Süstasõit koeraga

Täna otsustasin koera tavapärase jalutuskäigu asemel süstaga vee peale viia. Korra sai teda eelmine suvi süsta susata, aga seda rohkem pildi tegemise mõttes. Kui kanuus tundis loom end koduselt siis süstas oli ta veidi pinge all ja kalpsas esimesel võimalusel vette. Seepärast ei riskinudki üksi Awendasse minna: kui tahan süstaga sõita ja koer sellest kategooriliselt keeldub, pole mul teda kuhugi jätta ega saa ka ise vee peale minna. Otsustasin teha proovisõidu siinsamas Ontario järvel.

Esiteks tuli süst auto katusele saada, pole seda kunagi üksi tõstnud ja samuti pole enne selle auto katusel too olnud. Kõik läks üle ootuste lihtsalt - süsta tõstsin servast hoides kenasti üle rinna katuse najale ja libistasin siis raami peal keskele. Kinnitamiseks kasutasin kummaski otsas üht klambritega nailonrihma, nina ja põhja alla panin igaks juhuks vahtkummist padjad. Tundus päris kindlalt katusel püsivat.

Järve äärde tassisin süsta samamoodi servast hoides ja puusale toetades. Tiba tülikamaks tegi vedamise koer, keda ei saanud omapäi jätta, sidusin ta rihmaga enda vöö külge. Kuidas saada süst, koer ja mõla korraga vette, ning ise sealjuures kaldaääre lainetusega kitsasse paati ilma, et see ümber läheks või miskit välja kukuks. Lohistasin paadi poolest saati vette, tõstsin koera istme ette, tõmbasin süsta lõplikult ujuma ja ronisin kibekähku ise järgi. Õnneks oli koer mu põlvede vahel rahulik ja saime äpardusteta kaldast eemale.

Natuke kaugemal kui kallas koos seal jooksvate teiste koertega ilmselgelt eemaldus muutus loom sutsu närviliseks, hakkas hingeldama ja end sättima. Andsin talle kamaluga järvevett, mida too ahnelt lürpis, rahunes siis ja leppis saatusega. Lainetus oli suht väike, mõni üksik kord viskas vett sisse. Sõitsime oma tunnike järvel ringi, aga igaks juhuks ei läinud ma kaldast kaugemale kui pool kilti. Muidu polnud viga sõita aga loom on ju kuum ja selline karvane ahi põlvede vahel oli harjumatu. Ruumi liiga palju küll ei olnud, ujumisvest talle selga enam poleks mahtunud, samas sõudmist ei seganud loom üldse.

Järvel tervitasid meid ja eriti Kokot mitu teist paadiseltskonda. Ühed mainisid, et koera peaks ka aerutama õpetama, siis saaks ise mõnuga süstas lesida ja õllekest nautida:) Koer süstas pole vist tavaline pilt, sest rannas tegid nii mõnedki meist pilti. Tagasi kalda äärde jõudes andsin käskluse "hopp", mille peale loom vette kargas ja kuivale ronis. Paistab, et temast saab asjalik mere või siis vähemalt järvekaru:)