodukal, ostsin teisi 24 tükki $4 eest nii, et jagus õige mitmeks päevaks.

Kokkuvõttes on momendil kõht täis ja hea aias viinamarjade varjus istuda ning läpakal toksida. Temperatuur õhtuse kella üheksa kohta selline just paras +25C, ööseks õnneks langeb nii, et saan ka aknad lahti teha. Nüüd kavatsen äsja ahjust tulnud saia kannikale võid sulama määrida ja sellele viimased killud Amsterdamist kaasa toodud Gouda juustu otsa visata, et tassi Presidendi kohviga aias raamatut lugedes elu nautida. Head seedimist kõigile :)

P.S. Tavaliselt ei lubata mul kohe ahjust tulnud saiast kannikat lõigata, sest sai pidada kokku vajuma. Omaette olles võin saiaga teha mis pähe tuleb ja kui kukubki kokku söön ta ka sellel kujul nahka, kah mul asi. Kohati ikka nii lahe kui ei pea igasugu reegleist ja piirangutest kinni pidama ;) Aga inimene on imelik, ikka ootan pikisilmi koduseid korravalvureid tagasi ;)

Süstasõit koeraga

Täna otsustasin koera tavapärase jalutuskäigu asemel süstaga vee peale viia. Korra sai teda eelmine suvi süsta susata, aga seda rohkem pildi tegemise mõttes. Kui kanuus tundis loom end koduselt siis süstas oli ta veidi pinge all ja kalpsas esimesel võimalusel vette. Seepärast ei riskinudki üksi Awendasse minna: kui tahan süstaga sõita ja koer sellest kategooriliselt keeldub, pole mul teda kuhugi jätta ega saa ka ise vee peale minna. Otsustasin teha proovisõidu siinsamas Ontario järvel.

Esiteks tuli süst auto katusele saada, pole seda kunagi üksi tõstnud ja samuti pole enne selle auto katusel too olnud. Kõik läks üle ootuste lihtsalt - süsta tõstsin servast hoides kenasti üle rinna katuse najale ja libistasin siis raami peal keskele. Kinnitamiseks kasutasin kummaski otsas üht klambritega nailonrihma, nina ja põhja alla panin igaks juhuks vahtkummist padjad. Tundus päris kindlalt katusel püsivat.

Järve äärde tassisin süsta samamoodi servast hoides ja puusale toetades. Tiba tülikamaks tegi vedamise koer, keda ei saanud omapäi jätta, sidusin ta rihmaga enda vöö külge. Kuidas saada süst, koer ja mõla korraga vette, ning ise sealjuures kaldaääre lainetusega kitsasse paati ilma, et see ümber läheks või miskit välja kukuks. Lohistasin paadi poolest saati vette, tõstsin koera istme ette, tõmbasin süsta lõplikult ujuma ja ronisin kibekähku ise järgi. Õnneks oli koer mu põlvede vahel rahulik ja saime äpardusteta kaldast eemale.

Natuke kaugemal kui kallas koos seal jooksvate teiste koertega ilmselgelt eemaldus muutus loom sutsu närviliseks, hakkas hingeldama ja end sättima. Andsin talle kamaluga järvevett, mida too ahnelt lürpis, rahunes siis ja leppis saatusega. Lainetus oli suht väike, mõni üksik kord viskas vett sisse. Sõitsime oma tunnike järvel ringi, aga igaks juhuks ei läinud ma kaldast kaugemale kui pool kilti. Muidu polnud viga sõita aga loom on ju kuum ja selline karvane ahi põlvede vahel oli harjumatu. Ruumi liiga palju küll ei olnud, ujumisvest talle selga enam poleks mahtunud, samas sõudmist ei seganud loom üldse.

Järvel tervitasid meid ja eriti Kokot mitu teist paadiseltskonda. Ühed mainisid, et koera peaks ka aerutama õpetama, siis saaks ise mõnuga süstas lesida ja õllekest nautida:) Koer süstas pole vist tavaline pilt, sest rannas tegid nii mõnedki meist pilti. Tagasi kalda äärde jõudes andsin käskluse "hopp", mille peale loom vette kargas ja kuivale ronis. Paistab, et temast saab asjalik mere või siis vähemalt järvekaru:)

Tunnistused - lõpuks

Nonii, viimaks ometi kuu aega peale viimaste eksamite sooritamist saime laste tunnistused kätte. Tahan kohe rõhutada, et tegu pole mitte Canada Posti aegluse vaid hoopiski kohaliku koolisüsteemi arhailisusega, mis seni veel interneti ajastusse pole jõudnud. Imestage või mitte aga tunnistused tulid postiga ja enamus teateid saadetakse kas lapsega paberilehel kaasa või siis postitatakse - just nagu 40 aastat tagasi nõukogude eestis kui mina koolis käisin.

Tänu riigiasutuste ja üldse suurte organisatsioonide konservatiivsusele on kartust, et ümbrikega kirjade saatmine niipea ei lõppe (ise pole küll vähemalt 5 aastat postkasti miskit visanud) ja postitöötajad ei saagi enneaegselt pensionile:( Töölepingus on nimelt sees klausel, et töö on kindlustatud eluks ajaks ja kui firma ei suuda lähemas ümbruskonnas sobivat kohta tagada, siis makstakse ikka - seega istud kodus aga pappi tuleb, justkui kommunismi unistus:)

Aga nüüd tunnistuste juurde. Nagu näha koosneb kooliaasta kolmest kolmandikust justkui hokimäng, Kanadale vägagi sobiv. Ja nagu hokiski on määravaks viimase kolmandiku tulemus, ehk lõplik hinne. Pisem plika lõpetas 9'da klassi ja suutis enamuse hindeid kursuse keskmisest kõrgemad saada. Tema puhul on see tubli saavutus. 11'da lõpetanud suurem tüdruk sai üleüldiseks keskmiseks 91%, mis on väga hea. Ise soovib ta järgmine aasta veelgi kõrgemaid hindeid, et ülikooli populaarsele erialale eelisjärjekorras sisse saada. Loodetavasti saab sellega hakkama.

Reaalsuse rüpes

Arvasin, et oleme rääkinud voodis mitte söömisest.
Arvasin et oleme rääkinud mitte kurtmisest, võta ka üks krõps.

PS Pole seotud kaasaga:) - Lihtsalt hea pilt ;)

Torontosse tagasi jõudes lõi reaalsus nagu kaikaga vastu pead. Eelmine nädal oli ehmatavalt kurnav, pole ju võimalik, et inimesed niimoodi elavadki, et peavad enamuse unevabast ajast tööl käima. Viimase 7 nädalaga Eestis hakkas mulle loodri elu täiega meeldima. Nii peakski olema, et magad just nii kaua kui und on või kuni eelmisel õhtul joodud õllest pungil põiest esilekutsutud kuseorgiatest täidetud unenäod tüütuks muutuvad:)

Siis tood endale kohvi ja saiakesed või müsli jogurtiga otse voodisse (ideaalis võiks seda kena napis riietuses neiu teha, aga see kisuks juba unelmate maailma). Voodis lesides ja netis surfates ei pea muretsema, et toidupuru või kohvitilk linadele pudeneb, keegi ju ei pahanda, sest oled üksi. Nii keskpäeva paiku ajad end üles ja paned esimest korda miski riidehilbu selga kuna kavas õue astuda uurimaks, kas kõlbaks üks rattasõit või retk randa ette võtta.

Kui otsus rattasõidu kasuks võib alustuseks ka õlle korkida. Seni pole kuulnud, et rattureid puhuma sunnitakse. Kes see ikka suudab kaine peaga kahe ratta peal tasakaalu hoida, tundub peale teist õlut igati usutav vabandus, mida valvsale politseinikule ette tuua. Autosõidu puhul on alternatiiviks kuivamine või siis soovitavalt kaine autojuhi leidmine, viimaseid kipub minu tutvusringkonnas paraku järjest vähemaks jäävat:( Kes see ikka viitsib lõbusas meeleolus "väliseestlast" ainult ilusate silmade pärast ringi sõidutada.

Peale kehakultuurilist või muidu kultuurilist ettevõtmist koju jõudes ongi paras aeg jõulisemalt lõdvestuda. Kere juba hele ja seetõttu tuleks kõhukese peale mõtlema hakata. Lihtsaim variant on miski poesalat koos mitme viilu musta seemneleivaga kerre keerata. Kui tunnen end energilisem olevat löön paar muna pannile praetud vorsti või peekoniviilude otsa, lõpus lisan juustulõike, et kolesteroolitase veres ohtlikult madalaks ei läheks. Kõige selle juures tuleb paar õlut manustada, et köögitöödega tegelemisest tulenevat häbitunnet maha suruda:)

Nüüd on olemine täitsa mõnusaks läinud, aga igav hakkab. Lugeda ei viitsi, sest see eeldab vaimset pingutust, paras moment telekas peale keerata või veelgi parem arvuti taha istuda. Virtuaalne nottimine igas kaliibris relvi kasutades aitab äärmiselt hästi möödunud päeva stressi maandada. Uskuge või mitte, aga mittemidagitegemine võib ka jubedalt stressav olla - läksite õnge jah, muidugi mitte, niisama lõdvalt loksudes ei suudaks mõista terminit "stress". Mingi moment hakkavad vastased liiga headeks minema, või pigem mina seoses sõduri jaoks tavalise vere alkosisaldusega liiga uljaks, asudes nuga käes kuulipilduja vastu. Selge miks enne lahingut oli kombeks soldatitele viina jagada. Igatahes vältimaks oma enam-vähem viisaka kill-death ratio olulist degradeerumist saabub aeg voodisse ronida.

Kaasa tuleb võtta küüslauguleiva karp ja veidi joogipoolist selle jumaliku näksi kõrist alla loputamise jaoks. Telekas peale, veidi kanalite klõpsimist ja kui ikka unemati hakkab täiega silmi kinni sikutama on aeg järjekordsele "asjalikult" veedetud päevale kriips peale tõmmata, et järgmine hommik uue ja loodetvasti veelgi paremaga alustada.

Minule isiklikult selline elu meeldiks vähemalt kaks kuud aastast kohe kindlasti. Aga taolise epikuurliku olesklemise nimel tuleb ülejäänud aeg sutsu pingutada. Eelnevale järgneb mu viimase nädala kokkuvõte, kus asusin valmistuma järjekordse puhkuse jaoks. Nõrganärvilistel ei soovita edasi lugeda, sest järgneb tõepärane kirjeldus jubedast tavatöötaja igapäevaelust kapitalistlikus verejanulises lääneriigis nagu omal ajal tavaks öelda.

Et alustada algusest läheks tagasi eelmisesse esmaspäeva, mis oli mu puhkuse viimane. Äratus seoses poole kaheksase lennuga rõvedalt varajane. Juba viie ajal hommikul ajasin silmaluugid lahti, õnneks oli päike selleks ajaks tõusnud. Lennul Amsterdami tukastasin veidi ja oleks meeleldi lennujaamas edasi maganud. Samas ei tahtnud 7 tundi ooteaega niisama raisku lasta - järgnes linnatuur, mitmed kohalikud õlled, muuseumi (Heinekeni) külastus ja tagasi lennujaama. Lend Torontosse lahkus poole kuue ajal, KLM tunnustuseks tuleb mainida, et juua pakutakse endiselt tasuta ja piiramatus koguses kui osata küsida;)

Torontosse õhtul poole üheksa ajal jõudes olin juba pea 24 tundi ärkvel olnud ja seoses KLM külalislahkusega päris heas tujus. Toll ja piirivalve sai kiirelt ilma probleemideta läbitud ning Skypega kaasa vastu tellitud. Kodus natsa muljetamist ja lohistasingi end siva magamistuppa, et enne jalalt langemist voodisse jõuda. Oli ka põhjust, äratus hommikul kell viis, kuueks vaja tööl olla.

Tavalised päevad ei möödunudki eriliselt raskelt, ajas olin ju ikka veel Eestis, seega varahommikune ärkamine lihtne. Neljapäeval aga saatsin kaasa minema ja nüüd alles algas see päris katsumus. Äratus 4:40 hommikul, et koer enne tööleminekut jalutama viia. Kuueks tööle, poole kolmeks koju, koer jalutama, söögi valmistamine, Skypemine Eestiga, korraks tudile, loomade toitmine ja kasside liivakasti harimine, koer õhtusele jooksuringile, magama.

Nädalavahetus muidugi veel eriti ängistav. Reede õhtul kümneks tööle, lisaks laupäevane tööpäev kohe otsa - kokku 16 tundi jutti, koju poole kolmeks. Kurat isegi Siberi orjalaagris oli tööpäev ainult 14 tundi ja sedagi mitte öösel. Koer oli õnneks vastu pidanud, ainult üks kassidest põrandale sittunud. Magasin veidi ja õhtupoole askeldasin aias kiwide kallal ning kastsin tomateid, mis kippusid otsi andma. Väsimus peksis kümne ajal tudile, põõnasin kaheksani välja. Hommikukohvi, koera jooksutuur ning lõpuks aeda lamamistooli läpaka taha, kus momendil toksingi. Täna ehk pühapäeva õhtul jälle tööle 16 tunniks, loodetavasti ei tule rohkem selliseid nädalavahetusi. Positiivse külje pealt tuleb mainida, et selle nädalaga tõstsin oma kasutamata puhkusevaru 6 nädala peale. Osa ilmselt lükkan järgmisse aastasse, muidu harjun hea eluga ära ;)

Ära muretse, kui me kohe ei saa hakkama, võime seda hiljem teha ja saame sama töö eest poolteist korda makstud.

Kokkuvõttes peab mainima, et iga hea asja eest siin maailmas peab maksma, tasuta ei saa midagi! Pika puhkuse taon kinni pikkade tööpäevadega. Samas minu iseloomuga see sobib, kui töötan siis töötan täiega ja kui puhkan siis puhkan mühinal.

Rasked ajad

Ees ootavad kolm pool rasket nädalat kui pean üksi koos kolme loomaga hakkama saama. Kaasa viisin just lennujaama, temast jäi mälestuseks maha kuus kaneelikuklit, millega pean selle aja üle elama. Tegelt on külmkapp päris täis, aga palju sellist pole, mis mulle mokkamööda, eriti kui arvestada, et äsja sai delikatessiderikkast Eestist saabutud.

Loomade taimede eest hoolitsemise juhendeid nõudsin kirjalikke, et hiljem ei peaks mõrvasüüdistusi kuulama. Koer meil sai igatahes aru, et miskit teoksil. Kui üksi koju tagasi jõudsin nuuskis mind tükk aega kahtlustavalt, et kuhu kaasa olen pannud. Magamistoas toimus voodi kontroll ja kui pika nuuskimise peale kedagi rohkem välja ei ilmunud, heideti kurva ohkega külili. Momendil kräunub suures toas kass, loodetavasti saan ikka veidi magada enne kui varahommikul tööle tõttan. Ootan juba kannatamatult peret tagasi.

See kuu vist ajapuuduses eriti postitusi ei jaksa üles riputada, ehkki mitu lugu on ootamas pooleli. Ada eks näeme, äkki polegi see loomadega õiendamine nii hull kui kardan.

Kiirelt läheb puhkus:(

Teel Pakrile koos vanema lapse ...

... noorema ja nende sõpradega.

Nii kuradi kiire olnud, et pole aega postitada, ehkki mitu korda alustatud. Kõigepealt saabusid lapsed ja tegemist kui palju, siis tuli nende "hoidja" ka veel:) Igatahes oleme iga päev miskit ette võtnud ja õhtuks üsna kutud olnud. Annan siin lühiülevaate, kui viitsin kirjutan hiljem pikemalt, sest nii mõnestki asjast tunnen vajadust muljetada.

Allveelaev Lennusadamas

Laste saabumise päeval hööveldasin veel põrandalaudu parajaks. Järgmine päev astusid sugulased läbi, keda ma polnud sõna otseses mõttes aastakümneid näinud. Õlutki ei saanud võtta, sest õhtul sõitsin bussijaama vastu "vanale" hoidjale-sõbrale-sugulasele. Reedel läksid lapsed omapäi sõbrannaga linna peale, hiljem põrutasime kogu kambaga randa. Juhina pidin jälle karsklasena pooleprotsendilist kalja jooma. Järgmine päev uuesti Vääna randa aga saime ilmaga paraja tünga, tibutas nimelt. Positiivse külje pealt tuleks mainida fakti, et tagasitulles sai sauna, kus võisin rahuliku südamega Pilsi rüübata.

Pühapäeva hommikul põrutasime sõbra paadiga Tilgu rannast Pakri poolsaare klindiastangu alla ja sealt edasi Pakri saartele. Kokku pea 80 km vee peal kimamist ja seda kummipaadiga, laste istumine ning käed olid pärast valusad, ilm õnneks väga hea. Esmaspäeval koos vana sõbra perega Lennusadama külastamine, pisem tüdruk palus "vaba" päeva seekord. Vinge koht ja nigel söökla. Õhtul sättisime arvutid üles, mäng kestis kolmeni öösel.

Roosta rannas

Teisipäev nokitsesin veidi laudade kallal, aga õhtul võtsime ette rattasõidu uhiuut Nõmme - Tabasalu rattateed mööda, harukordselt tore elamus, miks küll minu nooruses taolisi teid polnud! Eelmisest päevast hoogu sattununa uhasime seekord lausa viieni arvutite taga mängida, minu tippsaavutuseks paari sekundi jooksul kaks pussitamist asjalikus serveris:)

Täna tegime Lääne-Eestile tiiru peale. Käisime Roosta rannas ja Põõsaspea neemel. Ilm oli super hea - parasjagu soe ning päikseline. Olen nüüd kadestusväärselt pruuniks parkinud nahaga. Metsa alt leidsime esimesi mustikaid ning Peraküla infopunktis veetsime huvitava pooltunni. Tagasiteel Tallinna jäid mõlemad plikad põõnama. Nüüd lõpuks tekkis moment miskit üles riputada.